Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 8. november 2010

Isa Mikelis

Eile oli paater Miikaeli sünnipäev.

Requiem æternam dona eis, Domine,
et lux perpetua luceat eis.

Kui ma Kirikusse jõudsin 84. aasta sügisel, käisime sageli isa Krumpansil, või paater Miikaelil, nagu teda kutsuti, abiks sütt tassimas ja aknaid kittimas ja muud nipet-näpet tegemas. Pärast hommikust Missat kutsus ta meid tihti oma kooripealsesse toakesse hommikusöögile ja juttu puhuma. 7. novembril, kui tänavatel marssisid kolonnid ja mürtsus muusika, rõõmustas paater Miikael, et näe, kus tema auks ikka vägev pidu korraldatud. Sünnipäeva puhuks oli paatril oma toakeses aknalaul karuke, kellel sai pea ära keerata ja kes peitis eneses üllast joogikest. Nii me siis tähistasime seal 7. novembrit pitsi konjakiga.

Teenisin sel ajal mõnda aega ministrandina. Missad olid siis teistsugused. Ehkki pühitsetud uue missaali järgi, oli pühitsuskord teatud järjepidevuses nn. vana missakorraga. Toona ma muidugi ei teadnud veel midagi uuest ja vanast missakorrast. Alles tagantjärele tarkuse korras saan aru, et Vatikani II Kirikukogu poolt soovitud missakorra reform oli ehk kõige orgaanilisemalt teostunud just sellisena nagu paater Miikael Missat pühitses -- järjepidevuses missakorra traditsiooniga sedavõrd, kuivõrd uued normid seda järjepidavust võimaldasid ja uuendatud just sedavõrd, kuivõrd uued normid seda ette nägid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse