Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 9. märts 2011

Poliitikast

Eelpool osutasin vestlusringile, kus TLÜ õppejõud arutasid küsimuse üle "Kas poliitika saab üldse olla eetiline?" Arutasin omalt poolt eetika mõiste üle. Nüüd peaks mõtlema selle küsimuse teise poole -- poliitika peale. Mis see siis on? Mõistan seda üldiselt kui konkreetse ühise hüve korralduse määratlust. Määratlust mitte defineerimise vaid kindlaksmääramise mõttes. St. poliitika kaudu määratletakse, kuidas korraldada mingit konkreetset ühist hüve, milleks võib olla näiteks õiguskord, riik, tervishoid, keel, haridus, majandus, jne. jne. Poliitika ei ole niivõrd mingi ühise hüve korraldamine ise, kuivõrd selle korralduse määratlemine, st. kuidas see peaks olema korraldatud. Muidugi, kui "korraldamise" all mõista "korra määratlemist", siis võiks poliitikat defineerida ka ühise hüve korraldamisena. Ent "korraldamist" võib mõista ka kui "korra elluviimist" ja sellisena on see pigem poliitika elluviimine, mitte niivõrd poliitika "tegemine". Teiselt poolt on oluline, et poliitika on suunatud konkreetsele ühisele hüvele, mitte mingile üldisele ühisele hüvele (või ühisele hüvele üldiselt, abstraktselt). St. poliitika on suunatud sellele riigile, sellele õiguskorrale, mitte riigile kui sellisele või õiguskorrale üldiselt. Ühisele hüvele üldises aspektis on suunatud ideoloogia, mille kaudu määratletakse samuti ühise hüve korraldus, aga just üldises, mitte konkreetses aspektis. Seepärast põhinebki poliitika reeglina mingil ideoloogial. Viimane määratleb ühise hüve korraldamise üldiselt, prioriteedid hüvede vahel üldises plaanis, põhimõtteliselt. Poliitika aga rakendab antud ideoloogiat konkreetsete hüvede puhul reaalsetes tingimustes ja reaalsete probleemide lahendamisel. Ideoloogia on nö. teoreetiline, poliitika aga praktiline ühise hüve korraldamise määratlus, kui teoreetilist mõista suunatuna üldisele, praktilist aga suunatuna konkreetsele. (Levinud on ka ideoloogia halvustav määratlus, kus seda mõistetakse "väärastunud filosoofiana". Siinkohal ma seda ei käsitle.)

Kuidas siis suhtestub poliitika eetikasse? Eetikat määratlesin eelnevalt praktilise mõistuse õige korrana. Praktiline mõistus on suunatud hüvede saavutamisele ja nende kahjustamise vältimisele. Ei ole vahet, kas on tegemist privaatsete või ühiste hüvedega. Poliitika seevastu on suunatud just ühistele hüvedele. Seega on poliitika puhul tegemist praktilise mõistuse ühe aspektiga. Edasi, eetika puhul on oluline, et see on õige kord, poliitika puhul aga, et see on korra määratlus. Vale kord on ebaeetiline, aga vale korra määratlemine on endiselt poliitika. Järelikult, poliitika on eetiline kui see määratleb (konkreetse) ühise hüve õige korra.

Vastates nüüd vestlusringis püstitatud küsimusele "Kas poliitika saab üldse olla eetiline?" võib öelda, et see saab olla ja peabki olema eetiline nagu mistahes muugi tegevus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse