VI. Sotsiaalmajanduslik kord
Vaesunud tööliste "proletaarse" klassi ilmumine 19. sajandil tõi enesega kaasa "sotsiaalküsimuseks" nimetatud probleemi. Kuigi see on paljudes kohtades kaotanud suurema osa oma algsest teravusest, püsivad mõned sotsiaalküsimuse lahendamata aspektid siiani. Algselt seisnes see peamiselt karjuvas ebaõigluses palgatööliste suhtes: äärmiselt kesine sissetulek, tõsine kaitse puudumine, töö ebakindlus, jmt. Selle olukorra aluseks oli valitsev individualistlik liberalism, mis võttis omaks kommertsiaalse hoiaku töö suhtes ning allutas selle nõudmise ja pakkumise seadusele. Samal ajal kõrvaldati "lepinguvabaduse" propageerijate poolt vahepealsed institutsioonid, nagu gildid ja muud tööliste organisatsioonid, ning töötajad jäeti ilma läbirääkimisvahendeist oma tööandjatega.
Algusest peale kahtlustati, et sotsiaalküsimuse juur ulatus sügavamale kui töötajate majanduslik olukord. Ehkki industriaalajastu sünd (nn "tööstusrevolutsioon") pakkus värske arusaamise hüvede tootmisest, tõi see kaasa ka uue "sotsiaal-majandusliku korra", mis rõhutas muutunud suhet tootliku töö ja tootmisvahendite ("kapitali") omanduse ning samuti toodetud hüvede jaotamise vahel. Teoreetilised ja praktilised katsed sellest tööliste jaoks tulenenud probleeme lahendada, viis uue, liberaal-kodanlike standardite järgi "revolutsiooniline" käsituseni majanduslikust ja ühiskondlikust korrast. Põhimõtteliselt pöörasid need katsed liberaalsed prioriteedid vastupidiseks; nüüdsest peaks ühiskondlik-poliitiline kord olema rajatud tööle ja tootmisvahendite ühiskondlikule omandile. Marksism laiendas nn. "klassivõitluse", mida mõisteti algselt selle eesmärgi saavutamise vahendina, inimajaloo juhtivaks põhimõtteks. Nende teooriate kombinatsioon, mis kõik püüdsid asendada individualismi kollektivismiga (mis käsitab inimest täielikult sotsiaalsena), sai nimeks "sotsialism". Selle arengu esimesele etapile, mida Marx nimetas "utoopiliseks sotsialismiks", järgnes tema enese "teaduslik teooria" inimesest ja tema ajaloolisest arengust -- see oli poliitiline, majanduslik ja ühiskondlik teooria ning praktika maailma ja inimese materialistliku ja ateistliku käsituse kontekstis.
Need teineteisele vastanduvad positsioonid, mis on mõlemad vastuolus jumaliku seaduse põhimõtetega, on taustaks Kiriku sotsiaaldoktriinile, mis osutas kõigepealt individualistliku liberalismi (mida nimetatakse ka "kapitalismiks", pidades silmas selle poolt kapitalile omistatavat primaarsust) ja kollektivistliku sotsialismi fundamentaalsetele vigadele, ning asus seejärel pakkuma üldist orientatsiooni sotsiaalküsimuse lahendamiseks.
Aja jooksul on need doktriinid muutunud koos muutuvate ühiskondlike oludega. Liberalism on sünnitanud mitmeid majandussüsteeme, mis kõik on säilitanud kapitalismi olemuslikud tunnusjooned; mõned neist mõõdukamad ja teised, mis on põhjustanud uust ebaõiglust. Samuti on sotsialism teinud läbi sisemise jagunemise: kommunism, sotsialism, sotsiaaldemokraatia, neo-marksism, eurokommunism, maoism. Mõnel juhul on selle varasemaid põhimõtteid reformitud, ent marksistlikud variatsioonid säilitavad siiani ateistlikud ja anti-kristlikud alused.
Kuigi palgatöötajad on mõnel pool endiselt rõhutud olukorras, on mujal enamik liikunud paranenud elutingimuste poole ja saavutanud kodanikuühiskonnas teatud määral võrdsuse. On koguni ilmunud "külluse-ühiskonnad", kus moraalsete väärtuste degradeerumisega on kaasnenud pidurdamatu konsumerism. Kiriku magisteerium on mitmesuguste küsimuste käsitlemisel nende muutustega sammu pidanud, rõhutades igal juhtumil moraalikriteeriumit, mida tuleb erinevatele olukordadele rakendada, ning suunates tähelepanu ühiskondlik-majandusliku korra dominantsele suundumusele.
Kiriku doktriin sotsiaalmajanduslikes küsimustes ei moodusta lõplikku teooriat või täielikku õpetuslikku korpust hüvede tootmise, tootmisvahendite omanduse ja valmistatud produktide jaotamise kohta. Samuti ei sisalda see spetsiifilist poliitilist programmi. Need mõlemad kuuluvad filosoofide ja poliitikute pädevusse.
Nagu reaalsus, mida ta käsitleb, on ka Kiriku sotsiaaldoktriin küllaltki mitmekülgne; järgnev puudutab ainult mõningaid selle põhimõtteid.
20. TÖÖ VÄÄRIKUS
Jumala tahe on, et inimene teeks tööd, mõistetuna tegevusena, mis hõlmab kõiki neid inimlikke pingutusi, mis on suunatud elutingimuste parandamisele (või paremini öeldes, protsess, mille kaudu inimene mõistab maad ja selle ressursse, hoolitseb nende eest, haldab neid ja kujundab neid ümber) (GS 3). Kui inimene loodi Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks,sai ta käsu valitseda maailma üle, allutada maa ja kõik selles sisalduv (GS 34), nõnda Jumala loomistööd jätkates ja selles osaledes (LE 4). Kooskõlas tavapärase eristusega töö ja kapitali vahel, annab Kiriku sotsiaaldoktriin tööle sageli üsna täpse tähenduse kui transitiivne tegevus, mis päädib objektiga -- hüvede tootmisega (LE 4).
Inimliku tegevusena peab töö vastama inimisiku väärikusele (RN 32; MM 18,92). See tuleb vahetult inimeselt, kes jätab oma märgi toorainetele ning kujundab seda vastavalt oma tahtele (GS 67), seeläbi seda ülendades (LE 9). Oma töö kaudu inimene mitte ainult kujundab loodust ümber, vaid ka täiustab seda (QA 135; MM 82, 149, 255). Töö tegija teostab end inimesena ning teatud mõttes "saab inimlikumaks" (LE 9). Kõik see näitab, miks peab ühiskondlik kord võimaldama töötajal end täiustada, mitte teda degradeerima ja kahandama tema väärikust (LE 9).
21. TÖÖ EESMÄRK
Töö on inimese kutsumuse täitmine (MM 149, 256), tema elatamise vahend (RN 6; QA 61; GS 67), viis suhtestumiseks teiste inimestega, keda ta teenib (GS 67), ja tema tee pühadusele (LG 41). Oma töö kaudu on inimesed ühendatud Kristusega Tema lunastustöös. Sellest järeldub, et igal inimesel on kohustus nagu ka õigus töötada (Gs 67).
22. TÖÖTAMISE KOHUSTUS
Igaüks on kohustatud töötama (RN 13) -- olgu see ainus vahend enese elatamiseks (RN 6; QA 61) või mitte (RN 13) -- sest töö on isikulise täiustumise tavapärane instrument ning hädavajalik vahend ühise hüve saavutamiseks, millesse kõik peavad oma panuse andma (RN 8, 14; QA 135).
23 TÖÖTAMISE ÕIGUS
Ühiskondliku elu õige korraldus eeldab, et kõigil on õigus töötada; see tähendab töötuse ja [töö puudumise tõttu] palgata puhkuse probleemide lahendamist (LE 18). Selle õiguse tagamine on iga indiviidi ja erainitsiatiivi esmane kohustus (MM 44), sest töökohtade loomine on tähtis ühiskondlik funktsioon (QA 51). Kaudse tööandjana on riigil toetav roll (LE 17, 18), mis on osa tema hoolest ühise hüve eest (MM 44); üks sotsiaalse korra aluselemente on töö leidmise võimalus kõikide inimeste jaoks (QA 74; MM 79). Tööseisakute vältimine peab olema üks riigi kõige tõsisematest muredest (RN 40; MM 54).
Meetodid, mida riik peab töötuse probleemi lahendamiseks kasutama, on üldjuhul kaudsed -- õige sotsiaalpoliitika kehtestamise ja kõikides sektorites majandusliku aregu toetamise kaudu (MM 52-55, 150, 151). Kui sellele vaatamata peaks osutuma vajalikuks, siis peab riik ise tööd pakkuma (RN 29; MM 44) ning garanteerima elatusvahendid neile, kes on tahtmatult tööta jäänud. See võib õigustada koguni teatud tootmisvahendite natsionaliseerimist, kui tingimused seda nõuavad (LE 14).
Töötuse probleemi lahendamine nõuab kõigi osapoolte koostööd, nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil. On väga tähelepanuväärne, et eksisteerib ebaproportsionaalsus nende piirkondade vahel, kus loodusressursside suured varud on rakendamata, ja teiste piirkondade vahel, kus terved grupid on tööta või alahõivatud ning paljud nälgivad. See annab tunnistust kontinentaalsete ja koguni globaalsete mõõtmetega ebaõigetest lahendustest kriitilise sotsiaalse tähtsusega valdkondades (LE 18).
24. TÖÖ ESMASUS
Tootmises, kaubanduses ja teenindamises hõivatud inimtöö on primaarne teiste majanduselu elementide ees, mille roll on üksnes instrumentaalne (GS 67). Kapitali koht on nende instrumentaalsete vahendite seas; suhet kapitali ja töö vahel tuleb seega reguleerida vastavalt "töö esmasuse" põhimõttele (ehk "töö" esmasuse põhimõttele "kapitali" ees) (LE 12). See põhimõte käib otseselt tootmisprotsessi enese kohta, milles "töö" (tööjõud) on esmane subjekt ja toimepõhjus, samas kui "kapital" on vaid tootmisvahend ehk instrumentaalne põhjus. See tähendab, et tootmisprotsess peab olema niimoodi reguleeritud, et esmakoht antakse tööinimesele, selle asemel, et panna ta kapitali teenistusse.
Teisest vaatepunktist võib kapitali (ehk tootmisvahendeid) tervikuna käsitada tööst tulenenud ajaloolise pärandina (LE 12). Sel moel oleks väär "dialektiliselt" põhjendada "võitlust" töö ja kapitali vahel. Õiglane töösüsteem, selline, mis on sisimalt tõene ja moraalselt legitiimne, ületaks sellise vastanduse töö ja kapitali vahel (LE 13). Selline tulemuseni jõutakse siis, kui töötaja saab mitte ainult kohase palga, vaid mõistab ühtlasi, et see, mida ta teeb, on tegelikult "tema enese asi"; et ta on tõeliselt autonoomne subjekt, kes on hõivatud sügavalt isikulises protsessis (LE 15).
Need, kes liituvad mingiks majanduslikuks tegevuseks, on isikud -- vabad ja sõltumatud inimesed, loodud Jumala näo järgi. Seepärast, võttes arvesse iga elemendi (omanike, juhatajate, tehniliste töötajate, tööliste) erinevaid funktsioone täidesaatva otsuse poolt tagatud üldises ühtsuses, võib igaühe aktiivne osalemine tervikettevõtmises omandada erinevaid vorme. Paljudel juhtudel langetatakse majanduslikud ja sotsiaalsed otsused mitte ettevõttes eneses, vaid kõrgematel organisatoorsetel tasemetel; töölised peavad osalema ka nendes otsustustes, kas iseseisvalt või vabalt valitud esindajate kaudu (GS 68).
25. TOOTMISVAHENDITE OMANDUS
Vastupidiselt omandiõiguse eitamisele, mis on toimunud ja toimub siiani sotsialismi mõningates suundades, on Kiriku sotsiaaldoktriin püsivalt üha kinnitanud seda loomulikku õigust, nii tarbimises kui ka tootmises kasutatavate hüvede suhtes (RN 6, 7; QA 44; MM 109-115). Sellest tuleneb niisamuti, et majanduselu peab olema eelkõige eraalgatuse mureks (MM 51).
26. HÜVEDE ÜLDINE JAOTAMINE
Samas on kiriklik magisteerium kinnitanud, ja mitte vähema kindlusega, et eraomandil on ühiskondlik funktsioon (või, Johannes Paulus II sõnul, see renditakse ühiskonnale); see tähendab, et hüved on mõeldud "üldiseks kasutamiseks" ning peavad järelikult jõudma kõigini (RN 6; QA 45; MM 43). Jumal andis maa ja selle ressursid kasutamiseks kõigile inimestele ja kõigile rahvastele. Järelikult peavad loodud hüved olema ühtviisi kättesaadavad kõigi jaoks; see on õigluse ja armastuse küsimus. Millised iganes on mitmesuguste ja muutuvate asjaolude poolt legitiimsete institutsioonidena dikteeritud omandivormid erinevatel rahvastel, ei tohi seda hüvede üldist jaotamist kunagi silmist kaotada. Seepärast ei tohi inimesed neid hüvesid kasutades käsitada eksklusiivselt nende endi omana asju, mida nad õiguspäraselt omavad; selles mõttes, et need hüved on kasuks ka teistele, on nad ühtlasi ka ühised (GS 69).
Selle tulemusena peab riik austama ja kaitsma omandiõigust ning vältima selle vastu suunatud ebaõiglust (RN 28), nõudes samal ajal, et omand täidaks oma sotsiaalset funktsiooni (QA 49).
27. ÜHISKONDLIK (/AVALIK) OMAND
Austus eraomandi vastu ja selle kaitse ei välista teatud tootmisvahendite ühiskondliku omanduse legitiimsust. Jäiga kapitalismi positsioon on väär, väites et eksklusiivne õigus tootmisvahendite eraomandile on majanduselu puudutamatu dogma (LE 14).
Seda teemat puudutavad põhiprintsiibid saab kokku võtta järgnevalt: a) Valitsus või avalikud korporatsioonid on eraettevõtete suhtes subsidiaarsed (MM 117); b) Avalik omandus on õigustatud kui vastavate hüvedega kaasneb sedavõrd suur majanduslik võim, et erakätes kujutaksid need ohtu ühisele hüvele (QA 114; MM 116); c) Kuna avalike institutsioonide kohustused kalduvad kasvama, siis on normaalne, et avaliku omandi ala laieneb (MM 117), ent alati tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet, nii et avalikku omandit ei laiendataks üle tõelise ja ilmse vajaduseta ühise hüve jaoks sellise piirini, kus eraomandit vähendatakse või see peatatakse (MM 117).
28. SOTSIALISEERIMINE
Kui mõista "sotsialiseerimise" all kõigi nende aktiivset osalemist, kes on osaks avalikest ja erakorporatsioonidest, siis on see kaindlasti soovitatav (MM 91-93; LE 14). Seepärast on kiiduväärsed ettepanekud töökohtade kaasomanduse, kasumijagamise, töötajate aktsiaosakute ja muude sarnaste meetmete kohta.
Seda tüüpi sotsialiseerimist ei saavutata tootmisvahendite eraomanduse otsese kõrvaldamise teel, sest nende vahendite lihtne pööramine erasfäärist avalikku põhjustaks üksnes nende monopolistlikku administreerimist ja dispositsiooni omaniku muutmiseks. Nii et sotsialiseerimine ei ole sama kui ekspropriatsioon või natsionaliseerimine; see viib lihtsalt ellu töö esmasuse põhimõtte (LE 14).
Natsionaliseerimisena mõistetud sotsialiseerimise kohta loe 27. punktist.
29. PALGAD
Töö annab isikutele elatusvahendid. Seda põhimõtet tuleb käsitleda mitmel tasandil: Üleüldisel tasandil annab töö elatusvahendid kogu inimkonnale; rahvuslikul tasandil annab ta ressursid neile, kes moodustavad poliitilise kogukonna; kõige elementaarsemal tasandil on ta elatusallikaks perekondadele ja indiviididele. See tähendab, et kogu tootliku protsessi väljund peab ulatuma kõigi inimesteni -- nendeni, keda käsitatakse "mittetootlikuna" niisamuti kui nendeni, kes on aktiivselt hõivatud -- õige jaotussüsteemi kaudu. See hüvede jaotamine toimub tavaliselt kahel komplementaarsel moel: palkade kaudu ja mitmesuguste sotsiaaltoetuste kaudu. Nendest on olulisem esimene -- õiglane tasu tehtud töö eest --, kuna see on spetsiifiline vahend hüvede jaotamiseks.
Töö ei ole kaubaartikkel, mis tuleb allutada nõudmise ja pakkumise seadusele, nagu liberalismil oli tavaks kinnitada (RN 1, 32; QA 107, 109, 110; MM 11, 12). Samuti ei ole see majandusliku väärtuse ainus allikas, nagu väidab marksism (QA 55,68). Seega on ettevõtte kasumi õiglane jaotamine kapitali ja töö vahel esmatähtis (QA 53-58). Seepärast peavad palgamäärad olema fikseeritud ettevõtte seisundi suhtes (QA 72). Teiselt poolt, kuna töö on vahend, mille abil isikud peavad ülal ennast ja neid, kes nendest sõltuvad, peab palk võtma arvesse nii töötaja isiklikke kui ka tema perekonna vajadusi (QA 71; LE 19).
Lõpuks peavad palgamäärad peegeldama poliitilise kogukonna majanduselu, sest neil on oluline mõju ühisele hüvele (QA 74). See põhimõte keelab privilegeeritud grupid (MM 79) ning ülemäärase tasu vähese (/ebaproportsionaalse?) mõjuga ülesannete eest (MM 70). Tuleb püüda tööga hõivata suurimat võimalikku arvu inimesi (QA 78; MM 79) ning hoida soodsat tasakaalu palkade ja hindade vahel (QA 75; MM 79). Ühise hüve seda mõõdet tuleb käsitleda mitte ainult antud maa piires, vaid ka rahvusvaheliselt (MM 80).
Iga palga suurus peab võtma arvesse ka töötaja panust ettevõttesse (QA 57, 58; MM 81) ja tema isiklikku produktiivsust (RN 13; MM 70).
30. SOTSIAALTOETUSED
Ettevõtte finantsseisund võib sageli takistada sellise palga maksmist, mis on piisav töötajale ja tema perekonnale kohase elutaseme tagamiseks, arvestades tema tööga antud panust tervele kogukonnale. Kui see juhtub, tuleb palka täiendada mitmesuguste sotsiaaltoetustega, mis toimivad kasumi jaotamise alternatiivse vahendina (LE 19). Selles vallas on aluskriteeriumiks eelpoolosutatud fundamentaalsete õiguste rahuldamine proportsionaalselt antud poliitilises kogukonnas ja, sedavõrd kui võimalik, rahvusvahelises kogukonnas toodetud hüvede tervikkogumiga.
(Järgneb...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse