Sotsiaaldoktriinist

Üritan tõlkida dr. Javier Hervada 1983. aastal ilmunud artikli Kiriku sotsiaaldoktriini põhimõtetest. Ehkki vahepeal on ilmunud mitmeid sotsiaaldoktriini puudutavaid magisteriaalseid tekste, on antud artikli näol tegemist väga kompaktse ja samas sügava ülevaatega kõige olulisematest põhimõtetest, mida need uuemad tekstid mingilgi moel ei muuda. [Märkus: Artikli viited erinevatele dokumentidele on võetud mingitest versioonidest, mille punktide numeratsioon ei vasta alati ingliskeelse versiooni numeratsioonile. Võrdlesin numeratsioone erinevates keeltes dokumentides ja need on sageli erinevad; näiteks on Rerum novarumi inglise-, hispaania- ja ladinakeelses versioonis kõigis erinev numeratsioon. Ehk õnnestub hiljem viited korrigeerida ingliskeelse versiooni järgi. Mitte, et see oleks kuidagi autoriteetsem kui teised, vaid kuna see on sageli eelistatud keel dokumentidega tutvumiseks.]

KIRIKU SOTSIAALDOKTRIINI PÕHIMÕTTED

Javier Hervada

---

Entsüklikat Rerum novarum  (RN) peetakse kaasaja esimeseks suureks sotsiaalentsüklikaks. Selle andis välja paavst Leo XIII 15. mail 1891, märgilise tähendusega kuupäeval Kiriku magisteeriumi ajaloos. Nelikümmend aastat hiljem pühendas Pius XI selle meenutamisele entsüklika Quadragesimo anno (QA), ja selle kaheksakümnendal aastapäeval läkitas Paulus VI oma kirja Octogesima adveniens (OA). Lõpuks meenutas Johannes Paulus II selle üheksakümnendat aastapäeva viimase suure sotsiaalentsüklikaga Laborem Exercens (LE). [Selles reas ei saa jätta märkimata Johannes Paulus II poolt Rerum novarumi sajanda aastapäeva puhul välja antud entsüklikat Centesimus annus. Tlk.]

Need Rooma Ülemkarjaste kirjad on mõeldud katoliiklaste südametunnistuse äratamiseks selle tõe ees, et ajalikel asjadel, olgu see poliitika, majandus, teadus, kunst, töö, või rahvusvahelised suhted, on moraalne mõõde, mis on Jumala seadus. Selle asemel, et piirata meie vabadust sobivate lahenduste otsimisel inimlikele probleemidele, on Jumala seadus teejuhiks maise linna ülesehitamisel kooskõlas jumaliku kavaga. Kristlased peavad seda moraalset mõõdet tundma, selleks, et seda ühiskondlikus, poliitilises ja majanduselus rakendada ning pühitseda nõnda maailma ja iseendid nende ilmalike reaaliate kaudu.

I. Kiriku sotsiaaldoktriin

1. MÄÄRATLUS
Kiriku sotsiaaldoktriiniks nimetatakse kogu kirikliku magisteeriumi õpetust, mis rakendab ilmutatud tõde ja kristlikke moraaliprintsiipe ühiskondliku korra suhtes. See rakendab sotsiaalsele tegelikkusele Evangeeliumi sõnumit. Kiriku ühiskonnaõpetuse kaudu tahetakse pakkuda inimestele Jumala kava ilmaliku tegelikkuse kohta. See valgustab inimeste vaimu tõega ja juhatab neid maise linna ülesehitamisel vastavalt Jumala kavale. 

Me võime ajalike tegevuste arengus eristada kaht tasandit. Pühakiri ütleb meile, et "Jumal lõi inimese ja jättis ta tema enese nõu hoolde. Ta andis talle lisaks oma käsud ja seadlused" (Eccl. 15,14-16, vrd Srk). Ühelt poolt on Jumal andnud inimesele mõistmise ja vabaduse, avades nõnda inimlikele arvamustele ja eelistustele terve maiste reaalsuste valdkonna. See on Jumala kava aspekt, mida Vatikani II Kirikukogu nimetas "maiste realiteetide autonoomiaks" (Gaudium et Spes, (GS) 36), või ajalike asjade autonoomiaks. See väljend ei eelda 'auku' Jumala kavas; pigem tuleb see kava maises sfääris ellu viia just nimelt inimliku initsiatiivi kaudu -- arvamuste ja eelistuste vaba mängu läbi.

Teiselt poolt on Jumal andnud inimesele "oma käsud ja seadlused"; st loomuseaduse. See moraaliseadus, mida inimene peab täitma, kaasneb ajalike asjade autonoomse valdkonnaga -- nende asjade ansambliga, mis jäävad väljaspoole moraali-ala. Need asjad hõlmavad väga laialdast valdkonda. Kiriku sotsiaaldoktriin näitab inimesele kõigi nende ajalike reaaliate moraalseid aluseid.
 Jumala kutse kaudu on kristlaste missioon pühitseda ajalikke reaaliaid (Lumen Gentium, (LG) 30). Jumala kava elluviimise kaudu levitavad nad ühiskonnas tõde ja moraalsust ning kaitsevad selle õiglast autonoomiat, vältides nõnda ühelt poolt klerikalismi, teiselt poolt aga laitsismi või sekularismi.

2. KIRIKLIKU MAGISTEERIUMI MISSIOON
Kiriku missioon kuulub üleloomulikku korda  (QA 41; Mater et Magistra (MM) 1-5) -- see ei sekku õigusjärgsetesse ajalikesse eelistustesse ega toeta spetsiifilisi poliitilisi programme (QA 41, 96). Ometigi on Kirikul range õigus -- nagu ka kohustus -- õpetada ilmaliku korra moraalseid aspekte, olgu poliitikas, majanduses või ühiskondlikes asjus (RN 12; QA 11, 41-43; MM 42). Samuti väljendab ta moraalseid otsustusi ajalikes küsimustes (MM 42; GS 76) ja kujundab südametunnistusi ajalike tegevuste suhtes (MM 195).

Kiriku sotsiaaldoktriin on kristliku elukäsituse lahutamatu osa (MM 222); see põhineb ilmutusel ja loomuseadusel (RN 12; QA 11, 17; MM 219). Selle sisu leiab peamiselt paavstide õpetustes ja teistes Kiriku magisteeriumi dokumentides. Viimaste seas väärib eriliselt märkimist Vatikani II Kirikukogu pastoraalne konstitutsioon Gaudium et spes. Kuna selles rakendatakse kristlik tõde ja moraalsus ilmaliku maailma erinevatele ajaloolistele olukordadele, nõuab sotsiaaldoktriin kristlastelt samasugust nõustumist nagu mistahes muu magisteriaalne seisukohavõtt.

Siiski tuleb selle doktriini õigeks tõlgendamiseks ja rakendamiseks tunda tegelikku ajaloolist olukorda, mida mingis dokumendis hinnatakse. Selle järeldusi ei saa valimatult rakendada erinevatele ajaloolistele situatsioonidele. Sarnased situatsioonid ja faktid õigustavad vastavaid hinnanguid; mõnevõrra erinevad situatsioonid nõuavad vastavaid muudatusi, isegi kui neid kirjeldatakse samades mõistetes. (Näiteks tähistas mõiste "raha" vahetusväärtust; hiljem hõlmas selle tähendus ka kapitali, nii et nüüd võib intressi võtmine laenatud rahalt olla lubatav.)

Kiriku sotsiaaldoktriini peavad tundma õppima ja teistele tutvustama kõik ustavad (MM 224). Ühtlasi peavad nad püüdma lahendada sotsiaalseid probleeme kooskõlas sellega (MM 225). See doktriin peaks kuuluma noorte haridusse, kes peavad formeerima endid selle põhimõtete kohaselt (MM 227). Kuna magisteeriumi õpetus ei ammenda kõiki võimalikke moraaliküsimusi, mis võivad üles kerkida õigesti kristlikele põhimõtetele suunatud ühiskonnas, ei pea ustavad ootama kuni magisteerium varustab neid spetsiifilise moraalse lahendusega. Kuni antud küsimuses puudub ametlik õpetus, on selle määratlemine, mis on ja mis ei ole kooskõlas kristliku moraaliga, ustavate hästiformeeritud südametunnistuse pädevuses (GS 43). Seepärast on ustavatel kohustus [seda] õppida ja saada kohaselt formeeritud vastavalt igaühe võimetele ja ühiskondlikule positsioonile.


(Järgneb...)