Usu ja mõistuse vahekorra küsimus on huvitav ja mõtiskluseks rikkalikku materjali pakkuv. Aga kui see taandub lõputule korrutamisele, et igasugune vastuolu nende vahel puudub ja seda ei saagi esineda, ja kui see näib esinevat, siis vaid mõistuse eksituse tõttu, siis muutub huvitav teema tüütuks truismiks. Sellel on oht muutuda õõnsaks deklaratsiooniks ja enesekinnituse ideoloogiaks, mis põhineb eeldusel, et meie usk on selge, kindel ja puhas, niisamuti tõeline teadus, mis alandlikult maailma uurides on alati kooskõlas usutõdedega ning vaid usust valgustatud mõistus võimaldab õigesti mõista uurimisest ammutatud uut kogemust. Skeem on lihtne ja selge. Ent nagu tuntud lause "mens sana in corpore sano" puhul, mis täielikul kujul kõlab tegelikult "orandum est, ut sit mens sana in corpore sano", tuleks ka selle skeemi puhul lisada "orandum est, ut sit...".
