Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 29. märts 2012

Sotsiaaldoktriinist 3

(Vt. eelmine ja esimene osa. Täiendatud 30.03)




III. Ühiskond


7. ÜHISKONNA PÄRITOLU
18. sajandi lõpupoole arendati teesi, mille olid välja pakkunud mõningad keskaja juristid, edasi"ühiskondliku lepingu" teoorias. See levis laialt Euroopas ja samuti Euroopa mõjusfääris olevatel aladel. Selle teooria kohaselt ei ole inimesed loomu poolest ühiskondlikud, vaid hakkasid eksisteerima isoleeritud indiviididena, omades igaüks iseeneses oma õiguste täiust. Selle teooria järgi tekkis ühiskond hiljem kokkuleppe (ühiskondliku lepingu) tulemusena, milles inimesed leppisid kokku ühinemises poliitiliseks kogukonnaks.

Selle lepingu läbi väidetakse inimesed olevat andnud ühiskonnale üle mingi osa oma algsetest õigustest; üheskoos moodustavad need ühiskonna võimu. Selle tulemusena oleks ühiskondlik leping justkui ühiskondliku autoriteedi allikas. Sellest teooriast järeldub vahetult, et ühiskondlikul autoriteet ei pärine jumalikust allikast, et see ei tule Jumalalt, ning et põhimõtteliselt on kogu ühiskondlik korraldus üksnes inimlik.

Kiriku sotsiaaldoktriin õpetab, vastupidi, et Jumal lõi inimesed elama ühiskonnas (RN 35; QA 83; MM 63; Pacem in Terris (PT) 78) ning et järelikult on Jumal ühiskonna enese alus. Inimese Loojana andis Jumal talle solidaarsuse seaduse, mis nõuab ühtlasi harmoonilist ja orgaanilist ühiskondlikku ühendust (RN 13, 18; QA 90; MM 158, 159).

Selle loomuliku seaduse kohaselt on inimene seatud elama ühiskonnas; ainult nii saab ta saavutada oma isiksuse täieliku arengu (RN 35; QA 118; MM 60). Inimene kuulub loomuldasa teistele inimestele ja on nendega ühendatud armastuse ja solidaarsuse kohustusega. Isegi kui ühiskonna ajaloolised vormid vastavad ka inimlikku päritolu kultuurilistele impulssidele, pärineb nende alusimpulss loomusest ja seega Jumalast.

8. ÜHISKONDLIK AUTORITEET
Kuna inimühiskonnal on jumalik allikas (loomuseaduse näol), ja kuna iga ühiskond vajab implitsiitselt autoriteeti, tuleneb sellest, et ühiskondlik autoriteet pärineb samuti loomuseadusest, see tähendab Jumalast (RN 251; Immortale Dei (ID) 10; PT 51). Seepärast on teooria, et ühiskondliku võimu viimseks allikaks on inimesed, väär (PT 78; Ubi Arcano (UA) 22; vt eriti Summi Pontificatus (SP) passim). Et ühiskondlikul võimul on jumalik allikas on ilmutatud Pühakirja mitmes kohas, muuhulgas Kirjas Roomlastele 13,1-4: "Alistugu igaüks kõrgemale võimule, sest kõik võim pärineb Jumalalt, ja need, kes seda kannavad, on seatud Jumala poolt. Seepärast paneb see, kes neile vastu hakkab, vastu Jumala korraldusele..."

See ei tähenda, et need, kes seda ametit kannavad, saavad oma võimu ja volitused vahetult Jumala käest (nn "jumaliku õiguse" teooria). See tähendab, et autoriteedi olemasolu ise tuleneb Jumala seatud asjade korrast; see tähendab loomulikust õigusest. Nii on autoriteedi jumalik päritolu kooskõlas teesiga, et need, kes kannavad võimu, saavad oma autoriteedi vahetult poliitiliselt kogukonnalt, kelle ülesanne on määratleda valitsemise vormid, võimu üleandmise viis ja isikud, kes võimu teostavad (PT 52, 74; GS 74).

Loomuseaduse tõttu võlgneme ühiskondlikule autoriteedile kuulekust ja austust (SP 71; UA 32; Dignitatis Humanae (DH) 11).See käsk toob kaasa tõsise kohustuse südametunnistuses (Diuturnum Illud (DI) 9, 14; SP 71; UA 32). Ühiskondlikule autoriteedile kuuletumise aluseks on iga isiku vastutus ning kuna see on osaks Jumala poolt seatud korrast, on see [ühtlasi] Loojale austuse avaldamise akt (PT 50).

Kohustus ühiskondlikule autoriteedile kuuletuda ei ole siiski piiramatu, sest autoriteet ise on piiratud. Need piirid määrab: a) moraalne kord ja loomulik õigus; b) ühine hüve; ja c) legitiimselt kehtestatud õiguslik kord (GS 74). Eriliselt peame meeles pidama, et kui inimlik võim käsib midagi, mis on selgelt vastuolus jumaliku tahtega, nii loomuliku kui positiivsega -- siis selline käsk on õigustühine (DI 11). Sellisel juhul on [ainus] õiglane tegu sellele mitte kuuletuda (Libertas Praestantissimum (L) 21),sest see on ilmne võimu kuritarvitamine.

Autoriteedi viimne põhistus on ühine hüve (RN 26; PT 98), millel põhineb selle võimu teostamine (ID 2). Järelikult, kui nad lähevad vastuollu ühise hüvega, kaotavad nende käsud, kes võimu teostavad, oma kohustava iseloomu ning osutuvad võimu kuritarvitamiseks (SP 43; PT 47). See autoriteedi viimne põhistus eeldab edasi kohustust tagada ja kaitsta kõikide õigusi, eriti nende omi, kes suudavad kõige vähem iseendid kaitsta (RN 27, 55).

Kui avalik autoriteet ületab oma kompetentsi piire ja rõhub kodanikke, ei tohi need kõrvale kalduda ühise hüve objektiivsetest nõuetest, mis võivad neilt nõuda mõningate väärangute [evils] talumist. Ometi on neil lubatud kaitsta enese ja oma kaaskodanike õigusi võimu sellise kuritarvitamise vastu, ent alati loomuseaduse ja Evangeeliumi poolt seatud piirides (GS 74).

9. ÜHINE HÜVE
Kodanikuühiskond või poliitiline kogukond ei ole lihtsalt inimeste kogum, vaid on tõeline ühiskond, teatud orgaaniline ühtsus. Nagu iga ühiskonna, nii ka poliitiklise kogukonna olemasolu alusprintsiip on eesmärk, mille saavutamisele kõik üheskoos peavad püüdlema. See ühine eesmärk nõuab igaühelt -- võimudelt niisamuti kui kodanikelt -- tegusa koostöö hoiakut poliitilisele kogukonnale omase eesmärgi suhtes. Kuna see eesmärk on kõigile ühine, nimetatakse seda ühiseks hüveks.

Ühine hüve hõlmab ühiskondliku elu selliste tingimuste kogumit, mille kaudu võivad inimesed saavutada neile omase täiuslikkuse kõrgemal määral ja kergemalt (DH 6). See tähendab nende tingimuste kogumit, mille läbi indiviidid, perekonnad ja ühendused võivad saavutada oma täise täielikumalt ja lihtsamalt (GS 74). Eelkõige, aga mitte eksklusiivselt, seisneb ühine hüve austuses inimisiku õiguste ja kohustuste vastu (DH 6). Meie ajal käsitatakse ühist hüve seisnevat peamiselt nende õiguste ja kohustuste kaitsmises (PT 60).

On oluline märkida, et ehkki ühine hüve sisaldab hüvede loomist ja nende kaitset, on peamine tähelepanu ühise hüve seisukohalt suunatud nende hüvede õiglasele jaotamisele indiviidide ja perekondade vahel (QA 58, 61; MM 73, 74, 112), ühiskonna erinevate valdkondade vahel (MM 125, 127, 147, 150) ja teiste [?] rahvaste vahel  (MM 153-160; vt eriti Populorum Progressio (PP) passim).

Materiaalsed hüved ei moodusta poliitilise kogukonna olemasolu ainsat põhistust. Ehkki tänapäeval leitakse üldiselt, et inimühiskonna eesmärk piirdub majandusliku ja sotsiaalse edenemisega, peab kristlane meeles pidama, et lisaks materiaalsetele hüvedele hõlmab ühine hüve ka inimelu moraalset mõõdet ning üldisel moel ka vaimu vajadusi (PT 57-59). Ühise hüve erinevate aspektide seas on esmaasend moraalsel mõõtmel (RN 25; MM 207, 208). Seepärast on moraalseid kaalutlusi eirav seadusandlus ühise hüvega sügavalt vastuolus kuna degradeerib ühiskonda. Seega peavad seadused mitte ainult olema kooskõlas moraaliga, vaidseda ka positiivselt toetama.

Meeles tuleb pidada ka ühise hüve ajaloolist mõõdet. Ühise hüve õiged nõudmised on lähedaselt seotud erinevatel aegadel valitsevate ühiskondlike tingimustega. Kuna need tingimused pidevalt muutuvad, muutuvad koos nendega ka ühise hüve nõudmised (GS 78). Näiteks ei ole ühise hüve nõudmised samad külluse ja puuduse aegadel.

Avaliku halduse ülesanne on kõigi ühist hüve puudutavate tegevuste suunamine ja korrastamine, ühise hüve edendamine ning parimate vahendite valimine selle saavutamiseks. Ühine hüve legitimiseerib avaliku võimu, aga mitte ainult; see on ka selle võimu teostamist reguleeriv kõrgeim seadus. Ent avalik sektor ei ole ainus ühist hüve kindlustav valdkond; kuna see on kogu poliitilise kogukonna peaeesmärk, on selle edendamine kõigi kodanike ülesanne (RN 25; MM 96; PT 23; GS 73; OA 24). Igaüks peab olema teadlikoma vastutusest ühise hüve suhtes. Kõikides selle teadlikkuse taasäratamine on pakiline ülesanne.

Kodanike vastutusel ühise hüve eest on kaks aspekti. Üks on ühiskondlik aluskohustus (see on siduv südametunnistuses) võtta ühiskondlikust elust osavastavalt igaühe võimalustele (PT 74). Selle kohustuse taju kadumine ilmneb apaatias avalike asjade vastu, hääletamata jätmises, avalike fondide väärkasutamises, krititsismis autoriteedi vastu ja üldise huvi kahjuks oma privileegidest kinnihoidmises (Pius XII, En ouvrant, 10).

Teine aspekt on kodaniku vastutus kasutada vastavalt võimalustele oma hüvesid -- nii materiaalseid kui vaimseid -- ning toimida ühiskonnateadlikult, asetades need ühise hüve teenistusse. See vastutus avab laialdase kultuurilise, heategevusliku, teadusliku, halastustöö ja sportliku tegevusvälja kodanike initsiatiivi kaudu ühiskonnateadlikuks tegutsemiseks. See aspekt on niisamuti kohustus kui eelminegi.

Kiriku sotsiaaldoktriin on eriti rõhutanud omandi ühiskondlikku funktsiooni, kuna see nii sageli unustatakse. Vastavalt sellele, kuivõrd eraomand ületab omaniku vajaduse kohase elustandardi järele, tuleb see rakendada teiste teenistusse; see tähendab ühiseks hüveks. Vastasel korral on omanik süüdi rikkuse ebaõiglases kasutamises. Seda põhimõtet, mille juured on selgelt Evangeeliumis (vrd tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest), rõhutasid eriti kirikuisad ning see on katoliiklike autorite pidev teema.

10. SUBSIDIAARSUSE PÕHIMÕTE
Nagu me äsja nägime on ühine hüve nii ühiskonna avaliku kui ka erasektori ülesanne, mõlemate toimides oma loomuse kohaselt. Mõned asjad, nagu näiteks seadusloome, õiguskaitse ja riigikaitse kuuluvad poliitilise kogukonna avaliku organisatsiooni (valitsuse) kompetentsi. Teised asjad aga kuuluvad eraisikutele; nagu näiteks kõik perekonda puutuv.

Lisaks on avar tegevusväli, milles mõlemad sektorid, nii avalik kui era, teevad koostööd kuna vastav ala kuulub mõlemale mingis aspektis; näiteks hüvede loomine ja jaotamine, teadusliku uurimise ja kunstide edendamine jms. Siin tuleb rangelt rakendada erainitsiatiivi esmasuse põhimõtet. Selle põhimõtte peamine sisu seisneb selles, et antud tegevused kuuluvad eelkõige eraisikutele, kuna need on osaks nende loomulikust eesmärgist. Järelikult on need vahendiks, mille abil isikud täiustuvad ja aitavad kaasa teiste täiustumisele.

Poliitiline kogukond on suunatud isikute täiustumisele; seega ei tohi avalik organisatsioon võtta isikutelt ära vahendeid nende täiustumiseks ja isikliku täitumuse saavutamiseks. Selle piiramise asemel peab valitsus neile kaasa aitama ja looma neile võimalused tegutsemiseks. Riigi missioon on julgustada, toetada, ja kui vaja, täiendada kodanike initsiatiivi. Kiriku sotsiaaldoktriin nimetab seda subsidiaarsuse printsiibiks. (QA 80).

Kõige paremini on see põhimõte tuntud kujul, nagu selle sõnastas Pius XI: "[Järgnev] kõige kaalukam põhimõte, mida ei saa kõrvale jätta ega muuta, jääb ühiskonnafilosoofias kõigutamatult püsima: Samamoodi kui on rängalt väär võtta indiviididelt ära see, mida nad saavad teostada oma initsiatiivi ja töökusega ning anda see kogukonnale, niisamuti on ebaõiglane ja samas suur väärang ja õige korra rikkumine anda suuremale ja kõrgemale ühendusele see, mida saavad teha väiksemad ja madalama astme organisatsioonid. Sest iga ühiskondlik tegevus peab oma loomu poolest pakkuma abi ühiskondliku kehami liikmetele, neid kunagi hävitamata ega absorbeerimata" (QA 79).

Subsidiaarsuse põhimõtte raames saame eristata veel kolm põhimõtet: Esiteks, isikutel ja väikestel kogukondadel peab olema autonoomia, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks ja nende kompetentsi kuuluvate tegevuste sooritamiseks. Teiseks, suuremad kogukonnad peavad toetama nende initsiatiive, kes kuuluvad nende võimu alla, neid lämmatamata ja absorbeerimata. Kolmandaks, suurem ühiskond peab kompenseerima isikute ja väikeste kogukondade puudujäägid, kui need ise ei suuda ühist hüve edendada, ja ainult senikaua kuni puudujääk kestab.

Selle põhimõtte õigeks rakendamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust: Esiteks, eraettevõtmisel peab olema ühiskondlikult tähendus; st seda tuleb ellu viia teadlikuna ühiskondlikust vastutusest. Teiseks, riik ei tohi toimida kaitsetute kahjuks (QA 78; MM 11) ning peab kindlustama ja toetama eraettevõtmist.

11. SEADUSANDLUS
Seadused on kohustusliku käitumise normid, mille kaudu reguleeritakse poliitilist kogukonda ja antakse selle igale liikmele roll, mis kuulub talle ühise hüve suhtes. Seaduste täitmine kuulub õigluse sellesse osasse, mida nimetatakse "seadusõigluseks".

Ühiskonna fundamentaalne struktuur ja inimliku käitumise aluspõhimõtted tulenevad igavesest seadusest, mis on jumalik mõistus nagu see valitseb kogu universumi üle (L 6). Igavest seadust nimetatakse loomuseaduseks või loomuõiguseks (L 6) vastavalt inimese osalemisele selles, kuivõrd see on seatud iga inimese südamesse (Ro 2,14-15). Loomuseadus on kirjutatud inimese südamesse (PT 63); see sisaldab inimese mõistuse korralduse, mis käsib tal teha seda, mis on talle loomu poolest hea, ning keelab tal teha seda, mis on halb. Kuigi neid mõisteid kasutatakse sageli samatähenduslikena, on "loomuõigus" loomuseaduse see osa, mis puudutab inimsuhteid.

Loomuseaduse käsud ei ole lihtsalt moraalsed juhised või ideaal, mille poole tuleb püüelda. Nad moodustavad seaduskorra päris südamiku, standardi, mille kohaselt inimese loodud positiivseid seadusi tuleb tõlgendada, ning nende kehtivuse normisüdametunnistuses  (RN 35; Mit brennender Sorge (MBS) 35). Loomuseadus on inimkonna ühine pärand ning kohustab kõiki (L 8). See on kõikidele inimestele ilma ühegi erandita antud universaalne seadus.

Loomuseadus reguleerib vaid inimelu moraalset keset; lisaks Jumala antud käskudele ja seadlustele on Ta andnud inimesele võime iseenese üle valitseda. Seepärast on ühiskonnal võim (mis põhineb loomuseadusel) teha seadusi. Neid nimetatakse  positiivseks seaduseks või positiivseks õiguseks. Positiivse õiguse funktsioon on ühiskondlike suhete reguleerimine, ühiskondliku korra täiendamine neis asjus, mille kohta loomus vaikib (Pius XII, Il programa 16). Samad põhimõtted, mis käivad ühiskondliku autoriteedi kohta kehtivad ka positiivse seaduse kohta, kuna need on ühiskondliku võimu teostamine.

(Järgneb...)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse