Munus Regendi

26. mai üldaudientsil kõneles paavst preestri valitsemis-missioonist:

Kallid vennad ja õed,

Nendel Preestrite Aasta viimastel päevadel tahaksin rääkida preestri valitsemis-missioonist, Kristuse nimel, tema hoolde usaldatud karja üle. Kristlikus käsituses seisneb autoriteet isiku tõelise, ülima hüve teenistuses, milleks on meie pääsemine Kristuses; teostatuna Issanda nimel, on see Hea Karjase pideva kohalolu ja hoole väljendus. Preestripühitsusega antud vaimsele autoriteedile peab vastama preestri sisemine ustavus tema pastoraalsele missioonile ja tema isiklik valmisolek järgneda kuulekalt Kristuse juhtimisele. Sellises valguses mõistetuna jääb see autoriteet, ehkki sisaldades võimu teostamist, Kiriku ülesehitamise teenimiseks pühaduses, ühtsuses ja tões. Kristuse võimu väljendas jalgade pesemine ja Tema kuninglikkust Ristipuu; nõnda peab ka preesterlikku valitsemis-teenimist väljendama pastoraalses armastuses. Ma palun teil kõigil toetada oma preestreid nende teenimises inimeste juhtimisel Jumala juurde, andes tunnistust Evangeeliumi tõele ja selle lootuse-sõnumile. Erilisel moel palun teid palvetada minu enda teenimise ja valitsemise eest Kirikus, ning Preestrite Aasta lõpetamisürituste vaimse viljakuse eest.

Piiskop Philippe sotsiaaldoktriinist

Täna juhiti mu tähelepanu piiskop Philippe Jourdani poolt 2005. aastal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste konverentsil "Religioon ja poliitika" peetud ettekandele "Katoliku kiriku sotsiaalõpetusest ja poliitika eetilisest vastutusest", mis on internetis konverentsi kogumikus ka kättesaadav (pdf).

Luterlik magisteerium ...?

Nädalapäevad tagasi leidis Varro blogis Veritas lux mea aset väike diskussioon Martin Lutheri abielukäsituse üle. Diskussiooni lõpupoole kaldus arutlus sola scriptura printsiibi ja õpetusameti teemale. Kuna diskussioon jäi seal veidi justkui õhku rippuma, siis võtan siinkohal selle omalt poolt kokku.

Meie luterlastest sõprade väitel mõistetakse sola scriptura printsiipi tihtipeale valesti:

Nii Lutheri kui luterlaste jaoks on Kirik Pühakirja ainus autentne tõlgendaja (kes siis veel!?) – küsimus on vaid selles, et Kirik peab ennast allutama Jumala sõnale kui ainsale kõige kõrgemale normile, mitte moonutama Pühakirja sisu inimlike tõlgendustega.

Voilà! Selge kotoliiklik õpetus:
1) Kirik on Pühakirja ainus autentne tõlgendaja;
2) Jumala sõna on kõige kõrgem norm;
3) Kirik peab ennast allutama Jumala sõnale;
4) Kirik ei tohi moonutada Pühakirja sisu inimlike normidega.

Kardan ainult, et võib-olla on siin samastatud Jumala sõna ja Pühakiri. Sellisel juhul ei ole see enam nii selgelt katoliiklik. Pühakiri on vaieldamatult Jumala sõna. Ent Jumala sõna on enam kui Pühakiri. Jumala sõna läbi on tehtud maailm, Tema sõna hoiab kõike olemas. "Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu" ütles Jeesus (Jh 6:63). Oma sõnadega andis Jeesus jüngritele vaimu ja elu, võttis nad oma vaimu ja oma elu osadusse ning Kirik on Pühakirja autentne tõlgendaja vaid püsimise tõttu selles vaimu ja elu osaduses, Jumala sõnas, mis on kõrgeim norm.

Vaatame edasi:

... erinevus luterlaste ja katoliiklaste vahel on selles, et Luther ei pidanud oma kogemustest lähtuvalt õpetusametit ilmeksimatuks. Jättes praegu kõrvale paavsti, kirikukogude ja piiskoppide eksimatuse küsimuse ütlen vaid, et võimalus eksida ei välista võimalust meelt parandada. See kehtib ka luterlaste kohta. Seega ei ava sola scriptura põhimõte kui niisugune teed individuaalsetele tõlgendustele, vaid rõhutab Jumala sõna ülimuslikkust Kiriku jaoks.

Ahaa! On mõistetav, et Lutheri ajal ei olnud ilmeksimatuse teostamise tingimused veel ehk nii selged -- need formuleeriti kõrgeilmal tasandil eksplitsiitselt alles Vatikani I kirikukogul ja Vatikani II kirikukogu täpsustas ilmeksimatuse teostamise tingimusi veelgi. Selge, et "oma kogemustest lähtuvalt" võivad paljud mitte nõustuda paavsti või piiskoppide ühe või teise õpetusega: küsimus on selles, kui kõrgelt hinnata "oma kogemust" ja milline staatus on konkreetsel õpetusel, millega ei nõustuta. Edasi aga tekib siit küsimus, mis mõttes on "Kirik Pühakirja ainus autentne tõlgendaja", kui eitatakse ilmeksimatuse andi ja asendatakse see "võimalusega meelt parandada".

Diskussioonis veidi eespool:

Kirik on pidanud korduvalt oma ajaloos seisma küsimuse ees: mida teha, kui seaduspärased piiskopid on langenud hereesiasse (olgu siis arianismi, ikonoklasmi või mingitesse moodsatesse eksitustesse)? Luther uskus lahendust nägevat Pühakirja autoriteedi rõhutamises. Sola Scriptura põhimõte muide ei eita Kiriku pärimust, vaid ainult inimlike arvamuste tõstmist Jumala sõnast ülemaks. Luterlaste jaoks on olulised nii Scriptura kui sellega kooskõlas olev Traditio.

Just nimelt selle pärast ei saa "jätta kõrvale paavsti, kirikukogude ja piiskoppide eksimatuse küsimust". Kui eitatakse Kristuse poolt Peetrusele ja tema ametijärglastele antud karismat olla petriinliku usu "Sina oled Kristus, Jumala Poeg" lõplik maapealne tunnistaja, selle viimne garant (vt. ka seda), siis ehitatakse koda mitte petrosele vaid liivale, nagu tunnistab ka luterluse ajalugu oma jätkuvate lõhenemistega. Pühakirja autoriteedi rõhutamine ei päästa, kui puudub või on haavatud vaimu ja elu osadus Jumala sõnas. Ainult Jumala sõna vaimu ja elu osaduses püsimine võimaldab autentselt tõlgendada Pühakirja kui Jumala sõna.

Ning lõpuks:

Ideaalis on ka luterlaste jaoks õpetusmeelevald ius divinum’i alusel piiskoppidel: „Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises…“ (Augsburgi usutunnistus, art. 28). Aga mida teha siis, kui korralised struktuurid või ametid kirikus ei taga enam puhast õpetust? (Tänapäeval on see luterlastele endale põletav siseprobleem.) Selles suhtes on huvitav jälgida FSSPX-i kriitikat ametliku Rooma suhtes. Ka nemad viitavad Kiriku varasemale traditsioonile ja kritiseerivad nii paavsti kui teisi piiskoppe ehtsast katoliiklikust õpetusest taganemise pärast. Vähemalt nii olen ma aru saanud. Osalt meenutab nende argumenteerimise viis vägagi luterlasi. Ma ei söanda küll sõna võtta teemal, mida ma päris hästi ei valda, aga kui FSSPX-il on õigus ja katoliku kiriku uuemad õpetuslikud seisukohavõtud ei esinda enam ehtsat katoliikliku traditsiooni, kuidas seda probleemi lahendada?

Niih! Nüüd oleme lõhkise küna ees: õpetusmeelevald kuulub piiskoppidele, aga need on ekslikud. Milles siis seisneb nende õpetusmeelevald? Milles seisneb siin ius divinum? Muidugi tuleb eristada piiskoppe sotsioloogilises mõttes ja piiskoppe apostelliku suksessiooni mõttes. Vaid viimaste puhul saab rääkida ius divinumist, kuivõrd nad püsivad selles apostlitele antud ja nende poolt edasi antud vaimu ja elu osaduses Jumala Sõnaga; osaduses üksteisega ja viimselt Peetruse järglasega, kes on usu garandiks Kristusesse, Jumala Poega.

Loogika on lihtne. Olgu individuaalse või konsensusliku tõlgendamise korral, kui lõplik maine autoriteet puudub, on tegemist igal juhul vähemal või rohkemal määral privaatse tõlgendamisega, kuna puudub alus lõpliku tõlgendusprintsiibi võrdlemiseks -- see on igal indiviidil või grupil oma. Just nimelt oma, mitte Jumala oma. Ainult Jumala püsiv karisma Kirikule anda eksimatult tunnistust Kristusest, Jumala Pojast, tagab Kiriku ühtsuse. Ja see karisma kuulub kogu Kirikule, kes piiskoppide juhtimisel, tuginedes püha Peetruse, apostlite pea institutsioonile, on vaimu ja elu osaduses Jumala Sõnaga.

Antonellist ja Bugninist

Tutvustades kirjastuselt Roman Catholic Books ilmunud raamatut The Development of the Liturgical Reform, mis sisaldab kardinal Giuseppe Ferdinando Antonelli tagasivaadet 20. sajandi liturgilisele reformiliikumisele, kirjutab Catholic World News toimetaja Phil Lawler Antonelli kohta:

Noore frantsiskaani õpetlasena alustas isa Antonelli oma akadeemilist tööd ajaloo ja arheoloogia professorina. Sel ajal näis see olevat asjade loomulik areng, kui ta alustas tööd liturgia vallas, kuna selle ajastu "liturgilist liikumist" suunaseelkõige soov ankurdada liturgia üha kindlamalt Kiriku fundamentaalsetes, püsivates traditsioonides.

40ndatel ja 50ndatel aastatel kaasati tulevane kardinal mitmete Vatikani liturgiliste komiteede teenistusse; ta mängis olulist osa paavst Pius XII juhtimisel toimunud Ülestõusmisnädala liturgia reformis 1951. aastal. Selleks ajaks, kui paavst Johannes XXIII hakkas tegema ettevalmistusi Vatikani kirikukogu kokkukutsumiseks, oli isa Antonelli valimine ettevalmistuskomisjnide teenistusse iseenesestmõistetav.

Aga kontsiili järel, ehkki ta määrati Jumaliku Liturgia Kongregatsiooni sekretäriks, pidi toonane piiskop Antonelli nägema, et tema mõju liturgilisele reformile libiseb käest. Kirikukogu soovitud liturgilise muudatuse mandaadi elluviimise ülesannet ei antud mitte Antonellile, vaid prelaadile, kes pidi ta lõpuks Jumaliku Liturgia Kongregatsioonis välja vahetama, peapiiskop Annibale Bugninile. Varasematel aastatel oli Antonelli näinud Bugninis liitlast, isegi protežeed. 70ndate aastate alguseks oli tema vaade aga teistsugune, samas kui peapiiskop Bugnini võis uhkusega viia läbi liturgilise revolutsiooni -- tulemus, mis oli diametraalselt vastandlik Antonelli nägemusega ressourcementist.

Peapiiskop Bugnini saadeti Vatikanist "eksiili" 1976. aastal: tema endine patroon paavst PaulusVI määras ta nuntsiuseks Iraani, mis oli ilmselge vähikäik. Ta suri 1982. aastal, püsivate kuulujuttude märklauana, et ta olevat olnud vabamüürlane.

Antonellit aga austas paavst Johannes Paulus II 1993. aastal kardinalimütsiga tunnustuseks tema pikkade aastate eest Kiriku ustavas teenimises. Ometi oli kahju juba tehtud: tänane Rooma liturgia ilmutab Bugnini mõju märksa rohkem kui Antonelli mõju.

Extra ecclesiam nulla salus

Kas teadsid, et Vatikani II Kirikukogu viitab kahel korral sellele dogmale?

Dogmaatilises konstitutsioonis Lumen gentium, 14 ja dekreedis Ad gentes, 7:

Quare illi homines salvari non possent, qui Ecclesiam Catholicam a Deo per Iesum Christum ut necessariam esse conditam non ignorantes, tamen vel in eam intrare, vel in eadem perseverare noluerint.

(Seega, need inimesed, kes, olles teadlikud, et katoliku Kirik on seatud Jumala poolt hädavajalikuna Jeesus Kristuse läbi, ei soovi sellesse siseneda või sellesse jääda, ei saa päästetud.)

Vaata lähemalt selle õpetuslause kohta varasemast postitusest.

V2 eelne magisteerium abielust

Järgnev kokkuvõte Vatikani II Kirikukogule eelnevast magisteriaalsest õpetusest abielu kohta on tõlgitud R.G. de Haro juba osutatud raamatust Marriage and the Family in the Documents of the Magisterium.

A. Abielu loomusest, hüvedest ja otstarbest

1. Abielu on seatud Jumala, mitte inimeste poolt; pärast pattulangemist on Kristus taastanud selle algses väärikuses ning ülendanud sakramendi tasandile.

2. Iga abielu tekib abikaasade nõusoleku kaudu ent jumalikult seatud sisuga: varustatud ühtsuse ja lahutamatusega ning suunatud laste saamisele ja üleskasvatamisele.

3. Abielul on, lisaks, abikaasade vastastikuse abi ja iharusevastase abinõu sekundaarne otstarve.

4. Abikaasade nõusolek ehk abieluleping on sakramendi märk; seepärast ei saa kristlaste vahel olla abielulepingut ilma, et see oleks samal ajal sakrament.

5. Abielu sakrament annab neile, kel on õige dispositsioon, püsiva armu ning aluse (title) oma eluseisuse kohustustes püha elamise jaoks vajaliku abistava armu vastuvõtmiseks.

6. Jumala poolt abielule antud täiuste ansambli võib võtta kokku kolmes hüves: lapsed, ustavus ja sakrament (proles, fides, sacramentum).

B. Abielu-moraalist

1. Abielu on hea ja püha reaalsus: abikaasad saavad selles püüelda pühaduse poole; ent tsölibaadi karisma on kõrgem.

2. Abielu üle, selle otstarvete teostumises ja hüvede arengus, valitsevad jumalikud seadused, mida inimesed ei saa muuta: nende seaduste täitmine on abikaasade ainus tee täiusele ja õnnele ning ühiskonna hüvangule.

3. Jumaliku tahte läbi on abielu elu teenistuses, mis on püha eostumise hetkest peale: mitte mingil põhjendusel ei saa olla seaduslik ei abort ega mistahes rünnak juba eostunud elu vastu.

4. Abikaasade jaoks ei ole kunagi õige lõhkuda omal vabal tahtel sidet abieluarmastuse ja soojätkamise vahel. Mistahes liiki kontratseptsioon ja sterilisatsioon on sisimalt ebamoraalsed.

5. Teiselt poolt on abielu kasutamise piiramine vaid viljatute perioodidega seaduslik, kui selleks on tõsised põhjused või motiivid.

6. Iga rünnak abielu-ustavuse vastu, isegi ainult soovi tasandil, on sisimalt ja rängalt patune.

7. Kristlik moraalsus nõuab [lisaks negatiivsete käskude täitmisele] positiivsete kohustuste täitmist, mis viivad aktiivselt kolme "abielu hüve" (st lapsed, ustavus ja sakrament) saavutamisele, mis on praktikas kokku võetud abielulise ja perekondliku armastusetäiuse käsus.

C. Abielu ja ühiskonna suhtest

1. Perekond on Jumala tahtel inimelu edasiandmiseks ja arenguks määratud institutsioon; sellisena eelneb ta ühiskonnale, mille allikas ja alus ta on.

2. Perekonna õigused, mis kaitsevad selle kohustuste täitmist, on pühad; riik ei tohi jätta neid tunnustamata ega neid jalge alla trampida; pigem peab ta neid kaitsma.

D. Kiriku ja riigi võimust abieluasjades

1. Kiriku autoriteet abielu üle ristitute vahel on jumalikult seatud. See põhineb tema eriomasel ja eksklusiivsel võimul sakramentide üle.

2. See Kiriku võim hõlmab kõike, mis puudutab abielu-sideme olemasolu ja loomust ning selle religioosseid toimeid: seega ulatub see kõikide abielulepingu kehtivuseks vajalike tingimuste (takistused ja juriidiline vorm) ning vastava kohtuprotsessi üle; lisaks hõlmab see Rooma Ülemkarjase vikaarset võimu lõpetada (dissolve), vastavalt pauluse-privileegile, abielu mitte-kristlaste vahel ning samuti teostamata abielu ustavate vahel.

3. Riigi võim hõlmab loomuseaduse kaitsmist ja täitmist ning abielu tsiviiltoimete reguleerimist; ometi ei saa see puudutada abielu olemust ega seada piire abikaasade loomulikule õigusele ega ühegi isiku õigusele sõlmida abielu või saavutada selle peamist otstarvet, soojätkamist, mistahes eugeenilistel, majanduslikel, sotsiaalsetel või muudel ettekäänetel.

Hinge olemusest

ST I osa 75. küsimuses vastab p. Thomas küsimusele hinge olemuse kohta "vaadelduna iseeneses". Ta teeb seda vastates seitsmes artiklis tõstatatud probleemidele, väites, et:

1. Hing ei ole keha.
2. Inimese hing on subsistentne.
3. Inimesest madalamate loomade hing ei ole subsistentne.
4. Hing üksi ei ole inimene, vaid hing koos kehaga on terviklik inimene.
5. Hing ei koosne mateeriast ja vormist, vaid on lihtsalt vorm.
6. Inimese hing on hävimatu.
7. Inimese hing ei ole inglitega sama liiki.

Ehk lühemalt kokku võetuna: inimese hing ei ole keha ega ole selles midagi materiaalset. Erinevalt inimesest madalamal asuvate loomade hingest on inimese hing subsistentne ja hävimatu. Ometi ei ole inimese hing sama liiki inglitega ega moodusta omaette täielikku substantsi, vaid saab terviklikuks substantsiks üksnes inimeses koos kehaga.

Või veel lühemalt: inimese hing on mittemateriaalne subsistentne hävimatu vorm, mis moodustab tervikliku substantsi -- inimese -- ainult koos inimese kehaga.

Et see ei ole keha, nähtub hinge kui esmase eluprintsiibi (anima) mõistest: hing on vaid elusolenditel e. elavatel kehadel. Kuna tegemist ei ole keha kui sellisega, vaid teatud kehadega, mida iseloomustab elu (hingestatus), siis see elu või hingestatus ei ole mitte veel üks keha, vaid keha akt e. tegu. Ja kuna kehaline olend võib tegutseda mitmel moel, siis ei ole eluprintsiip e. hing mitte tema mistahes akt, vaid esmane akt, seesama akt, mille kaudu see keha üldse on.

Edasi, kuna inimene on mõistuslik olend ja mõistuslikkus iseloomustab mitte tema keha, vaid tema elu, siis on hinge näol tegemist mõistusliku e. ratsionaalse printsiibiga. Mõistusega saame tunnetada mistahes asju ent me ei saa võtta mõistusesse mingeid asju endid. Samuti, kui mõistmine oleks kehaline toiming, st teostuks kehalises organis, ei saaks me mõista põhimõtteliselt kõiki asju, vaid mõistmisvõime oleks piiratud kehalise organi piiratud loomusega. Sellest järeldub, et inimese hing kui ratsionaalne printsiip on mittemateriaalne ja tal on oma spetsiifiline aktiivsus, mistõttu see on ulatuslikum kui lihtsalt kehaline aktiivsus (mis ei tähenda, et ta ei vajaks keha mõistmise jaoks, vaid et mõistmine ise on mittemateriaalne operatsioon). Seega on ratsionaalsel hingel iseseisev olemine, st. ta subsisteerib kehast sõltumata, lisaks sellele, et ta annab olemise ja elu kehale. Seevastu inimesest madalamatel loomadel puudub tegevus, mis oleks omane vaid hingele, kehast sõltumata, ning vastavalt ei subsisteeri ka nende hing lahus kehast.

Ometi ei moodusta hing, ehkki subsisteerides kehast sõltumata, iseseisvat täielikku substantsi nagu inglid kui eraldiseisvad kehatud intellektid. Seda seetõttu, et hinge ülejäänud operatsioonid saavad toimuda ainult keha kaudu ja ka mõistuslikud operatsioonid, ehkki teostudes mittemateriaalselt, vajavad oma loomulikuks kulgemiseks keha abi. Seega on inimese hing orienteeritud kehale ja keha kaudu toimimisele, ning moodustab tervikliku substantsi üksnes inimeses kui keha ja hinge ühtsuses.

Traditsioon ja traditsionalism

The Catholic Heraldis on aasta jooksul leidnud aset huvitav mõttevahetus ajakirjanik Moyra Doorly ja teoloog Aidan Nicholsi, OP vahel traditsiooni katkemise ja järjepidevuse teemal:

MD, 3.07.09: Letter from a confused Catholic: Could the liturgical crisis stem from the Council itself?

AD, 3.07.09: Reply a confused Catholic: The contrasts you draw are unnecessarily sharp

MD, 3.07.09: Rome and the SSPX: a very puzzling dialogue

MD ja AD, 30.10.09: Is the SSPX right about the liturgy?

MD ja AD, 25.12.09: We remain the Church of Tradition

MD ja AD, 29.01.10: Vatican II: a triumph of naïve optimism?

MD ja AD, 7.05.10: Don’t let Catholic ecumenism down

P. Thomase hinge-käsitlusest

Aasta esimestel kuudel mõtisklesime väikse sõprade ringiga Aquino p. Thomase käsitluse üle inimese hingest. Võtsime vaatluse alla tema teksti Summa Theologica I osast "Küsimused inimese kohta". Me ei jõudnud küll tekstiga kuigi kaugele, aga mõtlemisainet jagub nendest arutlustest tükiks ajaks. Üritan järgnevalt peamiselt enese jaoks Thomase käsitluse hinge kohta kokku võtta. Muidugi ei saa seda teha ühe postitusega, nii et sellest kujuneb tõenäoliselt veel üks aeg-ajalt esilekerkiv teema Tabernaaklis.

Kõigepealt aga motivatsioonist: miks peaks p. Thomase käsitlus hingest üldse tänapäeval huvi pakkuma? Kas see pole lootusetult iganenud metafüüsiline lähenemine, mille järgnev filosoofiline ja teaduslik areng on täielikult ületanud, nii et see ei saa meile midagi eluliselt olulist öelda, peale pelgalt antikvaarse huvi rahuldamise ajaloos esinenud mõttevormide kohta?

Leian, et tomistlik mõte ja laiemalt skolastiline metafüüsika ei ole kaotanud oma tähtsust, küll aga vajab see rikas pärand taasavastamist ja uut läbitöötamist, arvestades avardunud teadmisi. Kaasaegne teadus omakorda võidaks oluliselt metafüüsilis-loogilise range struktuuriga arvestamisest. Vastasel korral langeb ta oma tehnilistele tulemustele vaatamata mõtlemise lohakuse tõttu üha enam ideoloogiliste jõudude manipuleerimise ohvriks ja ähvardab muutuda ise eksitamise ja ühiskondliku arvamusega manipuleerimise vahendiks.

Üheks näiteks sellisest manipuleerimiskatsest on 2008. aasta augustikuu Akadeemias ilmunud artikkel Toivo Maimetsalt pealkirjaga "Millal algab inimese elu", milles ta tendentslikult esitatud eeldustele ja vigasele arutlusele tuginedes jõudis järeldusele, et ühte kindlat hetke, millest alates saaks rääkida inimese elust, ei ole olemas. Artiklis viitas ta ka traditsioonilisele metafüüsilisele hingekäsitlusele, demonstreerides samas oma ignorantsust selle käsitluse suhtes. Soovi korral saab Elukultuuri Instituudi leheküljelt lugeda minu kriitikat tema artikli kohta, mis ilmus Akadeemia 2009. a. jaanuarinumbris. Akadeemia toimetus pidas vajalikuks määratleda oma positsioon selles diskussioonis omistades Maimetsa kõnealusele artiklile aasta kuldauhinna naturalia valdkonnas, väljendades sellega selgelt oma toetust Maimetsa obskurantistlikule positsioonile.

Teaduslik ja metafüüsiline käsitlus inimese elust (hinge käsitatakse metafüüsikas elu-printsiibina) ei vastandu teineteisele paratamatult. Nad käsitlevad elu erinevatest aspektidest -- esimene lähtudes kogemuslikust, teine lähtudes loogilisest vaatenurgast. Nad kasutavad erinevat terminoloogiat ja erinevaid meetodeid inimese elu uurimiseks ent nad täiendavad vastastikku teineteist ning vastuolud tekivad vaid juhul kui üks või teine on kusagil eksitusse kaldunud. On arusaadav, et metodoloogilise ja terminoloogilise erinevuse tõttu nõuab mõlema lähenemise ühitamine pingutust, mis mõningatel juhtudel võib üle jõu käia, ent mille saavutamine saab olla ainult kasuks nii ühele kui teisele poolele.

Nüüd p. Thomase tekstist endast. Ta vaatleb hinge kolmest aspektist -- selle olemust, võimeid ja operatsioone. Olemuse puhul käsitleb ta hinge olemust iseeneses ja hinge ühendust kehaga. Võimeid käsitleb ta nii üldisel tasandil kui ka eraldi intellektuaalseid ja apetiivseid võimeid. Operatsioonide osas puudutab ta antud tekstis vaid intellektuaalseid operatsioone, vaadeldes tahtelisi operatsioone ST teises osas.

[järgneb :) ... kunagi]

Jeff Mirus modernismist

Trinity Communications president Jeff Mirus (catholicculture.org) retsenseerib Mark S. Massa, SJ raamatut The American Catholic Revolution: How the Sixties Changed the Church Forever. Raamat on klassikaline näide kaasaegsest modernismist ja kindlasti tasub lugeda artiklit tervikuna. Alljärgnevalt tõlgin lõigu, mis selgitab sageli kohatavat väärarusaama 19. saj ja 20. saj alguse modernismivastase võitluse ja Vatikani II Kirikukogu arvatava modernismi-meelsuse kohta:

Modernismi [jaoks on] ilmutus ajalooline teadvus. Seda võib sobilikult kirjeldada kui "isejuhtuvat teoloogiat" [theology by happenstance]. See on kristluse antitees, sest kristlus varustab inimese võimega pürgida ajaloolise keskkonna piiride ületamisele.

Modernistid halavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi Kiriku teatud tunnusjoonte üle ja selles halas on just piisavalt tõtt, et lasta modernismi teooria näida asjassepühendamatu jaoks usutavana. Probleem on selles, et Kirik oli sel perioodil sageli intellektuaalselt reaktsiooniline. On kerge mõista, miks see nii oli, kuna teda oli üha sekulaarsemaks muutuva Euroopa eetose poolt möödunud sajakonna aasta jooksul lakkamatult tümitatud ja tema juhid olid harjunud omeenda särava mõttesüsteemiga, mis rajanes suuresti tomistlikul sünteesil, mida oli ametlikes katoliiklikes ringkondades vastureformatsioonist peale nii tõhusalt lahtiseletatud. Ikka veel püsis väga tugev tunne, et Euroopa oli fundamentaalselt kristlik ja et kaotatud maa saab tagasi võita vastusurvega. Seepärast oli Kirikus tugevalt väljendunud tendents kaitsta neid, kes teda kaitsesid ja mõista hukka need, kes teda ründasid. Ta sõlmis liig sageli liite sellega, mida me võiksime nimetada "vanaks korraks" ja oli liig vähe avatud sellele, mida võiks öelda uute lähenemiste kasuks. See kehtis nii poliitikas, ühiskonnas kui ka teoloogias.

Samamoodi kui kiriklikul autoriteedil oli kalduvus eelistada aristokraatiat töölisklassile, oli tal ka kalduvus mõista hukka teoloogiline töö, mis väljus skolastilisest raamistikust. Paavst Leo XIII hakkas Kiriku sotsiaalset vaatenurka otsustavalt nihutama oma entsüklikas Rerum novarum, aga Pühal Ametil kulus rohkem aega, et võtta omaks tasakaalukam lähenemine katoliikliku maailma loomingulisematele mõtlejatele, kes püüdsid rõhutada uurimises tähelepanu alt välja jäänud valdkondi või rakendada kaasaegseid tõdemusi Ilmutuse uurimiseks uuel moel. Niisamuti kui Rooma ei usaldatud Newmani mõnda aega 19. sajandil, ehkki ta mõisteti enne surma lõpuks õigeks, nii tekitasid Roomas kahtlust ka väljapaistvad teoloogid Yves Congar ja Henri de Lubac oma huvi tõttu katoliku mõtte taaselustamise vastu allikate juurde naasemise läbi, selle asemel, et alati argumenteerida kõrgeltformaliseeritud skolastilises raamistikus. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli modernism laialt levinud ja seda mõisteti õigusega korduvalt hukka. Ent mitte igaüks, kes mõtles väljaspool "kasti", polnud modernist.

Samuti on tõsi, et modernismi mahasurumine oli sageli pigem formaalne, mitte substantsiaalne. Modernismi poolt tõstatatud teemadele — nagu ajaloolise teadvuse roll religioossete uskumuste väljendamise kujunemisel erinevatel perioodidel — ei vastatud tõhusalt ning paljud õpetlased katoliiklikes ülikoolides ja seminarides üle kogu maailma otsustasid hoida madalat profiili, samal ajal üha enam kiindudes sekulaarsetesse ideedesse. Kui Kirik ise kutsus Vatikani Teisel Kirikukogul üles autentsele katoliiklikule uuenemisele, sh pöördumisele allikate poole, langes Püha Vaimu külvatud seeme liigagi sageli sellisesse intellektuaalsesse keskkonda, mis oli salamisi lahti öelnud olulisest osast katoliiklikust õpetusest või oli vähemalt omaks võtnud printsiibid, mis pidid põhjustama selle, mida me nüüd nimetame "uuenduse kiinijooksuks": see on ülekaalukas, vastupandamatu, kiire ja otse vastu seina.

Familiaris consortio, 2. pt

Veidike katoliiklikku abielukäsitust Johannes Paulus II apostellikust ekshortatsioonist Familiaris consortio, mis anti välja abieluteemalise piiskoppide sünodi järel 1981. aastal. (Vt. ka Pius XI Casti connubii.)

Familiaris Consortio

Teine osa
Jumala kava abielu ja perekonna jaoks

Inimene, Jumala kuju – Jumala, kes on Armastus

11. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enese sarnaseks (20): kutsudes ta olemisse armastuse läbi, kutsus Ta teda samal ajal ka armastuse jaoks.

Jumal on armastus (21), ning Ta elab iseeneses isikulise armastava osaduse müsteeriumi. Luues inimkonna enese näo järgi ja hoides seda pidevalt olemas, kirjutas Jumal mehe ja naise inimsusse kutsumuse ning seega suutlikkuse ja vastutuse armastada ja osaduses olla.(22) Armastus on seega iga inimese fundamentaalne ja kaasasündinud kutsumus.

Olles lihakssaanud vaim, st. hing, mis väljendab end kehas, ning keha, mida hingestab surematu vaim, on inimene kutsutud armastama oma ühendatud terviklikkuses. Armastus hõlmab inimese keha ja keha saab osaliseks vaimses armastuses.

Kristlik ilmutus tunnistab kahte spetsiifilist teed inimisiku kui terviku kutsumuses armastada: abielu ja neitsilikkus või tsölibaat. Kumbki on oma eriomases vormis sügavaima tõe aktualisatsioon inimese kohta, kes “on loodud Jumala näo järgi”.

Järelikult ei ole seksuaalsus, mille kaudu mees ja naine annavad endid teineteisele aktide läbi, mis on omased vaid abikaasadele ja kuuluvad vaid neile, mingil juhul midagi üksnes bioloogilist, vaid puudutab inimisiku kui sellise sisimat olemist. See realiseerub tõeliselt inimlikul moel üksnes siis, kui see on lahutamatu osa armastusest, milles mees ja naine pühendavad end täielikult teineteisele kuni surmani. Täielik füüsiline eneseandmine oleks valetamine, kui see poleks täieliku isikulise eneseandmise märk ja vili, milles on kohal kogu isik, kaasa arvatud oma ajalikus mõõtmes: kui isik peaks midagi tagasi hoidma või jätma enesele võimaluse otsustada tulevikus teisiti, siis selle fakti enese tõttu ei annaks ta end täielikult.

See täielikkus, mida abieluarmastuselt nõutakse vastab ka vastutustundliku viljakuse nõudele. See viljakus on suunatud inimolendi saamisele ja ületab seega oma loomult pelgalt bioloogilise korra ning sisaldab tervet rida isikulisi väärtusi. Nende väärtuste harmooniliseks kasvamiseks on vajalik mõlema vanema püsiv ja ühine panus.

Ainus “koht”, kus see eneseandmine kogu oma tões saab võimalikuks, on abielu, vabalt ja teadlikult valitud abielu-armastuse leping, millega mees ja naine astuvad intiimsesse elu ja armastuse osadusse, mida Jumal ise on tahtnud (23) ja mis üksnes selles valguses ilmutab oma tõelist tähendust. Abielu institutsioon ei ole ühiskonna või autoriteedi poolne kohatu sekkumine ega väline vormi pealesurumine. Pigem on see abielu-armastuse lepingu sisemine nõue, mida kinnitatakse avalikult kui ainukordset ja eksklusiivset, et elada täielikus vastavuses Jumal Looja kavaga.

See ustavus, kaugel sellest, et piirata isiku vabadust, hoopis kindlustab seda mistahes subjektivismi või relativismi vastu ning see vabadus saab loova Tarkuse osaliseks.

Abielu ja osadus Jumala ja rahva vahel

12. Armastuse osadus Jumala ja rahva vahel, Ilmutuse ja Iisraeli usukogemuse fundamentaalne osa, leisb tähendusrikka väljenduse mehe ja naise vahel kehtestatud abielulepingus.

Seetõttu kuulutatakse Ilmutuse keskset sõna, “Jumal armastab oma rahvast”, ühtlasi ka selle elava ja konkreetse sõna kaudu, millega mees ja naine väljendavad oma abielulist armastust. Nende armastuse-sidemest saab selle lepingu kuju ja sümbol, mis ühendab Jumalat ja Tema rahvast.(24) Ja sama patt, mis võib kahjustada abielulepingut, saab märgiks rahva truudusetusest oma Jumalale: ebajumalakummardamine on prostitutsioon,(25) truudusetus on abielurikkumine, sõnakuulmatus seaduse suhtes on Issanda abieluarmastuse hülgamine. Ent Iisraeli truudusetus ei hävita Issanda igavest ustavust ning seepärast tõstetakse Jumala igavesti ustav armastus esile kui selle truu armastuse eeskuju, mis peab valitsema abikaasade vahel.

Jeesus Kristus, Kiriku Peigmees, ja abielu sakrament

13. Osadus Jumal ja Tema rahva vahel leiab oma lõpliku täitumuse Jeesuses Kristuses, Peigmehes, kes armastab ja annab ennast kui inimkonna Päästja, ühendades inimkonna enesega oma Ihuna.

Ta ilmutab abielu algset tõde, “alguse” tõde (27) ning vabastades inimese tema südame kõvadusest, annab Ta inimesele võime realiseerida seda tõde selle terviklikkuses.

See ilmutus saavutab oma lõpliku täiuse armastuse annis, mille Jumala Sõna annab inimkonnale, võttes enesele inimloomuse, ja ohvris, mille Jeesus Kristus teeb enesest Ristil oma mõrsja – Kiriku eest. Selles ohvris on täielikult ilmutatud see kava, millega Jumal on märgistanud mehe ja naise inimsuse nende loomisest peale;(28) ristitud isikute abielust saab nõnda selle uue ja igavese lepingu tõeline sümbol, mis on jõustatud Kristuse veres. Vaim, mille Issand välja valab, annab uue südame ning teeb mehe ja naise võimeliseks armastama teineteist nii nagu Kristus meid on armastanud. Abielu-armastus saavutab selle täiuse, millele see on seesmiselt suunatud, abieluarmastustäiuse (conjugal charity), mis on abikaasade eriomane ja spetsiifiline viis osaleda Ristil enese andnud Kristuse armastustäiuses (charity) eneses ning nad on kutsutud selles armastustäiuses elama.

Teenitult kuulsas lõigus on Tertullianus suurepäraselt väljendanud Kristuses elatud abielu suurust ja selle ilu: “Kuidas saaksin ma iial väljendada selle abielu õnnelikkust, mis on ühendatud Kiriku poolt, tugevdatud ohverduse läbi, pitseeritud õnnistusega, kuulutatud inglite poolt ning jõustatud Isa poolt? ... Kui imeline on see side kahe uskliku vahel, kel on üks lootus, üks soov, üks riitus, üks teenistus! Nad on mõlemad vennad ja mõlemad kaas-teenijad; ei ole nende vahel eraldust ei vaimus ega lihas; tõepoolest on nad kaks ühes lihas ja kus liha on üks, on üks ka vaim.”(29)

Võttes ustavalt vastu Jumala sõna ning selle üle truult mõtiskledes on Kirik pühalikult õpetanud ja õpetab jätkuvalt, et ristitute abielu on üks Uue Lepingu seitsmest sakramendist.(30)

Tõepoolest, ristimise kaudu lülitatakse mees ja naine lõplikult uude ja igavesse lepingusse, Kristuse ja Kiriku abielulepingusse. Ja selle lülitamise tõttu ülendatakse abikaasade elu ja armastuse intiimne kogukond, rajatud Looja poolt, ning võetakse Kristuse abieluarmastuse-täiusesse, hoituna ja rikastatuna Tema lunastava väe poolt.

Oma abielu sakramentaalsuse väel on abikaasad teineteisega seotud kõige sügavamal lahutamatul moel. Nende kuulumine teineteisele esindab sakramentaalse märgi kaudu tõeliselt Kristuse suhet Kirikuga.

Seepärast on abikaasad Kirikule püsivaks meenutuseks selle kohta, mis Ristil aset leidis; nad on teineteise ja laste jaoks tunnistajad päästest, milles sakrament neid osaliseks teeb. Abielu, nagu kõik sakramendid, on selle päästesündmuse meeldetuletus, aktualisatsioon ja prohveteering: “Meeldetuletusena annab sakrament neile armu ja kohustuse meeles pidada Jumala suuri tegusid ning anda tunnistust nendest oma laste ees. Aktualisatsioonina annab see neile armu ja kohustuse rakendada teineteise ja oma laste suhtes olevikus ellu andestava ja lunastava armastuse nõuded. Prohveteeringuna annab see neile armu ja kohustuse elada Kristusega tulevase kohtumise lootuses ja anda sellest tunnistust.”(32)

Nagu kõik seitse sakramenti, nii on ka abielu päästesündmuse tõeline sümbol, aga eriomasel moel. “Abikaasad osalevad selles abikaasadena, üheskoos, paarina, nii et abielu (res et sacramentum) esimene ja vahetu toime ei ole mitte üleloomulik arm ise, vaid kristlik abieluside, kahe isiku tüüpiliselt kristlik osadus, kuna see esindab Kristuse lihakssaamise müsteeriumi ja Tema lepingu müsteeriumi. Kristuse elus osalemise sisu on samuti spetsiifiline: abielu-armastus hõlmab terviku, millesse astuvad kõik isiku elemendid – kehaline veetlus ja instinkt, tundejõud ja afektiivsus, vaimu ja tahte püüdlus.

See püüdleb sügavalt isikulisele ühtsusele, ühtsusele, mis ületades lihaliku ühtsuse, viib ühe südame ja hinge kujunemisele; see nõuab lahutamatust ja truudust lõplikus vastastikuses andmises; ja see on avatud viljakusele (cf. Humanae vitae, 9). Ühe sõnaga, see on küsimus igasuguse loomuliku abieluarmastuse normaalsetest tunnustest, ent uue tähendusega, mis mitte ainult ei puhasta ja tugevda neid, vaid ülendab need sedavõrd, et teeb neist spetsiifiliselt kristlike väärtuste väljenduse.”(33)

Lapsed, abielu hinnaline and

14. Jumala kava kohaselt on abielu aluseks laiemale pere-kogukonnale, kuna abielu institutsioon ise ja abielu-armastus on suunatud laste saamisele ja kasvatamisele, kelles nad saavad kroonitud.(34)

Oma kõige sügavamas reaalsuses on armastus olemuslikult and; ja abielu-armastus, juhtides abikaasad vastastikusele “tundmisele”, mis teeb neist “ühe liha”,(35) ei piirne abielupaariga, kuna teeb nad võimeliseks võtma vastu suurimat võimalikku andi, andi, mille kaudu neist saavad Jumala kaastöötajad elu andmisel uuele inimisikule. Nõnda ei anna abielupaar, andes end teineteisele, mitte ainult ennast, vaid ka laste reaalsuse, kes on nende armastuse elavaks peegelduseks, abielu ühtsuse püsivaks märgiks ning nende emaduse ja isaduse elavaks ja lahutamatuks sünteesiks.

Kui neist saavad lapsevanemad, võtavad abikaasad Jumalalt vastu uue vastutuse anni. Nende vanemlik armastus on kutsutud saama laste jaoks nähtavaks märgiks Jumala enese armastusest, “kellest iga perekond nii taevas kui maa peal saab oma nime.”(36)

Siiski ei tohi unustada, et isegi kui soojätkamine ei ole võimalik, ei kaota abielu (conjugal life) seepärast oma väärtust . Füüsiline viljatus võib olla tegelikult abikaasade jaoks ajend teisteks tähtsateks võimalusteks olla inimeste elu teenistuses, näiteks lapsendamise kaudu, mitmesuguse haridusliku töö kaudu ning teiste perekondade ja vaeste või puuetega laste abistamise kaudu.

Perekond, isikute kogukond

15. Abielus ja perekonnas ehitatakse üles isikutevaheliste suhete kompleks – abikaasade elu, isadus ja emadus, lapse- ja õe-venna seisus – mille kaudu iga isik siseneb “inimperre” ja “Jumala perre”, mis on Kirik.

Kristlik abielu ja kristlik perekond ehitavad üles Kirikut – sest perekonnas ei tooda mitte ainult inimisik olemisse ja ei juhatata teda järk-järgult hariduse kaudu inimkogukonda, vaid ristimise taassünni ja usuhariduse kaudu juhatatakse laps Jumala perekonda, mis on Kirik.

Inimperekond, mis on patu tõttu lagunenud, on taastatud oma ühtsuses Kristuse surma ja Ülestõusmise lunastava väe läbi.(37) Osaledes selle sündmuse päästvas toimes, moodustab kristlik perekond loomuliku keskkonna, milles inimisik juhatatakse Kiriku suurde perekonda.

Käsk kasvada ja paljuneda, mis anti mehele ja naisele alguses, saavutab sel moel oma tervikliku tõe ja täieliku teostumise.

Nii leiab kirik sakramendist sündinud perekonnas hälli ja keskkonna, milles ta saab siseneda inimpõlvkondadesse ja milles need omakorda saavad siseneda Kirikusse.

Abielu ja neitsilikkus või tsölibaat

16. Neitsilikkus või tsölibaat jumalariigi jaoks ei ole vastuolus abielu väärikusega; veelgi enam, see eeldab ja kinnitab viimast. Abielu ja neitsilikkus või tsölibaat on kaks teed Jumala ja Tema rahva lepingu ühe müsteeriumi väljendamiseks ja elamiseks. Kui abielu ei hinnata ei saa eksisteerida ka pühitsetud neitsilikkus või tsölibaat; kui inimlikku seksuaalsust ei käsitata kui Looja antud suurt väärtust, kaotab sellest loobumine taevariigi jaoks oma mõtte.

Tõepoolest õigesti ütleb p. Johannes Kuldsuu: “Kes iganes alavääristab abielu, vähendab neitsilikkuse aulisust, Kes iganes ülistab seda, teeb neitsilikkuse imetlusväärsemaks ja hiilgavamaks. See, mis näib hea ainult võrdluses pahaga, ei ole eriliselt hea. Vaid see, mis on parem, kui miski, mida peetakse heaks, on kõige ülevam hüve.”(38)

Neitsilikkuses või tsölibaadis ootab inimene, ka kehalisel moel, Kristuse eshatoloogilist abielu Kirikuga, andes end täielikult Kirikule lootuses, et Kristus annaks end Kirikule igavese elu täielikus tões. Tsölibaadis isik aimab niiviisi ette omaeneselihas tulevase ülestõusmise uut maailma.(39)

Selle tunnistuse jõul hoiab neitsilikkus või tsölibaat Kirikus elavana teadlikkust abielu müsteeriumist ning kaitseb seda mistahes redutseerimise ja vaesustamise eest.

Neitsilikkus või tsölibaat, vabastades inimsüdame ainulaadsel moel,(40) “nii et süütab selle suurema armastusega Jumala ja kogu inimkonna vastu”,(41) annab tunnistust, et Jumala riik ja Tema õiglus on see kallihinnaline pärl, mida eelistatakse igale muule väärtusele, olgu see kuitahes suur ning seega tuleb seda otsida ainsa lõpliku väärtusena. Just sel põhjusel on Kirik läbi oma ajaloo alati kaitsnud selle karisma ülimust abielu suhtes selle ainulaadse seose tõttu, mis sellel on Jumal Kuningriigiga.(42)

Vaatamata füüsilisest viljakusest loobumisele saab tsölibaadis elav isik vaimselt viljakaks, paljude isaks ja emaks, tehes koostööd perekonna teostumiseks vastavalt Jumala kavale.

Seetõttu on kristlikel abielupaaridel õigus oodata tsölibaadis elavatelt isikutelt head eeskuju ja tunnistust ustavusest nende kutsumusele kuni surmani. Nii nagu truudus muutub mõnikord raskeks abielurahva jaoks ja nõuab ohvrit, suretamist ja enesesalgamist, võib sama juhtuda tsölibaadis elavate isikutega ning nende truudus peab, isegi katsumustes, mis võivad ette tulla, tugevdama abielus paaride ttruudust.(43)

Need mõtisklused neitsilikkusest või tsölibaadist võivad valgustada ja aidata neid, kes nende endi tahtest mitteolenevatel põhjustel ei ole saanud abielluda ja on seejärel võtnud selle olukorra omaks teenimise vaimus.

Viited

(20) Cfr. Gn 1, 26 s.
(21) 1 Io 4, 8.
(22) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Ecclesia in mundo huius temporis, 12.
(23) Cfr. ibid. 48.
(24) Cfr. ex. gr. Os 2, 21; Ier 3, 6-13; Is 54.
(25) Cfr. Ez 16, 25.
(26) Cfr. Os 3.
(27) Cfr. Gn 2, 24; Mt 19, 5.
(28) Cfr. Eph 5, 32 s.
(29) Tertullianus, Ad uxorem, II, VIII, 6·8: CCL, I, 393.
(30) Cfr. Conc. Oec. Trident., Sessio XXIV, can. 1: 1. D. Mansi, Sacrorum Conciliorum Nova et Amplissima Collectio, 33, 149 s.
(31) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Ecclesia in mundo huius temporis, 48.
(32) Ioannes Paulus PP. II, Allocutio ad Delegatos instituti appellati « Centre de Liaison des Equipes de Recherche», 3 (3 Nov. 1979): Insegnamenti di Giovanni Paolo II, II, 2 (1979), 1032.
(33) Ibid., 4: loc. mem., 1032.
(34) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Eeelesia in mundo huius temporis, 50.
(35) Cfr. Gn 2, 24.
(36) Eph 3, 15.
(37) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Ecclesia in mundo huius temporis, 78.
(38) S. Ioannes Chrysostomus, De Virginitate, X: PO 48, 540.
(39) Cfr. Mt 22, 30.
(40) Cfr. 1 Cor 7, 32-35.
(41) Conc. Oec. Vat. II, Decretum Perfectae caritatis de accommodata renovatione vitae religiosae, 12.
(42) Cfr. Pius PP. XII, Litt. Enc. Sacra virginitas, II: AAS 46 (1954), 174 ss.
(43) Cfr. Ioannes Paulus PP. II, Epistula Novo incipiente, 9 (8 Apr. 1979): AAS 71 (1979), 410 s.

Abielu ja reformatsioon

Kust otsida abieluinstitutsiooni tänase kriisi allikaid? Üheks allikaks on kahtlemata reformatsioon. Tõlgin järgnevalt mõned lõigud Ramón García de Haro raamatust Marriage and the Family in the Documents of the Magisterium (Ignatius Press, 1993, lkk. 66-69).

Luther ja Calvin ütlesid lahti Kiriku õpetusest abielu kohta. Siinkohal on paslik rõhutada, et nende eksituste juur ulatub päris luterliku mõtte südamesse: selleks on idee loomuse rikutusest ja õigeksmõistmisest kui pelgalt välisest reaalsusest. [...]

Reformaatorite jaoks ei olnud abielu sakrament. Luther väljendas end järgnevalt:

Igas sakramendis leiame jumaliku tõotuse sõna, mida see, kes märgi vastu võtab, peab uskuma; märk iseenesest ei saa moodustada sakramenti. Ent mitte kusagil ei ole teada, et mees, kes võtab naise, saab Jumala armu. Veelgi enam, Jumal ei ole andnud abielule mingit märki. Kusagilt ei saa lugeda, et abielu on seatud Jumala poolt tähistama seda, mis see on, ehkki iga nähtavat asja võib mõista nähtamatute asjade kujundi ja allegooriana. Aga kujund ja allegooria ei ole sakramendid kristluses sellele sõnale omistatavas täpses tähenduses.¹⁰

Sarnasel moel eitab Calvin abielu sakramentaalset iseloomu, mida tema järgi olevat hakatud tunnistama alles paavst Gregorius Suure ajast alates. P. Pauluse tekst tema Kirjast Efeslastele ei andnud mingit alust sakramendi-doktriinile, kuna sõna sakrament tähistab selles lihtsalt üldisel moel müsteeriumi ideed. Tehes abielust sakramendi, püüdis Kirik Calvini järgi pelgalt võtta üle seadusandlikku ja kohtuvõimu abielu vallas.¹¹ [...]

Praktikas on abielu sakraalse iseloomu eitamine seotud luterliku teesiga, mille kohaselt abielu ei ole midagi muud, kui iharuse rahuldamiseks määratud institutsioon, iharusel aga on inimeses omad õigused. Luther kinnitab: "Abielukohus on patt, möllav patt. Mis puutub tulisusse ja selles leitavasse mõnusse ei erine see mitte millegi poolest abielurikkumisest ja liiderlikkusest. Oleks kohane mitte langeda sellisesse pattu, ent abikaasad ei saa seda vältida. Nõnda siis ei arva Jumal oma halastuse tõttu seda neile patuks."¹³ "Abielukohust ei saa kunagi täita ilma patuta, aga halastav Jumal andestab selle patu, kuna abielu on Tema töö; ja selle patu läbi hoiab Ta alal kõike head, mida Ta oli abielusse sisse pannud ja selles õnnistanud."¹⁴ Abielu pakub kindlalt välise väärikuse katte sisimalt perversele iharuse rahuldamise aktile; rikutud loomuse vaatepunktist lähtudes ei ole võimalik käsitada abielu püha ja pühitseva reaalsusena. Loogilise järelmina laguneb koos abielu sakraalse ja sakramentaalse iseloomuga ka kogu kristlik abielu-moraal: abielu ei oleks enam lahutamatu, ega oleks see isegi enam suunatud laste saamisele ja kasvatamisele, ega oleks ühtsus enam selle möödapääsmatu omadus. Kui abieluakt ei ole vaimse armastuse väljendus, vaid füüsilise vajaduse rahuldamine, siis oleks ilmselgelt loomusega vastuolus hoida teineteisega seotuna abikaasasid, kes ei saa vastastikku enam teisest endale rahuldust¹⁵ ning samuti on vaimulikkonna tsölibaat vastuolus loomusega.¹⁶ Viimaks lubab Luther polügaamiat analoogiliste põhjenduste kaudu kui vajaduse puhul rahuldada iharust.¹⁷ Ta lõpetab sellega, et näeb abielus pelgalt tsiviilküsimust, mille osas Kirikul puudub igasugune kompetents.¹⁸

10 Martin Luther, De captivitate Babylonica Ecclesiae praeludium (1510), ed. Weimar, Schriften 4.527.
11 John Calvin, Institutione de la Religion Chrétienne, in Corpus Ref., 32, 1121-25.
13 Martin Luther, De votis monasticis Martini Lutheri iudicium, ed. Weimar, Schriften, 8.654, 19-22.
14 Martin Luther, Vom ehelichen Leben, ed. Weimar, Schriften, X-I, p.304.
15 Martin Luther, An dem christlichen Adel deutscher Nation von des christlichen standes Besserung, ed. Weimar, Schriften, 6.558.
16 Martin Luther, Schmalkaldische Artikel, ed. Weimar, Schriften, 50.248-49.
17 G. Le Bras, "Mariage", Dictionnaire de Théologie Catholique, 9.2226.
18 Ibid.

Uurimus abordist kui ärist

Möödunud aastal ilmus Victoria Evansi uurimus "Commercial Markets Created by Abortion: Profiting from the Fetal Distribution Chain". Uurimuses avab Evans tülgastava pildi abordist kui miljardilisest ärist USA-s, millesse on kaasatud uurimisasutused, ravimi- ja kosmeetikatööstus. (Viide: Insight Scoop)

JP2 riigi ja kiriku suhtest

11. oktoobril 1988. aastal Strasbourg'is Euroopa Parlamendis peetud kõnes ütles paavst Johannes Paulus II:

Kiriku sõnum puudutab Jumalat ja inimkonna lõplikku saatust, küsimusi, mis on tihedalt läbi põimunud Euroopa kultuuri kõikide aspektidega. Kuidas saaksime tõe palge ees käsitada Euroopat lahus sellest transtsendeeruvast mõõtmest? Euroopa pinnal on sel modernsel ajastul kujunenud uued mõttevoolud, mis on järk-järgult eemaldanud Jumala maailma ja inimkonna mõistmisest. Kaks vastanduvat vaatepunkti toidavad püsivat pingeseisundit usklike ning agnostiliste, ja mõnikord ateistlike, humanistide vahel.

Esimesed usuvad, et kuuletumine Jumalale on igasuguse tõelise vabaduse allikas, mis pole kunagi suvaline või sihitu, vaid püüdleb tõe ja headuse poole, kuna need kaks ülimat omadust jäävad alati väljaspoole inimkonna võimet neid täielikult haarata. Moraalsest vaatepunktist viiekse see fundamentaalne vaatepunkt ellu nende põhimõtete või käitumisviiside omaksvõtmise kaudu, mis on kooskõlas mõistusega või tulenevad Jumala sõna autoriteedist, mida inimesed, olgu individuaalselt või kollektiivselt, ei saa tõlgendada nagu nad soovivad kohandades seda moele või muutuvatele huvidele.

Teise suhtumise kohaselt, mis on loobunud igasugusest alistumisest Jumalale Tema loodud olendite poolt või transtsendeeruvale tõe ja headuse korrale, on inimkond ise kõigi asjade algus ja ots ning ühiskond koos oma seaduste, standardite ja sihtidega, on inimkonna ülim saavutus. Nii põhineb moraalsus üksnes ühiskondlikul konsensusel ning individuaalne vabadus on piiratud ainult ühiskonna poolt seatud raamidega teiste vabaduse kaitseks.

Mõned inimesed usuvad, et ühiskondlik ja poliitiline vabadus, mis saavutati minevikus religioossel usul põhineva vana korra kummutamisega, käib käsi-käes religiooni kõrvaletõrjumise või koguni allasurumisega, kuna nad kardavad, et see võib olla võõrandav jõud. Mõningate usklike jaoks on tõsi just vastupidine -- ainus viis usu kohaselt elada oleks tagasipöördumine asjade vana korralduse juurde, millesse sageli suhtutakse nostalgiaga. Mitte kumbki neist vastanduvatest vaatepunktidest ei sisalda kristliku sõnumiga ja Euroopa vaimuga kooskõlas olevat lahendust. Sest seni kuni valitseb ühiskondlik vabadus ja on tagatud religioosne vabadus saab usk muutuda tugevamaks üksnes uskmatuse poolt esitatud väljakutse vastuvõtmisega ja ateism saab ilmutada oma piiratud loomust üksnes vastates usu väljakutsele.

Sellise arvamuste erinevuse taustal on seaduse kõrgeim ülesanne tagada võrdselt kõikidele kodanikele õigus elada kooskõlas nende südametunnistusega ja mitte minna vastuollu nende moraalse korra standarditega, mille mõistus ära tunneb.

Siinkohal tunnen ma, et on oluline rõhutada, et modernne Euroopa istutas selle printsiibi, mis olemuslikult valitseb tema avaliku elu üle -- ja mis nii sageli kadus silmist 'kristluse' sajanditel -- kristliku usutunnistuse rikkasse huumusesse. Selle printsiibi kohaselt, mida esmalt väljendas Kristus, tehakse vahet selle vahel 'mis kuulub keisrile' ja selle vahel, 'mis kuulub Jumalale' (cf. Mt 22,21). See fundamentaalne eristus maise linna väliste aspektide üle administreerimise ja isiku autonoomia vahel saab selgeks vaadeldes vastavalt poliitilise kogukonna loomust, millesse kõik inimesed kuuluvad juba definitsiooni poolest ning religioosse kogukonna loomust, millega ustavad liituvad omal vabal tahtel.

Kristuse tulemise järgselt ei ole enam võimalik kummardada ühiskonda kui kollektiivset ülimust, mis neelab enesesse inimolendid ja nende taandamatu saatuse. Ühiskond, riik ja poliitiline võim kuuluvad kõik selle maailma muutlikku ja alati täiustatavasse raamistikku. Mitte mingisugune ühiskonna-poolne planeerimine ei saa iial siin ilmas esile tuua Jumalariiki, mis eeldab eshatoloogilist täitumust. Sageli lähtub poliitiline messianism kõige hullemast türanniast. Struktuurid, mida ühiskond enese jaoks püstitab, ei kesta kunagi igavesti; samuti ei saa need iseenesest asuda inimliku südametunnistuse kohale ega asendada inimkonna püüdlust ülima tõe poole.

Avalik elu ja riigi korrapärane toimimine sõltuvad selle kodanike voorustest, millest johtuvalt nad allutavad oma individuaalsed huvid ühisele hüvele ja aktsepteerivad seadusena vaid seda, mis on objektiivselt õiglane ja hea. Juba kreeklased olid avastanud, et ükski demokraatia ei saa püsima jääda kui kõik ei allu seadusele ning ükski seadus ei saa valitseda, mis ei põhine sellel transtsendentsel standardil, mis on tõene ja õiglane.

Kui öeldakse, et selle administreerimine, 'mis kuulub Jumalale', on mitte riigi, vaid religioosse kogukonna asi, asetab see õiglase piirangu inimlikule võimule ning selle piirangu üle valitseb südametunnistus, viimsed sihid, eksistentsi ülim tähendus, Absoluudi visioon, püüdlemine millegi saavutamatu poole, mis julgustab suuremale pingutusele ja inspireerib tegema õigeid valikuid. Kõik mõttekoolkonnad sel meie vanal kontinendil peaksid mõtisklema, milline troostitu perspektiiv meie ees avaneks kui Jumal peaks välja jäetama avalikust sfäärist või Tema rollist moraalsuse ülima kohtumõistjana ja viimse kaitsena igasuguse võimu kuritarvitamise vastu.

[Tõlgitud inglise keelest raamatust Marriage and the Family in the Documents of the Magisterium, Ramón García de Haro, 1993]

PSA plenaarsessiooni kokkuvõte

Teisipäeval lõppes Roomas Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia viis päeva kestnud plenaarsessioon teemal "Globaalmajanduse kriis. Teekonna ümberkavandamine." Järgneb PSA presidendi Mary Ann Glendoni kokkuvõte plenaarsessiooni tulemustest. Loe ka José Raga pikemat kokkuvõtet uudisteagentuuri Zenit leheküljel.

Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia iga-aastane plenaarsessioon oma palju tunde kestnud arutluste ja tosinate artiklitega nelja täis päeva jooksul on liiga avar, et seda mõne minutiga tõhusalt kokku võtta. Lubage mul siis valida vaid mõned punktid meie viimasest neljast päevast.

Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia rajas 1994. aastal paavst Johannes Paulus II. Akadeemia kogu elu jaoks on juhtivaks magisteriaalseks dokumendiks seega olnud 1991. aastal ilmunud entsüklika ühiskondliku korra kohta Centesimus annus, mida täiendas 2006. aastal Deus caritas est. 2010. aasta plenaarsessioon oli esimene, mis järgnes möödunud aastal avaldatud entsüklikale Caritas in veritate, nii et meie mõtisklused võtsid arvesse paavst Benedictus XVI poolt osutatud suuniseid.

Entsüklikas Centesimus annus osutas paavst Johannes Paulus II, et vaba majanduse võimsad energiad vajavad tugevat moraalset ja juriidilist raamistikku. Võib öelda, et 1991. aastal rõhutas paavst Johannes Paulus II vaba majanduse energiaid. 2009. aastal rõhutas paavst Benedictus XVI moraalset ja juriidilist raamistikku. Möödunud reedel meile antud audientsil rõhutas Püha Isa seda punkti selgesõnaliselt:

[Majanduskriis] on näidanud ka eelduse vigasust, mille kohaselt turg on võimeline ise ennast reguleerima, eraldi avalikust sekkumisest ja internaliseeritud moraalsete standardite toetusest. See eeldus põhineb ühekülgsel arusaamal majanduselust kui teatud ennast-kalibreerivast mehhanismist, mida ajendab egoism ja kasumiiha. Sellisena jääb märkamata majanduse kui inimeste poolt ja inimeste jaoks mõeldud tegevuse olemuslikult eetiline loomus.

Meie mõtisklused olid suurel määral seotud küsimusega, milline võiks olla see "avalik sekkumine" ja millised võiksid olla "internaliseeritud moraalsed standardid".

Majanduskriis

Meie plenaaristung tegeles otseselt majanduskriisiga. Me kõik oleme olnud tunnistajaks tõsistele häiretele rahandussektoris, koos tagajärgedega reaalmajandusele, eriti tööpuuduse ja avaliku sektori rahanduse vallas. Veelgi enam, meie kohtumine leidis aset Kreeka kriisi ajal, mis osutas, et küsimused, mida me vaatlesime, olid niisama aktuaalsed kui igapäevased juhtkirjad. Meie tänavust plenaaristungit märgistas hiljutiste sündmuste vahetum analüüs, kui on akadeemilises elurütmis tavapärane.

Paljude punktide seas, mida meie akadeemikud ja kutsutud külalised esile tõid, juhiksin tähelepanu kolmele mitmetes sõnavõttudes esilekerkinud teemale.

Majanduse ja ühise elu finantsialiseerumine

Käesoleva majanduskriisi juured on rahandussektoris. Tõepoolest, üks külalisesinejatest, dr. Luca Cordero di Montezemolo, Ferrari ja Fiati nõukogu esimees, endine Confindustria president, kõneles nihkest reaalsete hüvede tootmisel põhinevalt majanduselt ahnusest ajendatud spekulatiivsete aktsioonide poolt domineeritud majandusele. Majandussüsteemi haprus oli osaliselt liigse spekulatiivsetele rahandustehingutele tuginemise tagajärg, mis olid lahutatud tootlikust tegevusest reaalmajanduses. Kaks Akadeemia liiget, professor Margaret Archer ja professor Partha Dasgupta rääkisid laiemalt inimsuhete "finantsialiseerumise" ohust, milles inimtegevused, isegi perekonna siseselt, taandatakse pelgalt kommertslikule mõõtmele. Üks meie külalistest, professor Stefano Zamagni, osutas ohule, mis ähvardab isegi äriettevõtetest sellisel moel mõtlemise puhul, kus korporatsioon lakkab olemast isikute ühendus ja muutub selle asemel kaubaks. Selline "finantsialiseeritud" lähenemine ühiskondlikule korrale mitte ainult et kitsendab vaadet inimisikule, vaid loob ka ebastabiilsuse majanduses.

Kriisi tagajärjed vaeste jaoks

Meie arutluste läbivaks teemaks oli majanduskriisi tõsine surve vaestele, ehkki selle allikas oli jõukates riikides ja jõukate riikide rahandussektoris. Kannatasid need, kes polnud süüdi. Meie Akadeemia liikmed, sh professor Paulus Zulu ja professor Mina Ramirez kõnelesid kõige haavatavamate kannatustest. Professor Sabourin meie Akadeemiast juhtis tähelepanu tõsiasjale, et esimest korda saab meie maailmas peagi olema 1 miljard alatoitumusega inimest. Kui võrrelda kulutusi rahandussektori päästmiseks näiteks summadega, mis oleksid vajalikud põhitoitumuse tagamiseks, siis ei saa vältida järeldust, et kriis on olulisel määral kahjustanud pakilist arenguabi. Oma tähelepanus, mis pühendati nälja ja terviseküsimustele, rõhutas Akadeemia ühtlasi, et põhivajaduste rahuldamine, eriti laste puhul, alates emaüsast, annab otsustava panuse majanduslikku produktiivsusesse. Keskendumine rahandusinstrumentide reformile ei tohi kõrvale juhtida tähelepanu fundamentaalselt arengupoliitikalt ja investeerimiselt elementaarsesse inimkapitali – toitlustamisse, tervisesse ja põhiharidusse.

Majandusliku tegevuse reguleerimine

Tänavuse plenaarsessiooni kõrpunktiks oli istung, kus me kuulasime kolme kutsutud eksperti panganduse vallas, [kelleks olid]: Lucas Papademos Euroopa Keskpangast, Mario Draghi, Itaalia Panga juhataja, ja Ettore Gotti Tedeschi, Istituto per le Opere di Religione ("Vatikani Panga") president. Võttes arvesse, et meie plenaarsessioonil olid kohal ka Hans Tietmeyer, Deutsche Bundesbanki endine president ja Luis Ernesto Derbez Bautista, Mehhiko endine majandusminister – mõlemad meie Akadeemia liikmed – toimus sel erakordsel istungil meie ees seisvate majanduslike väljakutsete arutelu kõrgeimal tasemel. Entsüklikas Caritas in veritate esitatud põhimõtteid rahvusvahelise rahanduse rangema reguleerimise vajaduse kohta arutati koos mitmesuguste konkreetsete meetmetega, mida pakuti välja selleks, et tagada finantsinstrumentide suuremat läbipaistvust ning vältida finantsinstitutsioonide päästmisest tulenevad moraalse ohu probleeme. Seoses Kreeka kriisiga käsitlesid meie külaliseksperdid hiljutist abimeetmete paketti nagu ka võimalust, et võib vaja minna uusi Euroopa struktuure, välistamata uue lepingu võimalust ühisraha aluste paremaks kindlustamiseks.

Kokkuvõte

Paavstlik Sotsiaalteaduste Akadeemia publitseerib tavapäraselt meie plenaarsessioonide materjalid. Peatselt väljaantavad toimetised peaksid katoliku sotsiaaldoktriini tundmaõppijaid aitama paremini mõista globaalse majanduskriisi poolt tõstatatud probleeme entsüklikas Caritas in veritate pakutud juhatuse valgusel.

Rahvastiku ABC

Population Research Institute on juba pikka aega selgitanud tõde rahvastiku kasvu kohta ning kummutanud sellega seotud eksiarvamusi ja eksiõpetusi. Järgnevalt kolm nende poolt toodetud humoorikas vormis videot peamiste ideede selgitamiseks leheküljelt www.overpopulationisamyth.com:


Overpopulation: The Making of a Myth [Ülerahvastus: müüdi loomine]



2.1 Kids: A Stable Population [2,1 last: stabiilne rahvastik]



Food: There's Lots of It [Toit: seda on palju]

Kontratseptsiooni ja abortide seosest

Eilsel presentatsioonil Johannes Paulus II entsüklika Evangelium vitae eesti keeles ilmumise puhul pidasin ettekande teemal "Kontratseptsiooni ja abortide vahelisest seosest". Järgneb selle ettekande veidi täiendatud tekst.

Vaatleme seoseid kontratseptsiooni ja abortide vahel neljast aspektist: bioloogilisest, sotsioloogilisest, antropoloogilisest ja teoloogilisest aspektist.

Mida tähendab vaadata seost nende nähtuste vahel antud aspektidest? Bioloogilisest aspektist tähendab see vaadata, kuidas need on seotud oma bioloogiliselt mõjult; sotsioloogilisest aspektist – kuidas need on seotud ühiskondlikus plaanis; antropoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud meie inimliku loomuse suhtes; ning teoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud inimeses kui Jumala kujus.

Kõigepealt aga tuletama meelde, milles seisneb kontratseptsioon ja abort, mille seoseid me vaatleme. Kontratseptsioon ehk rasestumisvastaste vahendite kasutamine on katse välistada viljastumist seksuaalakti tulemusel. Abort on emaüsas areneva inimese tapmine. Niisiis on mõlemal juhul tegemist inimese välistamisega – kontratseptsiooni puhul tema olema-saamise välistamisega, abordi puhul tema olemas-olemise välistamisega. Nii oleks antud teema ühe lausega kokkuvõetav.

Bioloogiline seos

Ilmselt ei ole ammu enam kellegi jaoks uudis, et nn. hormonaalsed kontratseptiivid toimivad nii kontratseptiivide kui ka abortiividena, st. neil on nii viljastumise võimalust nõrgendavaid toimeid kui ka toimeid, mis raskendavad embrüo kinnitumist emakaseinale või muudavad selle võimatuks, kui viljastumine peaks olema siiski toimunud. Sellisena on hormoonpreparaadid kontratseptsiooni ja abortide vahelise seose kehastunud näiteks. [Vt lähemalt "Abortiivse toimega medikamendid ja vahendid", portaalis Abort.ee.]

Selle seose varjamiseks on eluvastased jõud võtnud kasutusele keele väärastamise strateegia ja püüdnud ümberdefineerida raseduse mõistet, nagu ei algakski rasedus munaraku viljastumisega ja uue inimese eostumisega, vaid embrüo kinnitumisega emakaseinale. Kuna hormoontableti mõjul embrüo emakaseinale ei kinnitu, vaid sisuliselt nälgib surnuks ja heidetakse naise kehast välja, siis polevatki tegemist abordiga, vaid rasestumise vältimisega. Ent ükskõik kuidas püüda semantiliselt asja olemust varjata, jääb bioloogiliseks faktiks, et kui ovulatsioon on toimunud eostub inimene (kui üldse siis) mõne tunni kuni paari päeva jooksul pärast seksuaalset ühinemist ning selleks ajaks kui embrüo (mitte “viljastunud munarakk” ehk sügoot) jõuab emakasse ja peaks kinnituma emakaseinale on see juba rohkem kui 100 rakust koosnev organism. Kõik Elukultuuri Instituudi poolt vaadeldud veebilehed Eestis, kus oli (või oleks pidanud olema) mingilgi määral juttu eostumise bioloogiast, varjasid või vääresitlesid seda tõsiasja. [Vt lähemalt "Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?", Eesti Ekspress, 28.07.2008]

Markantseks näiteks, millise absurdini selline semantiline manipuleerimine võib viia, on endise õiguskantsleri Allar Jõksi vastuses EKN-i järelepärimisele abordiregulatsiooni õiguspärasuse kohta sisalduv väide:

loote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal – s.o. 15. raseduspäevast kuni lapse sünnini.¹

Sotsioloogiline seos

Sotsioloogilist seost kontratseptsiooni ja abortide vahel iseloomustab ehk kõige ilmekamalt 1992. a. USA Ülemkohtu otsus Planned Parenthood vs. Casey protsessil, milles kinnitati 1973. a. kurikuulsa Roe vs. Wade protsessi tulemust, millega legaliseeriti abort USA-s föderaaltasandil. See otsus sisaldab muuhulgas järgmist kinnitust:

teatud olulistes aspektides on abort sama iseloomuga kui otsus kasutada kontratseptiive... kahe aastakümne majandusliku ja sotsiaalse arengu jooksul on inimesed korraldanud intiimsuhteid ja teinud valikuid, mis määravad nende vaated iseenesele ja oma kohale ühiskonnas, toetudes abordi kättesaadavusele juhul, kui kontratseptsioon peaks alt vedama.²

Seega oli üheks motiiviks abortide seaduslikkuse taaskinnitamisel kontratseptiivide kasutamisel põhinev elustiil, mille kindlustamiseks pidi säilima aborditegemise võimalus, juhuks kui kontratseptiivid “alt veavad”.

Tõepoolest, ka abortide esmane legaliseerimine ise Euroopas ja Ameerikas, mitte ainult vastavate seaduste alalhoidmine, oli järeleandmine kontratseptiivide üha laiema kasutuselevõtu tagajärjel kujunenud nn “vajadusele”. Sisuline loogika töötas järgmiselt. Kontratseptiivide kasutuselevõtt muutis oluliselt “vabamaks” seksuaalsuhted ja see, millest “vabaneti”, oli kartus raseduse, uue elu ees. Kiiresti kasvas abieluväliste ja abielueelsete seksuaalsuhete arv ning kahanes abiellumus. Rasestumisvastaste vahendite endi omaduste või nende kasutamise ebakorrektsuse tõttu kasvas oluliselt ka “ootamatute” rasestumiste arv, millest enamik osutusid muidugi soovimatuteks. Nii kasvas nõudmine “aborditeenuse” järele, mis läänemaailmas seksuaalrevolutsiooni ajal riburada pidi ka seadustati. (Vahemärkus seksuaalrevolutsiooni kohta: nagu kõik teavad algas seksuaalrevolutsioon 60ndatel aastatel, aga vähesed annavad enesele aru, et see ei alanud mitte möödunud vaid ülemöödunud sajandi 60tel seoses kummi leiutamisega ja kondoomide kasutuselevõtuga. 1960ndatel jõudis seoses hormonaalsete kontratseptiivide kasutuselevõtuga kätte selle revolutsiooni uus aktiviseerumine ja väljumine igasuguse kontrolli alt.)

Praegu kuuleme üha, kuidas abortide arvu vähendamiseks on hädavajalik vähendada “soovimatuid” rasestumisi ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb tagada kontratseptiivide üldine kättesadavus ja kasutamisoskus – mis on sageli ka laste seksuaalkasvatuse keskne sisu. Seejuures osutatakse statistilisele seosele – kontratseptiivide üldisema ja järjekindlama kasutamisega saavutatakse abortide arvu vähenemine. Ja tõepoolest – ametlikku statistikat vaadates võib kergesti jääda selline mulje, ehkki andmed kontratseptiivide kasutamise kohta ei sisaldu ametlikus statistikas. Ent tuleb aru anda kahest asjast: esiteks, abortide olemasolev kõrge tase ise on kontratseptiivse kultuuri ja abortide legaalsuse tagajärg ning teiseks, statistika ei kajasta ega saagi kajastada kogu andmestikku. Statistikas kajastuvad registreeritud rasedused ja registreeritud abordid. Ükski hormonaaltableti kasutamise tagajärjel toimuv varajane abort statistikasse ei jõua. Vastavate arvutuste alusel on põhjust uskuda, et tegelikult on abortide arv hormonaalse kontratseptiivse kultuuri levikuga oluliselt suurenenud.³ Ent need tõendid on vaid kaudsed ja tõenäosuslikku laadi. Otsest statistilist kinnitust sellele arusaadavatel põhjustel ei ole.

Sotsioloogilisest aspektist on veel oluline vaadelda kontratseptiivide ja abordi seost rahvastiku kasvu suhtes. Nagu teame on seoses laste suremuse vähenemise ja eluea pikenemisega tänu üldisele tervishoiu edenemisele ja elukvaliteedi paranemisele, toimunud erinevates maailma regioonides mõnevõrra erinevatel aegadel ja erineva kiirusega rahvastiku oluline kasv. 18. sajandi lõpus formuleeris Thomas Robert Malthus oma kurikuulsa “rahvastiku seaduse”, mille kohaselt rahvaarv kasvab geomeetrilises, maa ressursid aga ainult aritmeetilises progressioonis, mistõttu maa ei suutvat suurenevat rahvastikku elatada. Malthuse ideede paikapidamatust näitab ilmekalt tõsiasi, et alates vähemalt ÜRO loomise ajast, mil tsentraliseeritud statistika on kättesaadav, on maailmas näiteks toiduainete osas igal aastal kasvanud inimese kohta toodetud toiduainete kogus, küll mitte väga palju, aga siiski. Põhimõtteliselt maltusiaanlikel ideedel põhinevad kõikvõimalikud rahvastikukontrolli ideoloogiad. Üks kõige mõjuvõimsamaid rahvusvahelisi organisatsioone selles vallas, International Planned Parenthood Federation, on ühtaegu nii suurim kontratseptiividide levitaja kui ka suurim abordipakkuja kogu maailmas. Selle organisatsiooni ideoloogide retoorika kohaselt on kontratseptiivide levitamine esmane ja hädavajalik samm nii rahvastikukasvu üldiseks piduramiseks kui ka abortide piiramiseks. Sellise retoorika on omaks võtnud paljude maade valitsused ning see on suurel määral ka ÜRO erinevate allüksuste pürgimuste aluseks. Selle strateegia elluviimise tulemusena on mitmeid maailma piirkondi, sh Euroopat, ootamas “demograafiline talv” ning jõuliselt levitatakse reproduktiivtervise terminoloogiat kasutades abordi kui “inimõiguse” ideoloogiat, mille alusel nõuda liberaalsete abordiseaduste vastuvõtmist ka nendes maades, kus seda veel ei ole tehtud. Samal ajal seotakse arenguabi andmine nendele maadele nõudega võtta omaks kontratseptiivsed programmid, mis, nagu eelnevalt öeldud, loovad omakorda soodsa pinnase “abordinõudluse” tekkeks. [Loe ülerahvastuse müüdist lähemalt Population Research Institute leheküljelt.]

Seega sotsioloogilises plaanis kasutatakse kontratseptsiooni ja aborte üksteist vastastikku toetavate ja võimendavate vahenditena eluvastase mentaalsuse levitamiseks ja kinnitamiseks.

Antropoloogiline seos

Eelpoolvaadeldud sotsioloogiline seos osutab põhimõttelisele antropoloogilisele seosele – abortide peamine toitepinnas on eluvastane hoiak. Viimast aga kultiveerib rasestumisvastaste vahendite harjumuslik kasutamine. Kontratseptiivne mentaalsus loob eeldused ja kalduvuse valida lapse tapmine, kui ta peaks vaatamata “ettevaatusabinõudele” olema siiski eostunud. Lapse tapmist tajutakse “õigusena”, kuna kontratseptiivset seksuaalelu elades “pidi” lapse eostumine olema välistatud, järelikult on siginenud laps süsteemi “viga”.

Mõistmaks, kuidas on kontratseptsioon ja abort omavahel seotud meie loomuse suhtes, võtame hästi lühidalt kokku Kiriku õpetuse inimlikust seksuaalsusest. Selle kohaselt on inimlik seksuaalsus vastavalt meie loomuse mõistuslikkusele ülendatud pelgalt loomalike instinktide vallast armastuse valda. Inimlik seksuaalsus on vahend armastuse väljendamiseks ja jagamiseks ning elu vastutustundlikuks edasiandmiseks selle kaudu vastavalt mehe ja naise psühho-füüsilisele komplementaarsusele ehk vastastikusele täiendavusele. Tõeliselt inimlik armastus on täielik, ustav ja viljakas. Ehkki iga konkreetse inimese armastus saab avalduda kogu tema elus ja ei pea tingimata sisaldama seksuaalset väljendust, on globaalses mastaabis seksuaalne dimensioon inimliku armastuse möödapääsmatu osa. See on mehe ja naise vahelise armastuse intiimseim avaldus, milles nad saavad “üheks lihaks”; milles nende hingelist ühtsust väljendab ja toetab nende kehaline ühinemine. Selline seksuaalne ühinemine, mis oma viljakuses on ühtlasi inimkonna püsimise allikas, vajab nii oma ühendava kui eluandva funktsiooni tõttu erilist keskkonda, milles saaks kasvada ja küpseda nii armastus kui ka selle armastuse viljad – lapsed. Selliseks keskkonnaks on mehe ja naise vabal avalikul otsusel põhinev elukestev ja eksklusiivne abielu ning perekond selle laiendina. Et see on elukestev, tuleneb enese totaalsest andmisest teisele. Just enese andmise täielikkus tingib, et seda valikut ei saa tagasi võtta – vastasel juhul ei oleks see enam täielik. Ja ainult oma elu vastastikuse totaalse pühendamise taustal on kohane enese täielik kehaline andmine teisele abieluaktis. Teiselt poolt väljendab selle valiku totaalset terviklikkust abielu eksklusiivsus – ühe mehe ja ühe naise vastastikune pühendumine teineteisele välistades sellest intiimsusest kõik teised inimesed kui võimalikud partnerid. Sellise täieliku valiku ja pühendumise tulemusel saab mehest ja naisest abielus “üks liha”, nii et nad teatud mõttes omandavad vastastikku õiguse teineteise ihule ja seksuaalsed sidemed väljaspool abielu on rängalt ebaõiglased abikaasa suhtes.

Abielulise armastuse eesmärk on vastastikune kasvamine armastuses ja sellise armastuse raames elu (nii füüsilise kui vaimse) edasiandmine. Kuivõrd abielu teostub kõige intiimsemal tasandil abikaasade seksuaalse ühinemise kaudu, peab ka iga abieluakt olema avatud nende eesmärkide realiseerimisele. See peab olema abikaasade armastuse väljenduseks ning avatud uuele elule. Iga ühinemine, mis on vastuolus kummagi eesmärgiga, st. kas vastastikuse armastusühtsuse väljendamisega või võimalusega elu edasi anda, on vastuolus inimese loomusega.

Teoloogiline seos

Teoloogilisest küljest mainigem eelkõige moraaliteoloogilist seost – mõlemal juhul, nii kontratseptiivide kasutamise kui abordi puhul, kui need on sooritatud piisava teadlikkusega ja vabatahtlikult, on kristlase jaoks tegemist surmapatuga, st. pühitseva armu kaotamisega. (Nende puhul, kes on veel pärispatus või pühitseva armu juba kaotanud, on tegemist oma patukoorma kasvatamisega ning süveneva eemaldumisega oma inimsuse tõelisest realiseerimisest.) Nende tegude vahel on kahtlemata raskusastme erinevus, kuivõrd inimese tapmine on raskem kuritegu kui eostumise takistamine. Seda erinevust rõhutab veelgi asjaolu, et abordi teadliku sooritamisega kaasneb kristlase puhul tema ekskommunikatsioon – tema väljalülitamine kiriklikust osadusest –, mis on mõeldud eksimuse tõsiduse teadvustamiseks ja tungivaks üleskutseks seda kahetseda ning pöörduda. Teiselt poolt ei ole abordil ja kontratseptsioonil vahet selles mõttes, et nende sooritaja on vaimselt surnud, ja kes on surnud, see on surnud, mitte nii, et ühe puhul oled rohkem surnud kui teise puhul. Ehkki mõlemal puhul on tegemist ränga eksimusega, sõltub patu raskus nagu ikka ka selle sooritaja teadlikkusest ja tahtlikkusest.

Omaette huvitav küsimus on, kas kontratseptsioon on patt puhtuse või elu vastu. Väljapaistvad moraaliteoloogid on antud küsimuses erinevatel seisukohtadel. Ühed ütlevad, et kuna tegemist on spetsiifiliselt seksuaalakti väärastamisega, on see patt puhtuse vooruse vastu. Teised ütlevad, et kuna intentsioon on suunatud eostumise vältimisele, on tegemist patuga elu vastu, ehkki mitte otseselt inimese tapmisega. (Ma leian, et patte ei tehta mitte ühes või teises kategoorias, ehkki kategooriad võivad aidata neid analüüsida, vaid patte tehakse inimese loomuse ja Jumala tahte vastu, langegu nad siis mingisse selgesse kategooriasse või mitte. Kontratseptsiooni puhul näib, et patt ulatub üle kategooriate piiride.)

Abieluakt – nagu kogu Loodu ja iga loodud asi, eriti aga inimene – peegeldab Kolmainsust. Kolmainsuses näeme, kuidas Isa annab enese täielikult Pojale ja Poeg võtab Isa anni täielikult vastu ning annab ennast jäägitult tagasi Isale ning Isa ja Poja vastastikusest täielikust eneseandmisest lähtub Püha Vaim. Mitte, et need seosed oleksid mingilgi moel ajalised või üksteisele järgnevad, vaid kogu see vastastikune andmine, sündimine, lähtumine ongi üks ja igavene täiuslik Olemise akt, Jumal ise. Millele ma tähelepanu tahan juhtida, on see, et Püha Vaim, Kolmainsuse kolmas isik, lähtub Isast ja Pojast nende vastastikuses jäägitus eneseandmises ja teise vastuvõtmises, Ta on eraldiseisev isik JA Ta on samas nende ühtsus armastuses, Tema kui isik ongi nende Armastus, nende vastastikune And.

Sarnasus inimliku soojätkamisega on ilmne, ainult et viimane toimub vastavalt inimese loomusele. [Vrd. UDK instruktsioon Dignitas personae, 9: teod, mis võimaldavad tekkida uuel inimolendil, milles mees ja naine annavad iseend teineteisele, on trinitaarse armastuse peegeldus.] Olles ratsionaalne kehaline olend, on inimene kutsutud kogu oma arusaamise ja tahtega andma end armastuses teisele täielikult, st. hingeliselt ja kehaliselt. Mees on kutsutud andma end naisele kuni iseenese substantsi andmiseni. Ja naine on kutsutud teda täielikult vastu võtma andes samas iseennast täielikult temale kuni selleni, et võtab tema substantsi vastu oma substantsis. Kehalisel tasandil realiseerub see täielik andmine ja vastuvõtmine seemneraku ühinemises munarakuga. Ja kui munarakk viljastub, siis naine rasestub ja eostub uus inimene, uus isik. Mees annab ennast, naine annab ennast ja Jumal annab hinge. See uus isik kehastab mehe ja naise ühinemist armastuses, nende vastastikust andumist teineteisele, temas saab nähtavaks, et nad on “üks liha”, tema on nende ühenduse inkarnatsioon. Olgugi et kaugeltki mitte alati ei päädi abieluakt uue elu tärkamisega, on avatus uuele elule, “lahtiolek” uue isiku suhtes märk täielikust avatusest, usaldusest ja ustavusest oma abikaasa suhtes. Kui laps on nende vastastikuse armastusühtsuse kehastus, siis on avatus lapsele nende vastastikuse usalduse, ustavuse ja ühtsuse kriteerium, nende abielu kriteerium.

Muidugi ei ole see avatus uue inimelu tärkamisele tõelise ühenduse ainus kriteerium. Ja avatus võib olla hoolimatu, mõtlematu, vastutustundetu vmt. Selle avatuse adekvaatne kontekst on abielu, mis põhineb mehe ja naise teadlikul valikul kogu eluks, mis on suunatud kasvamisele armastuses. See vastastikune andmine, millest eelpool juttu oli, peab selleks, et olla autentne, realiseeruma ka igapäevases elus, elu rõõmude ja vaevade ühises kandmises, abi-elus. Seksuaalse ühinemise akt ühelt poolt väljendab, kinnitab ja värskendab seda vastastikust pühendumist, teiselt poolt annab just see kindel otsus elude püsivaks ühendamiseks armastuses aluse intiimseima ühinemise aktile ning perekonna oodatavale kasvamisele.

Kontratseptiivsete vahendite kasutamine väljendab selget soovi vältida võimaliku uue inimese eostumist. Teoloogilises plaanis väljendab see Jumala kuju eitamist meis, antropoloogilises plaanis eraldijäämist, enese täielikust andmisest hoidumist ja on seega vastuolus “üheks lihaks” saamisega seksuaalaktis ning “üheks lihaks” olemisega abielus. See, mida sellisel juhul seksuaalsuhtest otsitakse, on mitte isikute sügav osadus, vaid nauding, pinge maandamine vms. See akt muutub sisuliselt valetamiseks sügaval intiimsel tasandil. Žestidelt, liigutustelt, embustelt, mis peaksid väljendama isikute intiimseimat ühtsust, on võetud alus. Need ei väljenda enam oma isiku andmist. Nii muutuvad need märgiks mitte armastuses enese piiride ületamisest, vaid egoismis enesekesksusesse sulgumisest. Enesekesksuse kultiveerimine viib aga süvenevalt teise tõrjumiseni, kuni valmisolekuni ta tappa kui sissetungija, õdusa ja nauditava maailma lõhkuja või uute ja talumatute probleemide tekitaja.

Abort omakorda hävitab otseselt üldisema eesmärgi, mida abielu kannab – anda elu. Seega hävitab kontratseptsioon seksuaalakti ja abielu ühendava, abort aga selle eluandva tähenduse. Need kaks surmapattu koos on jagatud elu hävitajad ning nende juur ja samas vili on egoism, soovimatus teenida, mis on armastuse vastand.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et kontratseptsiooni ja abordi vaheline seos ilmneb teoloogilises plaanis Jumala kuju rikkumisena meis, antropoloogilises plaanis inimliku armastuse väärastamisena ja selle armastuse keskkonna lõhkumisena, sotsioloogilises plaanis teineteist vastastikku võimendavate tõeliste patu struktuuridena ühiskonna aluse – abielu ja perekonna – lõhkumiseks ja tervete rahvaste represseerimiseks ning bioloogilises aspektis kehastub see seos hormonaalsete kontratseptiivide kombineeritud mõjus.

Ja lõpetuseks. Armulauas ühineb Kristus meiega kui meie hinge Peigmees. Ta annab end meile täielikult – ihu ja hingega, kogu oma inimlikkuse ja jumalikkusega – ehkki varjatult. Meie peame Ta vastu võtma niisama täielikult, ihu ja hingega, andes samas iseennast koos kogu oma eluga Temale. See on intiimne armastuse-ühendus Kristusega, millest sünnib pühadus ja apostellik vaim, kui me ei võta Armulauda vastu juba ette soovimatuses muuta oma elu, võtta vastu uusi väljakutseid, vastata Püha Vaimu sisendustele, milleks Ta meid ka kutsuks, teiste sõnadega: kanda vilja. Veelgi enam, raske patu läbi me tapame Kristuse eneses. Võiks öelda, et ristimine on nagu eostumine igavesse ellu ja surm nagu igavesse ellu sündimine. Ent puudused ja pahed, millesse me klammerdume, on nagu kontratseptiivne mentaalsus, mis välistab Kristuse viljakuse meie elus ja meie patud on nagu abort, mis tapab meis igavese elu.

1 Õiguskantsler Allar Jõks, 2002, Vastus Eesti Kirikute Nõukogu avaldusele paluda kontrollida raseduse katkestamist reguleerivate seaduste vastavust EV põhiseadusele
2 Prof. Janet E. Smith, The connection between contraception and abortions
3 John F. Kippley, 1994, Birth Control & Christian Discipleship

Paavsti pöördumine Sotsiaalteaduste Akadeemia poole

Eile pöördus paavst Benedictus XVI Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia 16.-st plenaarsessioonist "Globaalmajanduse kriis. Teekonna ümberkavandamine." osavõtjate poole järgmise kõnega:

Kallid Akadeemia liikmed!

Mul on heameel teid tervitada teie kuueteistkümnenda plenaarsessiooni alguses, mis on pühendatud globaalse majanduskriisi analüüsimisele Kiriku sotsiaaldoktriinis esiletõstetud eetiliste printsiipide valguses. Ma tänan teie presidenti, professor Mary Ann Glendonit, tema lahkete tervitussõnade eest ja soovin palves kõige paremat teie ettevõtmise viljakuseks.

Ülemaailmne finantssüsteemi kokkuvarisemine on, nagu me teame, demonstreerinud käesoleva majandussüsteemi ning sellega seotud institutsioonide haprust. See on näidanud ka eelduse vigasust, mille kohaselt turg on võimeline ise ennast reguleerima, eraldi avalikust sekkumisest ja internaliseeritud moraalsete standardite toetusest. See eeldus põhineb ühekülgsel arusaamal majanduselust kui teatud ennast-kalibreerivast mehhanismist, mida ajendab egoism ja kasumiiha. Sellisena jääb märkamata majanduse kui inimeste poolt ja inimeste jaoks mõeldud tegevuse olemuslikult eetiline loomus. Selle asemel, et näha majandust pelgalt tootmise ja tarbimise spiraalina kitsalt-mõistetud inimlike vajaduste vaates, tuleb seda näha pigem inimliku vastutuse kandmisena, mis on sisimalt suunatud isiku väärikuse edendamisele, ühise hüve saavutamisele ning indiviidide, perekondade ja ühiskondade terviklikule – poliitilisele, kultuurilisele ja vaimsele – arengule. Selle täielikuma inimliku mõõtme tunnustamine nõuab omakorda just sellist multidistsiplinaarset uurimist ja mõtiskelu, mille Akadeemia käesolev sessioon on ette võtnud.

Oma entsüklikas Caritas in veritate märkisin ma, et "käesolev kriis kohustab meid oma teekonda ümber-kavandama, seadma enesele uued reeglid ja avastama ettevõtmise uued vormid" (nr. 21). Teekonna ümberkavandamine tähendab, muidugi, ka vaatamist kõikehõlmavatele ja objektiivsetele standarditele, mille põhjal hinnata struktuure, institutsioone ja konkreetseid otsuseid, mis suunavad ja juhatavad majanduselu. Tuginedes oma usule Jumal Loojasse, kinnitab Kirik universaalse loomuseaduse olemasolu, mis on nende kriteeriumite ülim allikas (cf. ibid., 59). Ent ta on niisamuti veendunud, et selle, loodusse enesesse kirjutatud eetilise korra printsiibid on inimmõistuse jaoks hoomatavad ning et sellistena tuleb need võtta praktiliste otsustuste aluseks. Inimliku tarkuse suure pärandi osana on loomulik moraaliseadus, mille Kirik on omaks võtnud, puhastanud ja mida arendanud kristliku ilmutuse valgusel, nagu majakas, mis juhatab indiviidide ja kogukondade pingutusi taotleda hüve ja vältida kurja, suunates nende pühendumist tõeliselt õiglase ja inimliku ühiskonna ülesehitamisel.

Hädavajalike printsiipide seas, mis kujundavad sellist terviklikku eetilist lähenemist majanduselule, peab olema ühise hüve edendamine, mis põhineb austusel inimisiku väärikuse vastu ning mida tunnustatakse tootmis- ja kaubandussüsteemide, poliitiliste institutsioonide ja sotsiaalhoolekande esmase eesmärgina. Meie päevil on hool ühise hüve eest omandanud märgatavalt globaalsema mõõtme. Ühtlasi on saanud üha ilmsemaks, et ühine hüve hõlmab vastutust tulevaste põlvkondade ees; põlvkondadevahelist solidaarsust tuleb seega tunnistada kui üht põhilist eetilist kriteeriumit mistahes sotsiaalse süsteemi hindamisel. Need realiteedid osutavad globaalse majanduse valitsemisprotseduuride tugevdamise pakilisusele, ehkki vajaliku austusega subsidiaarsusprintsiibi vastu. Lõpuks aga peavad kõik majandusotsused ja -poliitikad olema suunatud "armastusele tões", kuivõrd tõde hoiab alal ja suunab armastuse vabastavat väge üha-sattumuslike inimlike sündmuste ja struktuuride keskel. Sest "ilma tõeta, ilma usalduseta ja armastuseta selle vastu, mis on tõene, ei saa olla mingit ühiskondlikku südametunnistust ega vastutust, ning sotsiaalne tegevus suubub privaatsete huvide ja võimu loogika teenimisse, päädides ühiskondliku killunemisega" (Caritas in Veritate, 5).

Nende mõtetega, kallid sõbrad, väljendan ma veelkord oma veendumust, et käesolev plenaarsessioon annab oma panuse meie maailma ees seisvate tõsiste sotsiaalsete ja majanduslike väljakutsete sügavamaks vaagimiseks ning aitab osutada teed edasiminekuks, et astuda nendele väljakutsetele vastu tarkuse, õigluse ja tõelise inimlikkuse vaimus. Ma kinnitan teile veelkord, et palvetan teie olulise töö eest ning teie ja teie lähedaste peale kutsun ma kogu südamest Jumala rõõmu ja rahu õnnistuse.