Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 31. märts 2012

Sotsiaaldoktriinist 4

(Vt esimene, teine ja kolmas osa)





IV. Abielu ja perekond

12. PEREKOND
Nii individualism kui kollektivism kinnitavad, et poliitiline kogukond ei erine paljudest teistest ühendustest, mis koosnevad üksikindiviididena käsitatud inimisikute kogumist. Vastavalt koosneks poliitiline kogukond indiviididest ja seal puuduksid vahepealsed sotsiaalsed üksused või kihid. Kiriku sotsiaaldoktriini käsituse kohaselt on see tees ekslik. Kui Jumal lõi inimese "eesmärgile suunatud olendina" (st suunatuna loomulikele eesmärkidele), suunati inimene nende eesmärkide poole  ühiskondlikul moel sidemete kaudu, mis on varasemad ja erinevad nendest, mis on omased poliitilisele kogukonnale. Nii ei ole riik mitte lihtsalt konventsionaalne ühiskond (kokkuleppe tulemus), mis piirneb indiviidide õiguste ja huvide kaitsmisega (individualistliku liberalismi argument); samuti ei hõlma ta eneses kogu inimelu sotsiaalset dimensiooni (kollektivistliku totalitarismi argument).

Ehkki poliitiline kogukond esindab vaid üht inimese sotsiaalsuse mõõdet, on see antud sotsiaalsuse kõrgeim väljendus, kuna see kuulub ühise hüve juurde (mida kirjeldati eespool). Seega toob poliitiline kogukond kokku inimesed, kes on juba ühinenud sotsiaalseteks kooslusteks. Inimesed astuvad [poliitilisse] kogukonda nii indiviididena, privaatsete kodanikena, ja isikutena, kes on seotud ühiskondlike sidemete läbi kogukondadeks, äriettevõteteks ning muudeks ühiskondlikeks kehamiteks.

Kõige fundamentaalsem ja kõige olulisem nendest kogukondadest on perekond, vanemate ja laste kogukond. Kui Jumal lõi inimese ja andis talle tüü privileegi (maa isanda staatuse ja valitsemise maa üle), pidas Ta silmas mitte indiviide, vaid mehe ja naise liitu. See liit ise saab loomise privileegid koos inimsoo levitamisega (1Mo 1,27-28; LE 4).  See tähendab, et perekond on inimkonna esmane sotsiaalne struktuur, ühiskonna alusrakk (QA 2). Samamoodi kui inimese keha koosneb liikmetest, nii koosneb poliitiline kogukond isikutest ja perekondadest (Casti connubii (CC) 37).

Sündides astub inimene elu-kogukonda, mille tema vanemad on moodustanud, et nad teda kasvataksid ja hariksid. Järelikult, kuna iga inimene on abielu võsu, mehe ja naise loomuliku ühenduse võsu, on perekond inimliku sotsiaalsuse esimene väljendus ja selle juur. Isikuna on inimese spetsiifilised aktid, mille kaudu ta oma loomust teostab, teadmine ja armastus. Nii on inimliku sotsiaalsuse sügavaim tähendus mitte lihtsalt ühine tegevus, vaid teiste kui isikute tundmise ja armastamise sotsiaalne suhe, olles samas ise nende poolt tuntud ja armastatud. Kuna see on nii, võrsub inimene oma isa ja ema üheks-saamise aktist [engendering act], kes tunnevad ja armastavad teineteist abikaasadena. Samal ajal avastab ta ühenduses nendega ja perekonna kui tervikuga kõige loomulikuma ja kõige fundamentaalsema kogemuse sotsiaalsusest kui vastastikusest tundmisest ja armastusest (Familiaris Consortio (FC) 18, 21). Abielule rajatud perekond on seepärastinimliku sotsiaalsuse fundamentaalne tuumik, loomuse enese poolt antud vahend isikuliseks arenguks ja vastastikuseks abistamiseks.

13. ABIELU
See, millest saab alguse ja mis kehtestab perekonna, ning seetõttu inimkogukonna, on abielu (CC 1). Abielus moodustavad mees ja naine "ühe liha" (Gen. 2:24; cf. GS 48) sideme kaudu, mis ühendab nende hinged (vastastikkuse armastuse kohustus) ja nende ihud (õigus abielule omastele aktidele). Mees ja naine ühinevad abielus vastastikuse eneseandmise vaba akti kaudu, mis on oma loomult tagasivõetamatu (GS 48). Abielu olemuslikud eesmärgid ja omadused tulenevad selle autorilt, Jumalalt eneselt (GS 48); nõnda on abielu institutsioon olemas loomuseaduse kaudu. Abieluleping sätestab intiimse kogukonna eluks ja abiellu kuuluva armastuse jaoks (GS 48). Kuigi see leping lähtub vastastikusest nõusolekust, kuulub abieluside loomuseaduse juurde, kuna nõusolek vaid aktualiseerib loomusele loomisel antud võimalikkuse (CC 6). Seepärast kehtestatakse abieluside vastastikuse nõusoleku alusel loomuseaduse poolt; st Jumala enese poolt (Mt 19,6). Sellest järeldub, et abielu on lahutamatu. ja kuna Jumal tegi kahest [isikust], mehest ja naisest, ühe liha, on abielu ühtlasi ka monogaamne -- st ühendus ühe mehe ja ühe naise vahel.

Loomisloos räägitakse meile, et kui Jumal lõi inimese, lõi Ta tema meheks ja naiseks, õnnistas neid, ja andis neile käsu "kasvada ja paljuneda". See algne õnnistus osutab, miks eksisteerib erinevus mehe ja naise vahel ning põhistab nende liidu; inimliku sotsiaalsuse algupärane väljendus on järelkasvu sigitamine ja [üles]kasvatamine. Teisisõnu, abielu institutsioon ja abieluarmastus on loomu poolest suunatud  järelkasvu saamisele ja kasvatamisele (GS 48). Abielu annab abikaasadele vahendid elamiseks abielulises puhtuses ja vastastikuses abis (need on selle isikulised ehk teisesed eesmärgid); need tuleb vastavalt loomuse korrale asetada algse esmakäsu teenistusse. See reegel on leidnud väljenduse isikuliste eesmärkide "subordinatsioonis" soojätkamise ja järeltulijate kasvatamise esmasele eesmärgile (Pius XII, Discourse of Oct. 29, 1951, 31 ff.).

Eelnevast võib tuletada, et soojätkamisvastane või kontratseptiivne suhtumine eeldab abielulise kooselu korra ränka muutmist, mis seda degradeerib ja väärastab. Seda teemat ei saa taandada meetodite küsimusele; iga meetod, mis lähtub kontratseptiivsest mentaalsusest, on väär (vähemalt silmaspeetava eesmärgi tõttu), isegi kui selleks kasutatakse vaid viljatuid perioode (Pius XII, Discourse of Oct. 29, 1951, 23). Teiste sõnadega, sõltumata meetodist on kontratseptiivne mentaalsus alati väär -- moraalne väärang. Hoopis erinev -- nii moraalselt kui inimlikult -- on nende suhtumine, kes siiralt aktsepteerivad abielu viljakuse ent kellel objektiivselt õiglastel põhjustel (meditsiinilistel, eugeenilistel, finantsilistel või sotsiaalsetel) ei ole soovitatav rohkem lapsi saada -- olgu ajutiselt või püsivalt. Sellistel juhtudel on lubatud kasutada viljatuid perioode ehk perioodilist suguelust hoidumist (FC 32) -- ent mitte mingeid muid meetodeid -- ning võib esineda küllaldane põhjendus suguelust täielikuks loobumiseks.

14. RAHVASTIKUPROBLEEM
Abieluga on tihedalt seotud niinimetatud rahvastikuprobleem -- rahvastiku kasvamine sel määral, et seda võib pidada majanduslikust ja ühiskondlikust vaatepunktist kahjulikuks. Selle s küsimuses on kiriku sotsiaaldoktriin asunud seisukohale, mis on ühtlasi nii realistlik kui jumalikku ettehooldust usaldav. Ta mõistab, et on ülerahvastatud piirkondi, kus kannatatakse nälga ja tõelisi raskusi, eriti vähemarenenud maades (MM 90). Ent need raskused saab taandada ebatõhusatele majandusstruktuuridele ning solidaarsuse puudumisele rahvaste vahel (MM 190, 198). Vaadates seda probleemi kogu maailma kontekstis, näeb ta, et Jumal on andnud inimese käsutusse piisavalt hüvesid ning võime neid rohkendada (MM 188, 189, 199).

Et sellest probleemist neis piirkondades, kus see eksisteerib, jagu saada tuleb kasutada tõest ja õiglast lahendust: majanduslikku arengut ja sotsiaalset progressi (MM 189, 191,192, 196, 197); koostööd rahvaste vahel (MM 192); PP passim.); noorte harimist oma perekonna loomisel (MM 195). Lisaks teistele kaalutlustele on riikide poolt väga ebaõiglane kulutada tohutuid summasid võidurelvastumisele ja tehnoloogia suunamisele üha võimsamate relvasüsteemide loomisele, samal ajal kui napib vahendeid kõigi inimeste toitmiseks ja neile inimväärika elu tagamiseks (MM 190).

15. PEREKONNA ÕIGUSED
Olukord, milles viibivad paljud perekonnad erinevatel maadel, on ülimalt problemaatiline ning isegi avalikult lammutav. Institutsioonid ja seadused ei tunnusta isikute ja perekondade vääramatuid õigusi; selle asemel, et perekonda teenida, ründab ühiskond vägivaldselt selle väärtusi ja põhilisi vajadusi. Seepärast on Kirik tuletanud mitmesugustel puhkudel meelde inimisiku õigusi seose perekonnaga, ehk lihtsalt öeldes -- perekonna õigusi (FC 46):
  1. iga inimese õigus rajada perekond ja omandada selle ülalpidamiseks vajalikud ressursid;
  2. Õigus teostada oma vastutust elu edasiandmisel;
  3. õigus abi- ja perekonnaelu intiimsusele;
  4. õigus abielule, mis on üks ja lahutamatu;
  5. õigus uskuda, tunnistada ja levitada oma usku;
  6. õigus kasvatada oma lapsi vastavalt oma traditsioonidele, religioossetele ja kultuurilistele väärtustele, selleks vajalike vahendite, meetodite ja institutsioonide abil;
  7. õigus perekonna füüsilisele, sotsiaalsele, poliitilisele ja finantsilisele turvalisusele;
  8. õigus väärikale perekonnaelule kohasele eluasemele;
  9. õigus -- nii individuaalselt kui ühendustena -- [enese] väljendamisele ja esindatusele asjaajamises avalike, majanduslike, ühiskondlike ja kultuurilliste autoriteetidega ning nendele alluvate agentuuridega;
  10. õigus moodustada ühendusi teiste perekondadega ja institutsioonidega, et kohasemal moel tõita perekonna missiooni;
  11. õigus kaitsta alaealisi kohaste institutsioonide ja seaduste kaudu ohtlike meelemürkide, pornograafia, alkoholismi jmt. eest;
  12. õigus õiglase pikkusega puhkeajale, et tugevdada perekondlikke väärtusi;
  13. vanurite õigus elada ja surra inimväärikal moel;
  14. õigus emigreeruda perekonnana, et otsida paremaid elutingimusi.

(Järgneb...)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse