Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 4. märts 2011

Hildebrand valetamisest

Dietrich von Hildebrand lisab valetamise-diskussiooni oma panuse:
Now, there are cases in which deception as such is permitted, nay, is commanded. For example, if a criminal is following us, it is permissible for us to deceive him, in one way or the other, about our dwelling-place. It is commanded when we could severely harm another person either physically or morally by communicating the truth. In the latter case, it is no lack of charity to deceive; on the contrary, it is a loving kindliness. Thus, we are permitted to deceive other persons in certain given cases; in others, we are obliged to do so. But we may do this only by means of silence, ambiguous expressions or behavior, by means of our interpretation of a given situation; never by means of a direct lie. For the negative value possessed by a lie (in the first place in the misuse of our duty as witnesses to truth and lack of reverence toward the dignity of being) is so great that no situation in the world can justify it. Even when kindness for another person forces us to deceive him, we must still abstain from doing so if the deception can be realized only by means of a lie.

[...] For, in the last account, untruthfulness means a denial of God, a flight from Him.

16 kommentaari:

  1. Kogu see vaade, mida esindab ka Augustinus (nagu see on väljendatud ühes Su järgmistest postitustest), on väga terviklik, teoreetiliselt selge ja sellisena tõesti ilus. Minu jaoks muutub aga asi endiselt probleemseks, kui mõtlen teatud situatsioonide peale, kus selle vaate järgmine viiks vastuvõetamatu lahenduseni. Ma ei näe võimalust tunnistada, et oleks moraalelt väär valetada nt selleks, et päästa jõhkrast vägistamisest ja tapmisest oma enda tütar (eeldades, et valetamine on tema päästmiseks tõesti ainuke võimalus).

    VastaKustuta
  2. Lisan veel ühe mõtte. Vaatleme algatuseks seda, mida räägib katekismus enesekaitse moraalsusest:

    *

    LEGITIMATE DEFENSE

    2263 The legitimate defense of persons and societies is not an exception to the prohibition against the murder of the innocent that constitutes intentional killing. "The act of self-defense can have a double effect: the preservation of one's own life; and the killing of the aggressor. . . . The one is intended, the other is not."65

    2264 Love toward oneself remains a fundamental principle of morality. Therefore it is legitimate to insist on respect for one's own right to life. Someone who defends his life is not guilty of murder even if he is forced to deal his aggressor a lethal blow:

    If a man in self-defense uses more than necessary violence, it will be unlawful: whereas if he repels force with moderation, his defense will be lawful. . . . Nor is it necessary for salvation that a man omit the act of moderate self-defense to avoid killing the other man, since one is bound to take more care of one's own life than of another's.66

    2265 Legitimate defense can be not only a right but a grave duty for one who is responsible for the lives of others. The defense of the common good requires that an unjust aggressor be rendered unable to cause harm. For this reason, those who legitimately hold authority also have the right to use arms to repel aggressors against the civil community entrusted to their responsibility.

    *

    Esiteks tuleb siit välja, et inimesel on kohustus kaitsta süütu inimese elu, nii enda kui teiste oma.

    Teiseks selgub, et teise inimese tahtlik tapmine ei ole kunagi moraalne.

    Kolmandaks nähtub, et teise inimese surma põhjustamine on moraalne, kui see lähtub mitte intensioonist tappa, vaid kaitsa süütuid inimesi õigustamatu vägivalla eest ning kui seda eesmärki ei olnud võimalik saavutada vähem kahjustavate vahenditega.

    Neljandaks tuleb välja, et agressori surma põhjustamine süütute kaitseks võib olla mitte üksi moraalne, vaid lausa kohustuslik.

    *

    Tulles tagasi valetamise küsimuse juurde tekib huvitav probleem. Seistes silmitsi kurjategijaga, kes tahab mind (või kedagi mu lähedastest) tappa, on moraalne ta (eelnimetatud tingimustel) maha lüüa, ent ei ole moraalne talle valetada.

    Aga kas see pole absurdne, et inimese eksitamine selleks, et hoida ära tema poolt väga kurja teo toimepanemine, on siis moraalselt lubamatum kui tema surma põhjustamine?

    Ja veelgi enam: kui ma eksitan (valetades) agressorit selleks, et ta ei paneks toime väga kurja tegu (eeldades endiselt, et mul ei ole selle eesmärgi saavutamiseks muud võimalust kui valetada) ja ei põhjustaks seeläbi oma hinge hukatust, siis kas see on tõesti ebamoraalne.

    Ehk kokkuvõttes: valetamist, erinevalt tapmisest, ei muuda moraalseks ka see, kui seda tehakse lähtudes eesmärgist a) kaitsta süütute inimeste elu ja b) hoida ära agressori poolt oma hingehukatuse põhjustamine?

    VastaKustuta
  3. Panen siia vastuse Sinu esimesele postitusele...

    Sarnane on ka küsimus, mille kallal p. Augustinus kõige kauem pureb... ja jõuab lõpuks ikkagi sellisele lahendusele nagu ta jõuab. Ent samas möönab nii tema kui ka teised, et konkreetse situatsiooni surve all tegutsedes ei pruugi sellise valetamise süülisusest kuigi palju alles jääda. Ometi ei saa see põhimõttelisel mitte kunagi olla iseenesest hea, pälvimuslik ja püha moraalne valik.

    Augustinus jõuab probleemi analüüsides tõdemuseni, et mistahes tegu, mis sooritatakse kellegi suhtes vastu tema tahtmist, ei saa teda roojastada, sest ka ihu puhtus sõltub tema tahte puhtusest. Ent mistahes tegu, mille inimene sooritab tahtlikult ja mis on suunatud mingi olulise hüve vastu, roojastab teda. Seega ei tohiks me valida mingit tegu, mis roojastab meid, st. kahjustab meie hinge, selleks et vältida kellelegi teisele tehtavat, mis küll muserdab tema keha, aga ei saa roojastada tema hinge. Ehk siis kokkuvõttes lähtub ta Kristuse implitsiitsest vastusest omaenda küsimusele: "Mis kasu oleks, kui sa võidaksid terve maailma, aga oma hingele kahju teeksid?"

    VastaKustuta
  4. "For, in the last account, untruthfulness means a denial of God, a flight from Him."

    Niisiis, toodud näitele viidates oleks ainuke võimalus Jumala salgamisest hoidumiseks hoiduda valetamisest ning laste kurjategijal oma tütar ära vägistada ja tappa.

    Sellega on võimatu leppida. Seetõttu küsin, kas siin ei oleks mõistlik vaadata ka küsimust sellest, kas olukorras, kus on kaks alternatiivi, millest mõlemad on iseenesest ebamoraalsed (nt oma või teise inimese elu kaitsmata jätmine ning valetamine), on tingimata ebamoraalne valida nö the lesser of the two evils... - seda muidugi rangelt tingimusel, et tõesti kolmandat alternatiivi ei ole (seda ei kujutaks ka vaikimine, sest sel juhul realiseeruks kindlasti alternatiividest hullem).

    VastaKustuta
  5. Vastan katekismusele katekismusega:

    1753 A good intention (for example, that of helping one's neighbor) does not make behavior that is intrinsically disordered, such as lying and calumny, good or just. The end does not justify the means.

    Võrdluses tapmisega: näib, et pea mistahes muud tegu peale valetamise saab teha ilma otsese ja teadliku intentsioonita seda teha. Selles mõttes on valetamine väga fundamentaalne tegu. Samuti näib, et meie jaoks absurdsena näiv dilemma väikese vale ja suure kehalise kahju vahel tuleneb meie muutunud väärtushinnangutest kehale ja vaimule. St. et me kaldume kehalist puutumatust ja puhtust pidama tähtsamaks või vähemalt võrreldavalt samaväärseks vaimse terviklikkuse ja puhtusega.

    VastaKustuta
  6. Näitamaks, kuivõrd tõsiselt p. Augustinus seda küsimust kaalus, loe näiteks seda De mendaciost:

    "15. The whole stress, then, of this question comes to this; whether it be true universally that no sin of another, committed upon you, is to be imputed to you, if, being able to avoid it by a lighter sin of your own, you do it not; or whether there be an exception of all bodily defilement. No man says that a person is defiled by being murdered, or cast into prison, or bound in chains, or scourged, or afflicted with other tortures and pains, or proscribed and made to suffer most grievous losses even to utter nakedness, or stripped of honors, and subjected to great disgrace by reproaches of whatsoever kind; whatever of all these a man may have unjustly suffered, no man is so senseless as to say that he is thereby defiled. But if he have filth poured all over him, or poured into his mouth, or crammed into him, or if he be carnally used like a woman; then almost all men regard him with a feeling of horror, and they call him defiled and unclean. One must conclude then that the sins of others, be they what they may, those always excepted which defile him on whom they are committed, a man must not seek to avoid by sin of his own, either for himself or for any other, but rather he must put up with them, and suffer bravely; and if by no sins of his own he ought to avoid them, therefore not by a lie: but those which by being committed upon a man do make him unclean, these we are bound to avoid even by sinning ourselves; and for this reason those things are not to be called sins, which are done for the purpose of avoiding that uncleanness. For whatever is done, in consideration that the not doing it were just cause of blame, that thing is not sin. Upon the same principle, neither is that to be called uncleanness when there is no way of avoiding it; for even in that extremity he who suffers it has what he may do aright, namely, patiently bear what he cannot avoid. Now no man while acting aright can be defiled by any corporal contagion. For the unclean in the sight of God is every one who is unrighteous; clean therefore is every one who is righteous; if not in the sight of men, yet in the sight of God, Who judges without error. Nay, even in the act of suffering that defilement with power given of avoiding it, it is not by the mere contact that the man is defiled; but by the sin of refusing to avoid it when he might. For that would be no sin, whatever might be done for the avoiding of it. Whoever therefore, for the avoiding of it, shall tell a lie, sins not."

    Alguses mulle tundus, et ta ongi esitanud sellega oma seisukoha, aga alles tükk aega hiljem, olles seda probleemi nii ja naa nämmutanud, jõudis ta oma tegeliku seisukoha formuleerimiseni.

    VastaKustuta
  7. Et siis Sa arvad tõsiselt, et hüvelisem oleks, kui lööksin kurjategija maha kui et valetaksin talle selleks, et tema kuritegu ära hoida (eeldusel, et selleks muud võimalust ei ole)?

    Ja lõpuks: kui mul ei ole ka valikut tapmise ja valetamise vahel, kas siis oleks kokkuvõttes ainuke moraalne käitumine siiski lasta oma tütar ära vägistada ja tappa, mitte kurjategijat valega selle teo toimepanemisest kõrvale juhtida?

    Eetika peab andma meile vastuseid selle kohta, kuidas konkreetses olukorras käituda. Kui printsiip pretendeerib üldkehtivusele, siis peab see kohalduma ka sellises olukorras. Niisiis saab vastus olla üksnes "jah" või "ei".

    Siin on ikkagi üks probleem, mida Sa ei ole veel arvesse võtnud: nimelt kahju, mis tekib kurjategija hingele kuriteo tõttu ja mida ma saaksin temale valetamise teel teda kuriteost kõrvale juhtides ära hoida. Kui ma ta maha löön, siis ei jää talle isegi võimalust kahetseda, mistõttu peab eeldama, et suure tõenäosusega läheb tema hing teadagi kuhu...

    Ja punkti 1753 kohta võiks küsida, et kuidas selle valguses siis õigustada teise inimese surma põhjustamist. Elu on objektiivne hüve ning selle hävitamine on seetõttu just samuti intrinsically disordered. Kuidas siin hea eesmärk (kaitsta oma või teiste elu) tapmise moraalseks muudab?

