Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 8. november 2010

"Kahetsusväärne" kogemus

Isa Richard Simon kirjeldab oma üleelamisi seoses Missa pühitsemisega ad orientem, st. nagu ta arvab et Vatikani II Kirikukogu isad seda silmas pidasid. (Viide: isa Z) Siinkohal lühike katkend sellest:
[...] I, however, wish I had not said Mass facing away from the congregation, and not because of the anger directed at me. I am a Catholic priest. I am used to people being angry with me. I wish I had not said Mass in what I believe to be the posture assumed by the Fathers of the Second Vatican Council, because it was one of the most beautiful experiences of my priestly life. You cannot imagine what it was like to say words like “we” and “our Father” and “us” while standing at the head of a congregation that was turned together in a physical expression of unity. No matter how one might argue to the contrary, it is impossible to say “we” while looking at 500 people and not be speaking to them.

The Mass is a prayer addressed to the Father, and despite our best intentions, we clergy address it to the congregation at whom we are looking. You cannot help it. The human face is a powerful thing. Last Saturday night I realized for the first time that I was part of a family of faith directed toward the same heavenly Father. I felt as if I was part of a church at prayer. It was not my job. It was my church. I never realized how very lonely it is to say Mass facing the people. I am up there looking at you. I am not part of you. For 13 or 14 minutes. You weren’t looking at me. We were looking at God. [...]

2 kommentaari:

  1. Huvitav, mis peaks juhtuma, et selline imeline kogemus võiks regulaarselt osaks saada ka preestritele, kes pühitsevad Missat Peetruse ja Pauluse katedraalis. Kuigi vana altar on teadmata põhjusel välja lõhutud, oleks soovi korral siiski võimalik ka uue laua taga pühitseda Missat näoga sakramendi poole. Ent mitte ükski preester ei talita nõnda.

    On täiesti arusaamatu, miks seistakse näoga mitte Jumala, vaid inimeste poole ja kes on sellise korralduse andnud? Kui mitte II Vatikani Kirikukogu, siis kes? Isegi Opus Dei kabelis pühitstakse Missat alati ad orientem, miks siis mitte katedraalis? Samuti jagatakse Opus Dei kabelis toimuvatel Missadel armulauda vaid põlvitavaile inimestele ja keelele, ent mitte katedraalis? Mis topelt-standardid need on ja millega on need põhjendatud? Et on ülemliturgia vähestele valitutele ja alamliturgia massidele?

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et püsiv palve on kõige parem rohi.

    Ja arvan ka, et uue altari näol pole tegemist mingi "lauaga", vaid ikka altariga. Lauaga oli tegemist siis, kui apostellik administraator Justo Mullor Garcia käskis ühe (söökla-?)laua altariruumi paigutada ja selle peal Missa-ohvrit pühitseda altari asemel. Muidugi on kahetsusväärne, et vana altar välja lõhuti. Samuti võiks pidada kahetsusväärseks, et vana altar püstitati veel vanema altari asemele, mis on näha vanadelt fotodelt. Sellest hoolimata pole uue altari näol tegemist mingi lauaga, mis on oma profaansest tavakasutusest laenatud sakraalseks tegevuseks, vaid spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud ja korrektselt sisseõnnistatud altariga.

    Teiseks, preester pühitseb muidugi ka praegusel kujul Missaohvrit Jumalale ja seisab seda tehes Jumala ees ning on Kiriku/koguduse esindaja ja juht palves ja ohverdamisel, in persona Christi, ainult et see asjaolu kipub varju jääma "ad occidentem" asendi puhul. Küsimus ei ole selles, et enne V2 poleks näoga rahva poole pühitsemine olnud lubatud ja pärast seda on nõutud. See oli lubatud ka enne V2 ja seda pole nõutud ka pärast V2. Tegelikult on see nii enne kui pärast olnud teatud alternatiivina lubatud, eeldatud põhivormiks aga on, niipalju kui olen rubriikide selgituste kohta lugenud, kogu aeg olnud "ad orientem", st. liturgiline, mitte niivõrd literaalne "ad orientem". Asendi muutus, nagu Sa ilmselt sama hästi tead, ei tulene ei V2 konstitutsioonist "Sacrosanctum" ega ka hilisematest normidest, vaid peegeldab pigem mingit ülemäärast püüdlikkust uueneda, muuta iga hinna eest. Usun, et enamikule preestreist on seda muutust esitatud normatiivse nõudena, mille nad on kuulekuses vastu võtnud ja mille kohta nad nüüd järk-järgult avastavad, et sellist nõuet pole Rooma riituses tegelikult kunagi esitatud.

    Armulaua vastuvõtmisega on minu arvates sarnased lood -- võimalikust erakorralisest alternatiivist on saanud uuendus-selootide eestvõtmisel de facto norm. Käesolev valdav viis ei ole keelatud, seega ei saa seda pidada kuidagi seadusevastaseks. Aga põhinorm on siiski armulaua vastuvõtmine põlvitades ja keelele, nagu ka paavst oma eeskujuga püüab taas juurutada.

    Ometigi sõltub nii normide järgimine kui erandite kehtestamine kohaliku kiriku ordinaariusest, meie puhul siis apostellikust administraatorist.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse