Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 4. aprill 2011

Loomuseadusest ja südametunnistusest

Maarjamaa Haridusseltsi avakonverentsilt jäi meelde kõlama Mati Hindi küsimus Varro ettekande järel, et kas loomuseaduse asemel ei võiks rääkida pigem südametunnistusest? Umbes niimoodi see kõlas, täpset sõnastust ei mäleta. Teisisõnu, kas loomuseadus ja südametunnistus on enam-vähem üks ja sama asi või on nende vahel mingi huvitavam suhe? Muidugi ei ole tegemist lihtsalt ühe ja sama asjaga. Aga milline see suhe siis on?


Asjasse selguse toomiseks tuleks kõigepealt määratleda, mis on üks ja mis on teine ning seejärel selgitada, kuidas nad omavahel seonduvad. Kuna mõlemaid mõisteid on õhtumaa mõtteloos põhjalikult käsitletud (küll mitte eriti sügavalt alates nn valgustusajast nagu armastatakse nimetada ratsionalismi võidutsemise perioodi), siis toetun peamiselt selle mõtteloo ühe sünteesija ja tipu, Aquino püha Thomase käsitlusele.

Alustada tuleks ilmselt aga üldisest märkusest mõistuse kohta, mida ratsionalismi võidukäigust peale on kaldutud samastama mõtlemisega. Ent mõistuse peamine funktsioon ei ole mitte mõtlemine, vaid mõistmine. Mõtlemine ühelt poolt toetub algprintsiipide ja mõistete elementaarsele mõistmisele, teiselt poolt aga peaks viima terviku sügavamale, täielikumale mõistmisele, ehkki viib pahatihti vääraka mõtlemise kaudu hoopis vääritimõistmisele. Mõtlemine seega lähtub mõistmisest ja on selle teenistuses: "intellectus inveniatur rationis principium quantum ad viam inveniendi, terminus vero quantum ad viam iudicandi." (mõistmine on mõtlemise allikas avastamisprotsessis ja selle lõpp otsustusprotsessis; cf De Veritate, 15) Ratsionalism aga tõstis pjedestaalile mõtlemise, mis, kaotanud oma aluse elementaarselt mõistetavas (intuitsioonides) ja oma eesmärgi terviku mõistmises, eksleb siiani põhjatutes sofistika-soodes.

Vaatame nüüd loomuseaduse ja südametunnistuse asendit inimtegevuse terviklikus käsitluses p. Thomasel. Thomase tegevusteooria sisaldub Summa Theologica teise osa esimeses jaos. Seal vaatleb ta kõigepealt küsimust, milles seisneb inimese viimne eesmärk ja mis on vajalik selle saavutamiseks ning leiab, et selleks viimseks eemärgiks on õnnelikkus/õndsus ning et see on saavutatav tegude kaudu. Seejärel käsitleb ta tegusid, eristades spetsiifiliselt inimlikke tegusid, mille tunnuseks on suunatus praktilise mõistuse ja tahte poolt, tegudest, mis on inimesel ühised teiste loomadega ja mida ta nimetab passioonideks, st need on suunatud tunnete ja instinktide poolt. Olles käsitlenud tegusid endid, asub p. Thomas vaatlema tegevusprintsiipe, st allikaid, millest inimese tegevus lähtub. Ta eristab inimese suhtes sisemisi ja väliseid printsiipe. Sisemisteks printsiipideks on võimed ja valmisolekud (harjumused/dispositsioonid/hoiakud; habitus), välisteks printsiipideks saatan, kes meid meie viimse eesmärgi saavutamisel takistab, ja Jumal, kes meid selle poole püüdlemisel juhatab oma seadusega ja abistab oma armuga.

Loomuseadus teiste seaduste seas

Seadust määratleb p. Thomas kui tegude mõistuslikku reeglit ja mõõtu, mille kaudu inimest innustatakse tegudele või hoitakse tegutsemast. See on mõistuse korraldus ühiseks hüveks, mis on väljakuulutatud tervikliku kogukonna eest hoolitseja (valitseja/seadusandja) poolt. (ST I-II, q.90, a.4)

Seadus on eelkõige seaduseandjas, aga osaluse kaudu ka selles, kelle jaoks seadus on antud. Aquinas vaatleb seadust erinevatel tasanditel, alustades kõige fundamentaalsemast igavesest seadusest, mis on kogu loodut algusest otsani, pisimatest detailidest kõikehõlmava tervikuni valitsev ettehooldus, Jumala igavene logos ise. Kuivõrd kõik olevad on selle logose järgi loodud ja sellele vastavalt korraldatud, osalevad kõik loodud igaveses seaduses vastavalt oma loomusele. Igaüks neist pürgib oma loomuse kalduvuste kohaselt talle eriomase otstarbe täitmise poole. Mõistuslikud olendid osalevad kogu olemist hõlmavas logoses vastavalt oma mõistuslikule loomusele, st mõistuslikult. Ent see mõistuslikkus on inimese puhul mitte kehast lahutatud, vaid kehastunud mõistuslikkus. Seega avastab inimene, osaledes mõistuse kaudu igaveses logoses, enese loomusest tulenevad eriomased kalduvused, eesmärgid ja teguviisid ning järgib neid vabana, st omaenda tahteotsuste vahendusel. Sellist mõistusliku olendi osalemist igaveses seaduses nimetataksegi loomuseaduseks. Aquinas kirjutab: "mõistuse loomulik valgus, mille kaudu loomuseaduse kohaselt eristame, mis on hea ja mis paha, ei ole midagi muud, kui jumaliku valguse tempel (impressio) meis. Seega on ilmne, et loomuseadus ei ole midagi muud, kui mõistusliku olendi osalemine igaveses seaduses." (ibid, q.91, a.2)

Ent inimese mõistuslik osalemine igaveses seaduses ei ole täiuslik. Ehkki igavene seadus hõlmab kogu loodu olemist ja toimimist tervikust viimsete detailideni, hoomab inimene loomu poolest vaid üldisi enesestmõistetavaid printsiipe ja seadusi, mida ta peab rakendama oma igapäevase elu konkreetsuses, tuletades loomuseaduse printsiipidest ja tegelikkuse rohkem või vähem konkreetsetest asjaoludest ühise elu õige korralduse. See inimese enesepoolne ühiskonnaelu korraldus, väljakuulutatuna kohase autoriteedi poolt, on inimlik seadus. Normaalsel juhul on inimlik seadus kooskõlas loomuseadusega, tugineb sellele ja suunab inimesi vooruslikule elule, ent sedavõrd, kuivõrd inimlik mõistus on nõrgenenud ja tahe väärastunud, võib inimlik seadus loomuseadusest ka hälbida ja sellega vastuollu minna. Sedavõrd, kuivõrd inimlik positiivne seadus on loomuseadusega vastuolus, lakkab see olemast siduv, st lakkab olemast sisuliselt seadus ja muutub ebaõigluse tööriistaks, kallutades inimesi pahelisusele. Siiski on ka ebaõiglasel seadusel hüve aspekt, kuivõrd see tagab teatud korra, ning selle kummutamine on õigusatud vaid püsiva ränga ülekohtu korral. (cf ibid, a.3)

Ning lõpuks on veel jumalik positiivne seadus (Vana ja Uus Testament), mille vajalikkust põhjendab p. Thomas esiteks sellega, et inimese viimne üleloomulik eesmärk -- igavene elu Jumalaga -- on tema loomuse suhtes ebaproportsionaalne ja üksnes loomulike tegude abil saavutamatu, seepärast on vaja seadust, mis suunaks teda üleloomulikes tegudes; teiseks, kuna inimlikud otsustused on ebakindlad ning erinevad inimesed ja rahvad võivad jõuda omavahel vastuolus olevatele seadustele, siis on vajalik seadus, mis võib olla kindlaks aluseks inimlikele seadustele; kolmandaks, kuna inimlik seadus ei ole kompetentne otsustama hinge sisemiste peidetud liikumiste üle, ent lõppeesmärgi poole liikumiseks on vaja õigesti, st vooruslikult toimida nii sisemiselt kui väliselt, siis ei saaks inimlik seadus üksi inimest piisavalt suunata ja juhendada, sellepärast on vaja jumalikku seadust lisaks inimlikule; ning neljandaks, kuna inimlik seadus ei saa keelustada kogu kurja, ilma inimlikku vabadust ja ühist hüve oluliselt kahjustamata, siis on mistahes patu keelamiseks vaja lisaks jumalikku seadust. (cf ibid, a.4)

Loomuseaduse koosseis

Inimene osaleb igaveses seaduses kahel moel, ühelt poolt sarnaselt teiste kehaliste olenditega talle loomuomaste kalduvuste, tungide, instinktide jms kaudu -- see on tema loomulik kalduvus hüve poole, teiselt poolt talle spetsiifiliselt omase mõistuse kaudu -- see on hüve loomulik tunnetamine. Mõlemad koos moodustavad tema loomuse, ent loomuseaduse moodustab, nagu eespool öeldud, just tema mõistuslik osalemine igaveses logoses, tegelikkuse mõistuspärases korralduses. (cf ST I-II, q.93, a.6)

Nagu kõik olendid, nii pürib ka inimene loomuldasa olemise, st tema puhul inimliku elu püsimise, jätkamise ja selle täiuse saavutamise poole, vastavalt oma loomupärastele võimetele ja kalduvustele. (cf ibid, q.94, a.2) Inimene ei saa oma loomust muuta, seda oma suva kohaselt ise luua, ent kaasasündinud võimed ja kalduvused piiravad ja suunavad tema tegevust. Seepärast võib ta erinevates tingimustes, erinevatel ajastutel, jmt tõttu jõuda oma tegevuse erineva korralduseni, olgugi lähtudes samast muutumatust loomusest ja loomuseadusest. (cf ibid, a.4) Erinevalt irratsionaalsetest olenditest kuuluvad inimese loomulikud kalduvused ja tungid loomuseadusesse, kuivõrd tema mõistus on kehastunud ning need kalduvused ja tungid on, vähemalt teatud määrani, ühtlasi mõistuslikud kalduvused ja tungid, mis suunavad teda igavese seaduse täitmisele. Selles harmoonilises käsituses ei vastandu mõistus kehale nagu nn naturalistlikus käsituses, vaid on selle vorm. Aga hülomorfistliku maailmapildi alused (sh hing kui keha vorm) jäävad käesolevast ülevaatest välja.

Sedavõrd kui kõik inimesed osalevad igaveses seaduses oma mõistusliku loomuse tõttu, on neis kõigis praktilise mõistuse muutumatud esmaprintsiibid, mis on ühtlasi loomuseaduse esimesed, iseenesestmõistetavad käsud. Sellisteks on nii kogu praktilise mõistuse alusprintsiip: head tuleb teha ja püüelda ning kurja vältida, kui ka teised fundamentaalsed printsiibid, nagu kaks esimest käsku: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, ja nn kuldprintsiip: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks ja tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Need esmaprintsiibid on muutumatud ja kõikidel inimestel ühised, kuna tulenevad praktilise mõistuse enese struktuurist, mis suundub paratamatult kõrgeima hüve poole ja otsustab teiste hüve üle analoogia põhjal enese hüvega. Inimene ei saa oma praktilises tegevuses neid printsiipe eirata, olgugi et ta ei pruugi neid teadvustada või formuleerib neid mõnevõrra erineval kujul -- need on temas juba ainuüksi selle tõttu, et ta on mõistuslik olend. (cf ibid, q.94, a.2)

Teisel tasemel on esmaprintsiipidest suhteliselt lihtsalt tuletatavad inimtegevuse peamised normid. Need kuuluvad loomuseadusesse kui absoluutsed muutumatud elemendid, ent nende taju võib valede otsustuste ja pahede mõjul nõrgeneda, ehkki need on enamusele inimestest peaaegu iseeneslikult hoomatavad. Kuna need on absoluutsed normid, aga inimene võib nende suhtes põhimõtteliselt eksida, siis vajavad need erinevalt esmaprintsiipidest uut kehtestamist jumaliku positiivse seaduse abil. Just sellisena toimivadki kümme käsku. Kümnes käsus on kokku võetud kõik moraaliseaduse normid, kuivõrd need käsud on esmasteks järeldusteks iseenesestmõistetavatest alusprintsiipidest ning teiselt poolt printsiipideks järelduste tuletamisel keerulisemate olukordade jaoks, millest on juttu järgmises lõigus.

Kolmandal tasemel on normid, mis tulenevad eelmistest mingites spetsiifilistes, tavapärastest rohkem või vähem erinevates situatsioonides. Nende suhtes on kergem eksida, kuna tuletusprotsess on keerulisem ja tuleb arvestada mitmete asjaoludega. Et sellistes küsimustes on palju rohkem eksimisvõimalusi, võis näha ka eelmises loos vaadeldud valetamisdiskussioonis. Nendes normides selgusele jõudmine nõuab tundlikku ja puhastatud mõistust, tarkust, mis suudab tasakaalukalt arvestada üldiste printsiipidega ja eriliste asjaoludega ning need omavahel harmooniliselt kokku viia. Keerulisematel juhtudel võib selgusele jõudmiseks vaja minna põlvkondade pikkust argumenteeritud diskussiooni. Nende põhimõtete ja normide üldise selgitamise poole püüdlevad nii moraalifilosoofid/eetikud kui moraaliteoloogid.

Ning lisaks on veel sellised normatiivsed otsustused, millele inimene ainuüksi loomuliku mõistuse jõul ei pruugigi jõuda, vaid vajab selleks ilmutuse ja armu tuge. Need puudutavad eelkõige inimese tegusid Jumala suhtes, nagu keeld valmistada ebajumalakujusid või Jumala nime asjata kasutada. Ent ka need otsustused, ehkki ei tulene otseselt loomuliku mõistuse alusprintsiipidest, on nendega kooskõlas, sest arm ehitub loomusele, mitte ei tühista seda. (cf ibid, q.100, a.1)

Sünderees ja südametunnistus

synderesis dicitur lex intellectus nostri, inquantum est habitus continens praecepta legis naturalis, quae sunt prima principia operum humanorum.(ST I-II, q.94, a.1, ad.2) Sündereesiks nimetab p. Thomas mõistuse hoiakut, mis sisaldab loomuseaduse aluskäske. Loomuseaduse eelpoolosutatud muutumatud esmaprintsiibid, millest lähtudes inimene reguleerib ja suunab kogu oma tegevust, nö "asuvad" praktilises mõistuses ja seda asumist nimetatakse traditsiooniliselt sündereesiks. St sünderees ei ole need printsiibid ise, see ei ole ka mõistuse võime neid printsiipe tunnetada, vaid see on nende printsiipide olek mõistuses, justkui mõistuse fundamentaalne struktuur, millest tema praktilised otsustused paratamatult lähtuvad, nagu suundumine tunnetatud hüve poole. Selline praktilise mõistuse fundamentaalne suundumine hüve poole on eksimatu ja selles ei saa inimene patustada, ent ta võib eksida selle rakendamises, oma eesmärkide ja tegevuste valimises ning asjaolude hindamises, st praktilise mõtlemise operatsioonides. Ta ei saa valida oma lõppeesmärki, küll aga (vahe)eesmärke ja vahendeid selle poole liikumisel, milles seisnebki vaba valik. (cf DV, 15, 16)

Ent praktilise mõistuse parim otsustus selle kohta, kuidas on konkreetses situatsioonis õige ja hea toimida, on südametunnistus. Selle klassikalise käsituse kohaselt ei seisne südametunnistus niivõrd üldiste muutumatute alusprintsiipide tunnetamises, kuivõrd nende rakendamises konkreetsetele olukordadele: conscientia [...] universale iudicium synderesis ad particularia opera applicat. (südametunnistus rakendab sündereesi universaalse otsustuse partikulaarsetele tegudele; DV 16, a.2) Sellepärast on see ka võimeline eksima, mingi kire, halva harjumuse või valede hoiakute tõttu, mis varjutab sündereesi juhatuse, või kehalise vea tõttu, mis takistab mõistuse õiget toimimist. Praktiline mõistus võtab oma otsustuse tegemisel lisaks loomuseaduse printsiipidele arvesse kõiki teadaolevaid olulisi asjaolusid ja teeb nende põhjal otsustuse õige käitumise kohta. Ent see otsustus ei ole samane tegeliku käitumise valikuga. See on otsustus õige toimimise kohta, mitte otsus õigesti toimida. Just selles seisneb südametunnistuse ja vaba valiku vahe. Esimene on teadlikkus sellest, mis on õige, teine on tahte suunamine migile hüvele. Esimene on mõistuse otsustus mingi teo õigsuse kohta, teine on tahteotsus sooritada mingi tegu. Need kaks ei pruugi kokku langeda. Konkreetse toimimise lõplik valik võib erineda südametunnistuse otsustusest ja sedavõrd kuivõrd see erineb, on tegemist süüga. Seda isegi eksliku südametunnistuse korral, kuna südametunnistus on inimese toimimise lähim norm. Samuti ei piirdu südametunnistuse otsustus üksnes kavandatava tegevuse hindamisega, vaid hõlmab ka sooritatavat ja juba sooritatud tegevust, nii et tegu võib saada südametunnistuse heakskiidu või hukkamõistu osaliseks ka jooksvalt või tagantjärele. Ettevaatavalt on vaadeldav tegu kui järeldus, mis tuletatakse alusprintsiipidest, tagasivaatavalt aga on see kui järeldus, mis taandatakse alusprintsiipidele.

Südametunnistusel on tihe seos teadvuse ja teadlikkusega, nagu see nähtub ka vastavate sõnade etümoloogilisest seosest mitmetes keeltes. Tähistab ju conscientia "koos teadmisega" olekut. Teadlikud aga saame olla mingite asjade olemisest simpliciter, või ka mingite asjade või tegude õige-olemisest. Just selles mõttes on südametunnistus conscientia, st teadlik olemine selle (eba)õigsusest, mida isik teha kavatseb, mida teeb ja mida on teinud. Südametunnistus on teadlikolek oma tegude moraalsest kvaliteedist.

Kokkuvõtteks

Et secundum hunc modum patet, qualiter differant synderesis, lex naturalis, et conscientia: quia lex naturalis nominat ipsa universalia principia juris, synderesis vero nominat habitum eorum, seu potentiam cum habitu; conscientia vero nominat applicationem quamdam legis naturalis ad aliquid faciendum per modum conclusionis cujusdam. (Sel moel nähtub, kuidas erinevad sünderees, loomuseadus ja südametunnistus: sest loomuseaduseks nimetatakse üldisi õigusprintsiipe endid, sündereesiks aga nimetatakse nende asumist, või võimet koos asumisega [mõistuses]; ning südametunnistuseks nimetatakse loomuseaduse rakendamist mingile tehtavale justkui teatud järeldusele; Super sententiis, lib.2, d.24, q.2, a.4, co.)


Tänaseks on sündereesi mõiste üldisest diskursusest praktiliselt kadunud ja südametunnistust mõistetakse kui mingit emotsionaalset üleelamist, võib-olla superego mõjul, mis tuleneb meile lapsepõlves sisendatud normidega vastuollu sattumisest ja ei rohkemast. Ehkki selliseid elemente südametunnistuses kahtlemata on, eriti kui see pole veel küpsust saavutanud, jääb sellisel puhul enamasti vaatluse alt üleüldse välja küsimus sellest, kas ja kuivõrd need superego normid, tulenegu need siis kasvatusest või laiemast kultuurikontekstist, on kooskõlas terve mõistusega. Kui need on kooskõlas, on tegemist normaalse, terve ja vaba perekonna ja ühiskonnaga, kui mitte, on tegmist vähem või rohkem haigete ja väärastunud inimeste ja ühiskonnaga, mis liigub kriisist kriisi.

Siiski leidub ka sellist südametunnistuse käsitlemist, kus seda nähakse "Jumala häälena", nagu seda määratleb CCC 1776. Sellisel juhul sulanduvad südametunnistus ja sünderees kokku, nii et sündereesist saab südametunnistuse osa. Ja miks ka mitte. Tegelikult on see traditsioon vanemgi skolastilisest, lähtudes pühalt Hieronymuselt, kes väidetavalt esimesena lääne kirikus võttis antud tähenduses kasutusele sõna syntéresin, mida peetakse kreeka syneidêsis'e väärastunud vormiks. (vt Wikipedia, IEP, CE, SEP)

2 kommentaari:

  1. TomH...

    Tõeliselt hea tekst, aitäh!
    Lugesin ja kavatsen veel kord üle lugeda,
    et mõtlemise kaudu mõistmiseni jõuda. :)))

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse