Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 8. juuli 2012

Kutsumusest

Järgnev on tõlge portaali Catholic Culture asutaja dr. Jeffrey Miruse kirjutisest Living the Will of God: Vocation, Avocation, and Moment to Moment. Lisaks sellele, et see näib mulle iseenesest hea ülevaatena kutsumuse katoliiklikust käsitlusest, ajendas mind seda tõlkima purjetamise kujundi kasutamine, mis mõnede lugejate jaoks ehk arusaadavatel põhjustel on mulle südamelähedane. Kasutan siin vocation vastena 'kutsumust' ja avocation vastena 'kutset'.

Elada Jumala tahet: kutsumus, kutse, ja hetkest hetke

Jeffrey Mirus

Nagu paljud mu kauaaegseist lugejaist teavad, meeldib mulle väikepaatidel purjetada. Seetõttu olen ühtlasi päris palju lugenud purjetajate poolt ja nende kohta kirjutatut. Suur osa sellest pärineb pidevalt pardal-elavatelt purjetajatelt või nendelt, kes on väiksemat sorti alustel ümber maakera purjetanud. Selline elu toob loodusele lähedale, pakub küllaldaselt aega mõtisklemiseks, ning see mõtisklemine tekitab peaaegu alati enese väiksuse äratundmise. Selle tulemusena on taoline kirjandus üldiselt inspireeriv, sageli põnev ning mõnikord koguni poeetiline. Ent ühtlasi kalduvad autorid selles žanris võrdlema purjetajaid mitte just meelitavas võtmes ülejäänud inimkonnaga. Ja siitkohalt jookseb minu  jaoks oluline piir.

Väidetakse, et igaühel on salajane unistus, ent vähestel jätkub julgust oma unistus ellu viia. Purjetaja annab kaiotsad lahti ja läheb, ning see (nagu ta liigagi sageli väidab) teeb temast kõrgemat sorti isiku—sellise, kes saab jagu maaroti elu piirangutest, nagu töö, igakuine mure laenumaksete tasumise pärast, kasutud kombed ja muutumatud ajakavad. Raamatust raamatusse korrutavad purjetajatest autorid, vahel kaastundlikult ja vahel mitte, Ameerika austusväärse 'petise' Henry David Thoreau sõnu, väljendades veendumust, et (erinevalt muidugi neist) “elavad inimeste massid vaikivas masenduses.” Või dr. Seussi veelgi kuulsamate sõnadega tema tähestiku-raamatus On Beyond Zebra: “Enamik inimesi jääb pidama Z juures... aga mitte mina!” 

On kurb, kui mistahes inimene, olles jõudnud mõistlikult järeldusele, et mingi isiklik püüdlus on kooskõlas tema laiemate ja kõrgemate kohustustega, ei üritagi teostada seda püüdlust mingi nüristava kartuse tõttu või, nagu ehk veelgi sagedamini juhtub, laiskusest. Veelgi kurvem on, kui me laseme end kinni pidada (nagu me kõik, tõsi, aeg-ajalt teeme) teisejärgulistel, ebaolulistel ja lõppkokkuvõttes kasututel või koguni kahjulikel ettevõtmistel, nii et me kaotame silmist tähtsamad eesmärgid ja isegi võimalikud saavutused. Sellisel moel nähtuna on tegemist peaaegu paradigmaatilise olukorraga, mis võiks iseloomustada seda, mis on viltu meie vaimse eluga.

Ent sellest ei tulene purjetaja järeldus (või mistahes sarnane järeldus). See lihtsalt pole nii, et need, kes heidavad endilt kõik piirangud, selleks et järgida oma ihaldusi, on kõrgemad nendest, kes ei soovi seda teha. Sest tõeliselt kõrgemalolev isik otsustab mitte täita enese, vaid Juma tahet. Ta katsub pidevalt järgi oma tahet Jumala tahte taustal, andes endast parima, et vaagida erinevust pelgalt loomulike kalduvuste ja nende Püha Vaimu sisemiste liigutuste vahel, mis osutavad mingile kindlale ja püsivale aspektile Jumala kava kohta meie elus.

Kutsumsus


Sellise sissejuhatuse järel pole ükski lugeja üllatunud, et veel üheks sagedaseks teemaks purjetajate poolt kirjutatud artiklites on abielu karilejooksmine. Olen kohanud palju 'ilmutuslikke' kommentaare selle kohta, kuidas purjetaja armastus oma paadi vastu lahutas ta aegamööda oma naisest ja lastest kuni lahutus muutus möödapääsmatuks. Märkimist väärib seejuures kalduvus asetada süü nö maisele poolele, kes tegelikult pidi selleks ajaks, kahtlemata, elama vaikivas masenduses. See aga tõstatab võtmeküsimuse. Kuidas me Jumala tahte ära tunneme? Kui me räägime asumisest Jumala tahte järgimise elukestvale teele, algab vastus meie vastamisest üldisele kutsumusele, Jumala kutsele mingis erilises eluseisundis.

Kutsumuse mõiste on ülimalt vabastav. Keegi ei saa minna läbi elu püüdes mõista ja järgida Jumala tahet oma elu iga aspekti suhtes igal hetkel. See pole lihtsalt võimalik. Ja kui see pole võimalik, siis tähendab see, et Jumal ei palu meil seda teha. Selle asemel paneb Ta meid olukorda, milles Tema tahte üldised jooned on selged. Näiteks alustame me kõik lastena ja kuni me oleme lapsed dikteerib ja tingib see eluseisund meie jaoks peaaegu kõik meie kohustused. Kui me töötame nende kohustuste kallal, siis saab Jumala tahte täitmine juba lapsena meile harjumuspäraseks. Selles, nagu igas muuski eluseisundi-kutsumuses, võib esineda probleeme. Isa või ema võib surra, või tal võib esineda üht või teist liiki raskeid probleeme, ning see võib kaasa tuua uusi küsimusi ja kohustusi, eriti kui me oleme vanuses, kus meie “üksnes” lapse-staatus läheneb lõpule. Kuid sellised probleemid ei ole pidevad.

Sama kehtib meie küpsedes, kui me valmistume asuma “omaette” elama. Tegelikult me loomulikult ei ela omaette, sest hästi-formeeritud isik—isik, kes teab, et nii saavutus kui õnnelikkus seisneb Jumala tahte tegemises—püüab nüüd aru saada, millisesse uude seisundisse Jumal teda kutsub. Selleks võib olla preestriseisus, religioosne elu, või mingi muu pühitsetud üksiku-elu; selleks võib olla abielu ja perekond; selleks võib olla ka formaalse konsekreerimiseta üksiku-seisund, mis võimaldab isikul teenida viisil, mis pole spetsiifiliselt ette-antud nagu teistes seisustes, või viisil, mida teistes seisustes isikud ei saaks kunagi ette võtta. (Lähen siinkohal lahku nendest, kelle väitel pole sellist asja nagu kutsumus formaalselt konsekreerimata üksiku-eluks olemas. Ent kõik me oleme oma kutsumust vaagides üksiku-seisuses ja oma loomu poolest on üksiku-kutsumus kergemalt avatud muutusele.)

Kutsumust, nagu Jumala tahte mistahes veel tundmata aspekti, vaagitakse palves. Ent olles kord oma fundamentaalse kutsumuse ära tundnud ja seda järgides, on ustavus sellele elu-seisuse kutsumusele tohutult vabastav. Kaugel sellest, et asetada isiku teele väiklasi piiranguid, mis takistaksid tal realiseerimast oma sügavaimaid püüdlusi, pakub kutsumus tugiraamistiku, milles isik saab kergemini teostada oma sügavaimat püüdlust järgida täielikumalt Jumala tahet. See toimub just nimelt selle tõttu, et väga paljud põhimõttelised otsustused on nüüd langetatud.

Preester teab, et Jumala tahe tema jaoks on kujundatud kuulekusest kiriklikule ülemale ning sakramentaalse teenimise elule. Abielus inimene teab, et tema perekond annab mustri kõigi tema otsuste tegemiseks kooskõlas Jumala tahtega. Konsekreeritud isikud pärivad vaimuliku elureegli ja vaimse autoriteedi struktuuri. Isegi see, kes on kutsumuselt üksik, püüab teisi teenida mingil moel või mingil määral, mis pole võimalik nende jaoks, kelle kutsumus seab loomu poolest nende tavapärasele tegevusele spetsiifilised piirid.

Kutse


Üksiku isiku jaoks on vaagimisel muidugi suurem osa ja ükski eluseisuse kutsumus pole paratamatusega püsiv. Abikaasa võib surra, jättes mehe või naise taas üksiku-seisusesse; isik, kes on pikaks ajaks kutsutud üksiku-seisusesse võib aja jooksul leida end kutsutud olevat preestriseisusesse või religioossesse ellu; religioossed ordud võivad alla käia või saada laiali saadetud; isegi preestreid laitseeritakse mõnikord, olgu siis oma süü tõttu või mitte. Nii et esile võivad kerkida tingimused, milles antud konkreetne isik peab taas vaagima, mis on tema fundamentaalne kutsumus, see kutsumus, mis annab alusraamistiku tema terviklikule elumustrile.

