Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 3. märts 2011

Mis on tõde?

Väljavõte paavsti peatselt ilmuvast (10. märts) raamatust "Naatsareti Jeesus" (teine osa): Zenit.

Väljavõte on tähelepanuväärne, kuna see haakub mitme aktuaalse teemaga (rääkimata sellest, et tõe teema on alati aktuaalne). Esiteks äsjaavatud portaaliga decivitate.ee, milles on ühe eesmärgina püstitatud tõe selgitamine ühiskonna ja inimese kohta, vastandudes nn. pragmaatilisele "reaalpoliitikale", mis on tegelikult vägagi kaugel reaalsusest, kuivõrd ignoreerib tõde reaalsuse kohta tervikuna ja asetab selle asemele piiratud huvid, mingi ühe aspekti reaalsusest, püüdes sellele allutada tegelikkust tervikuna... ja liikudes seetõttu valelt valele, vägivallalt vägivallale.

Teiseks haakub see diskussiooniga valetamise õigustatuse kohta teatud erijuhtudel vs. selle absoluutse õigustamatuse kohta, millele osutasin eelpool. Nimelt ei saa valetamist määratleda mingi asjana iseendas, st valele ei saa anda positiivset määratlust. See on alati kõrvalekaldumine tõest, tõe puudumine mingis aspektis. Ja tõde, nagu paavst Aquino p. Thomasele viidates meenutab, on esmaselt määratletav vastavusena mõistuse ja tegelikkuse vahel, lõppkokkuvõttes aga on Jumal ise autentselt ja primaarselt Tõde. Inimesele on tõde hoomatav ehkki autentselt, ometi vaid sekundaarselt; st. inimene ei ole tõe allikas, ta ei saa luua tõde, kellelgi ei saa olla "oma tõde". Ta saab tõde vaid avastada, seda tunnistada, sellega kooskõlas elada -- ning sedavõrd ka avastada ja tunnistada Jumalat ning  Temaga kooskõlas elada. Mis tähendab, et valetamine lahutab meid Jumalast ega saa seetõttu kunagi olla hea, st. hüve, mida püüelda. Ehkki see näib mõnikord olevat paratamatu -- kurjus, mida me ei saa või ei oska või ei suuda vältida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse