Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 16. märts 2011

Eetika ja efektiivsus

Eelpool vaatlesin eetika ja poliitika mõisteid, ajendatuna TLÜ õppejõudude vestlusringist. Jätkan selle mõtisklusega.

Eelnev käsitus eetilise ja poliitilise seosest haakub vestlusringis osalejate seast kõige paremini Mihhail Lotmani väljaütlemistega (ehkki ma ei nõustu päriselt tema hinnanguga šokiteraapilisele poliitikale), seepärast on olulisemad ka erinevused või ebamäärasused tema ütlustes. Muidugi tuleb arvastada, et tegemist oli informaalse vestlusringiga, mitte läbimõeldud artikliga. Aga mõningad probleemid väärivad siiski märkimist.

Huvitav olukord tekib tema hinnanguga valetamise õigustatusele seoses Rein Raua poolt toodud näitega:

„[...] kas poliitik võib mõelda, et tema eetiliste otsuste elluviimiseks on võimalikud väikesed eetilised kompromissid. Lootossuutra räägib sellise loo: ühes peres said lapsed uued mänguasjad ja mängisid nendega, maja aga läks põlema. Isa hõikab, et jätke oma mänguasjad, jookske välja, lapsed aga ei tee kuulmagi. Siis isa valetab neile, et väljas on veel rohkem mänguasju, lapsed jooksevad välja, ja just siis, kui nad välja jõuavad, kukub maja kokku. Lootossuutra väidab, et selline viis inimeste kohtlemiseks on eetiline ja õige. Kui inimesed on segadusse aetud, ei ole piisavalt vabad, et teha ise õige otsus, võibki nad eksiteele ajada, sest sel viisil saab neid päästa suuremast kurjast. Mu meelest järgivad paljud poliitikud just seda printsiipi.“

Näide on seda huvitavam, et haakub äsja kajastatud diskussiooniga valetamise eetilisuse üle mingites situatsioonides hea eesmärgi saavutamiseks. Raud kirjeldab oma loos isa käitumist valetamisena, Lotman aga kinnitab, et „selles olukorras keegi ka ei valetanud. Laste päästmine ei ole valetamine.“ Olen täiesti nõus, et tegemist ei ole valetamisega, aga mitte sellepärast, et tegemist on laste päästmisega. Valetamine ei lakka olemast valetamine selle tõttu, et see on suunatud mingi hea eesmärgi saavutamisele. Antud näites ei ole tegemist valetamisega, vaid täiesti literaalse tõega, kuivõrd alati on mistahes piiratud ruumist väljaspool rohkem mänguasju. Tõsi, väide osutus efektiivseks just seetõttu, et lapsed tõlgitsesid seda teatud piiratud moel, lootuses neid mänguasju koheselt kasutada, mitte selle literaalses tähenduses. See on iseenesest suurepärane näide nn „laia mentaalse reservatsiooni“ kohta. Lotman täpsustab oma hoiakut öeldes, et „[...]Reinu näite puhul on tegu spontaanse käitumise, mitte üldise reegliga. Kui sa kehtestad sellised üldise reegli, on tegu valega. Aga kui sa käitud spontaanselt, et tulemus oleks efektiivne, ei ole tegu valega.“ Sellega ei saa nõustuda juba puht loogiliselt, kuivõrd see seisukoht on formuleeritav seesmiselt vastuolulise lausena: „Kui keegi valetab spontaanselt, siis ta ei valeta“. Ent valetamise (eba)eetilisuse diskussioon väärib omaette käsitlust.

Näib, et peamiseks probleemiks Lotmani puhul kujuneski eetilise ja efektiivse vahekord. Ühelt poolt tekib siin justkui vastuolu. Vestluse algupoole väidab ta: „Tuleb teha vahet meie teadmiste ja uskumuste vahel. Näiteks kui ma ­tean, et see sild kukub kokku, aga saadan sellest hoolimata inimesed sillale, siis see on selgelt ebaeetiline tegu. Ent kui saadan ise parimat lootes mind usaldavad inimesed halvas korras sillale, sild aga kukub kokku, on selge, et käitusin ebaeetiliselt. Aga kui sild ei kuku kokku, kas ma siis käitusin hoopis eetiliselt? Ei, ma käitusin sama ebaeetiliselt.“ Vestluse arenedes aga esitab ta justkui teistpidise käitumise õigustuse: „... eetiline ja poliitiline otsus ei ole vastuolus. Ma ei näe siin vastuolu. Kui sa oled kapten, su laev on uppumas ja sul on võimalik see riskantsete manöövritega kaldale viia, aga sa tead, et mingi osa su meeskonnast upub, siis sa teed otsuse. Kui sa ei tee, upuvad kõik. Esimene valik on õige (ka eetika seisukohast), teine vale.“

Mõlemal juhul on tegemist mingi riskantse käitumise nõudmisega, mis ühel juhul saab Mihhaili hukkamõistu, teisel juhul aga heakskiidu osaliseks. Ent on selge, et kummalgi juhul ei ole tegemist mingi sisimalt väära käitumisega, st ei silla ületamine ega laeva kaldale juhtimine ei ole midagi iseenesest halba. Antud juhul määravad vastavate tegude eetilise kvaliteedi täiendavad uskumused, kavatsused ja asjaolud. Kui näiteks esimesel puhul on tegemist lihtsalt paraadiga, siis olen nõus, et korraldus teadaolevalt või arvatavalt varisemisohtlikust sillast üle marssida on ebaeetiline sõltumata sellest, kas sild variseb kokku või mitte. Ent kui rakendada sellele situatsioonile sarnast kirjeldust kui uppumisohus laeva puhul -- näiteks, et lahingu saatus on kaalul ja peaaegu kindlat kaotust võiks ainsana vältida kiire rünnak üle varisemisohtliku silla, siis on vastav otsus täiesti eetiline, isegi kui rünnak tegelikult silla varisemise tõttu läbi kukub ja lahing kaotatakse. Korralduse eetilisus sõltub mõlemal juhul taotletava eesmärgi enese eetilisusest ja küsimusest, kas selle saavutamisega seotud risk ja võimalik kahju on eesmärgi olulisusega võrreldes proportsionaalne. Tegemist ei oleks siiski proportsionalismiga, mis õigustab olulise (hea) eesmärgi saavutamiseks mistahes proportsionaalsete vahendite kasutamist. Ülalpool vaadeldud juhtudel on tegemist iseenesest neutraalsete tegudega, mis asjaolude tõttu on riskantsed. Kui tegemist oleks sisimalt ebaeetiliste tegudega nagu otsene valetamine või süütu isiku tapmine, ei saaks need kuidagi olla proportsionaalsed kuitahes olulise hea eesmärgi saavutamiseks.

Lotman ise võtab oma arusaama eetika ja efektiivsuse vahekorrast kokku nii: „Eetika ja tõhususe vastandamine on stamp. Ma ei ole nõus utilitaristlike eetika käsitlustega. Umbes et kui vedas, siis ongi OK, võitjate üle kohut ei mõisteta vms. Minu veendumus on mitte see, et efektiivne käitumine on eetiline, vaid see, et eetiline on efektiivne.“ Ehkki tegemist on elegantse lausega, kerkib siin esile puhtloogiline huvitav probleem. Oletame, et meil on kaks väidet:
1.1. Kui tegu on efektiivne, siis see on eetiline.
1.2. Kui tegu on eetiline, siis see on efektiivne.

Loogiliselt on need laused samaväärsed vastavalt lausetega:
2.1. Kui tegu pole eetiline, siis see pole efektiivne.
2.2. Kui tegu pole efektiivne, siis see pole eetiline.

Lisaks on laused 1.2. ja 2.2. loogiliselt samaväärsed lausetega „tegu pole eetiline või see on efektiivne“ ja „ainult efektiivne tegu on eetiline“. Kuivõrd Lotman tunnistab, et tema veendumuse kohaselt kehtib lause 1.2., siis peab ta loogiliselt omaks võtma ka lause 2.2. ja teised ekvivalentsed laused. Ent ma kahtlen, kas ta neid tegelikult oleks nõus omaks võtma, kuivõrd ka need näivad olevat utilitaristlikud. Kuid siis ei saa ta olla veendunud ka lause 1.2. tõesuses.

Milline on siis minu arvates eetilise ja efektiivse vahekord? Kõigepealt tuleks lisaks mõistele „eetiline“ vaadelda ka mõistet „efektiivne“. Efektiivne ehk tõhus on vahend või tegu, mille abil saavutatakse soovitud tulemus või mis vähemalt aitab oluliselt kaasa selle saavutamisele. Seega sõltub efektiivse ja eetilise vahekord taotletava eesmärgi eetilisusest ja selle saavutamiseks tehtava teo enese eetilisusest. Kuna meie igapäevase toimimise tasandil võivad need olla ja võivad ka mitte olla eetilised, siis ei ole sel tasandil mingit olemuslikku seost eetilisuse ja efektiivsuse vahel. Ent kui me piirame oma käsitlust loomupäraste, st meie loomusest tulenevate ja sellega kooskõlas olevate, ning üleloomulike eesmärkide ja tegudega, st nendega, mis tulenevad meie kutsumusest igaveseks eluks Jumalaga, mis hõlmab meie inimliku loomuse kõigi püüdluste täitumust, siis sel tasandil on eetilisus ja efektiivsus olemuslikult seotud. Veelgi enam, need langevad kokku, nii et eetiline on kõik see ja ainult see, mis on efektiivne meie loomuliku ja üleloomuliku lõpliku eesmärgi täitumiseks. Ning meie igapäevase elu konkreetsed teod omandavad oma eetilise kvaliteedi lõppkokkuvõttes suhtest sellesse lõplikku eesmärki.

Nii on seletatav ka teatud pinge ja ebamäärasus teo eetilisuse ja efektiivsuse vahekorra käsitlemisel. Intuitiivselt me tajume, et neil on oluline seos, ent kui lõplik eesmärk jääb fikseerimata, või kui seda ignoreeritakse nagu sekularistlikus filosoofias seda tehakse, kaotab see seos oma mõistuspärase aluse ja tehniline efektiivsus võib muutuda mistahes teo „eetilisuse“ õigustuseks sõltumata sellest, kas „efektiivne on eetiline“ või „eetiline on efektiivne“.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse