Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 15. november 2010

Leebest soolasusest

Eile rääkis piiskop Missal "kibedast innukusest", mis ähvardab meid vallutada, kui unustame oma tõe-taotluses armastuse leebuse. Ma olen üsna kindel, et ta seejuures ei soovinud vihjata, nagu oleks "mage leigus" parem variant kui "kibe innukus", ehkki viimast on kahtlemata ebamugavam taluda. Vaja oleks tegelikult teatud "leebet soolasust" või "tulist magusust" vmt, st. suhtumist, mida iseloomustab armastuse tulisus ja leebus ning tõejanu kompromissitus ja selgus samaaegselt. "Kibe innukus" ja "mage leigus" on mõlemad kõrvalekaldumised sellelt "kitsalt teelt", milleks Kristus meid kutsub. Samas võib "kitsal teel" käija oma leebuse või magususe tõttu sageli näida magedana selle jaoks, kes on täis kibedust, ning oma soolasuse või tulisuse tõttu kibedana selle jaoks, kes on leigeks jahtunud. Õigeks arusaamiseks oma kõrvalekaldumisest või püsimisest "kitsal teel" oleks vaja objektiivse(ma)id kriteeriume, millest üheks on kahtlemata viljad: "Nende viljadest te tunnete neid" ja "Hea puu ei kanna halba vilja".

5 kommentaari:

  1. Kuna selle seeria jutlused on suunatud teadagi kellele, siis lisaks, et on ebaõiglane tema poolt pidada kibedaks seda, mis üksnes endale kibedalt maitseb. Rohi on ka kibe, aga võib head teha, kui mitte pead eemale keerata. Minu kogemuses meeste omavaheline suhtlus ei ole harilikult naiselikult pehmes estragonikastmes serveeritud tõde, kui just tegu ei ole õppinud diplomaatidega, kelle eesmärkidest on raske aru saada. Armastuse komponent seal juures ei tohiks muutuda tõe enese pehmendajaks või isegi moonutajaks. Olen väsinud muretsemast selle pärast, kuidas keegi tõe peale solvub. Kommunikatsioon eeldab mõningast vastutulekut ka kuulaja poolel.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et piiskopi väljendi "kibe innukus" aluseks on lõik Jaakobuse kirjast:

    [13] Who is a wise man, and endued with knowledge among you? Let him shew, by a good conversation, his work in the meekness of wisdom. [14] But if you have bitter zeal, and there be contentions in your hearts; glory not, and be not liars against the truth. [15] For this is not wisdom, descending from above: but earthly, sensual, devilish.

    [16] For where envying and contention is, there is inconstancy, and every evil work. [17] But the wisdom, that is from above, first indeed is chaste, then peaceable, modest, easy to be persuaded, consenting to the good, full of mercy and good fruits, without judging, without dissimulation. [18] And the fruit of justice is sown in peace, to them that make peace.

    VastaKustuta
  3. Muidugi on õige, et tõetaotluseid peab alati realiseerima armastuses. Samuti on tõsi, et tõe poole pürgimine ei toimuks kibestumises. Ent olen alati imestanud, kui suure innukusega manitsetakse meie katoliiklikus kogukonnas innukaid, hoidudes samal ajal ükskõiksusse sumbuva loiduse arvustamisest. Küsigem nüüd ausalt, mis on suurem probleem: innukus või loidus? Minu meelest on vastus ilmselge. Ent samuti on selge, et innukus on märksa tüütum kui loidus, sest see kutsub ka teisi tegudele. Meie katoliikliku kogukonna "kitsas tee" näib tihti olevat lihtsalt soojussurm. Sellist asjade seisu silmas pidades meenub mulle pigem üks teine kirjakoht: "Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su oma suust välja." (Ilm 3:16)

    VastaKustuta
  4. Olen täiesti nõus (nagu ka kirjutasin), et leigus on vähemalt niisama vilets variant kui kibedus. Leigus on armastuse jahtumine, kibedus selle vääriti suunamine. Ma arvan, et ei oleks vaja liigselt muretseda selle pärast, kas meie innukus leiab kelleltki inimlikku heakskiitu, küll aga selle eest, kas see on tegelikult Kristuse tahte järgimine ja kooskõlas Tema Kiriku ühtsuse ja missiooniga. Ning teiselt poolt, et Teinud selle, mida pidasime vajalikuks, laseksime Temal tegutseda ja samas meid kasvatada. Meie plaanid ja ajakava, kui headeks me neid ise ka ei hindaks, allutuvad nii või naa Tema plaanidele ja ajakavale. Kui need ei ühti meie omadega, saame kas kibestuda ja teha etteheiteid, või kasvada kannatlikkuses ja püsivuses. Võime ju heita Jumalale ette, et miks ole kõik nii hästi, kui ma tahaks, et oleks; või et oleksin mina Jumal, korraldanuks ma need asjad hoopis paremini. Ehkki me ei pruugi neid etteheiteid suunata Jumalale, vaid maistele subjektidele, on need lõppkokkuvõttes vahendatud kujul ikkagi suuunatud Jumalale, kõikide asjade esimesele ja lõplikule põhjusele. Arvan, et umbes kuidagi nii võiks tõlgendada Jaakobuse kirja "kideda innukuse" ja "taevase tarkuse" vahekorda.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse