Veel "intelligentsest disainist"

Rahvusvahelise Teoloogilise Komisjoni (mis on paavsti nõuandev organ teoloogilistes küsimustes) poolt 2004. aastal avaldatud dokumendis "Communion and Stewardship" sisalduvad mõned punktid, mis puudutavad seda küsimust:

68. Elu tekkimist soodustavate tingimuste evolutsiooni osas kinnitab katoliiklik traditsioon, et universaalse transtsendentse põhjusena on Jumal mitte ainult olemasolemise vaid ka põhjuste põhjus. Jumala tegevus ei takista ega asenda loodud põhjuste toimimist, vaid võimaldab neil toimida vastavalt nende loomusele ning tuua sellele vaatamata esile tulemused, mida Ta on kavatsenud. Vabas tahtes universum luua ja seda alal hoida, tahab Jumal panna toimima ja hoida toimimas kõik need teisesed põhjused, mille toimimine aitab kaasa selle loomuliku korra lahtirullumisele, mida ta on kavatsenud tekitada. Loomulike põhjuste toimimise kaudu põhjustab Jumal nende tingimuste kujunemise, mis on vajalikud elusorganismide tekkimiseks ja püsimiseks, ning veelgi enam, nende taastootmiseks ja eristumiseks. Ehkki käib teaduslik debatt nendes arengutes sisalduva ja on empiiriliselt vaadeldava eesmärgipärasuse ja disaini määra üle, on need de facto soodustanud elu tekkimist ja õilmitsemist. Katoliiklikud teoloogid saavad sellises arutluses näha tuge kinnitusele, mis tuleneb usust jumalikku loomisse ja ettehooldusse. Loomise ettehooldavas kavas (design) soovis Kolmainus Jumal mitte ainult anda inimolenditele koht universumis, vaid samuti, ja ülimalt, anda neile koht iseenese trinitaarses elus. Veelgi enam, toimides tõeliste, ehkki teiseste põhjustena, annavad inimesed oma panuse universumi ümberkujundamisse ja uuendamisse (transformation).

69. Käesolev teaduslik debatt evolutsioonis toimivate mehhanismide üle nõuab teoloogilist kommentaari, kuivõrd kohati ilmneb selles jumaliku põhjuslikkuse loomuse vääritimõistmist. Paljud neo-darvinistlikud teadlased, nagu ka mõned nende kriitikud, on jõudnud järeldusele, et kui evolutsioon on radikaalselt sattumuslik materialistlik protsess, mis toimub loomuliku valiku ja juhuslike geneetiliste variatsioonide kaudu, siis ei saa selles olla kohta jumalikul ettehooldaval põhjuslikkusel. Kasvav hulk neo-darvinismi teaduslikke kriitikuid osutavad tõendusmaterjalile disaini kohta (n. bioloogilised struktuurid, mis ilmutavad spetsiifilist keerukust), mida ei saa nende käsituses seletada üksnes sattumusliku protsessiga ja mida neo-darvinistid on ignoreerinud või vääriti tõlgendanud. Selle praeguse elava vastasseisu tuum sisaldab vaatlust ja üldistust küsimuse suhtes, kas kättesaadav andmestik toetab disaini või juhuse põhist argumentatsiooni, ega saa lahendatud teoloogia abil. Ent on oluline märkida, et vastavalt jumaliku põhjuslikkuse katoliiklikule käsitusele ei ole loodud korra tõeline sattumuslikkus vastuolus eesmärgistatud jumaliku ettehooldusega. Jumalik põhjuslikkus ja loodud põhjuslikkus erinevad radikaalselt oma liigi, mitte ainult määra poolest. Nii võib ka tõeliselt sattumusliku loomuliku protsessi tulemus sisalduda Jumala ettehooldavas kavas loodu jaoks. Aquino p. Thomase sõnul: "Jumaliku ettehoolduse toime ei ole ainult see, et asjad peavad mingil moel juhtuma, vaid et need peavad juhtuma kas paratamatult või sattumuslikult. Seetõttu, mida jumalik ettehooldus iganes seab toimuma eksimatult ja paratamatuse tõttu, toimub eksimatult ja paratamatult; ja sattumuslikult toimub see, mida jumalik ettehooldus seab toimuma sattumuslikult" (Summa theologiae, I, 22,4 ad 1). Katoliiklikust perspektiivist nähtuna ületavad neo-darvinistid, kes osutavad juhuslikule geneetilisele variatiivsusele ja loomulikule valikule kui tõendusele, et evolutsiooniprotsess on absoluutselt suunamata (unguided), teadsuliku demonstreeritavuse piirid. Jumalik põhjuslikkus saab toimida protsessis, mis on nii sattumuslik kui ka suunatud. Mistahes evolutsiooniline mehhanism, mis on sattumuslik, saab olla sattumuslik vaid selle tõttu, et Jumal on selle sellisena teinud. Suunamata evolutsioonilist protsessi -- sellist, mis jääks väljapoole jumaliku ettehoolduse piire -- ei saa lihtsalt olemas olla, sest "Jumala -- kes on esmapõhjus -- põhjuslikkus ulatub kõige olevani, mitte ainult liike konstitueerivate printsiipidena, vaid ka individualiseerivate printsiipidena... Sellest järeldub paratamatult, et kõik asjad, sedavõrd kui nad osalevad olemises, peavad niisamuti alluma jumalikule ettehooldusele" (Summa theologiae I, 22, 2).

70. Mis puutub inimese hinge vahetusse loomisse, siis kinnitab katoliiklik teoloogia, et Jumala partikulaarsed teod põhjustavad tagajärgi, mis ületavad oma loomuse kohaselt toimivate loodud põhjuste suutlikkuse. Tuginemine jumalikule põhjuslikkusele selgitamaks tõeliselt põhjuslikke, mitte pelgalt seletuslikke lünki, ei too jumalikku toimimist sisse "lünkade" täitmiseks inimlikus teaduslikus teadmises (tekitades seeläbi nn. "lünkade-jumala"). Maailma struktuure saab näha avatuna mitte-katkestavale jumalikule toimimisele maailma sündmuste otseses põhjustamises. Katoliiklik teoloogia kinnitab, et inimliigi esimeste liikmete tekkimine (olgu indiviidide või populatsioonidena) esindab sündmust, mis ei allu ükspäinis loomulikule selgitusele ja mille saab õiguspäraselt omistada jumalikule sekkumisele. Tegutsedes kaudselt kosmilise ajaloo algusest toimivate põhjuslike ahelate kaudu valmistas Jumal teed sellel, mida paavst Johannes Paulus II on nimetanud "ontoloogiliseks hüppeks ... ülemineku hetkeks vaimsele". Kuigi teadus saab uurida neid põhjuslikke ahelaid, jääb teoloogia rolliks selle inimese hinge erilise loomise arusaama paigutamine Kolmainsa Jumala kõikehõlmavasse kavasse jagada trinitaarse elu osadust inimisikutega, kes on loodud eimillestki Jumal sarnaseks ja Tema näo järgi, ja kes teostab Tema nimel ja Tema kava kohaselt loovat ülevaataja- ja valitsejafunktsiooni füüsilise universumi üle.