Sagedamini aga peab iga isik oma selge kutsumuse raames vaagima ka seda, mida sageli nimetatakse kutseks. Kahjuks võidakse seda sõna kasutada mõnikord põhikutsumuse ja mõnikord hobi tähistamiseks. Ent mina kasutan seda siinkohal osutamaks eluseisundi-kutsumuse sees mingile erilisele tööle, mille isik enese peale võtab (eesti keeli ka elukutse). Ka see võib muutuda, tavaliselt sagedamini kui kutsumus, ent sellised kutse-otsustuse hetked on siiski suhteliselt harvad. Igatahes tuleb kutset või elukutset vaagida palves.

Üldiselt mõjutab kutsumuse valik oluliselt kutse-valikut ja mõnikord mõjutab väga lai kutse-valik kitsamat. Näiteks määratakse preestrile või mungale vahel teatud töö, aga sageli on nii antud isikul kui ka tema ülemal võimalik vaagida, millist erilist tööd kutsub Jumal seda isikut tegema. Samamoodi saab see, kes astub sõjaväkke, vähemal või rohkemal määral kontrollida, milline spetsiifiline töö talle määratakse. Veelgi enam, abielumehe või -naise igapäevast tööd või koguni karjääri mõjutavad (või peaks mõjutama, mil iganes võimalik) perekonnaelu nõuded. Konsekreeritud üksikisik võib teha oma kutse-valikud osalt spetsiifilist kogukonda silmas pidades. Konsekreerimata üksikisikul võib olla otsutamiseks avaram ruum, ent harva on ta seejuures vaba välistest piirangutest (geograafiline asupaik, võimed, sugulaste ja sõprade vajadused).

Tegelikult osutab Jumal tavaliselt just võimalike piirangute (sh muidugi meie endi erilised annid) täieliku skaala kaudu kutsele, mida Ta tahab meid järgivat. Väga sageli kerkivad palves ja mõtiskledes pähe mitmed võimalused, kas kõik korraga või mingi aja jooksul. Aga üsna tihti esitleb end veenval moel, või isegi üldse mingil moel, ainult üks tegelik võimalus. Jumala tahet loetakse tavapärasemalt—ja kergemini—tegelike võimaluste valguses kui mistahes muul moel.

Kuid isegi tegelikke võimalusi tuleb palves vaagida. Jumal võib näidata meile võimalusi, mida me muidu tähelegi ei paneks. Lisaks on endiselt alles purjetaja dilemma: Millal on meie soov järgida mingit rada kiusatus, ja millal seisneb kiusatus meie vastumeelsuses seda teha? Millal on meie veendumus, et me ei suuda teatud asja teha, Pühalt Vaimult pärinev intuitsioon, ja millal on see Püha Vaimu väljakutse meile oma kartusest üle saada? Sagedane palve (sh sakramentide sagedane ja aupaklik vastuvõtmine) koos vaimuliku juhendamisega, mil iganes sellest kasu oleks, on ainus viis Jumala tahte õigeks äratundmiseks. Ja isegi vaimuliku juhendamise käigus ei ole kunagi vaimuliku juhendaja asi otsuseid teha, vaid ainult aidata meil paremini aru saada, kuidas Jumala tahet ära tunda.

Käesoleva hetke sakrament

Kuhu me oleme nüüd oma arutluses jõudnud? Me oleme vaaginud seda, mida ma nimetan meie eluseisundi-kutsumuseks, mille sees oleme omakorda vaaginud meie kutset, see tähendab meie tavalist elukutset. Mõlemad need otsustused seavad üles üldise ja erilise raamistiku, mis, seni kuni me oleme antud seisundis ja järgime antud kutset, ütlevad meile suurel määral ette, mida me peame tegema Jumala tahte täitmiseks oma igapäevases elus. Nad pakuvad pühendumise süsteemi (või vähemalt osutavad vaikimisi üldistele vahenditele, mille kaudu peaksime oma vaimulikku elu edendama). Nad annavad meile nii kõikehõlmava missiooni kui ka üsna tervikliku spetsiifiliste kohustuste kogumi. Nad valitsevad väga suurel määral meie ajakasutuse üle. Käesoleva essee teema kohaselt, “Elada Jumala tahet”, teevad nad mistahes juhul meie otsustamise kergemaks, kui see muidu oleks. Lõpuks võimaldavad nad kujundada välja erilised harjumused, mis kindlustavad, et suure osa ajast püüame me teha Jumala tahtmist.

Aga me peame ühtlasi mõistma, et Jumala tahte järgi elamine ei piirdu kutsumuse ja kutsega. Seni kuni me elame antud kutsumuses ja seni kuni me järgime antud kutset, on paljud meie otsustused määratud. Ent kutsumuse ja kutse sees on miljon võimalikku variatsiooni. Peale selle ei hõlma ükski kutsumus ega kutse üldjuhul kogu meie aega oma konkreetsete kohustuste spetsiifilise kogumiga. See tähendab, et isegi nende vabastavate raamistike sees peame jätkama Jumala tahte vaagimist. Kindlalt ja rahus oma kutsumuses ja kutses juurdunud, peame hetkest hetke otsima Tema tahet. Või nagu isa de Caussade nii imepäraselt ütles oma meistriteoses vaimuliku juhendamise kohta, Abandonment to Divine Providence (vt CCEL)—me peame püüdma alati elada käesoleva hetke sakramendis.

Mõelge sellele: oma elukutses võib mul olla aeg-ajalt võimalus valida uus projekt või uus rõhuasetus; oma vabal ajal on see võimalus mul alati. Lisaks võib muutuda mu otsene ülemus, mu töökoormust või tavapärast töömeetodit võidakse kohandada või täielikult muuta. Peale selle võib päeva igal hetkel kerkida esile mingi uus võimalus, mida kaaluda. Või, mis on väga tõenäoline, võib sageli ette tulla katkestusi, mis võivad olla teretulnud või kardetud, aga mis on (selles võin kindel olla) ettehoolduslikud. Kuidas ma reageerin igale uuele võimalusele, igale uuele katkestusele? Mis on Meie Issandal selle kohta öelda? Mis suunas kallutab mind Jumala Vaim?

Siinkohal osutub üsna kasulikuks analoogia purjetamisega. Üks asi, mille purjetaja peab ära õppima, on sõltumine tuulest ja ilmast. Seepärast kipub purjetajatel kujunema välja kannatlikkus ja filosoofiline eluvaade, vahetegemise mõttes selle vahel, mida nad saavad ja mida nad ei saa mõjutada, ning enese vältimatu sõltuvuse äratundmine paljudest ümbritsevatest asjaoludest. Nende edasiliikumine, ja mõnikord ka nende elu, sõltub õigest kohanemisest nendele asjaoludele. Ja just seda on igaüks meist kutsutud tegema, esmalt ja eelkõige oma vaimsetes sügavustes ning seejärel igas mõttes, sõnas ja teos, mis voogab sellest, kes me oleme ja kelleks me tahame saada Kristuses. 

Osutades veelkord isa de Caussade’ nõuandele, on peamiseks takistuseks Jumala tahte vaagimisel ja tegemisel—olgu oma kutsumuse, kutse või hetkest hetke elamise jaoks—alati enese-armastus. Miski häirib meid, kuna me oleme mugandunud; me solvume kellegi peale kuna oleme uhked; me lükkame ühe või teise asjatoimetuse edasi kuna see jääb väljapoole meie mugavustsooni; me tormame sinna-tänna kuna see lahutab meie meelt; me väldime mingeid inimesi kuna nad koormavad meie armastust ning väldime mingeid üritusi kuna need koormavad meie rahataskut; ning muidugi püüdleme siin-seal soosingut, kus see iganes hellitab meie enesega rahulolu. “Enesearmastus!” hüüab isa de Caussade, ja tal on õigus. Enesearmastus on kõigil juhtudel peamine takistus vaimsele edenemisele ning seetõttu Jumala tahte tegemisele. Kui vaid Thoreau ja mu purjetamis-autorid teadnuksid, mis paneb meid elama vaikivas masenduses! Peagi mõistaksid nad, et nemadki ei saa oma asukoha muutmisega vete peal pikalt vältida seda saatust. Nad õpiksid vahet tegema viljakal puhkusel ja kohustuste eest põgenemisel. Teisisõnu, nad mõistaksid, et nii edu kui õnnelikkus tulevad Jumala tahte otsimisest ja tegemisest. Väärib märkimist, et mõned leiavad selle sõnumi kostmas tuules, ehkki eraldades end paadil elamise tõttu tavapäraselt sakramentidest. Ent enamuse jaoks meie seast toimub elu tõelisele eesmärgile jõudmiseks hädavajalik raske vaimulik sõelumine sealsamas, kus me end leiame, kodu ligi—kindlamalt maas kui kõik need, kes on olemuslikult merel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse