Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 12. november 2010

Ve & Ca

Varro viimane postitus blogis "Veritas lux mea" esitab Solženitsõni sõnade läbi jõulise üleskutse elada ilma valeta, st. tões. Selline üleskutse on antud blogi nime arvesse võttes peaaegu et definitiivse tähendusega ja seda ei saa kuidagi alahinnata. Ometi tekkisid seda (ja sellega seotud privaatseid epostisõnumeid) lugedes mõningad täiendavad mõtted.

Esiteks, üleskutse elada radikaalselt tões nõuab tõesti ikka ja jälle uuendamist ning enese kriitilist vaatlust ja taas-pöördumist valest. See üleskutse ja nõue elada kompromissitult tões sisaldub juba meie kui kristlaste kutsumuses -- me oleme kutsutud järgima Teda, kes on Tee ja Tõde ja Elu. Me oleme kutsutud vabaduseks  ja tõde teeb meid vabaks. Kuni me laseme valel enese elus mingiski aspektis valitseda või lihtsalt aktsepteerime selle, olgugi vastumeelselt, seni oleme vale orjad, olgu siis tahtlikult või vastumeelselt. Ent kristlik kutsumus on veel radikaalsem -- see nõuab lahtiütlemist mistahes patust ja pahest, kõigest saatana kavalusest ja toredusest ja igast tema mahhinatsioonist. Igal aastal Ülestõusmispühal uuendame seda tõotust. Või uuendavad vähemalt need, kes kasvõi ainult Ülestõusmispühal Missale "satuvad" ja preestri/piiskopi järel oma ristimistõotuste uuendamisvormeleid kaasa pomisevad. Ent see on mõeldud ikka radikaalse taaspöördumisena öelda taas ja veelgi sügavamalt lahti kõigest kurjast ning pöörduda kõigest hingest, kogu mõistuse ja tahtega Tema poole, kes üksi on Hea, kes on Tõde ja Armastus.

Siit ka teine tähelepanek: Tõde ja Armastus; Veritas et Caritas; Caritas in Veritate, Veritas in Caritate. Tõde peab käima käsikäes armastusega ja lahus armastusest lakkab see olemast tõde. Jah, Jumal on Tõde, aga ei, tõde ei ole Jumal. Jumal on Tõde ja Armastus ja Elu ja Olev, Ülim Hüve, millele me peame suunduma kogu oma hinge, kogu oma olemise jõuga. Aga me ei tohi teha üht aspekti Temast absoluutseks, lahutades selle teistest ja keskendudes ainult sellele. Sellisel viisil väärastaksime ka arusaamist sellest ühest aspektist ja eemalduksime Jumalast, seega ka Tõest ja Armastusest ning lõppeks ka tõest ja armastusest. Ma ei ütle, et Solženitsõni tekstis selline lahutamine sisalduks, vaid et selline oht on alati olemas.

Kolmandaks tahan osutada teatud eriarvamusele humanismi suhtes. Tean, et teatud ringkondades on see "paha sõna" või õigemini paha nähtus ja olen nõus sellega, et keskendumine eksklusiivselt inimesele ignoreerides või koguni eitades tema suhet Jumalaga, tema jumalanäolisust, on inimesekäsitluse väärastamine ning on teinud tohutult kurja kogu kristliku tsivilisatsiooni degradeerimise läbi. Nõustun ka sellega, et teatud "kristlik humanism", mis teoreetiliselt küll tunnistab inimese sidet Jumalaga, tema jumalanäolisust ja suunatust Jumalale, ent praktikas keskendub siiski eksklusiivselt või vähemalt dominantselt inimesele, lagundab kristlust seestpoolt. Ometi ei nõustu ma sellega, et minnakse kaasa just nimelt selle sekulariseeriva ja inimest degradeeriva mõttevooluga ja lastakse kaaperdada sõna "humanism". Seeläbi võetakse vastu vastaste ideoloogiline keelekasutus ja ollakse juba ette lüüa saanud, kuivõrd eitatakse humanismi kui sellist. Aga Jumal "on pannud kõik inimese jalge alla", on kogu loodu loonud inimese jaoks ja inimese Enese jaoks. Selles mõttes on Jumal esimene ja suurim humanist, koguni sedavõrd, et Ta tahtis ise inimeseks saada! Ärgem laskem siis kaaperdada oma keelt, vaid puhastagem see ja näidakem, et sekulaarset ideoloogiat kandev keelekasutus propageerib valet. Loobugem ka sellest valest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse