Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 30. märts 2011

Aaviksoo vastab

Tänases Päevalehes vastab Jaak Aaviksoo kriitikale tema artikli "Infokonfliktid ja enesekaitse" kohta, eelkõige Rein Raua kriitikale. Ta tunnistab, et tema seisukoha järgi "informatsiooniline enesemääratlus on iga eneseteadliku subjekti – inimese, aga ka golfiklubi, firma või organisatsiooni, sealhulgas (rahvus)riigi – tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise. [...] tõde ei ole sellise enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud." Tema kaitse sisu seisneb väites, et see "väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu."


Ta väidab seega, et kriitikud on tema teksti tõlgendanud vales võtmes, seda tulnuks võtta teadusliku, mitte ideoloogilise tekstina. Teiselt poolt on muidugi võimalik tema kaitset näha taganemiskatsena justnimelt ideoloogilisest positsioonist, et tõlgendada see ümber teaduslikuks positsiooniks. Kummaga siis on tegemist?

Lugedes uuesti üle tema varajasema teksti, leian, et seda on väga raske tõlgendada lihtsalt teadusliku või ka lihtsalt filosoofilise arutlusena. Seal mitte ei kirjeldata niivõrd tegelikkust (ehkki see element on seal olemas), kuivõrd antakse hinnang, õigustus selle tegelikkuse teatud elementidele. Piirdunuks Aaviksoo tõdemusega, et kõik subjektid määratlevad end mingil moel, et see määratlus baseerub enese eristamisel ja vähemalt mingis mõttes vastandamisel teisele, et see on suuremal või vähemal määral emotsionaalselt laetud, et sellega kaasneb vajadus tundliku teabe erilise kaitse järele ja et kõike seda tuleb rahva ja riigi ellujäämisel tänapäevases infosõjas arvestada, oleks see käsitletav teadusliku tekstina, eriti kui neid arutlusi oleks toetatud vastavate viidetega mingitele uuringutele. Seda võiks käsitleda filosoofilise tekstina kui autor oleks jäänud põhimõtteliste arutluste juurde mina ja mittemina vastandumisest, universaalsest pingest kõige ja eimiski vahel ja kuidas see pinge eneseteadlike subjektide arengus ja enesemääratluses läbi erinevate tasandite realiseerub. Ehkki juba selles osas esineb tugevaid ideoloogilisi jooni totaalse vastasseisu ja olelusvõitluse asetamisena subjektide arengu aluseks.

Aga Aaviksoo ei piirdu sellega. Pärast sissejuhatust ja filosoofilist proloogi tõdeb ta, et "Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees" ning asub käsitlema riigi enesemääramise õigust. Jutt sellest, mis eesti rahval ees seisab, "ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks", on juba selgelt poliitiline, määratledes teatud eesmärgi konkreetselt Eesti riigi või rahva jaoks. Muidugi pole selles midagi kohatut, kui minister räägib poliitilistest eesmärkidest -- mis suunas me peaksime riigi ja rahvana liikuma. Ainult et siin jõuab ta oma arvatavasti kõige enam vastasseisu tekitanud lauseni: "Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele." Ilmselt keegi ei vaidlusaks, et riigil on õigus saladustele, aga šokeeriv on õiguse kinnitamine valedele. Ja see on nii paljude jaoks šokeeriv just selle tõttu, et läheb vastuollu tõe ja aususe pidamisega väga olulisteks väärtusteks, julgen arvata, et iga normaalse subjekti enesemääratluse emotsionaalselt oluliseks osaks. Ning edasi tahab Aaviksoo "laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus." Ja see on minu arvates otseselt ideoloogiline väide, kuivõrd pretendeerib valetamisõiguse universaalsele tunnustamisele, mitte lihtsalt selle tolereerimisele mingites äärmuslikes situatsioonides. Tõetaotluse ala- ja naeruvääristamine on samuti selgelt ideoloogiline.

Edasi kinnitab ta: "Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida." Ka see väide tuleneb ideoloogilisest positsioonist oma huvide ülimuslikuks pidamisest mistahes "teise" ees, ka juhul kui selleks on õiguspärane autoriteet. Võib-olla oli tegemist läbimõtlemata ütlusega, aga antud kujul võtab see jalad alt nii rahvusvahelisel õigusel, kui ka, "laiendatuna kõikidele organisatsioonidele", mistahes õiguselt. Oma kaitsekõnes toob Aaviksoo näiteks põhiseaduse artikli "Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu." Ent võrreldes tema eelnevat formuleeringut "keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha" põhiseaduse artikliga, peab tunnistama esimese üle igasuguste piiride ebaproportsionaalsust.

Tõsi, oma kaitseartiklis Aaviksoo pehmendab ja tõlgendab ümber mitmeid enim vastasseisu tekitanud seisukohti. Siiski leian, et Diplomaatias avaldatud artikli seisukohad on piisavalt selgelt formuleeritud, et välistada nende lihtne väärtõlgendus. Äärmisel juhul võib tunnistada, et need olid ebaõnnestunult formuleeritud ja ei andnud adekvaatselt edasi seda, mida Aaviksoo tegelikult tahtis öelda. Kuni Aaviksoo aga ei tunnista, et need seda olid, ja jääb nende väidete juurde, seni pole ta neist tegelikult ka lahti öelnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse