Eile sattusin ägedasse vaidlusse valetamise absoluutse õigustamatuse vs selle õigustatuse üle mingitel ekstreemsetel juhtudel. Nimelt, kas valetamine oleks moraalselt õigustamatu ka näiteks lähedase inimese räigest vägivallast päästmiseks? Kusjuures tingimuseks on seatud, et see oleks ainus viis, mis kuriteo ära hoiaks. Kas sellisel juhul oleks moraalne valetada või lasta vägivallal toimuda? Esmane intuitiivne reaktsioon tundub olevat, et mis siin jahuda, kasuta võimalust ja hoia vägivald ära. Veelgi enam, võib tunduda, et kui ma seda ei tee, olen osaliselt ka ise süüdi selle vägivalla asetleidmises, kuivõrd ma saaksin teha midagi, mis selle ära hoiaks, aga ei tee. Kui ma aga valetaksin, hoiaksin ära jõhkra vägivalla oma lähedase kallal ning lisaks hoiaksin kurjategijat raske patu sooritamisest. Kuidas oleks üldse võimalik sellist tegematajätmist õigustada?
Teiselt poolt aga tundub, et selliselt etteantud situatsioon on kaugelt liiga ebaspetsiifiline adekvaatseks otsustamiseks. Kõigepealt, kas me oleme kurjategija võimuses või mitte? Kui tegemist on nö varjamisprobleemiga -- a la: ütle, kus su ligimene end varjab, et ma saaksin tema kallal vägivallatseda? -- siis loomulikult ma ei tohi mingilgi moel avaldada tema varjupaika. Kui küsimus on püstitatud spetsiifiliselt -- kas ta varjab end siin? Jah või ei. (kusjuures ta tõepoolest varjab end seal, meie vaikimine oleks samaväärne "jah"-iga ning meie "ei" tõepoolest hoiaks ära tema avastamise, toomata seejuures kaasa mingeid muid halbu tagajärgi ning vastavalt situatsiooni tingimustele meil mingeid muid valikuid -- näiteks ründajale tõsise keretäie andmine -- pole) -- siis vähim, mida võib öelda, on, et õige vastus on ilmselt "ei". Muidugi võib vaielda küsimuse üle, kas kurjategija, kes jääb minu eitust uskuma, on tervemõistuslik (aga seda ta nagunii ei ole) jne., aga vastavalt probleemi esitusele pole see tähtis. Veidi reaalsematel tingimustel on väheusutav, et sarnane situatsioon nii lihtsalt laheneks. Aga aktsepteerides probleemi sellist püstitust, kus me asume jumalikule positsioonile ja teame ammendavalt täpselt, millised konkreetsed valikud meil on ja millised on nende tagajärjed, näib see olevat ainus mõistlik valik. Ent küsimus ei olnud ju algselt selles, vaid selles, kas see on ka moraalselt hea valik. Ehk, viies küsimusepüstituse lõpuni selgeks, kas see on Jumala tahe antud situatsioonis? Nii et seda mitte teha oleks patt, või vähemalt moraalne nõrkus, ning selline vale oleks ainuõige moraalne valik. Ma olen valmis möönma, et see on nii. Aga lisan kohe, et see on nii vaid selles situatsioonis, mille autoriks ja selles mõttes jumalaks oleme meie. Sarnase dilemma kandja jaoks mingis reaalses situatsioonis ei saa selline analüüs väga palju abiks olla peale selle, et nõuab kompromissitut vastuseisu sellisele vägivallale kõigi moraalsete vahenditega. Aga seda me teadsime nagunii.
Aga mis siis kui situatsioon on veidi teistsugune? Oletame, et me oleme juba kurjategija võimuses, kes satub olema Talibani võitleja ja teame, et ainus, mis võiks vägivalda vältida, oleks kinnitus, et me pole kunagi Kristusesse uskunud, et me pole ristitud, et me usume Allahi ja tema prohvetit Muhamedi vms. Või kui ma saaksin vältida vägivalda oma lähedase inimese kallal sellega, et valetan midagi kokku, mis suunaks vägivalla kellelegi teisele. Raiuge või tükkideks, see tükk, mille külge suu jääb, ütleb ikka, et valetamine sellisel juhul ei ole Jumala tahe. Ja tegelikult ma usun, et see ei ole üheski reaalses situatsioonis Jumala tahe. Huvitavaks testiks oleks ettekujutamine, et mingis sellises raskes situatsioonis sa palvetad ja sulle ilmub Kristus. Kas Tema, kes on Tee ja Tõde ja Elu, saaks sulle soovitada valetada? Või siis kujutada ette, et ilmub hoopis "vale isa". Ja tema saaks soovitada valetada. Ma arvan, et ta oleks valmis tooma ette kõik argumendid, mis kunagi on välja mõeldud, et veenda meid valetama.
Ometi ei ole ma nii naiivne, et arvaksin, nagu peaksime igas olukorras ja mistahes situatsioonis laduma letti kogu tõe ja ainult tõe sedavõrd kuivõrd me seda teame. Kaugel sellest. Siin on kõikvõimalikke piiranguid, mille kohta, kellel ja millises olukorras on õigust teada tõde või teada seda, mida meie selle kohta teame jne. Ja mitte ainult lihtsalt tõe avaldamata jätmine, vaid ka leppimine sellega, et keegi püsib valel seisukohal, püüdmata seda korrigeerida, või isegi väljendades või tehes midagi, olles teadlik, et see teise eksitusse viib, võib olla mingites situatsioonides Jumala tahe ning seega moraalselt hea ja õige valik. Aga selle piiriks, mis võib kohati tunduda väääga õbluke, on otsene teadlik valetamine.
reede, 11. märts 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Antud arutelu on paraku veidi ühekülgne ning lähtub nö negatiivsest, s.t sellest, nagu oleks vale ja valetamine mingi omaette suurus.
VastaKustutaJumala käske tuleb - vähemalt nii õpetab kiriku traditsioon - käsitleda eeskätt positiivsest aspektist. Seega ei ole küsimus mitte niivõrd vales, kuivõrd tões (eeskätt nõnda käsitleb kaheksandat käsku ka Katoliku Kiriku Katekismus).
Nii esmaselt kui viimselt on Tõde Kristus. See tähendab, et kaheksanda käsu täitmiseks peame andma tunnistust Temast - olgu otseselt või kaudselt.
Antud kaasuse puhul oleks otsene Kristusest tunnistuse andmine enam-vähem järgmine: "Ma ei ütle sulle, kus on see inimene, keda sa otsid, sest see, mida sa tema vastu kavatsed, on Jumala tahte ja Kristuse vastane." Kui tarvis, peame olema valmis selle nimel - s.t ligimesearmastuse nimel - ka kannatama või koguni ise surema.
Kaudne tunnistus oleks antud juhul aga kõikvõimalike muude vahendite tarvitamine, et kurja (või suuremat kurja) ära hoida. Või positiivselt öeldes: see on tegeliku Tõe - Kristuse kui armastuse täiuse - vajadusel eelistamine formaalsele tõele (vrd nt Jeesuse sõna lubjatud haudadest või näiteid Tema elust hingamispäeva õige pühitsemise kohta).
Sellega on iseenesest vastatud ka sellele hüpoteetilisele olukorrale, milles meilt nõutaks justkui Kristuse salgamist - loomulikult ei saa me seda teha.
Mis puutub aga sellesse, et võiksime teha midagi, mis suunaks vägivalla ühelt inimeselt teisele (ja see teine inimene ei ole meie ise), siis sel juhul tuleb täita Jumala poolt meile antud kohustust olla homo sapiens.
Muidugi on alati neid, kes ütlevad, et nad "täitsid vaid oma kohust" - kas see neid Jumala ees õigeks teeb, on enam kui kahtlane.
Olen nõus, et adekvaatseks käsitluseks oleks vaja alustada tõe vaatlemisest, mitte ainult selle metafüüsilisest aspektist ja ka mitte ainult kristuse kui tõe täiuse aspektist vaid ka tõearmastuse ja aususe kui vooruste aspektist. Muidugi sõltub sellise käsitluse tulemus omajagu sellest, kes seda käsitleb ja millises teoloogilises või filosoofilises traditsioonis ta seda teeb. Kardan, et katoliiklik põhitraditsioon jõuska mõnevõrra teistsugusele järeldusele kui Sa osutad -- pean silmas "tegeliku Tõe - Kristuse kui armastuse täiuse - vajadusel eelistamine formaalsele tõele". Selline vormel võimaldab väga laia "formaalse" valetamise kasutamist "tegeliku Tõe" edendamiseks. Küsimus just selles ongi, et selgitada, kas, ja kui, siis millisel juhul, oleks armastuse täiusega kooskõlas, või koguni tuleneks sellest nõue formaalselt valetada; ehk -- millistel tingumustel võiks see olla Jumala tahe.
VastaKustutaNoh, võtame siis lihtsalt ühe klassikalise moraaliteoloogia käsitluse, konkreetselt Heribert Jone oma, ja tsiteerime:
VastaKustuta"Loomulik seadus nõuab hoida salajas asju, mille teatavaks tegemine võib ligimest kahjustada või olla talle ebameeldiv ... Loomuliku seaduse järgi oleva saladuse avaldamine ON ISEENESEST RASKE PATT õigluse või armastuse vastu, selle järgi, kas avalikustamisega teist isikut kahjustati raskelt või kurvastati raskelt."
Siin ei maksa hakata seletama, et vägivallatseja eest potentsiaalse ohvri asukoha varjamine ei ole saladus. Saladuse definitsioon on järgmine: "Saladuse all mõistetakse teadmist asjadest, mida peab salajas hoidma."
Kui nüüd Heribert Jone ei esinda oma moraaliteoloogia käsitluses "katoliiklikku põhitraditsiooni", siis ma küll ei tea, kes seda esindaks.
Ma ei näe selles viites mingit vastuolu sellega millest rääkisin. Vastupidi, see on just see, millest ma oma postituses rääkisin. Või tundub Sulle, et saladuse hoidmine on sünonüüm valetamisele?
VastaKustutaEi, mulle tundus lihtsalt, et on liigselt keskendutud valetamisele kui lihtsalt formaalsele antusele, selle asemel, et selgelt sedastada: vale konstitueerib selle suhe tõesse ning kui me nõustume, et ülim Tõde on Kristus ning kõik, mis on vastavuses Tema tahtega, siis ei saa me vägivallatsejale tema potsentsiaalse ohvri asukoha mitte teadaandmist kvalifitseerida valeks (rääkimata, et see oleks patt), vaid pigem vastupidi oleks kaheksanda käsu vastu eksimiseks potentsiaalse ohvri asukoha teadaandmine vägivallatsejale.
VastaKustutaTuli pikk lause küll, aga loodetavasti arusaadav.
Ma olen sellega suures osas nõus, aga näib, et kohati räägime üksteisest lihtsalt mööda. Nimelt, mitte teadaandmine, ehk tõe varjamine, erineb valetamisest, ehk tõe väärastamisest. Ja küsimus, vähemalt minu jaoks siinses algses postituses on selles, kas see, kes on ise Tõde, saab tahta, et me väärastaksime tõde, või ei ole see põhimõtteliselt võimalik.
VastaKustutaMoraaliteoloogia pakub siinkohal mentaalrestriktsiooni võimalust, mis on teatud olukordades lubatud ja vahel isegi kohustuslik.
VastaKustutaJah, ma tean. Aga see ei tohi olla nn "range" või kitsas mentaalrestriktsioon, st. väljend, mille tõene tähendus on mõistetav ainult selle väljendaja enese jaoks ja mis on seetõttu eristamatu valest. See väib olla vaid minagi niisugust, mida on (antud kultuuris) põhimõtteliselt võimalik tõlgendada ka tõeselt, aga mis võib olla mitmetähenduslik või mille tõene tähendus võib olla kujundlik või muul moel mitte literaalne. Laia mentaalse restriktsiooni teooria käsitlebki just piire selle vahel, mil määral on moraalne juhtida eksitusse ilma valetamiseta tõsise vajaduse korral.
VastaKustutaJone järgi on nn tõeline mentaalrestriktsioon, nagu ta seda nimetab, alati lubamatu, samal ajal kui piltlik mentaalrestriktsioon on, nagu öeldud, teatud olukordades lubatud ja vahel - ma saan temast aru nii, et meie kaasus kuulub just siia - lausa kohustuslik.
VastaKustutaKonkreetselt siis: "Seda inimest ei ole siin (sinu jaoks)."
Nagu ütlesin, on selle "piltliku" mentaalrestriktsiooni piirid mõnevõrra vaidlusalune küsimus. Põhimõtteliselt ollakse nõus, et piiriks on otsene ja ühemõtteline valetamine, mis on lubamatu (ja eristamatu "tõelisest" mentaalrestriktsioonist); aga millal läheb lai või kujundlik mentaalrestriktsioon üle valetamiseks? Kas Sinu toodud näide on seda, nii nagu näiteks klassikalises näites, kus uksehoidja vastab soovimatule külalisele pererahva kohta: "Pole kodus (sinu jaoks)"? Väidetavalt on viimasel juhtumil tegemist nö laia mentaalse restriktsiooniga, kuna antud kultuuris on kujunenud tavaks väljendada niimoodi "viisakalt" soovi külalist mitte vastu võtta ja see on ka külalisele (põhimõtteliselt) arusaadav. Aga kas meie situatsiooni kohta võib sama öelda?
VastaKustutaNagu eespool ütlesin, ma ei leia, et see oleks suur moraalne probleem, kui me suhteliselt ootamatu olukorra survel ja siirast püüdest hoolimata ei leia mingit muud võimalust olukorra lahendamiseks meile mõistetavate moraalsete vahenditega ja kasutame mingit valet, eeldusel, et see ei kahjusta kedagi teist või et see ei ole suunatud mingi olulise tõe (n. usu) vastu. Kui ma ei näe moraalselt häid alternatiive, siis pean kahtlemata valima mulle kättesaadavate seast vähima halva. Ent nagu korduvalt öeldud, huvitab mind mitte niivõrd küsimus, kuidas ma käituksin (seda on äärmuslike olukordade jaoks nagunii raske prognoosida), ega see, milline on subjektiivselt parim valik, vaid kas see on ka objektiivselt parim, st just see, mida Jumal meilt selles olukorras ootab. Või formuleerime siis veel veidi teisiti: Kas situatsioonis, kus me ei näe ühtegi sisimalt head valikut, vaid ainult mingit suhteliselt paremat valikut, saame tegelikult delegeerida süü oma halva (ehkki suhteliselt parema) valiku eest Jumalale, kuivõrd Ta ei olegi meile jätnud muud (st. head) võimalust? Ma leian sellise seisukoha teoloogiliselt väga problemaatilise olevat. See eeldab, et Jumal tahab, et me teatud situatsioonides teeksime midagi, mis ei ole iseenesest hea, seega ka mitte püha.
Muide, igas vähegi realistlikus situatsioonis, kus kurjategijal on tõsine kahtlus, et tema poolt otsitav asub just selles kohas, võib eitus mõjuda just sellise konventsioonina, nii et tähendab kurjategija jaoks, et ilmselt on varjatav just siin, ainult et see tolgus tahab teda varjata (mis on, paraku, ka ainus tõene interpreteering sellisele eitusele).
VastaKustutaJah, nii see on, ent see ei vabasta meid kohustusest püüda hädasolijat siiski varjata.
VastaKustutaMuidugi mitte.
VastaKustuta