Questiones disputatae de mendacio

Eestis seoses Jaak Aaviksoo artikliga Diplomaatias üleskerkinud valetamise teema oli veebruaris ja märtsi alguses aktuaalne ka katoliiklikus blogosfääris. Arutleti, mis täpselt on ikka valetamine ja kas see võib mingitel tingimustel olla õigustatud, st hea moraalne valik. Juhtisin sellele diskussioonile tähelepanu ka varasemas postituses, kuhu kogusin ühtlasi viited diskussiooni sõnavõttudele. Lubasin toona teha esitatud seisukohtadest ja mõlema poole argumentidest omapoolse kokkuvõtte. Siin see nüüd on. Käesolevas postituses vaatlen valetamise määratlemise küsimust ning edaspidi võtan vaatluse alla selle moraalsuse küsimuse.


Tõuke vaidluseks andsid organisatsiooni Live Action poolt läbiviidud operatsioonid, mille käigus organisatsiooni liikmed esitlesid end abordiorganisatsiooni Planned Parenthood kontorites kupeldajatena ja prostituutidena, kes küsivad nõu oma alaealiste ja illegaalselt maalviibivate seksiorjade abordivõimaluste kohta, salvestades kohtumised varjatud videokaameraga. Videote avalikustamine tõi kaasa tohutu pahameelelaine Planned Parenthoodi töötajate kriminaalse tegevuse vastu koos seaduseelnõu algatamisega organisatsiooni riikliku rahastamise lõpetamiseks. Seega näis olevat saavutatud oluline samm surmakülvava organisatsiooni nõrgendamiseks ning paljud abordi vastu võitlejad rõõmustasid õigustatult.

Keset seda juubeldamist aga kerkisid esile hääled, mis, küll hinnates kõrgelt Live Actioni eesmärke ja püüdlusi PP kuritegeliku olemuse paljastamiseks, seadsid kahtluse alla selleks kasutatavate meetodite eetilisuse. Nimelt tõstatasid nad küsimuse, kas LA liikmete poolt valeidentiteedi all esinemine ning oma tõekspidamiste, tegevuse ja taotluste kohta valetamine oli eetiliselt õige. Küsimuse tõstatamisele järgnes omakorda valulik pahameelelaine LA meetodite kahtuse alla seadjate vastu. Ja seda mitte ainult kommentaariumites, vaid LA kaitseks võtsid sõna ka tuntud filosoofid ja moraaliteoloogid.

Nii kujunes välja kaks leeri elupooldajate seas, kus ühelt poolt leiti, et vastavalt katoliku Kiriku iidsele teoloogilisele traditsioonile ja magisteriaalsele õpetusele ei ole valetamine lubatav kuitahes heade eesmärkide saavutamiseks, teiselt poolt aga Peter Kreefti nagu ikka tabava väljenduse kohaselt, et kui valetamine on alati paha, siis LA ei valetanud, kui aga valetas, siis pole valetamine alati paha. Seega oli välja toodud diskussiooni kaks põhiküsimust: esiteks, kas LA tegevuse puhul oli tegemist valetamisega ja teiseks, kui oli, siis kas see oli eetiliselt õige. Ent nendele küsimustele vastamiseks tuli klaarida asi ära üldisemal tasandil, ehk siis esimese küsimuse puhul tuli selgitada, mis täpselt siiski on valetamine, ja teise puhul, kas valetamine on tõepoolest alati ja asjaoludest sõltumata halb, või on teatud erandlikke olukordi, kus see on õige ja hea.

Mõlemad pooled olid muidugi nõus, et valetamine üldjuhul on halb ja lubamatu. Probleem tekib vaid piirsituatsioonides, siis kui piir valetamise ja mitte-valetamise vahel näib muutuvat hägusaks või kui õigustused valetamiseks näivad olevat tõepoolest ülekaalukad. Piirsituatsioonideks võivad ühelt poolt olla igapäevased triviaalsed situatsioonid, kus tundub, et kasutame harjumuslikult, seda ise tähele panematagi mingeid pisivalesid, mis on kujunenud viisaka äraütlemise, tunnustuse või toetuse avaldamise, naljatamise vmt konventsionaalseks vormiks. Teiselt poolt aga on piirsituatsioonid suure hädaohu olukorrad, kus näib, et ebatõe väljendamine, mida me tavaliselt peaksime valetamiseks, on enese, teise või mingi ühise hüve kaitseks möödapääsmatu. Tüüpiliseks näiteks kujunes "valetamine natsidele", kes ilmuvad teie ukse taha uurima, kas ehk nende poolt tagaotsitavad juudid end teie majas ei varja vms. Peter Kreeft lisas selliste ekstreemsete näidete hulka olukorra, kus mõne teie enda lähedase isiku päästaks räigest vägivallast tavapäraselt valetamiseks peetava ebatõe väljendamine teie poolt. Ning samuti toodi näiteks valeidentiteedi all esinemine politsei varioperatsioonides või luures.

Mis on valetamine?

Vaidlused valetamise määratluse üle keskendusid eelkõige Katoliku Kiriku Katekismuses punktis 2483 sisalduva definitsiooni ümber, mis oma autoritatiivsel kujul ladina keeles kõlab järgmiselt: "Mentiri est contra veritatem loqui vel agere ad inducendum in errorem." Ehk eesti keeli: valetada tähendab rääkida või toimida tõe vastaselt [kellegi] eksitamiseks. Määratlus pärineb (küll mitte sõna-sõnalt, täpne tsitaat on punktis 2482) pühalt Augustinuselt teoses De mendacio (5), kus ta, tõsi küll, ei esitanud seda lõpliku omapoolse valetamise määratlusena, vaid ühisosana, mille suhtes kõik erinevad osapooled nõustuvad, et sel juhul on tegemist valetamisega: "keegi ei kahtle, et see on vale, kui isik tahtlikult väljendab ebatõde selleks, et eksitada: mistõttu väär väljendus, mida esitatakse tahtega eksitada, on ilmselgelt vale."

Muidugi eristab Augustinus, nagu ka hilisem teoloogiline traditsioon, materiaalset valet formaalsest valest, ehk siis väära tõekspidamise väljendamist väärakspeetava tõena väljendamisest. Esimesel juhul, ehkki isik väljendab midagi, mis on väär, pidades seda ise tõeseks, on tegemist valega nö materiaalses mõttes, mitte aga valetamisega kui tahtliku aktiga. Teisel juhul aga väljendab isik midagi, mida ta usub olevat väära, ning sel juhul on tegemist valetamisega sõltumata sellest, kas väljendatav seisukoht on tegelikult väär või mitte, ehk siis formaalse valega. Kolmas element on eksitamise intentsioon, mis katoliikliku teoloogilise traditsiooni kohaselt pole küll valetamise olemuslik komponent, ent kuulub selle juurde kui selle täitumus, eriomane eesmärk, millele valetamine on suunatud. Nii analüüsib valetamist Aquino p. Thomas oma Summa Theologicas.

Segadust tekitas asjaolu, et uue katekismuse ingliskeelses esialgses väljaandes esines eelpool tsiteeritud määratlus veidi teisel kujul: "To lie is to speak or act against the truth in order to lead into error someone who has the right to know the truth" (eesti keeli: valetada tähendab rääkida või toimida tõe vastaselt, selleks et eksitada kedagi, kellel on õigus teada tõde). Katekismuse teises, parandatud väljaandes seisis see lause aga autoritatiivsel kujul "To lie is to speak or act against the truth in order to lead someone into error" (valetada tähendab rääkida või toimida tõe vastaselt, selleks et kedagi eksitada). Ometi haarasid mitmed LA tegevuse õigustajad kinni esialgsest ingliskeelsest versioonist, põhjendades, et kuna PP tegelaste näol on tegemist isikutega, kes tegutsevad aktiivselt süütute sündimata inimeste tapmiseks, siis pole neil õigust teada tõde ning järelikult ei ole väära informatsiooni teadlik esitamine neile valetamine. Soovimata otseselt vastanduda magisteeriumile, väideti, et ehkki esialgne kitsam versioon asendati laiema määratlusega, ei ole kitsamat määratlust kunagi hukka mõistetud, et see on legitiimne teoloogiline traditsioon ja selle esinemine katekismuse esialgses väljaandes näitab, et sellel on tugev toetus ka katekismuse teksti osade ettevalmistajate hulgas. Laiemat versiooni olevat eelistatud eelkõige kartusest, et kitsam versioon võib anda tõuke selle laialdaseks väärkasutamiseks.

Teiselt poolt esitati vastuargumendina, et nn kitsam määratlus (mis pärineb Hugo Grotiuselt, hinnatud protestantlikult õigusteadlaselt ja filosoofilt), kus valetamine defineeritakse selle kaudu, kellele see on suunatud, muudab valetamise mõiste relatiivseks ja hoomamatuks. Kui ma näiteks kinnitan midagi, mida ma arvan olevat väära, kahele isikule korraga, kellest ühel oleks õigus teada tõde ja teisel mitte, siis ma ühes ja samas teos ühe suhtes valetaksin ja teise suhtes ei valetaks. Samuti sõltuks see, kas ma kedagi teadlikult eksitades valetan või ei valeta, asjaoludest, mida mul sageli poleks võimalik teada. Kuivõrd ma sageli ei saa olla kindel, et teisel on tõepoolest õigus tõele, võiksin eeldada, et kindlate tõendite puudumisel seda õigust pole. Järelikult peaks olema enamasti õigustatud väära informatsiooni esitamine neile. See aga oleks kindel tee ühiskondliku anarhia suunas. Traditsiooniline valetamise määratlus seevastu ei ole ei relativistlik ega hoomamatu. See on küll subjektiivne selles mõttes, et sõltub valetaja uskumusest oma väljenduse vääruse kohta, mitte selle tegelikust väärusest. Ent just seepärast, et valetamine sõltub subjekti enese seisundist, tema tahtest väljendada ebatõde kellegi eksitamiseks, on see tegu talle endale objektiivselt äratuntav valetamisena.

Toodi esile teisigi alternatiivseid valetamise määratlusi. Näiteks väideti, et valetamine on ainult õigustamatu (või ebaõiglane) ebatõe väljendamine. See määratlus aga kannatab sarnaste puuduste all nagu eespool juba käsitletud. Kui jutt on objektiivsest õigustatusest, siis jääb suures osas hoomamatuks, millal ma valetan ja millal mitte, kuna sageli on raske või võimatu teada, kas ebatõe rääkimine oleks õigustatud või mitte; kui jutt käib aga subjektiivsest õigustatusest, siis oleks tee avatud eksitava väärinformatsiooni esitamiseks mistahes olukorras, millele ma suudan mingi õigustuse konstrueerida. Muidugi võib sellist määratlust näha ka katsena kitsendada valetamisena käsitletavat ebatõe väljendamist traditsiooniliselt "pahatahtlikuks valeks" nimetatule. Nimelt jagatakse valed traditsiooniliselt pahatahtlikeks (mailicious), naljatlevateks (jocous) ja 'õiglasteks' (officious). Esimese korral kahjustab valetamine kedagi olulisel määral, teise korral see ei kahjusta kedagi, aga ei tee ka kellelegi head, kolmanda korral aga aitab kedagi, samas teisi (vähemalt oluliselt) kahjustamata. Kui kahte viimast peetakse vaid kergeks patuks, siis esimene osutub raskeks patuks. Niisiis seisneks katse valetamist sel moel ümbermääratleda siiani raske patuna käsitletud pahatahtliku valetamise pidamises ainsana valetamiseks ja kergeks patuks peetud valetamise kategooria kaotamises. Igatahes üks vägev moraaliteoloogiline reform.

Valetamine ja tõe varjamine

Üks segaduse allikas oli valetamise segiajamine tõe varjamisega. Kõigepealt, ei ole võimalik väljendada kogu aeg kogu meile teadaolevat tõde kõige kohta. Normaaljuhul me väljendame oma tõekspidamisi vastavates situatsioonides relevantsete asjade kohta enam või vähem olulistes aspektides. Üldjuhul me ei väljenda avalikult meile teadaolevat delikaatset informatsiooni. Me ei ole kohustatud väljendama meile teadaolevat tõde kui meilt seda nõutakse, kui sellel, kes meilt seda nõuab, ei ole õigust seda nõuda või kui tal pole õigust seda teada. Tõe varjamine on selle väljendamisest keeldumine, olgu siis üldse vaikimise kaudu või selle olulistest aspektidest vaikimise kaudu. Ent tõe väljendamata jätmine ei ole sama kui ebatõe väljendamine. 

Valetamine ja eksitamine

Paljude jaoks tekitas segadust suutmatus eristada selgelt valetamist ja eksitamist. Võib ju tunduda, et neil ei ole erilist vahet, nii et kui keegi valetab, siis ta paratamatult ka eksitab ja kui kedagi ei eksitata, siis ka ei valetata. Ning vastupidi, kui keegi teist eksitab, siis ta paratamatult ka valetab ja kui ei valeta, siis kedagi ka ei eksitata. Selline eristamatus oli aluseks näidetele, kus valetamist püüti õigustada viidates pettemanöövritele, olgu sõjas või strateegilistes mängudes, kus eksitamine näib olevat hädavajalik ja õige. Ent nagu eespool öeldud, ei kuulu eksitamine olemuslikult valetamise määratlusse, vaid kui sellele eriomane suundumus. Valetamise olemus on subjekti poolt vääraks peetava väljendamine tõe pähe ja ehkki see on reeglina suunatud kellegi eksitamisele, jääb see valetamiseks ka siis kui keegi tegelikult ei satu eksitusse ning isegi siis, kui näiteks harjumuslik valetaja valetab, ootamatagi, et keegi teda uskuma jääks, kuna kõik teavad, et ta kogu aeg valetab. Sest kui teda satuks kuulama keegi, kes ei tea tema pahest, oleks ta tõenäoline eksituse ohver.

Teiselt poolt võib eksitamine toimuda ka ilma valetamata. Kuidas see saab toimuda?

Valetamine ja konventsioonid

Eksituses olemine tähendab olemist eksiarvamusel asjade tegeliku olukorra suhtes. Viimane on meile haaratav märgilisuse kaudu, mis on väga mitmekihiline ning erinevatel tasemetel rohkemal või vähemal määral konventsionaliseeritud. Mida selgemad ja kindlamad on konventsioonid, seda ühemõttelisem on antud konventsiooni alusel edastatud sõnum. Ent märgid ja nende kasutus ei ole peaaegu kunagi täiesti ühemõttelised, vaid sõltuvad suuremal või vähemal määral konkreetsest situatsioonist, mida tuleb tõlgendamisel arvesse võtta. Mida ebamäärasem või mitmemõttelisem on tõlgendatavate märkide tähendus, seda kergem on neid vääriti tõlgendada ja eksitusse sattuda. Kasutades märke või sõnumeid, mis ei ole ühemõtteliselt tõlgendatavad, või mille tõlgendus konkreetses situatsioonis on mitmetähenduslik, isegi kui sel on mingi tentatiivne tõlgendus sõnumi saaja jaoks, võib viia sõnumi saaja eksitusse, ilma et sõnumi saatja oleks valetanud. Nii näiteks ei ole maskeeringu kasutamine või pettemanöövri sooritamine valetamine, kuna tegemist ei ole ühemõtteliselt kodeeritud sõnumitega, mis esitavad valet tõe pähe, vaid asjade, liikumiste, märkide jm kasutamisega moel, mida võib küll interpreteerida valesti (ja selle mõttega seda kasutataksegi), ent mis ühegi jagatud konventsiooni kohaselt sellist interpretatsiooni ei kehtesta. Valetamine seevastu põhineb konventsionaalsel kokkuleppel märkide tähenduse kohta, mida ühemõtteliselt rikutakse.

Samuti ei ole ebatõe väljendamine valetamine, kui see toimub vastavate konventsioonidega hõlmatud situatsioonis, kus ei oodata tõest kommunikatsiooni vähemalt mõningates aspektides, nagu paljudes mängudes, teatud sotsiaalsete konventsioonide korral (n standardsed viisakused), etendustel, ilukirjanduses jms puhkudel. Konventsioonid, mis selliseid olukordi või kanaleid hõlmavad, võimaldavad selles vahetatavaid sõnumeid õigesti mõista.

Mentaalne reservatsioon

Katoliiklikus traditsioonis on käsitletud erandjuhtudel lubatavana nn lai mentaalne reservatsioon. Selle mõiste alla mahub eelpool nimetatud ähmaste, mitmemõtteliste, kujundlike jmt sõnumite väljendamine juhtudel, kus isikul, kes meilt mingit teavet nõuab, ei ole õigust seda teavet omada ja kus vaikimine või otsene keeldumine tõe väljendamisest ei tule mingil põhjusel kõne alla, nagu näiteks olukordades, kus vaikimine võiks tegelikult tõde just väljendada. Laia mentaalset reservatsiooni tuleb selgelt eristada nn kitsast mentaalsest reservatsioonist, kus väljendatav sõnum on sõnumi saaja jaoks interpreteeritav ühemõtteliselt valesti, ent sõnumi saatja lisab sõnumile mõttes mingi klausli, mis muudab selle tõeseks, seda klauslit mingilgi moel väljendamata. Selline mentaalne reservatsioon on sisuliselt eristamatu valetamisest ning seega üks valetamise eriliike. Laia mentaalse reservatsiooni puhul aga, ehkki sõnum on ähmane või mitmeti tõlgendatav ja isegi suure tõenäosusega eksitav, on seda siiski võimalik ka õigesti interpreteerida ning seega ei ole tegemist valetamisega. Omaette küsimus on, millistel tingimustel on moraalselt õigustatud selle kasutamine.

Kokkuvõteks

Kokkuvõtteks võib öelda, et Live Actioni tegevuses oli nii elemente, mida saab käsitleda eksitamisena ilma otsese valetamiseta, aga paraku ka elemente, mida ei saa tõlgendada teisiti kui valetamisena. Esimeste alla võib paigutada mulje jätmise nagu oleks tegemist kupeldajate ja prostituutidega, kes tunnevad huvi oma "hoolealuste" abordivõimaluste kohta, teise alla aga otsesed ühemõttelised kinnitused selle kohta.

Mõnes tulevases postituses vaatlen valetamise (eba)moraalsuse küsimust selle õigustamiseks toodud peamiste argumentide taustal.