Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 29. märts 2011

Veelkord semiootlisest darvinismist

Seekord veidi tõsisemal toonil. Aaviksoo artiklit on nüüd vaagitud mitmest aspektist. Tähelepanu on pööratud tema käsitluse ebaeetilisusele (Raud, Vooglaid), kuivõrd ta lahutab enesemääramise õiguse tõetaotlusest, pidades seega õigustatuks ebaeetiliste vahendite kasutamist informatsioonilises olelusvõitluses. Teiselt poolt on vaadeldud tema ideede võimalikke allikaid nii meil hiljuti ilmunud kirjanduses (Kiisler) kui ka pikemas mõtteloos (Tamm, Vaarik, Jüristo). (Vt. ka Õhtuleht, Skeptik)


Tahaksin siinkohal lahata seda, mis on minu arvates tema artiklis eetiliselt vastuvõetav ja kustmaalt muutub see ebaeetiliseks.

Sissejuhatuses asetab Aaviksoo kogu oma arutluse riigi kaitsepoliitika valgusse, keskendudes rahvuslikule ja riiklikule enesemääratlusele tõenäoliseks peetava psühholoogilise sõja tingimustes. Sellest vaatepunktist nähtuna võib nõustuda, et loomulikult ei ole me kohustatud valimatult väljendama kogu meile teadaolevat tõde, olgu siis meie riigi, strateegiate, siseasjade jpm asjade kohta, kui tegemist ei ole õigustatud nõudmisega. Veelgi enam, oleme kohustatud kaitsma tundliku teabe sattumist potentsiaalse või tegeliku vaenlase kätte. Kahtlemata esineb olukordi, kus me õigustatult varjame mingit osa või mingit aspekti meile teadaolevast tõest või koguni kasutame sõnumeid, mis on arvestatud vastast eksitama. Olukorra survel võib tulla ette, et kasutatakse ka valesid. Kuni need kedagi oluliselt ei kahjusta, ei pruugi olla tegemist raske eetilise eksimusega. Siiamaani võiksin Aaviksooga nõustuda.

Ent Aaviksso ei piirdu sellega. Ta normaliseerib sellise tundliku teabe ja konfliktse situatsiooni, laiendades nende suhtes erandlikult kehtivat mistahes situatsioonidele, isikutele ja organisatsioonidele. Teisisõnu, ta normaliseerib konfliktsituatsiooni, käsitledes seda kui reeglit, nii et me oleme alati võitluse olukorras, alati valvel "teise" suhtes, kes on Aaviksoo sõnul parimal juhul "neutraalne". Teise armastamine on sellises käsitluses välistatud, rääkimata vaenlase armastamisest. Sellisena on Aaviksoo kontseptsioon fundamentaalselt antikristlik, põhinedes egoismil, olgu siis väikese või suure, st kollektiivse mina egoismil.

Ent Aaviksoo ei piirdu ka sellega. Kuna selline darvinistlik informatsiooniline olelusvõitlus omandab tal fundamentaalse, lausa olemist kui sellist konstitueeriva staatuse, siis muutub tõe varjamine ja hägustamine samuti normaalseks, tavapäraseks, koguni meie enesemääratlemise komponendiks. See ei ole enam lihtsalt kaitse võimaliku vaenlase vastu, sellest saab meie enesemääratluse, meie olemise osa. Me hakkame piirama iseenese tõesust. Ja tegelikult kaotame sellega õiguse oodata, et teised austaksid tõde. Tõe teenimine, millesse Aaviksoo pilkavalt suhtub, on tegelikult just nimelt meie tugevaim relv, mis ainsana saab anda meile ja meie poolt väljendatule autoriteedi. Ilma selleta oleme lihtsalt ühed närused valetajad.

Just Aaviksoo soovimatuse või suutmatuse pärast eristada seda, mis on lubatav ja õigustatav rahva ja riigi kaitseks ebaõiglase ründe või selle ohu korral, sellest, mis on inimeste, rahvaste ja riikide vahel kehtiv üldiselt, üldinimlikult, leian, et on lubamatu tema nimetamine haridusministriks.

1 kommentaar:

  1. Oled probleemi olemuse väga tabavalt lahti seletanud.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse