Ja veel...

Instrumentum laboris oktoobris algava piiskoppide sünodi jaoks:

35. Apostlite missioon ja selle jätkumine algses Kirikus jääb evangeliseerimise alusmudeliks kõikidel aegadel kui sageli martüüriumiga märgitud missioon, millest annab tunnistust mitte ainult Kiriku ajaloo algus, vaid ka viimane sajand ning isegi meie endi aeg. Martüürium annab usutavuse neile, kes annavad tunnistust; nad ei otsi võimu ega kasu, vaid annavad iseendi elu Kristuse eest. Nad näitavad maailmale kaitsetut ent võimast armastust inimkonna vastu, mis antakse neile, kes järgivad Kristust kuni oma elu täieliku äraandmiseni, vastavalt Jeesuse kuulutusele: "Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki" (Jh 15,20).

Ometi eksisteerivad kahjuks väärad uskumused, mis tõkestavad Hea Sõnumi kuulutamise kohust. Tõepoolest, "tänapäeval kasvab arusaamatus, mille tõttu paljud sageli Issanda evangeliseerimis-käsku kuulda ei võta või jääb see ebatõhusaks (vrd Mt 28,19). Sageli leitakse, et mistahes katse teisi religioossetes küsimustes veenda on nende vabaduse piiramine. Sellest vaatepunktist oleks lubatud vaid iseenese ideede esitamine ning üleskutse, et igaüks toimiks oma südametunnistuse kohaselt, püüdmata neid pöörata Kristuse ja katoliku usu poole. Piisab sellest, ütlevad nad, kui aidata inimestel saada inimlikumaks või ustavamaks iseenda religioonile; piisab õigluse, vabaduse ja solidaarsuse poole püüdlevate kogukondade ehitamisest. Lisaks ei tohiks mõnede arvates kuulutada Kristust neile, kes Teda ei tunne, samuti ei tuleks taotleda Kirikuga liitumist, sest võimalik oleks saada päästetud ka ilma Kristust eksplitsiitselt tundmata ning formaalselt Kirikuga liitumata." (Doctrinal Note on Some Aspects of Evangelization, 3)

36. Ehkki mitte-kristlased võivad pääseda armu läbi, mida Jumal jagab üksnes Temale teadaoleval moel, (V2, Ad gentes, 7) ei saa Kirik mööda vaadata tõsiasjast, et iga inimene püüab ära tunda Jumala tõelist palet ning saavutada täna Jeesus Kristuse, Jumala-kes-on-meiega sõprust. Kristuse, kes on Tõde, täielik järgimine ning Kiriku liikmeks saamine ei kahanda inimlikku vabadust, vaid pigem edendab seda ning viib selle täitumusele isetu armastuse ja kõikide inimeste hüvangu eest hoolitsemise kaudu. Milline hindamatu kingitus on elada Jumala sõprade kõikehõlmavas embuses, mis tuleneb osadusest Tema Poja eluandavas Ihus ja Veres, võtta Tema käest vastu see kindelolek, et meie patud on andeks antud, ning elada usust sündinud armastuses! Kirik igatseb, et kõik saaksid osa nendest rikkustest, nii et nad omandaksid tõe täiuse ja päästevahendid, et saavutada "Jumala laste kirkuse vabadus" (Rm 8,21). Kirik, kes kuulutab usku ja (k)annab seda edasi, jäljendab Jumalat ennast, kes astub osadusse inimkonnaga, andes oma Poja, kes omakorda valab välja Püha Vaimu, et inimesed saaksid uuestisündida Jumala lastena.

Evangeliseerimine ja Kiriku uuenemine

37. Kirik on evangeliseerija, ent ta alustab iseenese evangeliseerimisest. Ta on "nende kogukond, kes usuvad, läbielatud ja jagatud lootuse kogukond, vennaliku armastuse kogukond, ning ta peab lakkamatult kuulatama seda, mida ta peab uskuma, põhistust oma lootusele, uut armastuse-käsku. Ta on maailma kastetud Jumala rahvas, sageli kiusatud ebajumalate poolt, ning ta peab alati kuulatama teadaandmist 'Jumala suurtest tegudest', mis pöörasid ta Issanda poole; ta peab laskma Jumalal end taas kokku kutsuda ja -ühendada. Lühidalt, see tähendab, et kui ta tahab säilitada värskust, energilisust ja jõudu Evangeeliumi kuulutamiseks, vajab ta [ise] pidevat evangeliseerimist" (Paulus VI, Evangelii nuntiandi, 14, 15). Vatikani II Kirikukogu on jõuliselt tõstatanud Kiriku evangeliseerimise teema, püsiva pöördumise ja uuenemise kaudu, selleks et usutavalt evangeliseerida maailma (V2, Ad gentes, 5, 11, 12). Selles suhtes on täna endiselt tähenduslikud paavst Paulus VI sõnad, kui ta kinnitab evangeliseerimise esmasust ja tuletab kristlastele meelde: "Oleks kasulik, kui iga kristlane ja iga evangeliseerija palvetaks järgmise mõtte üle: inimesed saavad Jumala armu läbi pääseda ka muul moel, isegi kui me ei kuuluta neile Evangeeliumi; ent meie, kas meie saame pääseda, kui meie hoolimatuse või kartuse või häbenemise tõttu -- mida p. Paulus nimetas 'Evangeeliumi häbenemiseks' (Rm 1,16) -- või väärade ideede tagajärjel seda ei kuuluta?" (Evangelii nuntiandi, 74)