Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 22. märts 2012

Extra ecclesiam nulla salus 2

Õnnis Johannes Paulus II, üldaudients, 31. mai 1995:

Raskused, mis mõnikord kaasnevad evangelisatsiooni edenemisega, toovad esile tundliku probleemi, mille lahendust ei tule otsida pelgalt ajaloolistes või sotsioloogilistes mõistetes. See on nende pääsemise proobleem, kes ei kuulu nähtaval moel Kirikusse. Meile ei ole antud võimalust vaagida Jumala tegutsemise müsteeriumit mõtetes ja südameis, et hinnata Kristuse armu väge, kui Ta võtab valitsuse, nii elus kui surmas, kõige üle, "mis Isa talle annab", ja millest Ta ise kuulutab, et Ta ei taha seda "kaotada". Me kuuleme Teda seda kordamas ühes evangeeliumilugemises Markuselt surnute eest peetaval Missal (cf Jh 6,39-40).

Ometi, nagu ma kirjutasin entsüklikas "Redemptoris missio", ei saa pääsemise andi piirata "nendele, kes eksplitsiitselt usuvad Kristusesse ja on astunud Kirikusse. Kuna pääsemine on pakutud kõigile, peab see kõigile konkreetselt kättesaadavaks tehtama". Ning, mööndes, et paljude inimeste jaoks on konkreetselt võimatu pääseda ligi Evangeeliumi sõnumile, lisasin ma: "Paljudel inimestel pole võimalust tundma õppida Evangeeliumi ilmutust või seda vastu võtta või Kirikusse astuda. Nende ühiskondlikud ja kultuurilised elutingimused ei võimalda seda ning sageli on nad üles kasvanud teistes religioossetes traditsioonides" (RM 10).

Me peame tunnistama, et sedavõrd, kuivõrd inimolendid saavad teada ja ette näha, näib see praktiline võimatus olevat määratud kestma pikaks ajaks, võib-olla kuni evangeliseerimistöö on viimaks lõpule viidud. Jeesus ise hoiatas, et ainult Isa teab "täpset aega", mille Ta on seadnud oma kuningriigi kehtastamiseks maailmas (cf Ap.t. 1,7).
 
Ülalöeldu ei õigusta aga nende relativistlikke seisukohti, kes leiavad, et pääsemistee võime leida mistahes religioonis, isegi sõltumata usust Lunastajasse Kristusesse, ning et religioonidevaheline dialoog tuleb rajada sellele ebamäärasele ideele. See lahendus nende pääsemise probleemile, kes ei jaga kristlikku usutunnistust ei ole kooskõlas Evangeeliumiga. Pigem peame uskuma (maintain), et pääsemise tee läheb alati Kristuse kaudu, ning seepärast on Kirikul ja tema misjonäridel ülesanne teha Ta tuntuks ja armastatuks igal ajal, igas kohas ja igas kultuuris. Lahus Kristusest "ei ole mingit pääsemist". Nagu Peetrus päris apostelliku kuulutustöö alguses Sanhedrini ees kuulutas: "taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks" (Ap.t. 4,12).

Ka nende jaoks, kes mitte oma süü läbi ei tunne Kristust ja keda ei tunta kristlastena, on jumalik kava ette näinud pääsemise tee. Nagu loeme Kirikukogu dekreedist "Ad gentes", usume me, et "Jumal saab Talle enesele teadaoleval viisil juhatada need, kes ilma omapoolse süüta ei tunne (inculpably ignorant) Evangeeliumit", pääsemiseks vajalikule usule (AG 7). Kahtlemata ei saa väljendit "ilma omapoolse süüta ei tunne" verifitseerida ega kaaluda inimliku hindamise teel, vaid see tuleb jätta ainuüksi jumalikule otsustusele. Sellepärast ütleb Kirikukogu konstitutsioonis "Gaudium et spes", et iga hea tahtega inimese südames "töötab arm nähtamatul moel... Püha Vaim pakub ainult Jumalale teadaoleval viisil igale inimesele võimalust olla ühendatud selle paasamüsteeriumiga" (GS 22).
  
Oluline on rõhutada, et nende pääsemise tee, kes ei tunne Evangeeliumi, ei ole lahus Kristusest ja Kirikust. Universaalne päästetahe on seotud Kristuse vahendusega. "Jumal meie Päästja... tahab, et kõik inimesed saaksid päästetud ja jõuaksid tõe äratundmisele. Ja tõde on see: Jumal on üks. Ja üks on ka vahendaja Jumala ja inimeste vahel, inimene Jeesus Kristus, kes andis iseenese lunaks kõikide eest" (1Tm 2.3-6). Peetrus kuulutas seda kui ta ütles: "Ei ole pääsemist kelleski teises" ja nimetas Jeesust "nurgakiviks" (Ap.t. 4,11-12), rõhutades Kristuse möödapääsmatut osa Kiriku alusena.

See kinnitus Päästja "ainulisuse" kohta tuleneb Issanda enese sõnadest. Ta ütles, et Ta tuli, "et anda oma elu lunahinnaks paljude eest" (Mk 10,45), see tähendab inimkonna eest, nagu p. Paulus selgitab kui ta kirjutab: "Üks suri kõikide eest" (2Ko 5,14; cf. Ro 5,18). Kristus võitis kätte üleüldise pääste omaenese elu anniks toomisega. Jumal pole seadnud Päästjaks ühtki teist vahendajat. Iga inimese saatuses tuleb alati tunnistada ristiohvri ainulist väärtust.

Kuna Kristus viib päästmist ellu oma Müstilise Ihu kaudu, mis on Kirik, on pääste tee olemuslikult Kirikuga seotud. P. Cyprianuse poolt (Epist. 73, 21; PL 1123 AB) väljendatud aluslause "extra ecclesiam nulla salus" -- "väljaspool Kirikut pole pääsemist" -- kuulub kristlikku traditsiooni. See sisaldub Lateraani Neljanda Kirikukogu (DS 802) dokumentides, Bonifacius VIII bullas "Unam sanctam" (DS 870) ja Firenze Kirikukogu dokumendis "Decretum pro Jacobitis" (DS 1351). See aluslause tähendab, et need, kes on teadlikud tõsiasjast, et Kirik on Jumala poolt seatud hädavajaliku [instrumendina] Jeesus Kristuse läbi, on selleks, et saada päästetud, kohustatud astuma Kirikusse ja jääma temasse (cf. LG 14). Ent neile, kes ei ole Evangeeliumi kuulutust saanud (recieved), nagu ma kirjutasin entsüklikas "Redemptoris missio", on pääste kättesaadav saladuslikul viisil, sedavõrd, kuivõrd neile on Kristuse lunastava ohvri kaudu tagatud (granted) jumalik arm, ilma välise kuulumiseta Kirikusse, ent ometigi alati suhtes temaga (cf. RM 10). See on saladuslik suhe. Saladuslik nende jaoks, kes saavad seda armu, kuna nad ei tunne Kirikut ning mõnikord koguni tõukavad selle väliselt ära. See on saladuslik ka iseeneses, kuna see on seotud armu päästva müsteeriumiga, mis sisaldab olemuslikku viidet Päästja rajatud Kirikule.
 
Selleks, et toimida, nõuab päästev arm vastuvõtmist, koostööd, ning jah-sõna jumalikule annile. See vastuvõtmine on, vähemalt implitsiitselt, suunatud Kristusele ja Kirikule. Nii võib ka öelda, et "sine ecclesia nulla salus" -- "ilma Kirikuta pole pääsemist". Kuulumine Kirikusse, olgugi implitsiitselt ja tegelikult salduslikul moel, on pääsemise olemuslik tngimus.

Religioonid võivad positiivselt mõjutada nende saatust, kes nendesse kuuluvad ja järgivad nende juhatust siira südamega (spirit). Ometi, kui[gi?] otsustav tegevus päästmiseks on Püha Vaimu töö, peame pidama meeles, et inimene saab oma pääste ainuüksi Kristuselt Püha Vaimu kaudu. Pääsemine saab alguse juba maise elu ajal. Kui see arm vastu võetakse ja sellele vastatakse, toob ta esile vilja evangeelses mõttes nii maa kui taeva jaoks.

Siit tuleneb ka Kiriku asendamatu rolli tähtsus. Ta "ei ole eesmärk iseeneses, vaid on pigem tuliselt hooles, et olla täielikult Kristusest, Kristuses, ja  Kristuse jaoks, samuti kui täielikult inimestest, inimeste seas ja inimeste jaoks." Seega pole see roll "eklesiotsentristlik" (kirikukeskne), nagu mõnikord öeldakse. Kirik ei eksisteeri ega tööta iseenese jaoks, vaid on inimkonna teenistuses, kes on kutsutud jumalalapse seisusesse Kristuses (cf. PM 19). Nõnda teostab ta implitsiitset vahendust ka nende suhtes, kes Evangeeliumit ei tunne.

Öeldu ei tohi viia siiski järeldusele, et tema misjonitegevus on nendes olukordades vähem vajalik. Vastupidi, tegelikult on igaüks, kes ei tunne Kristust, ka siis, kui see on nii mitte tema oma süü läbi, pimeduse ja vaimse nälja seisundis, millel on sageli negatiivne kaasmõju kultuurilisel ja moraalsel tasandil. Kiriku misjonitöö saab anda talle ressursid Kristuse päästva armu täielikuks arenguks, pakkudes usu sõnumi täit ja teadlikku omaksvõttu (adherence to) ning tegusat osalemist Kiriku elus sakramentide kaudu.

See on kristlikust traditsioonist ammutatud teoloogiline lähenemine. Kiriku Magisteerium on seda järginud oma õpetuses ja praktikas kui Kristuse enese poolt apostlitele ja kõikide ajastute misjonäridele osutatud teed.


>>>>>>>>>>>>>>>

Vt. ka varasemat postitust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse