Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 30. oktoober 2010

Lex orandi, lex credendi

Mis on "igavene aeg", millele me "Au olgu..." palves viitame: "... nii kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, igavesest ajast igavesti"? Mis "igavesest ajast" siin jutt käib? Nagu me ei usukski, et maailm on loodud konkreetse algusega, mitte ei kesta mingist alguseta igavesest ajast. Vanas palveraamatus, kui mälu mind ei peta, kõlas selle palve lõpp niimoodi: "... nii kui oli alguses, olgu nüüd ja alati ja igavesti". Kõlab usutavalt. Sobiks ka "... nii kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, ikka ja igavesti" või "... nagu alguses, nii ka nüüd, ikka ja igavesti". Ladina keeli "... sicut erat in principio, et nunc et semper, et in saecula saeculorum". Literaalselt: "... nii [kui] oli alguses, [on] ka nüüd ja alati, ja ajastute ajastuteni". Inglise: "... as it was in the beginning, is now and ever shall be, world without end". Saksa: "... wie im Anfang, so auch jetzt und alle Zeit und in Ewigkeit".

Mäletatavasti muutis vanas palveraamatus toodud palve sõnastust isa Õunapuu oikumeenilistel kaalutlustel. Oikumeenia trumpas kreedo.

(Liiatigi on ortodoksidel "... nüüd, ikka ja igavesti". Ilus, selge, lihtne, tõene.)

6 kommentaari:

  1. Ladina "saeculum" ei tähenda igavikku, see tähendab ajastut, algselt tõenäoliselt maksimaalset inimesele tajutavat ajavahemikku (nt sajandit), sedasama ka kreeka "aion" - klassikalises kreeka kirjanduses tähistatakse sellega näiteks inimese eluiga või elu ennast.

    Kui püüda tõlkida doksoloogia ladinakeelset teksti, siis ilmselt sisuliselt kõige täpsem oleks:

    "Au [olgu] Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nagu [Ta] oli alguses [ja on ka] nüüd ja alati ja ajast aega."

    Vähemalt läänes mõistatakse asja nii, et doksoloogia teine pool pole suunatud mitte au andmisele - tähenduses, nagu oleks au olnud alguses jne -, vaid sellele, et Kolmainus Jumal Isa ja Poeg ja Püha Vaim on seesama alguses jne (vrd "In principio erat Verbum" - tõenäoliselt on see ka eeskuju, mis on toonud Läänes "in principio" doksoloogiasse - Idas seda ei ole. Põhjuseks taolisel rõhuasetusel ilmselt vastasseis ariaanlusega.

    Nii et: kuna "in saecula saeculorum" ei tähenda otseselt igavikku, on "igavesest AJAST igavesti" mõnes mõttes isegi parem kui lihtsalt "igavesti" või "igavesest igavesti", sest see toob esile nii aegade muutumise kui selle, et Jumal on aegade muutumisest hoolimata alati seesama.

    Aga mis see maailma algus siia puutub?

    VastaKustuta
  2. Rumal ja harimatu nagu ma olen, ei tea ma midagi sellest, kuidas seda on siin või seal mõistetud. "Igavesest ajast igavesti" kõlab aga justkui "[mis] ajast [mis ajani]", st. "alguseta ajast lõpmatult edasi". Sellest siis see maailma alguse jora. "Ajastute ajastuteni" või "ajast aega" seevastu on mõlemad suunatud tulevikku, "igavesest ajast" aga minevikku. Lihtsalt "igavesti" vastena ladina fraasile "in saecula saeculorum" või kreeka "eis tous aionas ton aionon" ei ole küll päris täpne, aga ei tekita sisulist absurdi, sest nii au kui Kolmainsus kui ka Poeg (mis kõik võivad olla "nii kui oli" subjektiks") on niihästi igavesed kui ka läbi aegade kestvad. Aga öelda, et nad on "igavesest ajast" (mõistes seda alguseta ajana) on lihtsalt vale ja valega ei saa austada Teda, kes on Tõde.

    Sirvisin netti püüdes leida, kas mõnes keeles veel mingi selline seos võiks tekkida, aga ei leidnud teist sellist imepärast tõlget. (vt. viited Wikipedia artikli vasakus veerus. Mitte et ma kõiki neid keeli valdaksin :) .) Ehk oskad juhatada mõnes keeles eestikeelse tõlke paralleli?

    Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Glory_Be_to_the_Father
    Cath. Encyclopedia: http://www.newadvent.org/cathen/05150a.htm

    VastaKustuta
  3. Ma vaatan, kas mul õnnestub selgitada, millal kõnealune eestikeelne vormel on kujunenud. Aga kuigi meile võib tänapäeval tunduda, et "igavene aeg" on seesmises vastuolus olev sõnadepaar, ei pruugi see tegelikult sugugi nii olla.

    Esiteks seetõttu, et "saeculum" ei ole "aeternitas". "Saeculum" on ajaline mõiste (ajastu, ka maailm - vrd sekulaarne).

    Ja teiseks seetõttu, et ka igavik või igavene ei ole tingimusetult "aeternitas": mõtleme näiteks niisugustele sõnadele nagu "igivana" või "igikelts" või "igihaljas" - ükski neist ei tähista midagi, mis oleks ilma alguse ja lõputa.

    Nagu öeldud, on antud vormeli mõtteks see, et vaatamata aegade muutumisele on Jumal alati seesama. Võib-olla oleks parem näiteks "igiaegadest igiaegadeni", aga mingil hetkel on see vormunud nii, nagu see eestikeelses doksoloogias on.

    Me võime seda muidugi oma praeguste seisukohtade ja keeletunnetuse valguses muuta, aga ma pole kindel, kas tulemus oleks parem kui oli näiteks "Psalterium Pianumi" kasutuselevõtul Rooma breviaaris - sisuline täpsus oli ehk suurem, aga "vaim" oli kadunud.

    VastaKustuta
  4. Katoliku kiriku poolt vaadates on üsna selge, millal see niimoodi vormus. Nagu postituses kirjutasin, muutis isa Õunapuu seda teksti, mis katoliku palveraamatus oli kujul "nii kui oli alguses, olgu nüüd ja alati ja igavesti". Muidugi oleks huvitav teada, milline on eestikeelse doksoloogia kujunemislugu erinevates konfessioonides, aga etümoloogilised konnotatsioonid ei määra palve sõnade teoloogilist tähendust. Ja praegusel kujul on nende tähendus mu meelest eksitav, või vähemalt segadusseajav.

    VastaKustuta
  5. Ei tea, kas V ise või sinu suunamisel on jõudnud meil juurutada juba mõnda aega tagasi sellise sõnastuse: "... nüüdki on ja jääb, aegade algusest igavesti." Sobib?

    VastaKustuta
  6. Kas see 'kõlab' siis "nii kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, aegade algusest igavesti"?

    Mind häirib selles versioonis veidi "alguse" kordumine. Pealegi osutab "jääb" tulevikule, aga siin pöördub mõte tagasi alguse juurde. TomH pakkus välja "nii kui oli alguses, nüüdki on ja jääb, ikka ja igavesti". Ma arvan, et see on päris hea. (Muidugi jääb vastuväide, et kreeka ja ladina versioonid räägivad mõlemad "aegadest" või "ajastutest". Eks teadjamad teavad paremini, aga mulle tundub, et siin küll pole soovitud esile tõsta Au või Kolmainsuse või Poja ajalikkust.)

    Arvan, et õige ja ilus oleks ka lihtsam variant: "nii kui alguses oli, on ka nüüd, alati ja igavesti", kus "igavesti" on "in saecula saeculorum" vasteks. See on ka lähedane ortodoksi variandile, milles puudub läänes lisatud "nii kui alguses oli", ja selles mõttes on see ühtlasi oikumeeniline muutumata siiski irratsionaalseks.

    Ise kasutan eraviisiliselt siiani vana varianti "nii kui oli alguses, olgu nüüd ja alati ja igavesti". Ehkki ka sellele võib etteheiteid teha: miks on siin performatiivne "olgu"?

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse