Kardinal Francis Arinze

Jumaliku Liturgia ja Sakramentide Kongregatsiooni prefekti kardinal Francis Arinze "Q&A":
1. Kas sakramendid on pääsemiseks hädavajalikud?

2. Kas katoliiklased võivad osaleda protestantlikul jumalateenistusel?
3. Ladina Missast.
4. Liturgilisest tantsust, ilmalikust muusikast Missal.
5. Vaimulikest bukkettidest.
6. Põlvitamisest, põlvituspinkidest, altaribalustraadist.
7. Harry Potterist ja akupunktuurist.
8. Hääletamine abortide poolt ja Püha Armulaua vastuvõtmine.

Podcastid kardinal Arinzega.

Issand sõitleb üleastujaid preestreid

Malaki 2:

1 Ja nüüd teie kohta, preestrid,
  on otsus see:

2 kui te ei kuula ega võta südamesse,
  et te peate andma au mu nimele,
  ütleb vägede Issand,
  siis ma läkitan teie vastu needuse
  ja muudan teie õnnistused needuseks,
  jah, needuseks,
  sest te ei ole võtnud seda südamesse.
3 Vaata, ma sõitlen teie seemet
  ja puistan teile rooja näkku,
  teie pidupäevade rooja,
  ja teid endid viiakse selle juurde.
4 Ja te saate tunda,
  et mina olen teile läkitanud selle otsuse,
  et minu leping Leeviga jääks püsima,
  ütleb vägede Issand.
5 Minu leping temaga
  oli elu ja rahu,
  ja ma andsin selle temale,
  et ta kardaks;
  ja ta kartis mind,
  ta värises mu nime ees.
6 Tõeõpetus oli tal suus
  ja pettust ei leitud tema huulilt.
  Rahus ja siiruses käis ta minuga
  ja pööras paljusid ära patust.
7 Jah, preestri huuled talletavad tarkust
  ja tema suust otsitakse õpetust,
  sest tema on vägede Issanda käskjalg.
8 Aga teie olete lahkunud sellelt teelt,
  olete õpetusega pannud paljusid komistama,
  olete rikkunud Leevi liidu,
  ütleb vägede Issand.
9 Sellepärast teen minagi teid
  põlatuiks ja armetuiks kõigi rahvaste juures,
  sest te pole tähele pannud minu teid,
  vaid olete õpetuses olnud erapoolikud.

Kaitsekõned paavstile

Rahvusvahelises meedias juba mõnda aega kestnud katsed seostada paavst Benedictus XVI laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumite varjamisega või tegevusetusega nende suhtes on näidatud olevat alusetud ja kantud pigem soovist diskrediteerida Kirikut kui soovist selgitada välja tõde. Viiteid mõningatele artiklitele:

• Phil Lawler, Catholicculture.org, 25.03: The Pope and the Murphy case: what the New York Times story didn't tell you
• Sean Murphy, Catholic Education Resource Center, 25.03: A Response to Christopher Hitchens' The Great Catholic Coverup
• Westminsteri peapiiskop Vincent Nichols, 26.03: Child abuse committed within the Catholic Church and its concealment is deeply shocking and totally unacceptable
• John Allen Jr., National Catholic Reporter, 26.03: Keeping the record straight on Benedict and the crisis
• Isa Raymond J. de Souza, National Review Online, 27.03: A Response to the New York Times
• New Yorgi peapiiskop Timothy Dolan, 28.03: Märkused jutlusel, To Whom Shall We Go?
• National Catholic Register, 28.03: ‘The Pope Must Resign’? Bishops Respond
  
• Isa Thomas T. Brundage, JCL, Catholic Anchor Online, 29.03: Setting the record straight in the case of abusive Milwaukee priest Father Lawrence Murphy
• George Weigel, First Things, 29.03: Scoundrel Time(s)
• James Tillman, Lifesitenews.com, 29.03: Accusations that Pope Complicit in Abuse Cover-Up Fall Flat
• Kardinal William Levada, Catholic San Francisco Online, 30.03 (26.03): The New York Times and Pope Benedict XVI: how it looks to an American in the Vatican
• Isa Joseph Fessio, S.J., Insight Scoop, 09.04: Let's Get the Story Straight: Defrocking and Divorce

Catechism on Modernism

P. Pius X entsüklika Pascendi Dominici Gregis (1907) katekismuse kujul:

Intervjuu kardinal Levadaga

Isa Thomas Rosica (Salt + Light Television) intervjuu Usudoktriini Kongregatsiooni prefekti, kardinal William Levadaga:

(Viide: Whispers in the Loggia)

Uued ressursid Vatikani lehel

Vatikan on teinud oma ressurside lehel kättesaadavaks Püha Tooli ametlikud aktid.

Maarjakuulutuse kirik

Oremus pro Pontifice

(Link: Rorate Coeli)

Vatikanil uus lehekülg

Vatikan avas uue lehekülje aadressil www.resources.va, millel edastatakse multimeedia informatsiooni jooksvatel teemadel. Ühtlasi on võimalik Vatikani uudiseid järgida nüüd kuues keeles Twitteri kaudu.

