Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 28. märts 2012

Sotsiaaldoktriinist 2

(Vt eelmine osa)





II. Inimisik

3. INIMESE ISIKULINE OLEMINE
Kiriku sotsiaaldoktriini südamik on inimese isikuline staatus. See tähendab, et ta on Jumala näo järgi loodud mõistuslik ja vaba olend. Seega peegeldab tema olemine teadmise ja armastuse iseloomulikult jumalikke tunnuseid.

Kuigi inimene koosneb kehast ja hingest, teeb just hing temast spetsiifiliselt inimese. Nii toimib ja täiustab inimene end kui isik teadmise ja armastuse kaudu. Nagu tema mõistmisvõime on suunatud tõele, nii suundub tema tahe hüve poole; inimisik täiustub õigetes tegudes otsides tõde ja tehes head. See tähistab inimliku tegevuse alusseadust, mida me nimetame loomuseaduseks. See on ülendatud armu seaduse läbi.

4. INIMISIKU VÄÄRIKUS
Isikuline olemine tingib inimese erilise asendi loodud maailmas. Ta ei ole pelgalt teistest eristamatu loodu osa; ta kontrollib loodut ja kannab selle eest hoolt (LE 4, 5). Samas on inimene olend, kes valitseb enese üle; Jumala ees on ta majapidaja, kes peab andma aru oma töö kohta. Teiste inimeste ees on ta isikuna nendega võrdne, ja ta astub nendega vastastikuse mõistmise ja armastuse suhetesse. Seda ainulist asendit ja inimese väärtust Jumala kujuna peamegi silmas rääkides inimisiku väärikusest.

Selle väärikuse annab inimesele tema loomine Jumala poolt (RN 18; MM 214, 249). Ta on tehtud Jumala näo järgi. Tema loomuses, mis on kehaline ja vaimne (RN 4, 5; MM 208), juurdub vastutus oma tegude eest (MM 55), võime valitseda enese üle (MM 55) ning sisimad moraalsed ja religioossed nõuded (MM 208). Inimene on Jumala poolt sisimalt suunatud teatud loomulike eesmärkide poole ning kutsutud edasi üleloomulikule eesmärgile. Nii sisaldub inimisiku väärikus viimselt tema eesmärkides ja sihtides.

Loomu poolest on inimese vahe-eesmärgiks kõigi tema võimete kultiveerimine, edendamine ja täiustamine (QA 118), ning ülimaks eesmärgiks Jumala tundmine ja armastamine (RN 15, 18, 30; QA 118; MM 124). Selles seisneb tema vaimu ja tahte suurim täiuslikkus -- tema suurim täiuslikkus isikuna. Kuna inimene on vaimne olend, on ta avatud mitte üksnes piiratud hüvedele, vaid absoluutsele Hüvele.

Tõstmine üleloomulikku korda toob inimisikule tema kõrgeima väärikuse (RN 18). Lunastatud Jeesuse Kristuse poolt (RN 18), ülendatud Jumala lapse seisusesse (RN 18, MM 219), ja tehtud Kristuse Müstilise Ihu liikmeks (MM 258), on iga isik kutsutud üleloomulikule lõppeesmärgile (RN 15, 18, 30; QA 18; MM 214, 219), mis seisneb Jumala armastavas kaemuses.

5. VÕRDSUSE JA FUNKTSIONAALSE ERINEVUSE PÕHIMÕTTED
Kuna kõikidel inimestel on sama loomus, on nad olemuslikult või fundamentaalselt võrdsed (RN 30; GS 29). See tähendab, et kõigil inimestel on võrdne väärtus ja väärikus, sest igaüks neist on Jumala kuju ja, armu kaudu, Tema laps. Kirik on seda fundamentaalset võrdsust alati kaitsnud (MM 219, 220); sellel põhineb kõikide inimeste ja kõigi rahvaste solidaarsus ja vendlus (RN 14, 30; MM 158). Ning selle väel on kõigil inimestel samad põhiõigused (GS 29).

See olemuslik võrdsus ei välista samal ajal sattumuslike erinevuste esinemist. Mõjutamata inimlikku loomust või selle olemuslikku võrdsust, kasutab Jumala ettehooldus neid erinevusi (RN 13) mitmesuguste funktsioonide esiletoomiseks ühise hüve suhtes (RN 25). Kahtlemata on mõned asjad, mis käivad kõigi kohta, ent mitmed teised asjad nõuavad funktsioonide jaotamist, missioonide ja tegevuste mitmekesisust. Sel moel saavad ilmsemaks inimlik solidaarsus ning inimloomuse külluslik rikkus. See mitmekesisus ei tohi viia diskrimineerimisele põhiõiguste osas, sest need tulenevad olemuslikust võrdsusest (GS 29).

6. INIMISIKU LOOMULIKUD ÕIGUSED
Üks inimisiku tunnusjooni on enesevalitsemine. Sellel valisemisel on kaks aspekti. Esiteks, mõistuse ja tahte kontroll teiste võimete üle teeb inimlikud teod vabaks ja vastutuvõimeliseks; teiseks, tema olemine ja sellele omased loomulikud eesmärgid annavad inimesele õigused ja vabadused nagu ka kohustused tema suhetes teistega. Neid õigusi (ja kohustusi) nimetatakse loomulikeks õigusteks (või fundamentaalseteks õigusteks -- väljend, mida kasutas ohtralt Johannes XXIII) või inimisiku võõrandamatuteks õigusteks (nagu Johannes Paulus II neid sageli nimetab).

Tavaliselt esitatakse need õigused üldistes mõistetes; siis jääb nende täpsem selgitamine tõlgendaja ülesandeks. Peamised fundamentaalsed õigused on järgmised (MM 11-27; Johannes Paulus II pöördumine ÜRO peaassamblee poole 2. oktoobril 1979):

1) õigus elule, vabadusele ja isiku turvalisusele;
2) õigus kehalisele ja moraalsele puutumatusele (/terviklikkusele);
3) õigus piisavatele ja hädavajalikele elatusvahenditele inimväärseks eluks (toit, riietus, eluase, puhkus, tervishoid, sotsiaalabi);
4) õigus turvalisusele haiguse, puude, leseksjäämise, vanuriea, töötuse ja elatusvahendite tahtmatu kaotamise korral;
5) õigus kohasele austusele oma isiku ja hea nime suhtes;
6) õigus religioossele vabadusele ning südametunnistuse ja mõttevabadusele;
7) õigus kuulutada ja kaitsta oma ideid (väljendusvabadus); õigus kultuurile ja ligipääsule objektiivsele informatsioonile avalike sündmuste kohta;
8) õigus haridusele ja sellega seotud õpetamisvabadusele;
9) õigus valida vabalt eluseisundit ning õigus asutada perekond (abielu);
10) õigus tööle, ameti (position?) ja eriala vabale valikule ning õiglasele tasule;
11) õigus eraomandile, sh tootmisvahendite omamisele (MM 96);
12) õigus kogunemisele ja ühinemisele;
13) õigus ameti-ühingute loomisele ja streikimisele (MM 14);
14) õigus valida elukohta, reisida ja emigreeruda;
15) õigus aktiivselt osaleda avalikus elus;
16) õigus isiklikult osaleda ühise hüve poole püüdlemisel;
17) õigus oma õiguste seaduslikule kaitsmisele;
18) õigus kodakondsusele.

Ülaltoodud õigused on fundamentaalsed ja võõrandamatud üldisel moel, aga nad ei ole absoluutsed. Neid tuleb käsitada ühise hüve kontekstis. Nende kehtimine võib lakata teatud spetsiifilistes situatsioonides, kui kaalul on ühine hüve (näiteks väljendusvabadus lakkab olemast õigus, kui seda kasutatakse selleks, et väljendada avalikult midagi teiste hüvega vastuolus olevat -- laimu, õhutamist vägivallale, kuriteo õigustamist vmt.)


(Järgneb ...)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse