Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 28. märts 2011

Semiootilisest darvinismist

Näib, et kuulus Tartu-Moskva semiootikakoolkond on rikastunud uue uurimissuunaga. Nagu paljud suured asjad, saab seegi oluline täiendus oma alguse väikesest, pealtnäha tähtsusetust tõukest, mille andis Jaak Aaviksoo artikkel "Infokonfliktid ja enesekaitse" Diplomaatias, kus ta käsitles rahvuste ja riikide informatsioonilist enesemääramist.
Mitmed kommentaatorid on ebaõiglaselt nurisenud, nagu õigustaks autor lihtlabaselt valetamist ning tema üldistavaid teoreetilisi arutlusi on mõned küündimatud kriitikud koguni jampsiks nimetanud. Mis kinnitab tuntud tõdemust, et geniaalsed ideed ei leia pahatihti tänulikke kuulajaid ja vaimustunud vastuvõttu. Ent väike märksõna 'valetamine' osutab hoopis olulisematele teemadele meie teenekas semiootikakoolkonnas, sest, nagu on tõdenud tuntud autoriteet Umberto Eco, semiootika tegeleb kõige sellega, mida saab kasutada valetamiseks. Veelgi enam, ta on seda nimetatud "valetamise teooriaks". Võib liialdamata öelda, et Aaviksoo on pannud aluse selle teooria rakenduslikule suunale rahvaste, kultuuride, riikide ja mistahes muude organisatsioonide enesemääratluse kontekstis. Seejuures ei piirdunud ta tühipalja osutusega, et valed, pettused, pooltõed jmt. on oluliseks komponendiks sellisel enesemääratlusel, vaid esitas ka teoreetilise põhjenduse, miks see on nii. Nimetan tema suurejoonelist kontseptsiooni provisoorselt "semiootiliseks darvinismiks", lootes, et ajalugu ja järeltulevad põlved selle nime sobivust kinnitavad. Sest kuidas saakski hoiduda selle suurmehe nime sidumisest Aaviksoo teooriaga, kui viimane otsesõnu kinnitab, et "jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda". Juba see lause üksi kaunistaks mistahes semiootikakoolkonna tsitaadialbumit. Ühel hoobil on pakutud lahendus mitmele inimkonda krooniliselt vaevanud probleemile ning ühtlasi korrigeeritud oluliselt meie arusaama mõningate oluliste ideede ajaloolistest allikatest. Tsiteeritud propositsioon aga on järeldus palju fundamentaalsemast eeldusest, millele rajaneb kogu see suurejooneline hoone, olgugi esialgu mõnevõrra skemaatiliselt. Ja selleks eelduseks on: "mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik". See on eeldus, millest Aaviksoo tahab kadestamisväärse meelekindlusega "lõpuni kinni pidada". Sellest aksioomist lähtudes näitab Aaviksoo nagu kunstnik lihtsate pintslitõmmetega, kuidas meie väike ja suurem ja veelgi suurem mina end emotsionaalselt määratlevad, vastanduste kaudu mitteminaga, mis "on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null." Niimoodi, matemaatilise täpsusega, juhatab autor meile teed kaasaegse, aga teatud mõttes aegade algusest kestva universaalse infosõja tallermaal, "kõige ja mittemillegi" vahelises pingeväljas, kus tähtis ei ole mitte tõde, vaid ellujäämine. Mõni küünik võiks ehk väita, et kogu Aaviksoo sõnum sisaldub rahvatarkuses homo homini lupus est, ent selline väiklane hing ei mõista, milliseid võimalusi pakub meile vabanemine tõe karedaist köidikuist ja sirutumine värvilise emotsiooniküllase, meie julgeimate fantaasiate järgi kootud enesemääratluse poole. Õnneks mõistavad seda need, kelle kindlatesse kätesse me oleme äsja taas usaldanud oma rahva ja riigilaevukese. Vääriliselt hinnates suure mõtleja panust meie mõttelukku on nad usaldanud tema hoole alla lapsukeste emotsionaalse enesemääramise. Ja söandagem uskuda, et mitte ainult enese- vaid ka tegelikkuse määramise, sest suhtudes loomingulise vabadusega tõesse, ei saa miski takistada meid kujundamast tegelikkust vastavaks meie emotsionaalsele minapildile. Jah, härra minister!

Neil, kes siinesitatuga päris nõus pole, on võimalus oma seisukohta väljendada näiteks petitsiooni teel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse