Ignatius Loyola

(Tekst pärineb FSSPX Eesti leheküljelt)

31. juuli

Loyola p. Ignatius

Íñigo Oñaz de Loyola (Ignatius on pühaku nime ladinakeelne variant) sündis 1491. aastal Loyola aadlilossi tallis Baskimaa ühe tähtsama aadliperekonna viimase, kolmeteistkümnenda lapsena. Tema ema, kes tahtis tuua lapse ilmale just tallis, et olla samas olukorras, milles oli Jumalaema, suri varsti pärast sünnitust. Ignatius kasvas üles oma vanima venna peres.

Petrus Chrysologus

Raamatust: Clifford Stevens, The One Year Book of Saints


30. juuli

Petrus Chrysologus

Viiendal sajandil oli Rooma Impeeriumi pealinn Ravenna, mitte Rooma, ja Ravennast sai metropoliidi aujärg. P. Petrus Chrysologus oli üks kõige väljapaistvamaid peapiiskoppe sellel aujärjel.

Petrus sündis Imolas, [väikeses linnakeses Ravenna lähedal,] umbes aastal 400 ja õppis linna piiskopi Corneliuse käe all, kes pühitses ta diakoniks. 433 suri Ravenna peapiiskop, ning kui kleerus koos Ravenna rahvaga olid valinud tema järglase, palusid nad piiskop Corneliust, et ta nõutaks paavst Sixtus III nende valikule kinnitust. Cornelius võttis diakon Petruse oma Rooma-reisile kaasa; näinud Petrust, määras paavst kleeruse ja rahva poolt valitud kandidaadi asemel hoopis tema Ravenna piiskopiks.

Petrus pühitseti piiskopiks ja ta võeti kleeruse ja rahva poolt esialgu mõnevõrra tõrksalt vastu. Ometi sai temast peagi keiser Valentinianus III soosik, kes resideerus Ravennas, ning samuti hindas teda kõrgelt paavst Leo Suur, Sixtuse järglane paavstitoolil.

Petruse piiskopkonnas esines veel paganluse jälgi ja tema esimeseks ettevõtmiseks sai kõikjal katoliikliku usu kehtestamine, väärnähtuste väljajuurimine ning vaestele jutlustamise ja nende eest erilise hoolitsemise kampaania. Paljud tema jutlused on tänini säilinud ja just nende tõttu hakati teda hüüdma "kuldsõnaks".

Oma hooles Kiriku ühtsuse eest vastustas Petrus Chrysologus Eutychese õpetust, mis oli Idas hukka mõistetud, kui see temalt toetust palus. Petrus võttis oma piiskopkonnas vastu ka Auxerre p. Germanuse ja oli tema matuseteenistusel peatselebrant. Tundes ette lähenevat surma, naases Petrus oma sünnilinna Imolasse, ning olles tungivalt palunud hoolikust enese järeltulija valimisel, suri ta Imolas aastal 450 ja maeti P. Cassianuse kirikusse. 1729 kuulutas paavst Benedictus XIII Petrus Chrysologuse Kiriku doktoriks.


Lisaks :)
Sancti Petri Chrysologi archiepiscopi ravennatis Opera omnia

Kardinal Canizares armulaua vastuvõtmisest

(CNA, Lima, Peruu, 28. juuli) Hispaania kardinal Antonio Canizares Llovera soovitas hiljuti, et katoliiklased võtaksid Armulauda vastu keelele, põlvitades.

"See väljendab lihtsalt teadmist, et me oleme Jumala enese ees ja et Ta tuleb meie juurde ja et me ei vääri seda," ütles Vatikani Jumaliku Liturgia ja Sakramentide Korra Kongregatsiooni prefekt intervjuus CNA-le oma visiidi ajal Limasse Peruus.

Kardinali märkus oli vastuseks küsimusele, kas katoliiklased peaksid võtma Armulauda vastu peo peale või keelele. Ta soovitas, et katoliiklased "võtaksid Armulauda vastu keelele ja põlvitades".

Armulaua vastuvõtmine sel moel, jätkas kardinal, "on kummardamise märk, mis tuleb taastada. Ma arvan, et kogu Kirik peaks võtma Armulauda vastu põlvitades."

"Tegelikult", lisas ta, "kui võetakse vastu seistes, tuleks [eelnevalt] laskuda põlvele või teha sügav kummardus, aga seda ei tehta."

"Kui me trivialiseerime Armulaua, siis me trivialiseerime kõik, ja me ei saa kaotada nii olulist hetke nagu seda on Armulaua vastuvõtmine, või Kristuse tõelise kohaloleku äratundmine selles, Jumala kohaloleku äratundmine, kes on armastus üle kõigi armastuste, nagu me laulame ühes hispaania hümnis."

Vastuseks küsimusele sageli asetleidvate liturgiliste kuritarvituste kohta ütles kardinal Canizares, et need tuleb "korrigeerida, eelkõige õige ettevalmistamise kaudu: seminaristide, preestrite, kateheetide, kõigi kristlaste ettevalmistamise kaudu."

Selline ettevalmistus peab tagama, et liturgia viiakse läbi "vastavalt selle väärikuse nõuetele, vastavalt Kiriku normidele, mis on ainus viis, kuidas me saame autentselt Armulauda pühitseda", lisas ta.

"Piiskoppidel lasub ainulaadne vastutus" liturgilise ettevalmistuse ja kuritarvituste korrigeerimise töös, ütles kardinal, "ja me ei tohi selles töös läbi kukkuda, sest kõik, mida me teeme selleks, et tagada Armulaua õige pühitsemine, kindlustab õiget osalemist Armulauas."

Olav Haraldson (995-1030)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

29. juuli

Evangeeliumi levitamine

Olav Haraldson, Norra kaitsepühak, oli 1016 kuni 1029 Norra kuningas. Noore mehena oli Olav mereröövel ja võitleja, aga Prantsusmaa-reisil sai temast kristlane ja ta abistas Inglismaa Ethelred II vastupanus taanlastele 1013. Kui suurepärane võitleja ja kõnemees Norrasse naases, haaras ta trooni ja sai paremini hakkama, kui ükski teine Norra juht enne teda. Ta tõi maale rahu, turvalisuse ja tagas toimiva seaduskorra.

Olav oli esmajärjekorras huvitatud Norra kristianiseerimisest, ja abi saamiseks kutsus ta maale inglise misjonärid. Kasutades nii veenmist kui jõudu, taotles ta rahva ühetaolist pöördumist. Vältimatu vastupanu tagasilöök viis tema troonilt tõukamise ja pagendamiseni 1029. Saanud Rootsist abi, üritas ta järgmisel aastal naasta, ent tapeti Stiklestadi lahingus 29. juulil 1030.

Maapinnast tema haua lähedal kerkis tervendava veega allikas. Inglise piiskop Grimkell, kes oli aidanud Olavit maa kristianiseerimisel, ehitas sinna kabeli ja kuulutas ta pühaks.


[Kuidagi on Bernard Bangleyl (uue Butler'si toimetajal) nimed sassi läinud -- tema kasutas pühaku puhul nime Olav Tryggvason, aga see oli varasem Norra kuningas Olav I, meie pühak aga on Olav II. Olav Tryggvasoni lugu on huvitav selle poolest, et ta oli poisikesena 6 aastat Eestis orjapõlves. Olav Haraldson seevastu käis noores põlves meie saarlasi kimbutamas.]

Lisaks:

• Vanem Butler's
• Catholic Encyclopedia
• Wikipedia
• Heimskringla, Saga of Olaf Haraldson

Pühadus

BENEDICTUS XVI
ÜLAUDIENTS
P. Peetruse Väljakul
Kolmapäeval, 13. aprillil 2011
Video


Pühadus

Kallid vennad ja õed,

Viimase kahe aasta üldaudientsidel on meid saatnud paljude pühakute kujud: me oleme õppinud neid lähemalt tundma ning mõistma, et need mehed ja naised, kes oma usu,  oma armastuse ja oma eluga on olnud teetähiseks nii paljudele põlvkondadele, nagu nad on ka meile, märgivad Kiriku kogu ajalugu. Pühakud väljendasid mitmesugusel viisil Ülestõusnu vägevat ja ümberkujundavat kohalolu. Nad lasksid Jeesusel nii täielikult valitseda oma elu üle, et nad võisid koos p. Paulusega öelda: "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Ga 2,20). Nende eeskuju järgimine, nende eestkoste taotlemine, nendega osadusse astumine, "toob meid Kristusele lähemale, nii ühendab meie osadus pühakutega meid Kristusega, kellest, justkui nende allikast ja peast, lähtub kõik arm ja Jumala rahva elu" (cf Vatikani Teine Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust,  Lumen Gentium, n. 50).

Samson (surn 565)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

28. juuli

Kristlik missioon

Tegemist ei ole Vana Testamendi vägimehega, vaid kuuendal sajandil elanud Walesi mungaga. Uurijad ei pea ligi kaks sajandit pärast tema surma kirjapandud elulugu kuigi usaldusväärseks.

Samson oli Illtydi (6. november) õpilane. Hiljem sai temast Caldey saare kloostri abt. Temast kujunes üks oma aja juhtivaid misjonäre Britannias, rändav kelti munk-piiskop.

Samson suri 565 ja on tänini Britannias ja Walesis populaarne pühak.


Vt. lähemalt:

• Vanem Butler's 
• Celtic and Old English Saints
• Catholic Encyclopedia
• Wikipedia
• Early British Kingdoms

Pantaleon (surn ca 305)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

27. juuli

Martüürium usu eest

Pantaleon, kelle nimi osutab, et ta hoolitses kõikide eest, oli neljanda sajandi kristlik arst, kelle praksis sisaldas ka Rooma keisri tervise eest hoolitsemist. Noorukieas pöördus ta kõrvale oma ema poolt õpetatud kristlikust religioonist ja hakkas elama ohjeldamatut poissmehe-elu. Südametunnistuse survel pöördus ta tagasi kristluse juurde ja legend räägib, et ta pööras usku ka oma paganast isa. Ta oli helde vaeste vastu, ravides neid oma teenete eest tasu küsimata, ja saavutas mitmed tervendamised palve teel.

Kui algas Diocletianuse-aegne kiriku tagakiusamine, andsid ametivennad Pantaleoni üles kui tuntud kristlase. Rooma võimud arreteerisid ta ja piinasid teda. On lugu sellest, kuidas ta võitis kohtus väljakutse halvatu ravimiseks. Sellest imest hoolimata määrati Pantaleonile surmanuhtlus. Ta naelutati puu külge ja tal raiuti pea maha 305. aasta paiku.

Väärib märkimist, et Ravellos hoitakse alal tema relikvaariumi, mis väidetavalt sisaldab tema kuivanud verd. Nagu püha Januariuse (19. september) veri, nii ka Pantaleoni oma muutub teatud päevadel taas vedelaks.


Vt. ka EWTN News lugu Madridist, kus hoitakse samuti osakest Pantaleone verest.   

Titus Brandsma (1881-1942)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

26. juuli

Mahasurutud usk

Natside sissetung Hollandisse 1940 põhjustas kirikutes palju arutlusi küsimuse üle organiseeritud vastupanust sakslastele. Nagu igas religioosses vaidluses, nii jagunesid inimesed ka selles küsimuses kaheks fraktsiooniks. Oli neid, kelle arvates katoliiklased pidid natsi okupatsiooniga koostööd tegema igal moel, mis säilitas ja suurendas kristlaste turvalisust. Teiste avates oli natsi režiim selge kurjuse ilming, millega tuli kompromissitult võidelda.

Natsidele vastanduva grupi eesotsas seisis Titus Brandsma, Hollandi karmeliitpreester ja teoloogiaprofessor. Kuna ta oli aktiivne kirjasaatja mitmetele väljaannetele, olid tema vaated tuttavad paljudele. Ta nimetas Saksamaa poliitilist kliimat "uuspaganluseks" ning kritiseeris teravalt juutide tagakiusamist.

1941 keelasid sakslased mistahes juudi õpilastel Hollandi katoliku koolides õppimise. Katoliku Keskkoolide Ühenduse presidendina väljendas Titus Brandsma avalikult oma rahulolematust. Kui natsid andsid korraduse, et kõik ajalehed peavad avaldama natsi propagandat, selgitas Brandsma isiklikult igale toimetajale, miks katoliiklik press ei saa sellega nõustuda.

Kuu aega hiljem Titus Brandsma arreteeriti. Mõne kuu pärast saadeti ta koos kahekümne seitsme tuhande teise kleerikuga Dachau koonduslaagrisse. Ebainimlikud tingimused ja julm kohtlemine ei kibestanud teda. Nende sõnul, kes teda seal tundsid ja kellel õnnestus ellu jääda, et seda tunnistada, jätkas ta palvetamist ja mediteerimist. Keegi oli kuulnud teda vangide olukorda järgmiselt kokku võtmas: "Me oleme pimedas tunnelis, millest me peame läbi tungima. Kusagil tunneli lõpus särab igavene valgus."

Olemata kunagi olnud tugeva tervisega, jäi Brandsma Dachaus väga haigeks. Valvurid saatsid ta koonduslaagri haiglasse, mis sai tuntuks oma kurikuulsate meditsiiniliste eksperimentidega. Nad tapsid Titus Brandsma happesüstiga. 1985 sai Brandsmast esimene märtrikskuulutatud natsiohver.

Jaakobus (esimene sajand)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

25. juuli

Kristusele ligi

Jaakobus töötas koos oma venna Johannesega, oma isa Zebedeusega ning vendade Peetruse ja Andreasega kalastamise-alal. See oli tõsine töö, mis nõudis märkimisväärselt vahendeid ja aega. Kui püük oli hea, säilitasid nad kala soolas ja müüsid seda kodust kaugemal.

Jaakobus vastas Kristuse kutsele ja temast sai üks kahest sellenimelisest apostlist. Kõne all olev Jaakobus oli üks kolmikust, kes oli Jeesusega kaasas Tema suurimatel vaimsetel hetkedel -- Peetruse ämma tervendamisel, Jairuse tütre elluäratamisel, Muutumise mäel, Geetsemani aias viimse palvetamise ööl. Peetruse ja Johannese kõrval oli ka Jaakobus kahtlemata Kristuse eriline sõber.

Apostlite tegude raamatus on kirjas, et ta oli esimene märter apostlite seast, et kuningas Herodes Agrippa lasi Jaakobuse, Johannese venna, mõõgaga tappa, et rahuldada kristlaste juutidest vastaseid.

Saientism ja maagia

Huvitav mõtisklus blogis Lex Christianorum looduse saientistliku manipuleerimise ja paganliku nõidumise seesmisest sarnasusest ja nende vastandumisest loomuseaduse traditsioonile.

Toscana/Tüürose Kristiina (neljas sajand?)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

24. juuli

Religioosne kujutlus

Seda päeva jagavad mitu Kristiina-nimelist naist. Me võtame nad siin kokku, et illustreerida ajaloolaste ette seoses kristluse varasemate sajandite pühakulugudega ikka ja jälle kerkivat probleemi.

Ülestähendus Kristiina Mirabilise elust on täis kolmeteistkümnenda sajandi legendaarseid müstilisi juhtumusi, nagu tema istumatõusmine puusärgis ja lendamine kiriku lae alla.

Lood kahest neljanda sajandi Kristiinast on sedavõrd segunenud, et neid on võimatu lahutada.  Toscana Kristiinal ja Tüürose (Foiniikia) Kristiinal on sarnased elusündmused. Uurijate arvates on Tüürose Kristiina peamiselt fiktiivne kuju, samas kui Toscana Kristiina oli tõenäoliselt tõepoolest märter oma tõelise matmispaiga ja pühamuga. Nende kahe Kristiina piinamise ja kannatuste kirjeldus on üksikasjalik ent uurijad peavad neid "ebatõenäoliseks". Pühakute kirjapandud acta spetsialistid on jõudnud seisukohale, et varased hagiograafid on kokku pannud mitmete naismärtrite lood, et anda kristlastele värsket indu. Selletaolist religioosset kirjandust tekib jätkuvalt ka meie ajal. Osa sellest on healoomuline, aga osa viib väärade ootuste kujunemisele.

Rootsi Birgitta (1303-1373)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

23. juuli

Tegusus ja mõtlus

Birgitta koges lapsepõlvest peale müstilisi ilmutusi. Nagu Avila Teresa (15. oktoober), nii ühendas ka tema kontemplatsiooni ja tegutsemise erakordselt viljakaks eluks. Neljateistkümneaastaselt (13?) abiellus Birgitta Rootsi üliku Ulf Gudmarssoniga. Neil oli kaheksa last, kes näitavad, et vanemate ja kodu mõju ei määra alati iga lapse isiksuse ja iseloomu kujunemist. Ühest nende tütrest, Vadstena Katariinast, sai kanoniseeritud pühak. Poeg Karl aga torkas silma oma vigade ja halbade valikute poolest, põhjustades vanematele palju kurbust.

1335 sai Birgittast Rootsi kuninganna õuedaam. Töö eest kuninglikus perekonnas andis kuningas talle maad ja tühjad hooned, mida sai kasutada konvendina. Kui Ulf 1344 suri, asutas Birgitta Vadstenas Pühima Päästja Ordu.

Birgitta reisis Rooma ja hakkas hoolitsema vaeste ning haigete eest, pannes samal ajal kirja oma müstilisi kogemusi. Tema ordu oli rahalistes raskustes, kuid ta töötas edasi.

Laevahukk teekonnal Jeruusalemma, koos teatega poja traagilise surma kohta, murdsid tema tervise. Ta suri 1373, peagi pärast naasmist Rooma. Tema tütar Katariina jätkas tema tööd kongregatsiooni osas, mis sai tuntuks birgitiinide orduna. Tänapäeval on maailmas kaksteist(?) birgitiinide nunnakloostrit.

Maarja Magdaleena (esimene sajand)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

22. juuli

Pühendumine Kristusele

Maarja Magdaleena oli esimene, kes nägi ülestõusnud Issandat. Ta oli naiste eesotsas, kes avastasid, et Jeesuse haud oli tühi.

Maarja Magdaleena oli kõige tähelepanuväärsem nendest naistest, kes Jeesust Tema rännakul järgisid ja Teda toetasid. Ehkki mõned on seda väitnud, ei ole mitte mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud prostituut. See arvamus ulatub tõenäoliselt tagasi Gregorius Suureni (3. september), kes avaldas arvamust, et Maarjat võiks samastada nimetu naisega, kes pesi oma pisaratega Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Kirjanikud ja laulusepad on aastaid sellest ideest kinni haaranud, mille tulemusena on rahva kujutlusvõime võtnud selle omaks kui lihtsalt fakti. Piibel ei ütle, et Kolgata oli mägi, et oli kolm idamaa tarka, või et Maarja Magdaleena oli prostituut.

Tema nimi osutab, et ta oli pärit Magdalast, väikesest külast Galilea järve läänekaldal. Magdala oli õitsev kalastus-, paadiehitus- ja kauplemiskeskus. "Maarja" (Mariam?) oli ja on jätkuvalt sageliesinev naisenimi. Uues Testamendis on mitmeid Maarjaid. Lisades tema nimele Magdaleena, osutasid autorid, millist Maarjat nad silmas peavad.

Tal oli olnud probleeme enne kohtumist Jeesusega. Luuka Evangeeliumis öeldakse meile, et temast olid välja läinud "seitse kurja vaimu". Maarja Magdaleena kui pühaku tähtsus seisneb eelkõige selles, et Kristus võis loota tema pühendunud toetusele. Ta järgnes Jeesusele Jeruusalemma, kui Ta viimast korda sinna naasis. Ta seisis risti all. Ta läks hauale. Temale olid suunatud ülestõusnud Issanda esimesed sõnad. Kurvastusest murtuna pidas ta Jeesust aednikuks. Maarja ei tundnud Teda ära kuni Jeesus tema nime lausus.

Brindisi Lorenzo (1559-1619)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

21. juuli

Hinnaline õpetatus

Brindisi Lorenzo oli kaputsiini preester, väljapaistev piibliuurija ja jutlustaja. Mõlemad tema vanemad surid peagi pärast tema sündimist Brindisis, Itaalias. Lorenzo vanemaks saades korraldas onu talle õppimisvõimaluse Veneetsia Püha Markuse Kolledžis. Edasi asus ta õppima Padova Ülikoolis, kus ta ilmutas loomulikku andekust keelte õppimisel. 23 aastasena pühitseti Lorenzo Veneetsias preestriks.

Lorenzo keeltealane võimekus viis ta Pühakirja sügavuti uurimisele originaalkeeltes, millest ta ammutas selliseid arusaamisi, mis olid paljudel õpetlastel enne teda märkamata jäänud. Heebrea keele kiire omandamise tõttu hakkas ta jutlustama Itaalia juutide kogukondadele, saades soodsa vastuvõtu osaliseks. Samuti tegi ta katset luterlastele suunatud missiooniga.

Keisri armee kaplanina türklaste-vastases sõjas Ungaris, andis Lorenzo mõningaid taktikalisi soovitusi, mis osutusid edukaks. On kirjeldatud, kuidas ta juhtis vägesid lahingusse, hoides krutsifiksi. Mõistes, et sõjalise konflikti tulemus ei ole parim lahendus, oli Lorenzo ühtlasi edukas läbirääkija ja rahusobitaja.

Ta jäi tõsiselt haigeks diplomaatilisel missioonil Hispaaniasse ja suri Lissabonis.


Lisaks:

• Catholic Encyclopedia
• Benedictus XVI

Kartaago Aurelius (surn. 429)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

20. juuli

Usu tugevus

Keegi ei tea kindlalt millal või kus Aurelius sündis. Meie jaoks algab tema lugu 388 paiku, mil ta oli Kartaago piiskop. Põhja-Aafrika kirikupeana oli tema juhatuse all tõenäoliselt umbes 500 kohalikku piiskoppi.

P. Augustinus (28. august) oli Aureliuse sõber ja usaldusalune. Kahtlemata aitasid nende jutuajamised kristliku õpetuse üle kaasa Aureliuse vastuseisule erinevatele väärõpetustele, mis Kirikut viienda sajandi alguses vaevasid. Mõned tema doktrinaalsetest vastastest käitusid agressiivselt, ajendades Aureliust riigivõime appi kutsuma. Ta suri küpses eas. Kaasaegsed ülistasid tema iseloomu ja tegusid.
 

Macrina noorem (ca 327-379)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

19. juuli

Kristlik mõju

Macrina on näide religioosse perekonnaelu väärtusest. Tema vanematest said kanoniseeritud pühakud, samuti tema vendadest Basileus Suurest (2. jaanuar), Sebaste Peterist ja Nyssa Gregoriusest, kes pani kirja oma mälestused nende ühisest elust, meenutades oma vanema õe ehedat usku ja pühendumist.

Macrina sündis neljanda sajandi alguses Kapadookia Kaisareas. Kahteistaastaselt kihlasid vanemad ta noormehega, kes suri enne abiellumist. Macrina kuulutas end leseks ega andnud mingit lootust teistele noormeestele, kes tema vastu huvi tundsid. Ta veenis oma leseksjäänud ema elama pigem lihtsat elu kui nautima nende päranduse luksust. Kui tema ema suri, muutis Macrina perekonna valduse kõigist ühiskonnakihtidest pärit naiste konvendiks.

Tema vend Gregorius naasis koju 379, leides Macrina haigena, aheldatud lavatsile, mida ta kasutas voodina. Vend ja õde vestlesid pikalt elu ja surma üle. Macrina hämmastas suurt teoloogi oma taipamuste sügavusega vaimsetes asjades. Tema märkused näisid Gregoriusele olevat "rohkem kui inimlikud". Ta jäi õe juurde kuni viimase surmani, kuuldes tema palvet: "Oo igavene Jumal, kelle poole ma olen end suunanud oma emaüsast saadik, saada oma särav ingel mind juhatama kosutuse paika, kus vaiksed veed voolavad pühade isade süles. Leitagu mind Sinu ees, kui ma kord oma keha maha jätan. Võta mu hing vastu oma kätesse, süütu ja plekituna, kui Sinu ette toodud ohver.

Macrina surma järel viis Nyssa Gregorius läbi tema matusetalituse.

Lisaks:

• Nyssa p. Gregorius, Macrina elu 
• Nyssa p. Gregorius, Kahekõne hingest ja ülestõusmisest
• Vanem Butler's
• Catholic Encyclopedia

Philastrius (surn ? 387)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

18. juuli

Leebus

Oma elu alustamise järel Hispaanias liikus Philastrus Itaaliasse, kus võttis vastu nimetamise Brescia piiskopiks. Tema teenimine piiskopina sattus Kristuse loomust ja tööd väärastava ariaanide hereesia vastase võitluse kõrgpunkti. Tänini on säilinud raamat, milles ta kummutab  ariaanlust. Samuti on ta koostanud täieliku loetelu hereesiatest, mis kolme esimese sajandi jooksul Kiriku õpetust püüdsod väärastada. Augustinus (28. august) kohtus Philastrusega Milaanos umbes 383 ja mainib teda ka ühes oma raamatuist. philastrus suri neljanda sajandi lõpus. Tema järgalseks pühitsetud  piiskop ülistas teda tema "mõõdukuse, tasaduse ja leebuse pärast teiste vastu".


Lisaks:

• Vanem Butler's
• Catholic Encyclopedia

Pavol Gojdič (1888-1960)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

17. juuli

Kartmatu usk

Prešov asub Ida-Slovakkia muljetavaldavate, lumega kaetud mägede vahel. Peter Gojdič sündis selle linna lähedal 1888, kreeka-katoliku preestri pojana. 1907 alustas ta teoloogiaõpinguid Prešovis, lõpetas need Budapestis 1911 ja ordineeriti preestriks. Mõnda aega teenis ta kogudusepreestri abilisena oma isa kirikus. Ta andis oma tõotused Püha Basileus Suure Ordus Černecia Horas 1922, võttes nimeks Pavol. Ta ütles: "Jumala abiga tahan ma olla isaks orbudele, toeks vaestele ja lohutajaks vaevatutele." 1927 sai Pavolist Prešovi piiskop.

Tema saavutused Prešovis avaldasid muljet. Ta ehitas lastekodusid, asutas kreeka-katoliku kooli, rajas uusi kogudusi ning kasutas tõhusalt trükivõimalusi Kiriku töö edendamiseks. 1946 kinnitati ta Tšehhoslovakkia piiskopiks.

Kui kommunistid 1948 võimu haarasid, alustasid nad kreeka-katoliku kiriku tõsist allasurumist. Poliitilistel põhjustel tahtsid nad kõrvaldada igasugused suhted Roomaga. Piiskop Gojdič keeldus selle plaaniga kaasa töötamast, lükates tagasi pakkumise tema poliitiliselt soositud kohtlemiseks. Nagu väga paljud teised läbi ajaloo, kuulutas ta kindlalt: "Ma ei hakka oma usku salgama. Ärge isegi tulge mu jutule." Kommunistlik partei vastas kreeka-katoliku kiriku keelustamisega 1950 ja piiskop Pavoli vangistamisega. Avalikuks farsiks muudetud kohtuprotsessil mõisteti ta järgmisel aastal süüdi reetmises. Võimud määrasid talle karistuse ilma tingimisi vabastamise võimaluseta, jätsid ta ilma kõigist kodanikuõigustest ja kohtlesid teda aastaid alandavalt. Talle öeldi, et ta vabastataks vanglast, kui ta nõustuks hakkama Tšehhoslovakkia õigeusu kiriku patriarhiks. Ta vastas, et tema südametunnistus ei lubaks seda. Pavol jäi vangi ja rasked olud nõrgendasid jätkuvalt tema tervist. Oma viimased elukuud veetis Pavol Leopoldovi vanglahaiglas, kus ta suri 17. juulil 1960. Ta maeti vangla kalmistule lihtsa tähise alla, millel oli vaid number 681. 1968 kaevati tema säilmed välja ja maeti ümber. 1990 asetati tema säilmed Prešovi kreeka-katoliku Püha Ristija Johannese katedraali kabelisse. Pavol kuulutati õndsaks 2001 ja tema kanoniseerimisprotsess jätkub.


Lisaks: Vatikani lehelt

Sündmustest Shantous

Eile konsekreeriti Shantous, Hiina Guandongi regioonis illegitiimselt piiskopiks isa Joseph Huang Bingzhang. Konsekratsioonil sunniti osalema mitmeid paavstiga ühenduses olevaid piiskoppe. Püha Tooli avaldus. Vt. ka eelmist lugu.

Antiookia Eustathios (surn. ca 335)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

16. juuli

Vastuseis

Eustathiosest sai Boera (Beroea, hiljem Aleppo, eesti Halab) piiskop Süürias AD 270 (teistel andmetel on 270 sünniaasta; 320 sai piiskopiks, Tom). Ta kasvas üles Pamfüülias, ent peale selle ei tea me tema kujunemisest suurt midagi. Pärast viitkümmend kolme (st AD 323, teistel andmetel 325, Tom) aastat piiskopina võttis Eustathios vastu nimetamise Antiookia patriarhiks. Patriarhina osales ta kuulsal Nikaia kirikukogul, kus ühines teistega Ariuse hereetilise õpetuse vastu.

Paraku saavutasid ariaanid kontrolli Antiookia kiriku üle ja tagandasid Eustathiose. Ta suri pagenduses Traakias umbes 335 (mõningatel andmetel 336, 337 ja ka 360). Võitlus võimu ja õpetuse kontrollimise eest Antiookias jätkus veel aastaid pärast tema surma.


Lisaks:

• Põhjalikum Butler's
• Catholic Encyclopedia
• OrthodoxWiki

Sündmustest Leshanis

Seoses isa Paul Lei Shiyini illegitiimse piiskopikspühitsemisega 29. juunil Leshanis, Hiinas, mille Püha Tool hukka mõistis, teavitab Rahvaste Evangeliseerimise Kongregatsioon vastuseks usklike küsimustele järgmist (Fidese blogist):

Quaestio disputata de anima I

Tõlketoorik (väga toores ja üsna literaalne) Aquino püha Thomase traktaadist inimese hinge kohta. See on põhjalikum versioon, millest vaid osa kajastub Summas. Ladina tekst ja numeratsioon pärinevad Corpus thomisticumist.

Bonaventura (ca 1218-1274)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

15. juuli

Järgimine ja juhtimine

Legendi järgi andis Bonaventurale selle nime Assisi Franciscus (4. oktoober). Tema tegelik nimi oli Giovanni di Fidanza. Nelja-aastaselt oli ta tõsiselt haigestunud ja vanemad viisid ta võimalikuks tervendamiseks kuulsa pühamehe juurde. Kui poiss paranes, hüüatas Franciscus "bouna ventura" (hea õnn).

Bonaventura astus frantsikaanlaste ordusse 1238 ja tõsis peagi juhtpositsioonile. On raske ette kujutada, et frantsiskaanlaste seas oleks sisemist rivaalitsemist ja vastuhakku, aga nii see just oli, kui Bonaventura nendega liitus. Franciscus oli kümne aasta eest surnud ja frantsikaanlased lõhenenud. Üks rühmitus nimetas end "spirituaalseteks", sest nad tahtsid säilitada vaesust sellisena, nagu Franciscus seda oli praktiseerinud, ega tundnud vajadust keskse juhtimise järele. Teine rühmitus tahtis askeetlikku rangust leevendada, ja võtta pehmema suuna. Bonaventura nägi kõvasti vaeva, et tuua mõlemad äärmused kokku vastuvõetavale keskteele. See, mida ta saavutas, oli piisavalt tähelepanuväärne, et pälvida talle frantsiskaanide "teise rajaja" nimetust.

Bonaventura kirjutised on koondatud tänapäeval üheksasse köitesse. Tema teosed sisaldavad kaht püha Franciscuse elulugu. Ta ei väida, nagu ta oleks pühakut isiklikult tundnud, küll aga pakub allika oma tervenemise legendile. "Ma mäletan ikka veel selgelt, et kui ma olin alles poisike, kisti mind tema eestpalve ja teenete läbi tagasi surma lõugade vahelt."

Kirjutises "Vaimu teekond Jumala juurde" püüab Bonaventura väljendada Franciscuse kogemust filosoofia keeles:

Õnnelikkus on kõrgeima hüve nautimine. Kuna kõrgeim hüve on meist ülemal, peame enne kui õnnelikuks saame, tõusma enesest kõrgemale. See on pigem vaimne kui füüsiline ülenemine ja me ei saa tõusta enesest kõrgemale muidu, kui meid peab tõstma vägi, mis on suurem, kui me ise.

"Elu puu" on väike hardusraamat, mis juhatab lugejaid mõtisklema Kristuse elu üle. "Kristuse kogemused", kirjutab Bonaventura, "on nagu puu oksad, millelt me saame noppida väärtuslikke vilju, nagu alandlikkus, pühadus, kannatlikkus, kaastunne ja ustavus." Bonaventura palus: "Hea Jeesus, ehkki ma ei vääri seda, anna mulle võime mõtiskleda oma vaimus Sinu kogemuste üle. Ma ei viibinud Risti all, aga luba mul mõtiskleda Sinu kannatuse tunnist, nagu seda tundsid Su ema ja kahetsev Magdalena."

Aasta enne Bonaventura surma leidis aset juhtum, mis ilmutab meile kaunilt tema iseloomu, nagu paljud teisedki sündmused. 1273 määras paavst Gregorius X ta Albano kardinal-piiskopiks. Kui saabus delegatsioon, mis tõi talle punase kardinalimütsi ja teised kõrge ametiga kaasnevad tunnusmärgid, pesi Bonaventura kloostri köögis nõusid. Ta lasi hämmastunud ja segaduses saadikutel oodata kuni tema töökord köögis lõpule jõudis. Tema põhimõtteks oli: "Religioon on tavaliste asjade tegemine täiuslikult" (mõeldud on ilmselt religiooni-voorust -- võib-olla religioossus? Tom). Kui me ei saa korda saata suuri asju, saame teha tavalisi asju suurel moel.

Camillo de Lellis (1550-1614)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

14. juuli

Asjade muutmine

Camillo ema oli tema sündides küpses eas, kuuekümnene. Tema rasedust peeti üleüldiselt imeks. Sünnitustuhud algasid ajal, mil ta viibis jumalateenistusel Bucchianicos, Abruzzo piirkonnas Itaalias, ja ta otsustas minna lähedalasuvasse talli ning pakkuda esimeseks hälliks oma lapsele heinasõime, nagu oli olnud ühel teisel, keda ta teadis. Kindlasti pidi see tema küpse ea laps olema püha ja määratud saama pühakuks.

Kui paljud pühad naised on pidanud meeleheites nägema, kuidas nende lapsed kasvavad üles tehes halbu valikuid! Camillost kujunes ebameeldiva temperamendiga ja hasartmängu kiindunud nooruk. Kõva kaklejana astus üle kahe meetri pikkune mees Veneetsia armeesse ning läks koos isaga võitlema türklaste vastu. Valuline haavand jalas (mis kunagi ei paranenudki) sundis teda teenistusest loobuma ning viis ta Rooma San Giacomo haiglasse. Ravi eest tasumiseks töötas Camillo haiglas abilisena. Tema äkiline temperament aga ei sobinud haigla pidajatele ning peagi saatsid nad ta tagasi tänavale ... ja sõjaväkke.

Hasartmängu- ja alkoholisõltuvus viis Camillo üha sügavamale langusse. Ta kaotas kõik, isegi särgi seljast, ning pidi vastu võtma töö kaputsiini vennaskonna abitöölisena nende uue konvendi ehitusel. See keskkond päästis valla allasurutud teadlikkuse Jumalast ja ta otsustas oma käitumist muuta. Kui ehitus kaks aastat hiljem valmis sai üritas ta saada kaputsiini vennaskonna liikmeks, ent haavand jalal muutis selle võimatuks.

Naastes San Giacomo haiglasse, töötas Camillo palavikuliselt haigete eest hoolitsedes, et parandada oma reputatsiooni. Meie praegune ettekujutus haiglast ei ole kohane mõistmaks kuueteistkümnendal sajandil Itaalia haiglas valitsenud tingimusi. Need olid sageli räpased paigad. Keegi ei oodanudki eriti paranemist. Halvasti ettevalmistatud töötajatel oli vähe meditsiinilisi teadmisi. Tegemist oli karmide inimestega ja haigete väärkohtlemine oli igapäevane nähtus. Camillo otsustas, et on aeg suhtuda haigetesse ja surijatesse armastuse ja austusega. Ta nägi haigla igas patsiendis Kristust. Ta hakkas hoolitsema haigete korraliku toitlustamise eest, püüdis tagada neile värsket õhku, päiksepaistet, puhtust, ning eraldada nakkusohtlikut haiged. Tulemused näisid olevat imelised. Camillost sai haigla ülevaataja.

1584 (83?) pühitseti Camillo preestriks. Oma nõuandja, Filippo Neri (26. mai), ettepanekul asutas ta hooldajameeste kongregatsiooni. "Hea Surma Regulaarkleerikud, Haigete Teenijad" tõotasid teenida haigeid haiglates, kodudes ja vanglates. Mõned "kamillaanid" teenisid seitsmeteistkümnenda sajandi künnisel Ungari ja Horvaatia lahinguväljadel, olles ajaloo esimesed sõjaväe-meedikud (ja esimesed, kes kandsid oma rüül punast risti). Paljud kaotasid elu hoolitsedes katkunakatunute eest.

Hoolimata iseenese kroonilisest ja valulisest haigusest, hoolitses Camillo isiklikult haigete eest kuni oma surmani Genovas 1614. Selleks ajaks oli ta saanud piisavalt annetusi kaheksa haigla ehitamiseks ja viieteistkümne oma ordu maja asutamiseks. Tema ema oleks pidanud elama sajakahekümne nelja aastaseks, et näha, milliseks kujunes Camillo elu. Meil pole andmeid Camillo ema surma täpse aja kohta, ent võime loota, et ta elas vähemalt niikaua, et näha tema pöördumist parema elu poole San Giacomos.

--------------------------

Põhjalikum versioon Camillo elust.

Heinrich II (973-1024)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

13. juuli

Kristuse mõju

Heinrich, viimane saksi keisritest, sündis Baieris, Saksamaal. Paavst kroonis ta imperaatoriks 1014. Võideldes korra eest Saksamaal ja selle vägevuse taastamise eest, püüdis ta ühtlasi reformida ja ümber kujundada kristlikku Kirikut. Ta laskis ehitada katedraali Bambergi ja rajas kloostreid. Teda veetles Benedictuse (11. juuli) reeglistik ning ta toetas seda energiliselt, kuna tegi Itaalias, Montecassino kloostris, läbi imelise tervenemise.

Heinrich suri 1024, jäädes kristliku poliitilise juhi säravaks eeskujuks.


Lisaks: Vanem ja palju põhjalikum Butler's

Veronica (esimene sajand)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

12. juuli

Kaastunne

Veronicat ei mainita Uues Testamendis üheski kohas. Lugu Veronicast on vaga legend, mille juured ulatuvad tagasi neljandast või viiendast sajandist pärit Nikodeemuse Evangeeliumisse. On tehtud mõningaid katseid samastada teda Evangeeliumi nimetute naistega, ent tõenäoliselt tuleneb tema nimi temaga seostatud imest. Vera icon tähendab "tõeline kujutis", ja lugu pajatab, et ta seisis Via Dolorosal, kui Jeesus Kolgata teel oma risti raskuse all kokku varises. Õrnalt pühkis ta oma rätikuga Tema nägu. Hiljem märkas ta, et rätikul, mida ta kasutas, oli talletunud Jeesuse näojoonte selge kujutis. Veronica lugu leidis koha Ristitee peatustes, vagadusharjutuses, mis aitab patukahetsejal paastu ajal kujutleda end Kristuse kannatustes osalejana.

Veronica legend ei osuta, nagu oleks ta olnud Jeesuse järgija. Ta vastas lihtsalt kaastundlikult kannatavale inimesele. Tal polnud aimugi, kes võis olla see hukkamisele talutatav kurjategija, kuni ta avastas Jeesuse näo oma rätiku imelisel ikoonil.

Nursia Benedictus (ca 480-550)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

11. juuli

Palve ja töö

Tasakaalustatud elus on koos palve, õppimine, töö, kogukondlik tegevus ja lõõgastus. Nursia Benedictus näitab meile elu kooskõlas Jumala ja maailmaga. Vähesed on jätnud enesest sedavõrd kustutamatu märgi kui tema, pannes kirja benediktiinide reeglistiku.

Benedictus kasvas üles väljapaistvas itaalia perekonnas. Tema õde oli püha Scholastica (10. veebruar). Benedictuse elu kohta on säilinud vähe üksikasju. Eluloolise materjali esmaseks allikaks on Gregorius Suure (3. september) poolt kirja pandud kuulus elulugu.

Gregorius räägib meile, et Benedictus alustas oma haridusteed Roomas, ent teiste sealsete õpilaste moraalne lodevus muutus tema jaoks väljakannatamatuks. Benedictus lahkus koolist, loobus oma perekondlikust pärandist ning asus aktiivselt Jumalat otsima. Tõmbudes koopas Subiaco lähistel üksindusse, püüdis ta saavutada rahu ja vaikust. Teised sarnaste püüdlustega otsijad kogunesid järk-järgult tema ümber ja tõstsid ta piirkonna monastilise kogukonna juhiks. Ent mungad hakkasid peagi vastu Benedictuse rangele korrale ja püüdsid, Gregoriuse sõnul, mürgitada tema veini. Benedictus pääses ime läbi ja pöördus tagasi üksindusse oma koopas.

Ent teised otsisid jätkuvalt Benedictuselt juhatust. Inimloomuse hämmastava mõistmise tõttu omistati talle võime lugeda mõtteid ja hingesügavusi. Munklus veetles teda ja ta oli entusiastlik nii erakute kui munkade suhtes, kes elasid kogukondades, jagades üksteisega palvet ja tööd. Aja jooksul organiseeris ta kaksteist sellist väikest kogukonda. 529 rajas Benedictus kuulsa Montecassino kloostri. Sealsamas lähedal asutas tema õde Scholastica religioosse kogukonna naiste jaoks.

Benediktiini reeglistik asetab rõhu põhimõttele ora et labora (palve ja töö). Selles tauniti äärmuslikku askeetlust. Olgugi range, oli Benedictus leebe ja paindlik. Enesedistsipliin, arvas ta, peab olema pigem sisemine kui väline. Benediktiini reeglistik rõhutab seda, pakkudes tõepoolest tõhusa kava organiseeritud eluks ühiselt töötavas kogukonnas. Võistlemisel pühaduses polnud mingit kohta pühendunute seas, kes olid võrdsed ja alandlikult pühendunud kogu grupi tugevusele. Tänapäeva treener ütleks, et ta toetas meeskonnatööd.

Asjaolu, et benediktiini reeglistik on kaunilt tasakaalustatud, väldib äärmusi, ja on mõeldud pigem tavalistele inimestele, kui vähestele kangelastele, võimaldas sel kujuneda monastilise elu korralduse aluseks kogu Euroopas ja kaugemalgi. Benedictuse ajast peale on benediktiinide vaiksed grupid elanud korrastatult ja viljakalt keset lagunevat tsivilisatsiooni.

Kui Benedictus suri, maeti ta oma püha õe kõrvale.

Dukla Jan

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

10. juuli

Dukla Jan (1414-1484)
Jutlustamis-teenimine

Jani sünnikoht Dukla asub Poolas, Tarnowi lähedal. Noore mehena elas ta eremiidina oma kodulinna lähistel, ent 1440 liitus Lwówi (nüüdne Lviv) konventuaalide-frantsiskaanidega. Ta teenis jutlustaja ja kohaliku ülemana kuni liitumiseni observantide-frantsikaanidega 1463. Poolakad kutsusid seda gruppi "bernardiinideks".

Suure kannatlikkuse ja armastusega pühendas Jan end ülejäänud elu jooksul jutlustamisele ja teenimisele saksa kogudustes. Ta jätkas kuulutamist kantslist isegi nägemise kaotamise järel. Poliitiliste piiride muutumised Euroopa selles osas järgmise viie sajandi jooksul nihutasid Dukla Jani kanoniseerimise edasi kuni 1997. aastani.

Peapiiskop Dolan NY "homoabielu" seadustamisest

Oma järelhüüdes "homoabielu" seadustamisele New Yorki osariigis kirjutas peapiiskop Timothy Dolan:

Almost two weeks ago — hauntingly, on the Feast of the Birth of John the Baptist, whom King Herod would behead because the saint dared to defend the God-given truth about marriage — our state sadly attempted a re-definition of marriage.  Is there anything left to say?
Yes.
 [...]
So, we try our best to witness to the truth, encouraging our married couples and their kids to be loving, radiant, “lights to the world.”  We acknowledge that, as St. Augustine taught, if something is wrong, even if everybody else is doing it, it’s still wrong; and, if something is right, even if nobody else is doing it anymore, it’s still right.  Like St. Thomas More, we’re willing to take the heat and even lose our head from following a conscience properly formed by God’s revelation and the teaching of His Church, even if it is politically incorrect, and clashes with the King’s demands to re-define marriage.

Kas poleks õige loobuda riiklikust abielutunnistusest, kui asi ükskord sinnamaale jõuab? Kui riik sülitab abielule, pistes selle ühte patta seksuaalsete väärastumustega, kaotab "abielu" riiklik tunnustamine oma tähenduse. Või pigem omandab negatiivse tähenduse. Näib olevat õige seda siis ka selgelt väljendada, nõudes oma abielu riiklikust registrist kustutamist. Seda enam, et isegi praegune seaduslik abielu, nii nagu seda riiklikult registreeritakse, ei ole sisuliselt ammu enam abielu, vaid majanduslik koostööleping.

Paolina

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

9. juuli

Paolina (1865-1942)
Kannatav teenimine

Paolina sündis Trentos, Itaalias. Vanemad panid talle nimeks Amabile Wisenteiner, ja võtsid ta kaasa Brasiiliasse, kui ta oli kümne aastane. Seal võtsid immigrantide perekonna vastu jesuiit-misjonärid, kes aitasid suuresti kujundada tema varast vaimset arengut. Viieteistkümneselt asus ta elama maamajja p. Georgi kabeli lähedale Vigolos, Brasiilias, et hoolitseda vähki sureva naise eest. Jesuiidid olid selgitanud, et seal kogukonnas on suur vajadus sedaliiki teenimise järele. Vastuseks asutasid Amabile ja kaks tema sõpra, Virginia ja Teresa, 1895 Pärispatuta Saamise Väikesed Õed. Amabile võttis nüüd ordunimeks Jeesuse Kannatava Südame Paolina.

Ehkki häiritud teatud kiriklikest manööverdustest ja võimuvõitlusest, ütles Paolina: "Jumala ligilolu on minus sedavõrd lähedane, et näib olevat võimatu seda kaotada. See ligiolu teeb mu hingele sellist rõõmu, et ma ei suuda seda kirjeldada." 1938 hakkas ta kogema diabeedist tulenevaid komplikatsioone, mis viisid sõrme, ja hiljem parema käsivarre amputeerimisele. Oma viimastel elukuudel oli Paolina täielikult pime. Ta suri 9. juulil 1942 São Paulos. Paolinast sai Brasiilia esimene kanoniseeritud pühak.

Aquila ja Priscilla

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

8. juuli

Aquila ja Priscilla (esimene sajand)
Koos töötamine

Abikaasad Aquila ja Priscilla olid Pauluse (29. juuni) kaaslased Korintoses ja Efesoses. Aquila oli juut, ent Priscilla võis olla roomlanna. Mõlemal on ladina nimi, mis viitab ühendusele Roomaga. Nagu Paulus, teenisid ka nemad elatist elukutseliste telgivalmistajatena. Mõned on oletanud, et Aquila võis olla varem Pauluse alltöövõtja. Aquila ja Priscilla kodu oli kahtlemata piisavalt ruumikas külaliste mahutamiseks. Nüüd töötasid nad koos Paulusega, mitte telgivalmistajatena, vaid evangelistide ja kristlike õpetajatena.

Pärast kuulamist kohtus, lahkus Paulus Korintosest Efesosse, võttes Aquila ja Priscilla enesega kaasa. Kui Paulus liikus edasi Jeruusalemma poole, jäi see püha abielupaar teenima Efesosse. Nad kohtusid Apollosega Aleksandriast, aruka kristlasega, kes teadis vähe sellistest õpetustest nagu ristimine. Aquila ja Priscilla tutvustasid Apollosele kristliku õpetuse aluseid. Me ei saa olla kindlad täpsetes asjaoludes, ent kirjas roomlastele kirjutas Paulus, et Aquila ja Priscilla võtsid tema pärast enese peale suure ohu.

Kristlikus traditsioonis on tõendeid, et Priscilla oli toimekam ja võimekam kui tema abikaasa. Nende nimedepaari järjestus pöördub aja jooksul ümber. Mõned piibliuurijad on isegi arvanud, et Priscilla võib olla heebrealaste kirja autor.

Willibald

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

7. juuli

Willibald (ca 700-781)
Ustav teenimine

Pärinedes Inglismaalt, Wessexist, tutvus Willibald juba noores eas monastilise eluga. 722 ühines ta oma vennaga pikal teekonnal Rooma, Jeruusalemma ja Konstantinoopolisse. Kirjapandud lugu tema külaskäikudest Jeesus Kristusega seotud paikadesse oli esimene anglo-saksi reisikiri. 730 asus ta Itaaliasse, Montecassino kloostrisse, mille Petronax (6. mai) oli uuendanud, ja jäi sinna kümneks aastaks.

Bonifaciuse (5. juuni) kutsel läks Willibald Saksamaale, kus ta ordineeriti ja 742 sai temast Eichstätti piiskop. Ta teenis seal piiskopina 45 aastat, surres 781 loomulikku surma. Tema hauda saab külastada Eichstätti katedraalis.

Maria Goretti

Raamatust: Butler's Lives of the Saints
6. juuli

Maria Goretti (1890-1902)
Süütus

Seksuaalne ahistamine on teema, mida paljud religioossed inimesed parema meelega väldiksid, ent see on valdavam, kui me ette kujutame. Maria Goretti lugu, traagiline nagu see on, teenib kahte ülesannet -- on nii meeldetuletuseks kui ka inspireerijaks.

Maria oli itaalia talupidajate tütar, sündinud Ancona lähistel. Ta ei olnud just särav laps, ometi oli ta rõõmsameelne ja pühendunud. Tema isa suri, kui ta oli kümnene ja ema käis tööl, jättes Maria koju majapidamistöid tegema.

Kaheksateistkümneaastane naaber Alessandro Serenelli hakkas Mariale külge lööma. Maria tõrjuv hoiak ärritas Alessandrot kuni sinnamaani, et ta üritas sundida teda alistuma, ähvardades teda noaga. Neiu võitles vastu kogu oma jõuga, ja noormees pussitas teda korduvalt võitluse ajal. Maria viidi haiglasse, ent olles Alessandrole andestanud ja väljendanud muret tema perekonna pärast, suri ta järgmisel päeval. Ometi ei lõpe tema lugu sellega.

Alessandrole määrati pikk vanglakaristus. Kaheksa aastat pärast Maria tapmist nägi ta und, et Maria korjas tema jaoks lilli. Unenägu oli elav ja häiriv. Alessandrost, kes oli olnud vaenulik ega olnud oma tegu kahetsenud, sai kristlane. Kui ta kakskümmend seitse aastat hiljem vanglast vabastati, oli Alessandro täielikult muutunud.

Tema esimeseks sammuks vabanemise järel oli külaskäik Maria ema juurde, et temalt andestust paluda. 1937. aasta jõulupühal võttis Alessandro koos Maria emaga vastu armulauda. Koos veerand miljoni inimesega seisis ta P.Peetruse väljakul, kui Maria kanoniseeriti pühakuks 1950. aastal.