Evangeliseerimisest

Kord, mitte väga ammu, kuulsin üht preestrit jutlustamas, et me ei peaks nii väga oma usust rääkima või seda kuulutama, parem on "oodata, kuni meilt küsitakse, et mis meid toidab, et me nii hästi elame", või midagi sellist. Sattusin nüüd lugema kardinal Arinze lühikest sõnavõttu UDK dokumendi "Dokrinaalne märkus evangelisatsiooni mõningate aspektide kohta" tutvustamisel (14. dets. 2007), kus ta jõuliselt esindas teistpidist seisukohta, mis vastab minu arvates rohkem kristlase missioonile "minge ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule":

"Meie kristliku usu jagamist teistega, kes veel ei tunne Kristust, tuleb käsitada armastusteona, eeldusel, et seda tehakse täieliku austusega nende inimväärikuse ja vabaduse suhtes. Tõepoolest, kui kristlane ei püüa levitada Evangeeliumi, jagades seda Jeesus Kristuse ülivõimsat tundmist (vrd Fi 3,8) teistega, siis võime kahtlustada, et see kristlane pole kas usus täielikult veendunud, või ei soovi isekuse ja laiskuse tõttu jagada pääsemise täielikku ja külluslikku vahendit oma kaasinimestega."