Vooruslik patt

Paavsti kondoomi-märkuste arutelu kontekstis katoliiklikus blogosfääris ilmnevad üllataval kombel erinevad arusaamad ka nende vaadetes, kes muudes Kiriku elu puudutavates küsimustes on enam-vähem ühte meelt. Lahkarusaamad keskenduvad küsimuse ümber, kas kondoomi kasutamine väärastunud seksuaalakti puhul, kui seda tehakse kavatsusega vältida kaasosalise nakatumist HI-viirusega, on moraalselt hea tegu. Ühed leiavad, et jah, see on hea tegu, olgugi minimaalne; teised aga, et ehkki kavatsus kaasosalist hukutavast tagajärjest säästa on hea, ei ole kondoomi kasutamine antud juhul ometi veel moraalselt hea tegu, vaid hea kavatsuse ebaadekvaatne realiseerimine. Moraalne lahendus oleks loobumine väärastunud seksuaalsest praktikast. Kondoomi kasutamine küll modifitseerib seda praktikat, aga ei muuda selle teo põhimõttelist iseloomu, tegemist on endiselt väärastunud seksuaalse käitumisega, ehkki potentsiaalselt väiksema laastava mõjuga ning selle tõttu väiksema, aga siiski raske kurjaga. Viimast arusaama toetab paavsti osutus, et kondoomi kasutamise näol ei ole tegemist tõelise moraalse lahendusega; tõeline lahendus saab olla vaid seksuaalsuse humaniseerimine, st. selle asetamine adekvaatsesse konteksti -- ustavasse ja armastavasse abiellu mehe ja naise vahel. Ent sedavõrd, kuivõrd inimesed on kinni teatud harjumuslikes praktikates ja tõekspidamistes, ei pruugi see üleminek adekvaatsele lahendusele olla kaugeltki kiire ja kerge. Patustaja sügav ja täielik pöördumine korrapealt on moraalne ime. Tavaliselt toimub pöördumine pikaajalise järkjärgulise protsessi kaudu, mille käigus inimene teadvustab samm-sammult oma väärastunud olukorra aspekte ja püüab nendega võidelda, võib-olla paljude tagasilangemistega. Alles püsiva pingutuse tulemusena ja Jumala armu kaasabil võib ta lõpuks vabaneda oma väljakujunenud ja harjumuseks saanud tegevusmustritest, mida võiks nimetada ka patu ahelateks. Ja sellise protsessi kontekstis saab tolereerida neid osalisi, ebaadekvaatseid lahendusi, ent ainult juhul kui need osutavad vähemalt püüdlusele hea suunas, olgugi veel ebaadekvaatsele. Kuna see on alati individuaalne hinnang konkreetse inimese olukorrale, siis ei saa see olla üldiseks soovituseks, a la "kõik, kes elavad liiderlikku elu, peaksid kasutama kondoome, sest olgugi teie eluviis sobimatu, on see vähim moraalselt  hea tegu, mis te saate teha." See oleks valetamine, kuna kondoomi kasutamine poleks iseseisev moraalselt hea tegu, vaid osa liiderlikust eluviisist. Ent individuaalsetel juhtudel, nagu öeldud, võib see olla märgiks südametunnistuse liigutamisest, mida tuleks hoida ja püüda turgutada ning samas puhastada ja suunata tõeliselt inimlike valikute poole. Põhjalikumalt kirjutab moraalse ja episteemilise erinevusest Dr. Steven A. Long oma blogis. 

Esimene grupp (Damian Thompson, Sandro Magister, John Allen Jr), need, kes leiavad, et kondoomi kasutamine antud olukorras on minimaalne moraalselt hea tegu, teevad siit kiire ülemineku juba abielumoraali valda ja väidavad, et kaudselt on paavsti märkuste taga aimata ka heakskiitu seisukohale, et kui üks abikaasadest on HIV-positiivne, siis on abikaasa nakatumise vältimiseks õigustatud kondoomi kasutamine ka abikaasade vahelises seksuaalsuhtes, kuna sellisel juhul polevat tegu kontratseptsiooniga, vaid ohtliku nakkuse vältimisega. Huvitav on, et autoriteedina viidatakse seejuures Opus Dei preestrile, moraaliteoloog Martin Rhonheimerile, Püha Risti Ülikooli professorile, täpsemalt tema artiklile ajakirjas The Tablet. Mitmete oluliste punktide kõrval, millega võib täielikult nõustuda, kirjutab ta:

The norm about contraception applies without exception; the contraceptive choice is intrinsically evil. But it obviously applies only to contraceptive acts, as defined by Humanae Vitae, which embody a contraceptive choice. Not every act in which a device is used which from a purely physical point of view is "contraceptive", is from a moral point of view a contraceptive act falling under the norm taught by Humanae Vitae.

Equally, a married man who is HIV-infected and uses the condom to protect his wife from infection is not acting to render procreation impossible, but to prevent infection. If conception is prevented, this will be an "unintentional" side-effect and will not therefore shape the moral meaning of the act as a contraceptive act.

Esimeses lõigus peab ta silmas mõningaid artiklis eespool toodud näiteid, kus "kontratseptiivi" kasutamine on ilmselgelt mitte-kontratseptiivse iseloomuga, kuna ei toimu potentsiaalselt viljaka suguühte kontekstis, näiteks homode puhul või ovulatsiooni pärssiva hormoontableti võtmine menstruatsiooni allasurumiseks enne võistlusi. Ent teises lõigus laiendab ta seda abielusisesele seksuaalaktile, kus see ilmselgelt on kontratseptiivse toimega, ehkki esmane intentsioon on nakatamise vältimine. Jääb arusaamatuks, miks juhatab Rhonheimer selle näite sisse sõnaga "Equally", kuigi see vajaks põhjalikku selgitust, kuidas kontratseptiivi kasutamine abieluakti viljatuksmuutmisel "võrdub" esimestes näidetes osutatud kontratseptiivi kasutamisega mitte-kontratseptiivsel moel.

Asi on seda imelikum, et oma varasemas artiklis kaitses Rhonheimer põhjalikult ja hoolikalt abieluakti kahe tähenduse -- ühendava ja eluandva -- lahutamatut ühtsust. Tõsi, aasta oli siis 1989. Inimesed muutuvad, ja sageli ka nende tõekspidamised. Paavst Paulus VI määratles Humanae Vitaes, millele Rhonheimer ülaltoodud lõigus viitab, kontratseptsiooni järgmiselt:

... mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arengul on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele.

Sama määratlust kasutab ka Katoliku Kiriku Katekismus (2370), lisades, et see on "sisimalt kuri" (intrinsically evil). See määratlus ütleb sõnaselgelt, et kontratseptsiooniga on tegemist nii juhul, kui elu edasiandmise takistamine on eesmärgiks, kui ka juhul, kui see on vahendiks, nagu Rhonheimeri abikaasade-näites. Seal on tegemist ju mitte lihtsalt ja puhtalt nakatamise vältimisega, vaid seksuaalaktiga, mis on muudetud kondoomi kasutamise teel viljatuks, et vältida abikaasa nakatumist, st. kontratseptiivi kasutatakse vahendina.

Veel tasub meelde tuletada Vatikani II Kirikukogu konstitutsiooni Gaudium et Spes:

"... when there is a question of harmonizing conjugal love with the responsible transmission of life, the moral aspect of any procedure does not depend solely on sincere intentions or on an evaluation of motives. It must be determined by objective standards. These, based on the nature of the human person and his or her acts, preserve the full sense of mutual self-giving and human procreation in the context of true love. Such a goal cannot be achieved unless the virtue of conjugal chastity is sincerely practiced" (No. 51).

Niisiis ei sõltu teo moraalsus ainuüksi siirastest kavatsustest või motiivide hindamisest, vaid vajab objektiivsemaid kriteeriume. Aga tundub, et Rhonheimeril neid pakkuda ei ole.

Lõpetuseks Rhonheimeri enda kokkuvõte Humanae Vitae õpetusest 1989.a. artiklis:

Humanae Vitae, now, teaches four things:

• First that human sexuality has two fundamental meanings: the meaning of loving union of the spouses ('unitive meaning') and the meaning of transmission of human life ('procreative meaning').
• Secondly, that according to the design of the Creator these two meanings are inseparably connected.
• Thirdly, that man on his own initiative may not break this connection. 
• And fourthly, Humanae Vitae affirms that by contraception the connection of these two meanings in fact is broken.