Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 11. november 2010

Veel "igavesest ajast"

Tulles veelkord tagasi "Au olgu" palve lõpu juurde.

On kaks dogmat, mis võivad tunduda omavahel vastuolus olevat. Esiteks, et inimene suudab oma mõistuse jõul tõusta Jumala kui Looja tunnetamisele; ja teiseks, et ainult ilmutuse põhjal, st usust, mitte mõistusest tulenevalt, teame, et maailmal on ajaline algus.

On usudogma, et inimene on põhimõtteliselt võimeline loomuliku mõistuse valgusel jõudma Looja Jumala tunnetamisele. Vatikani I Kirikukogu õpetab, et "püha ema Kirik usub ja õpetab (holds and teaches), et Jumal, kõikide asjade allikas ja eesmärk, on tunnetatav tõsikindlalt loodud asjade põhjal (from the consideration) inimmõistuse loomulikul jõul; maailma loomisest peale on Tema nähtamatu loomus selgelt tunnetatav tehtud asjade kaudu."

Aga kui inimene on võimeline (vähemalt põhimõtteliselt) ilma ilmutuseta jõudma Jumala kui Looja tunnetamisele, siis tähendab see, et ta on võimeline jõudma ka loomise akti äratundmisele, st. äratundmisele, et kogu nähtav maailm oma muutumises on loodud Jumala poolt. Mis mõttes ta muidu tunnetaks Jumalat kui Loojat?

Teiselt poolt aga on usudogma, et maailmal on ajaline algus, st. see teadmine tuleneb usust ega ole loomuliku mõistuse jõul saavutatav. Aquino p. Thomas kirjutab (ST I, q46, a2): "Ainuüksi usu kaudu teame (hold) ega saa mitte mingil moel tõestada (demonstreerida), et maailm pole alati eksisteerinud..." (Tõsi, mitmed teised teoloogid on arvamusel, et "alguseta loodu" on mõistusega vastuolus, st. loogiliselt võimatu.)

Niisiis on loomuliku mõistuse jõul tunnetatav, et maailm on loodud, aga see, et maailmal on ajaline algus, on haaratav vaid ilmutuse kaudu. Ja-jah, loomine ei tähenda automaatselt, et maailmal on algus. Vähemalt Aquino p. Thomase õpetus on selline (vt põhjendusi op. cit.). Loomine tähendab kogu substantsi olemise põhjustamist ja see ei ole ise ajaline protsess, millegi muut(u)mine ühest seisundist teise. Thomase seisukoht on, et Jumal oleks põhimõtteliselt saanud luua maailma ka alguseta ning kuna ei loomine ajalise alguseta ega algusega ole kumbki paratamatu, siis ei saa mõistus mingi demostratsiooni kaudu jõuda loomulikul moel selle tunnetamisele. Ehkki mõistus saab jõuda äratundmisele, et maailm on loodud, avab ainult ilmutus meile tõe, et maailmal on konkreetne ajalik algus.

Nüüd aga "Au olgu" fraasi "igavesest ajast" juurde. Ülalöeldu taustal on "igavene aeg" põhimõtteliselt täiesti mõeldav, mitte seesmiselt  vastuoluline. Seesmiselt vastuoluline oleks see küll juhul, kui "igavene" oleks kasutatav ainuüksi ajatu ehk Jumala igaviku kohta. Eesti keeles, nagu isaPaulus korduvalt osutas, võib "igavesel" olla ka ajaline interpretatsioon. Jumala ajatu igavik ja loodu põhimõtteliselt mõeldav igavene aeg on seega kaks erinevat "asja".

Kuna nüüd "igavesest ajast" on loogiliselt koherentne, siis on asi veel kehvem, kui mulle ennist tundus. Varem kaldusin arvama, et see on lihtsalt absurdne sõnaühendus, mis on õigustatav vaid juhul, kui me täielikult lahti ütleme sõna "igavene" teoloogilisest tähendusest. Nüüd aga näen, et need sõnad kannavad kiindlat kontseptsiooni maailma loomisest -- ja see kontseptsioon ei ole kooskõlas katoliikliku usuga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse