Järelmõtteid Trialogose akadeemilisele sessioonile

Sel aastal õnnestus kuulata kõiki loenguid. Oli hariv ja huvitav. Tänud korraldajatele! Pretendeerimata mingile ülevaatele ettekannetest, panen kirja mõningad hajali mõtted, mis neid kuulates ja tagantjärele tekkisid.

Kõigepealt stiililistest erinevustest; selle poolest rühmitusid esinejad selgelt eestlasteks, inglasteks ja ameeriklasteks. Eestlased, nagu võikski arvata, esinesid väga vaoshoitult, rõhutatult akadeemiliselt, jättes kohati ehk isegi veidi igavleva või tüdinud mulje. Ameeriklased, vastupidi, rääkisid kõrgendatud tonaalsusega, erutatult, pingeliselt. Ent erutus oli kummagi puhul veidi erinevt tüüpi. Dr. Rao oli silmnähtavalt sisse võetud oma ettekande teemast ja lendas selle grandioosse, Euroopa 2000 aastase haridusrännaku vaimustunud kõrgustes ja sügavustes, Matt (The Remnant toimetaja) aga väljendas pigem entusiastliku kultuurisõdalase lahinguerutust, kutsudes kõiki relvile. Inglased seevastu kõnelesid ehkki ka vaoshoitult, ometi elavalt ja dr. Nashi puhul võiks koguni öelda, et teatud show-elementidega, mille tipuks oli ovatsiooni pälvinud itaalia-aktsendiga tsitaadi ettekanne. Vladimir Martõnov erines oluliselt kõigist teistest oma apokalüptilise sürreaalsusega. Jätmata küll tüdinud muljet, väljendas ta sügavat tüdimust uue "liigi" pealetungi suhtes, ehkki väliselt erutumata, jättis ta oma hüpliku kõnega sisemise erutatuse mulje, ehkki rääkides sellest "kuidas kõik enne oli", näis ta pidevalt tajuvat ajaloo immanentset lõppu, ehkki rõhutades sõnades oma erapooletust arengute suhtes, ilmutas ta oma olemisega ühemõttelist seisukohavõttu nende osas.

Huvitav mikrovastandus toimus dr. Nashi ja Matti vahel "intelligentse disaini" küsimuses, mille Matt tõstatas dr. Nashi ettekande järel küsimustevoorus, esitades selle allasurumist ühe näitena kultuurilisest ülekohtust kristlaste suhtes. "Intelligentse disaini" küsimust võib mõista kaheti. Ühel juhul -- mõistes selle disainerina Jumalat kui kõiksuse Loojat -- on see kristliku ja sh. katoliikliku maailmanägemise pea-aegu triviaalne osa. Probleem on aga selles, et "intelligentse disaini" teooria ei esitle Jumalat mitte niivõrd maailmakõiksuse Loojana, kuivõrd teatud, teadusele (seni) püüdmatute üleminekute või hüpete seletusprintsiibina, niinimetatud lünkade-jumalana. Jagan selles osas täielikult dr. Nashi seisukohta, et "intelligentse disaini" teooria sellisena nähtuna on ekslik ja eksitav, ning teeb kristlusele pigem karuteene. Matt küll ei kommenteerinud dr. Nashi vastust, ent kahtlen, kas ta seletusega rahule jäi. Kogenud kultuurisõdalasena oli ta küllap selle seisukohaga ennegi tuttav.

Dr. Rao kolmeosaline ülevaade Euroopa kristliku hariduse kujunemisloost oli niivõrd ambitsioonikas, et oleks võinud iseenesest täita kogu kolmepäevase sessiooni algusest lõpuni. Seetõttu on arusaadav, et ta pidi suure osa tekstist kõrvale jätma ja mahutas siiski tohutu infohulga kolme tundi. Lisaks kõrgendatud emotsionaalne ettekandmisviis. Kokkuvõttes... mmm ... nõuab see veel kõvasti seedimist.

Minu lemmikuks jäi dr. Nashi ettekanne õndsa John Henry Newmani ülikooli-käsitusest ja väike ülevaade tema doktriini-arengu teooriast, mis ta lõpuks ka katoliiklusesse tõi, või lektori väljenduse kohaselt: "Ta kirjutas end katoliiklaseks." Nagu tunnistast teine inglise lektor James Bogle (kes rääkis distributsionismist ja on Suur-Britannia Katoliku Uniooni päälik, st. chairman), ei kirjutanud ta selle teosega katoliiklaseks ainult ennast, vaid ka palju teisi, sh. mr. Bogle'i.