Eetikast

Eilses Postimehes vahendab Urve Eslas TLÜ õppejõudude vestlusringi poliitika ja eetika teemal: Kas poliitika saab üldse olla eetiline. Kuivõrd sõna "eetika" kasutamine oli vestlusringis mõnevõrra ähmane, ajendas see mind mõtisklema, kuidas ma ise "eetikat" ja "eetilist" määratleksin. Tavapärane määratlus on "moraalifilosoofia" või "printsiipide (ja kriteeriumite) süsteem hea ja halva tegevuse eristamiseks" vmt. Mis on kindlasti õige, aga võib-olla siiski liiga partikulaarne. Ise määratleksin eetikat praktilise mõistuse õige korrana, so. recta ratio sedavõrd kuivõrd see puutub praktilisse tegevusse. Ja eristaksin seda moraalist kui õigesti korraldatud tegevusest/käitumisest või pigem dispositsioonidest selliseks tegevuseks/käitumiseks. Ehkki algselt ja etümoloogiliselt ei ole selliseks eristuseks kuigivõrd alust, kuna mõlemad viitavad (headele?) tavadele või kommetele, ethike kreeka ja mores ladina keeles. Moralis'e võttis väidetavalt kasutusele Cicero just kreeka ethikos tõlkimiseks. Aga kuna mõlemad sõnad on pikka aega kasutusel olnud, siis nende tähendusväljad on mõnevõrra diferentseerunud, nii et "eetika" osutab pigem tegutsemise/käitumise ratsionaalsele, mõtestamise aspektile, "moraal" aga selle dispositsioonilisele, hoiakulisele aspektile. Ja alles teises järjekorras, tuletuslikult, viitab "eetika" printsiipide süsteemile, mingile enam-vähem süstemaatilisele tegutsemise/käitumise põhimõtete käsitlusele, mis on moraalifilosoofia. Selline vaade võimaldab mõista dilemmat, mis ka antud vestlusringis aeg-ajalt üles kerkis -- kas eetika on üks ja ainus, kõigile ühesugune, või on eetikaid palju. Eetika esmases tähenduses -- kui mõistuse õige korraldus praktilise tegevuse suunamiseks -- on üks ja ainus. Ent kuna moraalifilosoofilisi süsteeme on erinevaid, siis selles tähenduses võib öelda, et ka eetikaid on mitmeid. Kuigi õigem oleks öelda, et eetika-süsteeme on mitmeid. Selle tõsiasja tunnistamine ei vii veel relativismi kuni eetika esmane olemus meeles püsib. Sest läbi ajaloo toimunud reflektsiooni käigus on formuleeritud palju katseid ehitada üles inimese kogu tegevust hõlmavaid ja vastuoludeta terviklikke arusaamu selle ühe ja ainsa recta ratio aspekti kohta, mis meie praktilist tegutsemist/käitumist suunab. Need käsitlused erinevad üksteisest rohkemal või vähemal määral vastavalt sellele, kuivõrd nendes on tegelikult suudetud seda mõistuse õiget korraldust tabada.

Vastavalt on eetiline selline toimimine, mis lähtub õigesti korraldatud ehk tervest mõistusest ja on sellega kooskõlas. Ning sekundaarselt võib öelda, et mingi tegu on eetiline (või mitte) vastavalt ühele või teisele eetika-süsteemile. See aga ei tähenda veel, et see olekski eetiline nö. päriselt. Võtame näiteks vestlusringis Tõnu Viigi poolt esitatud klassikalise näite: "terroristid võtavad kinni 100 inimest, teiste hulgas ka teid. Nad sunnivad teid valima, kas lasevad ise kõik 100 inimest maha, või võtate te ise püssi kätte ja lasete maha iga teise. 50 inimest jääks sellel juhul ellu. Milline on siin eetiliselt õige valik?" Utilitaristliku eetika-süsteemi kohaselt, mille juhtprintsiibiks on "võimalikult suurem hüve võimalikult paljudele", ei ole siin eriti millegi üle polemiseerida -- selle kohaselt oleks eetiline päästa 50 isikut ebaõiglasest surmast, olgugi enese mõrvariks saamise hinnaga. See, et ma ise mõrvariks saan, samal ajal ju hoiab ära teise isiku mõrvariks saamise (vähemalt antud situatsioonis), nii et selle poolest situatsioon tervikuna ei kaotaks. Ent sellise impersonaalse käsitluse korral oleks eetiline asuda ise mõrtsuka rolli ka juhul kui see päästaks üheainsa inimese, nii et ma peaksin pakkumisega nõustuma isegi juhul kui antakse võimalus lasta maha kõik peale ühe -- summa-summarum oleks utilitaristliku eetika põhimõtete järgi tegemist ju parema lahendusega.

Katoliikliku moraaliõpetuse kohaselt tuleb teo eetilisuse või moraalsuse üle otsustamiseks arvestada kolme elemendiga: teo objektiga, eesmärgiga (või kavatsusega) ja asjaoludega (CCC 1750). Teo objekt on hüve, millele tegu on suunatud. Kui see on suunatud mingi olulise hüve (näiteks süütu inimese elu) vastu, on tegemist sisimalt väärastunud ja kurja teoga, mida ei saa heaks muuta mingid head kavatsused ega asjaolud. Mitte mingites situatsioonides ja mitte mingitel eesmärkidel ei saa olla õige ja hea valida tegu, mis on sisimalt halb. Siiski võivad nii kavatsused kui asjaolud suurendada või vähendada sisimalt halva teo sooritamisega kaasnevat moraalset süüd. Intentsioon omalt poolt osutab, millele on suunatud inimese tahe antud teo sooritamisel, st. mida ta püüab antud teoga saavutada. See ei pruugi olla vahetu eesmärk; tegemist võib olla ka kaugema eesmärgiga ja koguni mitmete eesmärkide kombinatsiooniga. Kui intentsioon on suunatud mingi olulise hüve vastu, võib see muuta halvaks ka muidu oma olemuselt hea teo, aga kuitahes hea intentsioon ei saa muuta heaks olemuselt halba tegu. Samuti võib intentsioon suurendada või vähendada teo moraalset väärtust. Asjaolud omakorda ei saa muuta seesmiselt halba tegu heaks, küll aga saavad suurendada või vähendada teo headust või kurjust. Teo headuseks peavad kõik selle kolm komponenti olema head, ent mistahes komponendi väärastumine muudab teo halvaks: bonum ex integra causa, malum ex quocumque defectu. (korrigeeritud 14.04.11)

Nii et ülalkirjeldatud eetika-süsteemi kohaselt ei ole Viigi esitatud dilemmat ka kuigi raske lahendada: süütu inimese otsene ja tahtlik tapmine ei saa mitte mingisugustel eemärkidel ega mingitel asjaoludel olla hea, moraalselt õige valik. Me võime kasutada ja oleme isegi kohustatud kasutama nende hukkamise ärahoidmiseks mistahes vahendeid (st. tegusid), mis ei ole sisimalt kurjad, aga me ei tohi teha kurja selleks, et saavutada head tulemust.