Paavsti kiri Iirimaa katoliiklastele

Laupäeval andis paavst välja oma kirja Iirimaa katoliiklastele, mis käsitleb Iiri Katoliku Kirikus asetleidnud laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumeid. Vatikani pressiesindaja isa Federico Lombardi SJ esitlus paavsti kirjast. Tõlgin siinkohal kriisi põhjuseid käsitleva lõigu kirjast:

4. Viimastel aastakümnetel on aga Kirik teie maal pidanud vastamisi seisma uute ja tõsiste väljakutsetega usule, mis tulenevad Iiri ühiskonna kiirest ümberkujunemisest ja sekulariseerumisest. On aset leidnud väga kiire ühiskondlik muutus, mis on sageli negatiivselt mõjunud inimeste traditsioonilisele katoliikliku õpetuse ja väärtuste järgimisele. Liigagi sageli eirati sakramentaalseid ja harduspraktikaid, mis toetavad usku ja aitavad sellel kasvada, nagu sagedane piht, igapäevane palve ja iga-aastased rekollektsioonid. Märkimisväärne oli sel perioodil, ka preestrite ja orduliikmete poolt, mõtlemis- ja ilmalike reaaliate hindamisviiside omaksvõtmine ilma nende piisava sidumiseta Evangeeliumiga. Vatikani II Kirikukogu poolt pakutud uuenemisprogrammi tõlgendati mõnikord valesti ja tõepoolest, asetleidvate sügavate sotsiaalsete muutuste valguses ei olnud kaugeltki kerge aru saada, kuidas seda kõige paremini ellu viia. Muuhulgas ilmnes headel kavatsustel põhinev ent ekslik kalduvus vältida karistuste määramist kanooniliselt hälbivates situatsioonides. Selles üldise kontekstis tuleb püüda mõista laste seksuaalse kuritarvitamise häirivat probleemi, mis on olulisel määral andnud tõuget usu nõrgenemisele ning austuse kadumisele Kiriku ja tema õpetuste vastu.

Ainult hoolikalt uurides neid paljusid elemente, millest tulenes käesolev kriis, saab ette võtta selle põhjuste selgepilgulise diagnoosi ning leida tõhusa ravimi. Kindlasti saame tegurite hulka arvata ebaadekvaatsed protseduurid preestri- ja ordukandidaatide sobivuse määramiseks; ebapiisava inimliku, moraalse, intellektuaalse ja vaimse formatsiooni seminarides ja novitsiaatides; ühiskonna kalduvuse soosida kleerust ja teisi autoriteedi-figuure; ning nihestunud mure Kiriku reputatsiooni ja skandaali vältimise eest, millest tulenes võimetus rakendada olemasolevaid kanoonilisi karistusi ja kaitsta iga isiku väärikust. Need tegurid, millel on olnud nii traagilised tagajärjed ohvrite ja nende perekondade elus, nõuavad pakilisi vastumeetmeid ning on varjutanud Evangeeliumi valguse sellisel määral, mida ei suutnud saavutada isegi sajandeid kestnud tagakiusamine.

Piiskop Fulton Sheen

Esimese tele-evangelisti viimane jutlus:

Piiskop Fulton Sheeni kateheetilised loengud (Tänan lingi eest isa Pauluse nime all kirjutavat kommentaatorit)

TÄIENDATUD 19.09.2012
Veel materjale:
Kanoniseerimisprotsessi leht
EWTN: The Spiritual Legacy of Archbishop Fulton Sheen
Scribd: mõned kirjutised
Goodreads: Quotes

Paavstid ja püha Joosep

Püha Joosepi, Kiriku kaitsja suurpühal

Pius IX määrus Quemadmodum Deus
Leo XIII entsüklika Quamquam pluries
Leo XIII palve püha Joosepi poole
Pius X palve püha Joosepi poole
Benedictus XV motu proprio Bonum sane
Johannes XXIII apostellik kiri Le voci che da tutti
Johannes XXIII -- p. Joosepi paavst
Paulus VI jutlus püha Joosepi suurpühal
Johannes Paulus II apostellik ekshortatsioon Redemptoris custos
Benedictus XVI jutlus püha Joosepi suurpüha eelõhtul

Artikkel katoliku entsüklopeedias
Palveid püha Joosepi poole: A, B, C

p. Cyrilli kiri Nestoriusele

Aleksandria p. Cyrilli mälestuspäeval

Aleksandria patriarh Cyrilli 2. kiri Konstantinoopoli patriarh Nestoriusele

[...] Ja nüüd ma kutsun Sind üles, kui vend Issandas, esitama rahvale õpetuse sõna ja usu doktriini täies selguses ning mõtlema sellele, et isegi vähima neist, kes Kristusesse usuvad, eksitusse viimine asetab eksiteele viija Jumala talumatu põlu alla. Ja kui suurt hoolikust ja oskust see nõuab, kui murega löödute hulk on nii suur, et me võiksime edasi anda tõe tervendava sõna neile, kes seda otsivad. Kuid me tuleme sellega suurepäraselt toime, kui me anname edasi pühade Isade sõnad ja kuuletume kiivalt nende korraldustele, tõestades endist, kas me oleme usus vastavalt sellele, mis on kirjutatud, ning viime oma mõtted kooskõlla nende sirgemeelse ja laitmatu õpetusega.

See püha ja suur Kirikukogu [st. Nikaia] ütleb seepärast, et ainusündinud Poeg, sündinud loomuse poolest Jumal Isast, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, Valgus Valgusest, kelle kaudu Isa on teinud kõik asjad, laskus alla ja sai lihaks ja tehti inimeseks, kannatas ja tõusis taas kolmandal päeval ja läks üles taeva. Neid sõnu ja neid määrusi me peame järgima, mõtiskledes, mida tähendab, et Jumala Sõna on lihaks saanud ja tehtud inimeseks. Sest me ei ütle, et Sõna loomus muutus ja sai lihaks või et see muudeti terviklikuks inimeseks, kes koosneb hingest ja ihust; vaid et Sõna, olles isikuliselt [hüpostaatiliselt] ühendanud enesega mõistusliku hinge poolt elustatud liha, sai sõnulväljendamatul ja mõistetamatul moel inimeseks ning Teda hüüti Inimese Pojaks mitte ainult selle tõttu, et Ta soovis või et Talle oli meelepärane olla nõnda kutsutud, ega ka selle tõttu, et Ta oleks enesele võtnud isiku, vaid kuna kaks loomust toodi kokku tõelises ühenduses, siis moodustub mõlemast üks Kristus ja üks Poeg; sest ühenduse läbi ei kaotata loomuste erinevust, vaid jumalus ja inimsus saavad oma sõnulseletamatu ja väljendamatu ühenduse kaudu meie jaoks täiuslikult üheks Issandaks Jeesuseks Kristuseks. Nõnda siis Tema, kes oli olnud enne kõiki aegu ja oli sündinud Isast, öeldakse olevat sündinud liha järgi naisest, mitte nagu oleks Tema jumalik loomus saanud oma olemasolu alguse pühast Neitsist (sest oleks absurdne ja rumal öelda, et see, kes on olnud enne kõiki aegu, ühtmoodi igavikuline koos Isaga, vajaks mingit teist olemise algust), vaid kuna meie jaoks ja meie päästmiseks ühendas Ta isikuliselt [hüpostaatiliselt] enesega inimliku ihu ja tuli esile naisest, sel moel öeldakse Ta olevat sündinud liha järgi; sest esmalt ei sündinud pühast Neitsist tavaline inimene ja seejärel tuli alla Sõna ja asus temasse, vaid ühendus olles aset leidnud üsas eneses, öldakse Ta olevat sündinud liha järgi, omistades iseenesele omaenese liha sündimise. Selle tõttu me ütleme, et Ta kannatas ja tõusis taas üles; mitte nagu oleks Jumala Sõna oma enese loomuses kannatanud vorpe või naeltega läbistamist või mistahes teisi haavu, sest Jumalik loomus ei saa kannatada, kuivõrd see on kehatu, vaid kuna see, millest oli saanud Tema enese ihu, kannatas sel moel, öeldakse ka Teda olevat kannatanud meie eest; sest Tema, kes iseeneses oli võimetu kannatama, oli kannatavas ihus. Samal moel mõtleme ka Tema suremisest; sest Jumala Sõna on loomu poolest surematu ja hävimatu ning on elu ja elu-andev; kuna aga Tema enese ihu maitses, nagu Paulus ütleb, Jumala armust surma iga inimese eest, öeldakse Teda ennast olevat kannatanud surma meie eest, mitte nagu Ta oleks mingil moel kogenud surma omeenese loomuses (sest oleks hullumeelsus nõnda öelda või mõelda), vaid kuna, nagu ma äsja ütlesin, Tema liha maitses surma. Samal moel, Tema liha olles üles äratatud, räägitakse sellest, kui Tema ülestõusmisest, mitte nagu Tema [ise] oleks langenud hävingusse (Jumal hoidku), vaid kuna Tema enese ihu äratati taas üles. Seepärast me tunnistame ühte Kristust ja Issandat, mitte nagu kummardades inimest koos Sõnaga (et see väljend “koos Sõnaga” ei tooks mõttesse jagunemise ideed), vaid kummardades Teda kui ühte ja sama, sedavõrd kui Sõna ihu, millega Ta istub Isa juures, ei ole lahutatud Sõnast enesest, mitte nagu Temaga istuks kaks poega, vaid üks ühenduse tõttu lihaga. Kui me aga tõrjume tagasi isikulise [hüpostaatilise] ühenduse kui võimatu või kohatu, siis langeme kahest pojast rääkimise eksitusse, sest peaksime paratamatult eristama ja ütlema, et seda, kes oli õigupoolest inimene, austati Pojaks nimetamisega ning sellele, kes oli tõepoolest Jumala Sõna, kuulub loomu poolest nii Poja nimi kui reaalsus. Seepärast ei tohi me lahutada üht Issandat Jeesust Kristust kaheks Pojaks. Samuti ei ole õigele usule sugugi kohane, nagu mõned teevad, pidada ühendust isikute ühenduseks; sest Pühakiri ei ole öelnud, et Sõna ühendas enesega inimese isiku, vaid et see sai lihaks. See väljend aga, “Sõna sai lihaks”, ei saa tähendada midagi muud, kui et Ta sai osa meiega sarnasest lihast ja verest; Ta tegi enese omaks meie ihu ja tuli inimesena esile naisest, mitte loobudes oma olust Jumalana või oma sündimisest Jumal Isast, vaid võttes enesele liha jäädes selleks, mis Ta oli. Seda kuulutab õige usk kõikjal. See oli pühade Isade tunnetus; seepärast hakkasid nad kutsuma püha Neitsit Jumalaemaks, mitte nagu Sõna loomus või Tema jumalus oleks pühast Neitsist alguse saanud, vaid kuna temast sündis see püha ihu koos mõistusliku hingega, milles Sõna, olles sellega isikuliselt [hüpostaatiliselt] ühendatud, öeldakse olevat sündinud liha järgi. Seepärast kirjutan ma nüüd neist asjust Sulle armastusest Kristuse vastu, anudes Sind kui vend ja andes Sulle tunnistust Kristuse ja valitud inglite ees, et Sa neist asjust mõtleksid ja õpetaksid koos meiega, et Kirikute rahu kestaks ning kooskõla ja armastuse side Jumala Preestrite vahel püsiks katkematuna.

p. Patricu Lorica

Nimetatud ka p. Patricku Rinnaplaadiks, teise nimega "Hirve hüüd" ehk iiri keeli "Fáed Fíada"

Täna ma võtan üll
   tohutu väe
   hüüdes Kolmainu poole
   uskudes Kolmesust
   tunnistades Ühtsust
   kõiksuse Loojas

Täna ma võtan üll
   Kristuse sünni- ja ristimisväe
   Tema ristilöömis- ja matmise väe
   Tema ülestõusmis- ja teavasseminemisväe
   Tema taastulemisväe Viimseks Kohtuks

Täna ma võtan üll
   keerubite armastusväe
   inglite kuulekuse
   peainglite teenimise
   ülestõusmise lootuse tasule
   patriarhide palved
   prohvetite kuulutuse
   apostlite õpetuse
   tunnistajate usu
   neitsite süütuse
   õiglaste teod

Täna ma võtan üll
   taevase väe
   Päikese sära
   Kuu hiilguse
   tule kiirguse
   välgu sähvatuse
   tuule kiiruse
   mere sügavuse
   maa püsivuse
   kalju kindluse

Täna ma võtan üll
   Jumala väe mind juhtima
   Jumala jõu mind hoidma
   Jumala tarkuse mind juhatama
   Jumala silma et näha
   Jumala kõrva et kuulda
   Jumala sõnad et kõnelda
   Jumala käe mind katma
   Jumala tee mind kandma
   Jumala kilbi mind varjama
   Jumala hulgad mind päästma
      saatana sepitsustest
      pahede võrgutustest
      liha püünistest
      kurja soovijate käest
         olgu kaugel või lähedal
         olgu üksi või hulgana

Täna ma kutsun
   neid vägesid astuma
      minu ja kurja vahele
   iga halastamatu väe vastu
      mis ründab mu ihu ja hinge
   valeprohvetite lausumise vastu
   paganate mustade seaduste vastu
   hereetikute valeõpetuste vastu
   ebajumalateenrite riugaste vastu
   nõidade ja võlurite sõnumise vastu
   iga teadmise vastu mis mürgitab
      inimese ihu või hinge

Kristus kaitse mind täna
   mürgi eest
   põlemise eest
   uppumise eest
   haavade eest
      et jääks mulle mu tasu

Kristus mu kõrval Kristus mu ees
Kristus mu taga Kristus mu sees
Kristus mu kohal Kristus mu all
Kristus mu paremal vasemal
Kristus mu lamades Kristus mu tõustes 
Kristus mu istudes [pikali heites]
Kristus südames kõigil kes mõtlevad must 
Kristus kõigil kes räägivad minuga suus
Kristus silmades kõigil kes näevad mind
Kristus kõrvades kõigil kes kuulevad mind 

Täna ma võtan üll
   tohutu väe
   hüüdes Kolmainu poole
   uskudes Kolmesust
   tunnistades Ühtsust
   kõiksuse Loojas

[Issand on pääste 
Issandalt on pääste
Kristuses on pääste
olgu Sinu pääste Issand alati meiega]

Iirikeelne versioon:

Naomh Pádraig lúireach (Fáed Fíada)

Atomriug indiu
   niurt tríun
   togairm Tríndóite
   cretim treodatad
   foísitin oendatad
   i nDúilemon dáil.

Atomriug indiu
   niurt gene Chríst cona baithius
   niurt a chrochtho cona adnacul
   niurt a esséirgi cona ḟresgabáil
   niurt a thoíniuda fri brithemnas mbrátho.

Atomriug indiu
   niurt gráid Hiruphin;
   i n-aurlattaid aingel
   i frestul archaingel
   i frescisin esséirgi ar chenn fochraicce
   i n-ernaigdib úasalathrach
   i tairchetlaib fáthe
   i praiceptaib apstal
   i n-iressaib foísmedach
   i n-enccai noebingen
   i ngnímaib fer fírían.

Atomriug indiu
   niurt nime
   soilsi gréine
   étrochtai ésci
   áini thened
   déini lóchet
   lúaithi gaíthe
   fudomnai maro
   tairismigi thalman
   cobsaidi ailech.

Atomriug indiu
   niurt Dé dom lúamairecht;
   cumachtae nDé dom chumgabáil
   cíall Dé dom imthús
   rosc nDé dom remcisin
   clúas Dé dom étsecht
   bríathar Dé dom aurlabrai
   lám Dé dom imdegail
   intech Dé dom remthechtas
   scíath Dé dom immdítin
   sochraite Dé dom anacul
      ar intledaib demnae
      ar aslaigib dúalchae
      ar airrechtaib aicnid
      ar cach nduine mídúthrastar dam
         i céin ocus i n-ocus
         i n-úathad ocus i sochaidi.

Tocuirir etrum indiu inna huli nertso
   fri cach nert n-amnas fristaí dom churp ocus dom anmain
   fri tairchetla saebḟáthe
   fri dubrechtu gentliuchtae
   fri saebrechtu eretecdae
   fri imchellacht n-idlachtae
   fri brichtu ban ocus gobann ocus druad
   fri cach fiss arachuili corp ocus anmain duini.

Críst dom imdegail indiu
   ar neim
   ar loscud
   ar bádud
   ar guin
      condomthair ilar fochraicce.

Críst limm, Críst reum, Críst im degaid
Críst indium, Críst íssum, Críst úassum
Críst dessum, Críst túathum
Críst i llius, Críst i ssius, Críst i n-érus
Críst i cridiu cach duini rodomscrútadar
Críst i ngiun cach oín rodomlabrathar
Críst i cach rusc nomdercadar
Críst i cach clúais rodomchloathar.

Atomriug indiu
   niurt tríun
   togairm Tríndóite
   cretim treodatad
   foísitin oendatad
   i nDúilemon dáil. 

P. Patrickust eesti keeles

Tänase p. Patricku mälestuspäeva puhul soovitan tutvuda Toivo Heinla koostatud ülevaatega p. Patrickust ja tema kirjadest.

Alandlikkuse litaania

Kardinal Rafael Merry del Val (1865-1930, vt. ka), Püha Tooli riigisekretär paavst Pius X ajal

Oo Jeesus! tasane ja südamelt alandlik, võta mind kuulda.
Soovist olla hinnatud, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla armastatud, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla ülistatud, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla austatud, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla kiidetud, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla eelistatud, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla nõuandjaks, vabasta mind, Jeesus.
Soovist olla heaks kiidetud, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest alandamise ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest põlguse ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest etteheidete ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest laimamise ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest unustussejäetuse ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest naeruvääristamise ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest ülekohtu ees, vabasta mind, Jeesus.
Kartusest kahtlustuste ees, vabasta mind, Jeesus.
Et teisi armastataks rohkem kui mind, Jeesus, anna mulle armu soovida.
Et teisi hinnataks kõrgemalt kui mind, Jeesus, anna mulle armu soovida.
Et maailma silmis teised kasvaksid ja mina kahaneksin, Jeesus, anna mulle armu soovida.
Et teisi valitaks ja mind jäetaks kõrvale, Jeesus, anna mulle armu soovida.
Et teisi kiidetaks ja mind ei märgataks, Jeesus, anna mulle armu soovida.
Et teisi eelistataks minule kõiges, Jeesus, anna mulle armu soovida.
Et teised saaksid minust pühamaks, ja mina saaksin nii pühaks kui ma peaksin, Jeesus, anna mulle armu soovida.

Kardinal Levada oikumeeniast

6. märtsil pidas kardinal William Joseph Levada, Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt, Kingstonis, Ontarios, Queensi Ülikooli Newmani Keskuses kõne "500 aastat pärast p. John Fisherit: Benedictuse oikumeenilised initsiatiivid anglikaanide suhtes". Kõne oli pühendatud anglikaanidega peetud oikumeeniliste läbirääkimiste ajaloole ning paavst Benedictus XVI apostelliku konstitutsiooni Anglicanorum coetibus sisule ja saamisloole, ent puudutas ka oikumeeniat laiemalt. Toon siinkohal ära tõlke tema kõne osast, mis puudutab just oikumeeniat üldiselt.

[...] Võib öelda, et oikumeenia eesmärk on ühinemine Katoliku Kirikuga. Ent ühinemise suunas töötamise protsess ise tekitab muutuse kirikutes ja kiriklikes kogukondades, mis on vastastikuses dialoogis; ühendusse astumise konkreetsed juhud tõepoolest muudavad Katoliku Kirikut rikastamise teel. Lubage mul kohe lisada, et kui ma ütlen ‘rikastamise’, siis ma ei pea silmas mingite olemuslike pühitsuse ja tõe elementide lisandumist Katoliku Kirikule. Kristus on varustanud ta kõigi olemuslike elementidega. Ma pean silmas nende olemuslike elementide väljendusviiside lisandumist, viiside, mis aitavad kõigil paremini mõista Kiriku jumaliku rajaja poolt talle antud ammendamatuid aardeid.

Kristlastevahelise nähtava ühtsuse uuest reaalsusest ei tohiks mõelda kui eraldiseisvate elementide kokkusaamisest, mis siiani ei ole mingis kogukonnas [koos] eksisteerinud. Vatikani II Kirikukogu õpetab selgelt, et kõik pühitsuse ja tõe elemendid, mis Kristus Kirikule andis, leiduvad Katoliku Kirikus. See, mis on uus, ei ole seega mitte millegi siiani puudunud olemusliku omandamine. See, mis on uus, selle asemel, on Katoliku Kirikus juba leiduvatele igavikulistele tõdedele ja pühaduse elementidele uue fookuse või erineva rõhuasetuse andmine selle kaudu, kuidas neid elatakse erinevates usklike gruppides, keda Kristus kutsub tulema kokku täiuslikus ühenduses üksteisega, rõõmustades usutunnistuse, seadustiku, kultuse ja armastuse sidemeis erinevatel viisidel, mis harmooniliselt sobituvad.

Kuna Kirik on nagu sakrament, kannab ta eneses Kristuse tõde ja armu. Kui me ütleme, et Kristus ilmutab Jumalat, ja et Kirik kannab Kristuse ilmutust maailmas, siis tunnistame, et valgustamata inimmõistus ei suuda täiuslikult tunda Jumala teid. Me inimesed vajame ilmutust, valgustamist. Ristimine, kui kristliku usu alussakrament, on tavapärane vahend, et see valgustamine hakkaks meie mõistust läbistama. Ent isegi sedasi, ehkki Jumal on Kristuses ilmutanud enese kohta ja meie suhte kohta Temasse niipalju kui me vajame, ületavad ilmutatud tõed lõpmatu Jumala kohta ikkagi meie lõpliku mõistuse. Meie tunnetuses Jumalast ja Tema tööst on alati müsteeriumi element. Seepärast on täiesti ootuspärane, et kuigi me võime õigesti teada seda, mida saab tões öelda, on täielikule teadmisele sellest, mida see tähendab, abiks paljude gruppide kaemuslik mõtlus sama müsteeriumi üle.

See kaemuslik mõtlus ei ole pelgalt akadeemiline harjutus. See on möödapääsmatult ka kummardamine. Just sellepärast ühendab Vatikani II Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, Lumen gentium, tihedalt tõe elemendid pühitsuselementidega. Kummardamine aitab tungida jumaliku tõe sügavusse armastajate selgusega, kes on saanud tundma oma armastatut tema armastuse läbi nende vastu. Ja nii ärgitab kummardamine usklikke uurima, just samamoodi, kui nende uurimine tugevdab nende armastust Jumala vastu, kelle headust nad on tundma õppinud.

Nähtav ühtsus Katoliku Kirikuga ei tähenda absorbeerumist monoliidis, kus absorbeerunud keha kaob suuremas tervikus, nagu kaoks lusikatäis suhkrut, kui see lahustada tassis kohvis. Pigem võiks nähtavat ühtsust Katoliku Kirikuga võrrelda orkestrikoosseisuga. Mõned instrumendid, nagu klaver, saavad mängida kõiki noote. Ei ole ühtegi nooti, mis on klaveril ja mida poleks ka viiulil või harfil või flöödil või tuubal. Aga kui need instrumendid mängivad noote, mis on klaveril, siis neid noote rikastatakse ja täiendatakse. Tulemuseks on sümfooniline, täielik ühendus. Võib ehk öelda, et oikumeeniline liikumine soovib jõuda kakofoonialt sümfooniale, kus kõik mängivad samu doktrinaalse selguse noote, samu pühitsustöö kooskõlalisi akorde, järgides kristliku käitumise rütmi armastuses ja täites maailma Jumala Sõna kauni ja kutsuva kõlaga. Ehkki teised instrumendid võivad end häälestada klaveri järgi, ei saa neid üheskoos mängides klaveriga segi ajada. On Jumala tahe, et need, kellele Jumala Sõna on suunatud, see tähendab maailm, kuuleksid ühte meeldivat meloodiat, mille muudab hiilgavaks paljude eri instrumentide panus.

Katoliku Kirik läheneb oikumeenilisele dialoogile veendumuses, nagu väljendab Vatikani II Kirikukogu dekreet oikumeeniast, et: “Meie Issand usaldas kõik Uue Lepingu õnnistused ainuüksi apostellikule kolleegiumile, mille pea on Peetrus, selleks et rajada üht Kristuse Ihu maa peal, millesse peavad saama täielikult integreeritud kõik, kes mistahes moel kuuluvad Jumala rahva hulka.” (Dekreet oikumeeniast Unitatis redintegratio)

Ta usub, et ta on Kristuse Müstiline Ihu ja ta on veendunud, et Kristuse Kirik subsisteerib temas, sest ta tunnistab, et ehkki ta on nagu klaver, millel on kõik noodid, see tähendab kõik pühitsuse ja tõe elemendid, jagab ta paljusid neist nootidest teiste kogukondadega ja sageli on neil kogukondadel kaunis viis nende nootide kõlada laskmiseks, mis võib viia tõe ja pühaduse kõrgendatud tunnustamisele, nii Katoliku Kirikus kui tema oikumeenia-püüdluse partnerites.

Paljud ortodoksi ja ida-katoliku kirikud näiteks kujundavad oma kirikuhooned ja neis pühitsetavad liturgiad rõhuasetusega eshatonile – teispoolsele elule. See, kes astub kreeka risti kujulisse hoonesse, ümbritsetud mosaiikidega kaetud kupliga, täidetud meie taevasi vendi ja õdesid kujutavate ikoonidega, hingab sisse viirukit, taevast õhku, kuulab kirikulaule, peaks mõtlema, et ta kogeb juba Taevast Kuningriiki. Pole ime, et paavst Johannes Paulus kasutas kujundit kahe kopsuga hingavast Kirikust. Ladina katoliiklastele võib tunduda, et idakirikute liturgiad pakuvad rikkaliku uue tämbri nootidele, milles kerkib meie ühine ülistus Jumalale.

Teised, reformatsioonist kujunenud kiriklikud kogukonnad, julgustavad oma liikmeid rajama oma palveelu Jumala kirjapandud sõnale. See piibellik fookus – ma ei pea siin silmas eksitusi, millel põhineb protestantlik fraas sola scriptura – on ehk intensiivsem väljaspool Katoliku Kiriku nähtavaid piire. Kirik mängib õigeid noote, ent teised kogukonnad annavad sellele tugevama kõla. [...]

Toledo Credo

Usutunnistus Kolmainust Toledo Kirikukogul 675.a. (tõlge inglise ja ladina keelest)

[1] Me tunnistame [confitemur] ja usume, et püha ja sõnulväljendamatu Kolmainu, Isa ja Poeg ja Püha Vaim, on loomult üks Jumal, üks substantsi poolest, üks loomu poolest ning samuti üks kuninglikkuse ja väe poolest.

[2] Ning me tunnistame [profitemur], et Isa ei ole sündinud ega loodud, vaid on sündimatu. Sest Tema enese, kellelt Poeg on saanud oma sündimise ja Püha Vaim oma lähtumise, allikas ei ole mitte keegi. Tema on seepärast kogu Jumaluse läte ja allikas. [3] Tema ise on enese olemuse Isa, kes sõnulväljendamatul moel on sünnitanud Poja sõnulväljendamatust substantsist. Ent Ta ei sünnitanud midagi erinevat sellest, mis Ta ise on: Jumal [on sünnitanud] Jumala, valgus valguse; Temast on seepärast kõik isadus nii taevas kui maa peal (cf. Ef 3,15 Vulg.).

[4] Me tunnistame [fatemur] samuti, et Poeg on sündinud, mitte tehtud, Isa substantsist, ilma alguseta, enne kõiki aegu, sest kunagi pole Isa eksisteerinud ilma Pojata ega Poeg ilma Isata. [5] Ometi pole Isa Pojast, nii nagu Poeg on Isast, sest Isa ei sündinud Pojast, vaid Poeg Isast. Poeg on seega Jumal lähtuvalt Isast ja Isa on Jumal, ent mitte lähtuvalt Pojast; Ta on tõepoolest Isa Poja suhtes, mitte Jumal Pojast lähtuvalt; ent viimane on Poeg Isa suhtes ja Jumal Isast lähtuvalt. Ometi on Poeg kõiges võrdne Jumal Isaga, sest Ta pole kunagi hakanud sündima ega lakanud sündimast. [6] Me usume samuti, et Ta on Isaga ühest substantsist; mistõttu Teda öeldakse olevat Isaga homousios, see tähendab Isaga samast substantsist, sest homos tähendab kreeka keeles ‘ühte’ ja ousia tähendab ‘substantsi’ ning kokkuliidetult tähendavad need ‘üht substantsi’. Me peame uskuma, et Poeg on sünnitatud või sündinud mitte eimillestki ega mingist muust substantsist, vaid Isa üsast, see on Tema substantsist. [7] Seepärast on Isa igavene ja ka Poeg on igavene; sest kui alati on olnud Isa, siis on Tal alati olnud Poeg, kelle Isa Ta oli; ning seepärast me tunnistame [confitemur], et Poeg on sündinud Isast ilma alguseta. [8] Me ei nimeta sedasama Jumala Poega, kuna Ta on sündinud Isast, jagunenud loomuse osaks,¹ vaid me väidame, et täiuslik Isa on sünnitanud täiusliku Poja, ilma vähenemiseta või jagunemiseta, sest ainuüksi Jumalusele on omane mitte omada ebavõrdset poega. [9] See Jumala Poeg on Poeg loomuse, mitte lapsendamise tõttu; Temast me peame uskuma, et Jumal Isa sünnitas Ta mitte tahteaktiga ega ka paratamatusest, sest Jumalas ei ole mingit paratamatust ega eelne tahe tarkusele.

[10] Me usume samuti, et Püha Vaim, kes on kolmas isik Kolmainus, on Jumal, üks ja võrdne Jumal Isa ja Pojaga, ühest substantsist ja ühest loomusest, ometi mitte sündinud ega loodud, vaid lähtudes mõlemast, ning et Ta on mõlema Vaim. [11] Sellest Pühast Vaimust usume me ühtlasi, et Ta ei ole ei sündimatu ega sündinud, sest kui me nimetaksime Teda sündimatuks, ütleksime [olevat] kaks isa, või kui sündinuks, näiksime kuulutavat kahte Poega. Ent Teda kutsutakse mitte ainult Isa ja mitte ainult Poja, vaid nii Isa kui Poja Vaimuks. [12] Sest Ta ei lähtu Isalt Pojale ega Pojalt loodud olendite pühitsemiseks, vaid Ta on näidatud lähtuvat mõlemalt korraga, sest Teda tuntakse kui mõlema armastust või pühadust. [13] Seega me usume, et Püha Vaim on läkitatud mõlema poolt nagu Poeg [on läkitatud Isa poolt(?)], ent Ta ei ole vähem kui Isa ja Poeg, nagu Poeg tunnistab [testatur] enesele võetud ihu tõttu end olevat vähem kui Isa ja Püha Vaim.

[14] Selline on Pühimast Kolmainust kõnelemise edasiantud [relata] viis, et seda tuleb öelda ja uskuda olevat mitte kolmene, vaid Kolmainus. Samuti ei ole õige öelda, et ühes Jumalas on Kolmainsus, vaid et üks Jumal on Kolmainus. [15] Isikute suhtenimedes osutab Isa Pojale, Poeg Isale ja Püha Vaim mõlemale; ehkki neid hüütakse kolmeks isikuks suhete tõttu, usume ühte loomusesse või substantsi. [16] Me ei kuuluta [predicamus] kolme substantsi nagu [me kuulutame] kolme isikut, vaid ühte substantsi ja kolme isikut. [17] Sest kes on Isa, on seda mitte enese, vaid Poja suhtes, ja kes on Poeg, on seda mitte enese, vaid Isa suhtes, ning samuti ei osuta Püha Vaim enesele, vaid suhtele Isa ja Pojaga, kuivõrd Teda hüütakse Isa ja Poja Vaimuks. [18] Nii et kui me ütleme ‘Jumal’, siis ei väljenda see suhet teise, nagu Isa suhet Pojasse või Poja suhet Isasse või Püha Vaimu suhet Isasse ja Pojasse, vaid ‘Jumal’ osutab ainuüksi iseenesele.

[19] Sest kui meilt küsitakse isikute kohta eraldi, siis peame tunnistama [fateamur], et igaüks neist on Jumal. Seepärast me ütleme, et Isa on Jumal, Poeg on Jumal, Püha Vaim on Jumal, igaüks eraldi; ometi ei ole kolme jumalat, vaid üks Jumal. [20] Niisamuti ütleme, et Isa on kõigeväeline, Poeg on kõigeväeline, Püha Vaim on kõigeväeline, igaüks eraldi; ometi ei ole kolme kõigeväelist, vaid üks Kõigeväeline, nagu me kuulutame [predicatur] ühte valgust ja ühte printsiipi. [21] Seega me tunnistame [confitetur] ja usume, et iga isik eraldi on täielikult Jumal, ja et kolm isikut koos on üks Jumal. Nende päralt on jagamatu ja võrdne Jumalus, kuninglikkus ja vägi, mis ei vähene eraldi isikutes ega suurene kolmes. Sest see ei ole väiksem, kui iga isikut eraldi hüütakse Jumalaks ega ole see suurem, kui kõiki kolme isikut hüütakse üheks Jumalaks.

[22] See Pühim Kolmainu, mis on üks tõeline Jumal, ei väldi arvu ega ammendu arvus; sest isikute suhetes ilmneb arv, aga Jumaluse substants ei hõlma midagi loenduvat. Seepärast eeldavad nad arvu ainult selles, mis nad on vastastikku, ent neis puudub arv selles, mis nad on eneses [ad se]. [23] Sest sellel Pühimal Kolmainul on üks loomusele osutav nimi niimoodi, et kolmes isikus ei saa olla paljust. Nõnda on see, meie usus, Pühakirja [järgneva] ütluse tähendus: “Suur on meie Issand, ja rohke väelt, arvutu on Tema tarkus” (Ps 146, 5 Vulg.).

[24] Siiski, ehkki me oleme öelnud, et need kolm isikut on üks Jumal, ei tohi me öelda, et see sama on Isa, kes on Poeg, või et see on Poeg, kes on Isa, või et see, kes on Püha Vaim, on kas Isa või Poeg. [25] Sest see ei ole Isa, kes on Poeg, ega ole Poeg see, kes on Isa, ega ole Püha Vaim see, kes on Isa või Poeg, olgugi et Isa on see, mis Poeg on, Poeg on see, mis Isa on, Isa ja Poeg see, mis Püha Vaim on, see on üks Jumal loomu poolest. [26] Sest kui me ütleme: see, kes on Isa, ei ole Poeg, osutame isikute erinevusele; aga kui me ütleme: Isa on see, mis Poeg on, Poeg see, mis Isa on, ja Püha Vaim see, mis Isa on ja Poeg on, siis osutab see selgelt loomusele või substantsile, misläbi Jumal eksisteerib, kuna substantsis on nad üks; sest me eristame isikuid, ent me ei jaota Jumalust.

[27] Seega, me tunneme [agnoscimus] Kolmainut isikute erinevuses ning tunnistame [profitemur] ühtsust loomuse või substantsi tõttu. Nõnda on kolm üks loomult, mitte isikult.

[28] Ometi ei tohi neid kolme isikut käsitada lahutatavatena, kuna vastavalt meie uskumusele, ei eksisteerinud või toiminud ükski neist kunagi enne teist, pärast teist, ilma teiseta. [29] Sest nad on lahutamatud nii selles, mis nad on, kui selles, mida nad teevad, kuna vastavalt meie usule ei ole Isa vahel, kes sünnitab, ja Poja vahel, keda sünnitatakse, või Püha Vaimu vahel, kes lähtub, olnud ajalist vahet, milles see, kes sünnitab, eelneks sellele, keda sünnitatakse, või poleks sellel, kes sünnitab, sünnitatut, või ilmuks Püha Vaim oma lähtumises hiljem kui Isa või Poeg. [30] Sel põhjusel me kuulutame [praedicatur] ja usume, et see Kolmainu on lahutamatu ja segunematu. Seepärast me ütleme nende kolme isiku kohta nagu meie esiisad määratlesid, et neid tuleb eritleda [agnoscantur], mitte lahutada. [31] Sest kui me kuulame, mida Pühakiri ütleb Tarkuse kohta: “Ta on igavese valguse helgus” (Trk 7,26 Vulg.), siis näeme, et nagu helgus kuulub lahutamatult valgusele, nii ei saa, meie usutunnistuse kohaselt, Poega lahutada Isast. [32] Seepärast ei sega me ära neid kolme isikut, kelle loomus on üks ja lahutamatu, ega kuuluta me, nagu oleksid nad mingilgi moel lahutatavad.

[33] Pühim Kolmainu ise on tõepoolest suvatsenud seda meile selgelt ilmutada, et nendes nimedes, mille kaudu Ta tahtis eri isikuid tuntavat, on võimatu mõista üht isikut ilma teiseta; ei saa ära tunda Isa ilma Pojata, ega leida Poega ilma Isata. [34] Tõepoolest, see suhe ise, mida isikute nimed väljendavad, keelab meid isikud lahutamast, sest ehkki see ei nimeta neid üheskoos, eeldab see neid. Keegi ei saa kuulda üht neist nimedest, ilma paratamatult mõismata ka teist. [35] Kuna siis need Kolm on Üks ja see Üks Kolm, säilitab iga isik oma erisuse: Isal on igavik ilma sündimiseta; Pojal igavik sündimisega; Pühal Vaimul lähtumine ilma sündimiseta koos igavikuga.

¹ f. Vigilius Thaps., ContraArianos, Sabellianos etphotinianos dialogus, 11, 13.

Filioque Firenze Kirikukogul

Session 6—6, July 1439

[...] kui ladinlased ja kreeklased sel pühal kirikukogul kokku tulid, tahtsid nad kõik, et muude asjade seas arutataks ülima hoolikuse ja väsimatult tähelepaneliku uurimisega artiklit Püha Vaimu lähtumisest. Toodi esile tekstid Pühadest Kirjadest ning paljudelt autoriteetidelt nii ida kui lääne pühade doktorite seast, kellest mõned väidavad, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, teised aga ütlevad, et lähtumine on Isast Poja kaudu. Kõik püüdsid anda edasi sama tähendust erinevate sõnadega. Kreeklased kinnitasid, et kui nad väidavad, et Püha Vaim lähtub Isast, ei mõtle nad sellega välistada Poega; ent kuna neile näis, et ladinlased kinnitavad, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast justkui kahest printsiibist ja kui kaks hingust, siis keeldusid nad ütlemast, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Ladinlased kinnitasid, et nad ütlevad Püha Vaimu lähtuvat Isast ja Pojast mitte mõeldes välistada Isa olemast kogu jumaluse, see on nii Poja kui Püha Vaimu allikas ja printsiip, ega eelda Püha Vaimu lähtumise tõttu Pojast, et Poeg ei võta [Teda] vastu Isalt, ega väida nad olevat kahte printsiipi või kahte hingust; vaid nad kinnitavad, et on ainult üks printsiip ja üks Püha Vaimu hingus, nagu nad on ka siiani kinnitanud. Kuna seega kõigest sellest tulenes üks ja sama tähendus, leppisid nad üksmeelselt kokku ja nõustusid järgneva püha ja Jumalale meelepärase ühinemisega, ühes-samas mõttes ja ühes vaimus [mind].

Pühima Kolmainsuse, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, määratleme, selle püha üleilmse Firenze Kirikukogu heakskiidul, et järgmist usutõde peavad kõik kristlased uskuma ja selle vastu võtma ning nõnda seda tunnistama: et Püha Vaim on igavesti Isast ja Pojast, ning Tema olemus ja subsistentne olemine on Isast koos Pojaga, ning Ta lähtub mõlemast igavesti kui ühest printsiibist ja kui üksainus hingus. Me kuulutame, et kui pühad doktorid ja isad ütlevad Püha Vaimu lähtuvat Isast Poja kaudu, siis kannab see mõtet, et seeläbi tähistatakse ka Poega, samamoodi kui Isa, Püha Vaimu subsisteerimise põhjusena kreeklaste järgi ning printsiibina ladinlaste järgi.

Ja kuna Isa andis oma ainusündinud Pojale Tema sündimises kõik, mis Isal on, välja arvatud Isaks-olemine, siis on Pojal igavesti Isalt, kellest on Tema igavene sündimine, ka see -- nimelt, et Püha Vaim lähtub Pojast.