Sotsiaaldoktriinist 5

 (Vt. esimest, teist, kolmandat ja neljandat osa)

V. Haridus

16. VANEMATE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
Abielu ainsal esmasel eesmärgil on kaks aspekti: soojätkamine ja laste harimine. Need moodustavad ainsa eemärgi kuna harimine on soojätkamise laiendus; abielu viimne eesmärk on "haritud laps" (RN 9; CC 12). Soojätkamise kaudu annavad vanemad kuju lapse ihule (hinge loob Jumal); harimise kaudu kujundavad nad teda vaimselt. Loomuseaduses on vanemad elu allikaks ja harimise allikaks elu jaoks (Divini illius Magistri (DIM) 25, 26).

Vanematel on missioon -- tõsine kohustus (DIM 29; Gravissimum Educationis (GE) 3) -- ja õigus (mida teised peavad tunnustama) harida oma last. Sel põhjusel on vanematel fundamentaalne õigus kanda hoolt, et nende lapsed saaksid haritud vastavalt nende religioossetele ja moraalsetele veendumustele (FC 46). Vanemate (ja laiendina perekonna) seda õigust ei saa kõrvale jätta ning see on prioriteetne riigi ja ühiskonna mistahes õiguse suhtes; seepärast on see vääramatu (DIM 55).

Äsjaesitatud õigus nõuab austust perekonnaelu haridusliku mõõtme vastu, atmosfääri vastu, milles laps võtab vastu selle olulise haridusliku mõju (DIM 55). Edasi tuleneb sellestvanemate õigus valida oma laste jaoks kooli (GE 6) ja rajada ja pidada hariduslikke institutsioone, mis on kooskõlas nende veendumustega.

17. ÕPETAMISVABADUS
Aluspõhimõte, millel rajaneb laste õpetamist ja harimist puudutav seaduskord, on õpetamisvabadus. Õpetamine ja harimine eeldavad teadmiste edasiandmist ja vooruste kujundamist. Kuna see on nii, siis on teadmise ja moraalse tegutsemise kohane subjekt mitte riik, vaid inimisik. Järelikult kuuluvad õpetamine ja hariduslikud rollid isikutele. Õpetamine on isikulisele initsiatiivile omane missioon; selle tulemusena kuulub fundamentaalne õigus rajada ja pidada mistahes tasemel hariduskeskusi isikule.

Vastavalt sellele põhimõttele on riigi missiooniks reguleerida haridusasju kooskõlas õpetamisvabaduse printsiibiga; tagada vanemate ja haridusinstitutsioonide õigused; kaitsta kõigi kodanike õigust haridusele; ning rajada haridusinstitutsioone erainitsiatiivide puudumisel (DIM 36-38; GE 6). "Haridusmonopol", tähendagu see siis "ainsat koolisüsteemi" või "ainsat standardõpikut", oleks vastuolus inimese loomupäraste õigustega (GE 6).

18. ÕIGUS HARIDUSELE
Kuna kõigile inimestele sõltumata rassist, seisusest või vanusest kuulub inimväärikus, siis on neil võõrandamatu õigus haridusele kooskõlas igaühe taotluste, soo, eriomaduste ja kõigega, mis kuulub nende rahvuskultuuri ja traditsioonidesse. Hariduse ülesanne on inimisiku kujundamine tema ülima eesmärgi püüdlemiseks ning selle ühiskonna (kodaniku, religioosse, rahvusvahelise) hüvanguks, millesse ta kuulub ja mille kohustustes ta peab osalema (GE 1). Haridus ei ole täielik kui see ei hõlma isiku religioosset ja moraalset mõõdet (DIM 30, 31).

Kuna haridus on iga isiku loomulik õigus, siis on erainitsiatiivil kohustus astuda samme õpetamise ja õppimise edendamiseks nii, et keegi ei jääks tähelepanuta. Samal põhjusel on riigil ja pädevatel avalikel institutsioonidel kohustus abistada vanemaid ja eraisikuid initsiatiividega, mis teevad õpetamise ja õppimise kõigile tõhusalt kättesaadavaks (DIM 37; GE 1).

Riik peab samuti täiendama perekondade ja eraisikute initsiatiivi, kui nad ei suuda täita oma hariduslikku missiooni või jätavad oma vastava kohustuse hooletusse (DIM 38).

Riigi rolli õpetamisel ja hariduses võib kokku võtta järgmiselt: kindlustada, kaitsta, toetada ja täiendada (DIM 38, 66; GE 6).


(Järgneb...)