    VastaKustuta
  8. Oma analüüsis ülaltoodud tsitaadi järel vaatleb Augustinus, kas sellise roojastamise ärahoidmiseks kõlbaks mistahes vale või on sellel mingid piirid. Kõigepealt arutleb ta selle üle, kas võiks antud kuriteo ärahoidmiseks valetada kellegi teise kõlvatuse kohta, et kurjategija tähelepanu näiteks teisele juhtida. Ja leiab selline vale küll ei saaks olla lubatud. Või põhimõtteliselt mistahes vale, mis kellegi teise näiteks samaväärsesse ohtu seab. Aga kui see seab kellegi teise ohtu või otseselt kahjustab kedagi teist vähemal määral? Kes oleks pädev otsustama milline kahju on suurem ja kes võiks seda kahju kanda.

    Edasi vaatleb ta, kas selle häda ärahoidmiseks oleks õigustatud valetamine oma usu kohta, oma usu salgamine, üldse Jumala kohta mingi vale väljendamine. Ja leiab, et ka see ei saaks kuidagi olla õigustatud. ...

    Hiljem vaatleb ta veel argumenti, et "kui me südames ei valetaks, ainult huultega..." Aga loe ise. Ma väsisin lugedes veidi ära, nii et pean ise ka üle lugema, et tema arutlustest lõpuni aru saada.

    VastaKustuta
  9. Viimane küsimus on eriti valus ema elu päästmiseks tehtava abordi kontekstis, sest siin käib jutt ilmsüütu inimese elu hävitamisest - sammude astumisest, mille puhul on selgelt teada, et nende tagajärjeks on SÜÜTU inimese surm (st tegu ei ole õiguspärase kaitsega, sest puudub agressor). Seejuures on teadmine süütu inimese surma põhjustamise kohta mitte tõenäosuslik, vaid kindel. Kas süütu inimese tapmine ei ole intrinsically disordered? Ja kui on, siis kuidas siin hea eesmärk teo hüveliseks muudab, erinevalt valetamisest?

    VastaKustuta
  10. Arvan, et ma ei kõhkleks eriti kui oleks mingi "süütu" vale, mis olukorra lahendaks, seda kasutamast. Probleem on selles, et kuigi Sulle meeldivad must-valged situatsioonid, on need kaugelt liiga abstraktsed. Kui ma ei näe muud väljapääsu, arvatavasti kasutaksin võimalust valetada -- vähemalt Sinu abstraktses maailmas -- kus ma kindlasti tean, et on olemas just need kaks ja mitte mingit muud võimalust, ning et see valetamise võimalus tegelikult lahendabki situatsiooni, nii et vägistaja-tapja kergitab kaabut, vabandab tülitamast ja pöördub ... midagi hüvelist tegema.

    VastaKustuta
  11. Sinu viimasele postitusele vastates -- ei muudagi. Nagu Sa isegi tead, et ei ole otsene abort moraalselt lubatav ka ema elu päästmiseks.

    VastaKustuta
  12. Kirjutad: "Eetika peab andma meile vastuseid selle kohta, kuidas konkreetses olukorras käituda. Kui printsiip pretendeerib üldkehtivusele, siis peab see kohalduma ka sellises olukorras. Niisiis saab vastus olla üksnes "jah" või "ei"."

    Eetika ei pea andma meile vastuseid konkreetses olukorras käitumise kohta. Veelgi enam -- eetika ei saa seda mitte mingil moel teha. Eetika saab anda ainult põhimõtteid ja põhjendusi. Konkreetsed olukorrad on oma mitmekesisuses põhimõtteliselt väljaspool eetika haaret. Siin saab meid juhtida vaid südametunnistus -- mis on praktilise mõistuse parim otsustus õige käitumise kohta antud olukorras. Eetika saab ja peabki aitama meil kujundada tervet ja tundlikku südametunnistust.

    VastaKustuta
  13. Kui ma õigesti mäletan, siis von Hildebrand pääses natside käest üle noatera üksnes seetõttu, et kasutas Saksamaalt Portugali ja sealt edasi USA-sse jõudmiseks vale nime kandvaid võltsitud dokumente. Kui see nii on, siis võib iroonilisel kombel olla, et ta saab meile 1950-ndal aastal valetamise absoluutsest lubamatusest kirjutada üksnes seetõttu, et on oma elu päästnud valetamise hinnaga...

    Aga jah, paistab, et siin me neid küsimusi lahti ei haruta. Mõned tähelepanekud siiski veel teen vaadates Su viimseid kommentaare:

    1) Mis on "süütu" vale?

    2) Mulle ei meeldi must-valged situatsioonid, vaid ma lihtsalt tahan testida printsiipide vettpidavust ka kõige keerulisemates olukordades, mis ei ole siiski ulmelised. Tead isegi tuntud näidet juute otsivatest natsidest, kes küsivas Sinult, kas tagaaetavad peitsid end majja, millesse nägid neid just hetk tagasi peituvat... Muidugi on kõik need näited hüpoteetilised, aga viivõrd, kui need on vähemalt potentsiaalselt võimalikud, peavad eetilised printsiibid ju ka nenede raames kehtima. Sellega ma kindlasti ei nõustu, et minu küsimust ei pruugi tõsiselt võtta, kuna "tegelikus elus" ei ole sellised olukorrad tõenäolised.

    3) Jah, see on muidugi õige, mida kirjutad eetika kohta teejuhina konkreetses olukorras. Muidugi ei anna eetika selles tähenduses selgeid vastuseid konkreetse olukorra lahendamiseks, küll aga peab andma printsiibi, millest juhindudes südametunnistus saaks konkreetse olukorra õigesti lahendada. Sest südametunnistuse ülesanne on ju ikkagi ei midagi muud kui see, et anda meile juhiseid selle kohta, kuidas konkreetses olukorras moraalselt käituda.

    4) Abordiküsimuse heidad minu arvates liialt kergelt kõrvale. Tead ju küll, et Kirik ei mõista hukka aborti, mis tehakse intensiooniga päästa ema elu, kuigi selle intensiooni realiseerimine toob endaga kaasa sündimata lapse surma (nt emakaväline rasedus). Räägitakse sellest, et sündimata lapse surm esineb siin mitte eesmärgi ega vahendina, vaid lihtsalt kahetsusväärse kõrvaltagajärjena. Aga see on minu arvates probleemne, sest kui on juba ette teada, et hea eesmärgi realiseerimine toob endaga kindlasti kaasa süütu inimese surma (õieti seisnebki just sündimata beebi kõhuõõnest eemaldamises ehk tema surma põhjustamises), siis näib jutt sellest, et tegu ei olnud tahtlusega (üheski selle vormis, isegi mitte kaudse tahtlusega) taanduvat udutamiseks, et päästa KKK punktis 1753 toodud põhimõtte terviklikkus.

    VastaKustuta
  14. Ma ei tea, kas ta kasutas valepassi pääsemiseks, aga kui ka kasutas, pole see mingi raske patt. Ometi pole see ka midagi, mida moraalse kangelasteona saaks kvalifitseerida.

    1) Kasutasin jutumärke "süütu" ümber just selleks, et osutada, et tegemist ei tohiks olla mingi "raske" valega, selles mõttes, et kahjustab oluliselt kedagi teist. Mis ei tähenda, et see olekski moraalselt süütu.

    2) Minu arust ei ole need keerulised, vaid absurdselt lihtsustatud olukorrad, millest kõik konkreetsused, mis võimaldaksid valikuid formuleerida, on kõrvaldatud. Näiteks küsimus sellest, millise valega oleks tegemist (ja kas selles maailma Jumal eksisteerib).

    3) Jah, eetika peaks andma printsiibi, aga südametunnistus ei lähtu konkreetses situatsioonis otsustamisel ainult sellest printsiibist vaid väga paljudest asjaoludest. Nagu Sa ise hiljuti tsiteerisid: Heart has its reasons about which reason knows nothing.

    4) See oleks mulle uudis. Ma tean, et leidub piiskoppe, ja võib olla palju, kes seda hukka ei mõista, aga et Kirik seda ka õpetaks, see oleks tõeliselt üllatav uudis. Minu teada see näide, mille Sa tood, ei oleks Kiriku õpetuse kohaselt moraalselt lubatav. Kus räägitakse lapse suremisest meditsiinilise protseduuri tagajärjel ema elu päästmiseks, ei peeta silmas lapse otsest tapmist; tegelikult seda just spetsiifiliselt ei lubata.

    VastaKustuta
  15. Veel vastuseid eelpool toodud küsimustele:

    *"Et siis Sa arvad tõsiselt, et hüvelisem oleks, kui lööksin kurjategija maha kui et valetaksin talle selleks, et tema kuritegu ära hoida (eeldusel, et selleks muud võimalust ei ole)?"

    Ütle mulle, millise valega täpselt on tegemist ja millised on selle vale kõik ülejäänud tagajärjed Sinu poolt pakutavas maailmas, ja ma kaalun seda küsimust.

    *"Ja lõpuks: kui mul ei ole ka valikut tapmise ja valetamise vahel, kas siis oleks kokkuvõttes ainuke moraalne käitumine siiski lasta oma tütar ära vägistada ja tappa, mitte kurjategijat valega selle teo toimepanemisest kõrvale juhtida?"

    Ma ei saa siin küsimuse püstitusest aru: mis mõttes puudub valik tapmise ja valetamise vahel?

    *"Siin on ikkagi üks probleem, mida Sa ei ole veel arvesse võtnud: nimelt kahju, mis tekib kurjategija hingele kuriteo tõttu ja mida ma saaksin temale valetamise teel teda kuriteost kõrvale juhtides ära hoida. Kui ma ta maha löön, siis ei jää talle isegi võimalust kahetseda, mistõttu peab eeldama, et suure tõenäosusega läheb tema hing teadagi kuhu..."

    See on klassikaline argument, millega võib "õigustada" valetamist mistahes kuritegude ärahoidmiseks ... ja mis väldib täielikult küsimust valetaja enese hinge minekust teadagi kuhu.

    *"Ja punkti 1753 kohta võiks küsida, et kuidas selle valguses siis õigustada teise inimese surma põhjustamist. Elu on objektiivne hüve ning selle hävitamine on seetõttu just samuti intrinsically disordered. Kuidas siin hea eesmärk (kaitsta oma või teiste elu) tapmise moraalseks muudab?"

    "Surma põhjustamine" ei ole sama, mis "tapmine". kellegi surma põhjustamine hooletuse tõttu ei ole tapmine. Jõu kasutamine rünnakule vastavaks kaitseks, mis põhjustab ründaja surma, ei ole tahtlik tapmine. Ehkki piir võib siin muutuda väga hapraks. Eriti hapraks muutub see õiglase sõja korral, kus sõdija teadlikult ja otseselt tapab vaenlasi.


    Olen siiani püüdnud kaitsta nö. "parempoolset" traditsiooni Kiriku lähenemisel valetamise küsimusele. Aga tunnistan, et lõpplikku sisemist veendumust ei ole ma saavutanud. Siiski on raske kujutada ette, et sinu poolt pakutud raskes situatsiooni sa näiteks palvetad ja sulle ilmub Kristus, kes soovitab sul valetada. Palju kergem on ette kujutada, et ilmub "vale isa" ja soovitab valetada.

    VastaKustuta
  16. Sinu (4) punktile vastates kiirustasin ja kuidagi libisesin üle asjaolust, et tegemist on emakavälise rasedusega. Jah, muidugi on Sul õigus, et sel juhul võib eemaldada lapse kõhuõõnest, isegi kui see toob kaasa tema paratamatu surma.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse