Peapiiskop Chaput' kirjutised

Väga head lugemised.

Järelmõtteid paavsti ÜK-visiidist

WinL

Lisasin paar viidet mõtisklustega paavsti visiidist Ühendkuningriiki. Samuel Greg näeb paavsti valmistamas Kirikut (vähemalt Euroopas) ette "loova vähemuse" (creative minority) rolliks nagu kunagine Benedictus sai sümboliks antiikse kultuuri ja kristluse ülekandmisest uude -- rahvaste rändamise järgsesse Euroopasse. John Allen Jr vaatleb paavsti visiiti koos kahe teise möödunud nädala sündmuse -- Vatikani panga-skandaali ja USA piiskoppide kriitikaga paari liberaalse teoloogi raamatus sisalduva seksuaalsuse-käsitluse kohta. Kuuludes küll liberaalse suunitlusega NCR ajakirjanike koosseisu (Rooma-korrespondendina), on Allen hinnatud oma Vatikani-kajastuste tasakaaluka analüüsi tõttu ka konservatiivsemas leeris. Paavsti visiiti näeb ta Ühendkuningriigi "nelja-päevase riikliku südametunnistuse-katsumisena religiooni kohast avalikus elus" (a four-day national examination of conscience about the role of religion in public life).

Metafüüsikast Hawkinsi taustal

Intervjuu Stanley Grove'iga, Ph.D, huvitavad viited artikli lõpus.

Ilus mõtisklus õndsast kardinal Newmanist

Rorate Coelist: V.Rev. Gerard Deighan

Õndsa John Henry Newmani pärandi säilitamisest

The Newman Legacy Project:

Cardinal Newman Archivium • Birmingham Oratory from Corpus Christi Watershed on Vimeo.

Kokkuvõtteid paavsti visiidist

Pistan siia mõned lingid paavsti Ühendkuningriigi-visiidi kokkuvõtetega:

• Catholic Culture: Phil Lawler, 2
• Zenit: Edward Pentin
• MercatorNet: Michael Cook
• Vatican: Benedictus XVI
• Acton Institute: Samuel Gregg
• National Catholic Register: John Allen Jr
  

Tagasivaateid paavsti ÜK-visiidile

Videopilgud mõnedele sündmustele paavst Benediktuse neli päeva kestnud visiidi kestel Ühendkuningriiki.

Hyde Parki kõne

Eile õhtusel palve-vigiilil pidas paavst Benedictus järgmise kõne, millest toon lühendatud tõlke:

Mu vennad ja õed Kristuses,

See on rõõmu, sügava vaimse rõõmu õhtu meie kõigi jaoks. Me oleme kogunenud siia palvevigiilile, et valmistuda homseks Missaks, mille käigus selle rahva suur poeg, kardinal John Henry Newman kuulutatakse õndsaks. Kui paljud inimesed nii Inglismaal kui kogu maailmas on igatsenud seda hetke! Jagada seda kogemust teiega on suur rõõm ka minule isiklikult. Nagu te teate, on Newman olnud kaua minu enese elu ja mõtte oluline mõjustaja, nagu ta on olnud nii paljudele inimestele ka nendest saartest kaugemal. Newmani elu draama kutsub meid vaatlema oma elu, nägema seda Jumala kava mõõtmatu horisondi taustal ning kasvama osaduses kõikide aegade ja paikade Kirikuga: apostlite Kirikuga, märtrite Kirikuga, pühade Kirikuga, Kirikuga, mida Newman armastas ja mille missioonile ta pühendas kogu oma elu.

[...]

Lubage mul alustada meenutamisega, et Newman nägi omaenese sõnul kogu oma elu jõulise pöördumis-kogemuse valgusel, mille ta oli läbi teinud noore mehena. See oli vahetu kogemus Jumala sõna tõesusest, kristliku ilmutuse objektiivsest reaalsusest nagu see on Kirikus edasi antud. See kogemus, ühtaegu religioosne ja intellektuaalne, hakkab inspireerima tema kutsumust olla Evangeeliumi teenija, tema kaemust autoritatiivse õpetuse allikast Jumala Kirikus ja tema tarmukust kirikliku elu uuendamisel ustavuses apostellikule traditsioonile. Oma elu lõpul kirjeldab Newman oma elu võitlusena kasvava tendentsi vastu näha religiooni puhtalt privaatse ja subjektiivse asjana, isikliku arvamuse küsimusena. Siin on õppetund, mille me tema elust võime omandada: meie päevil, mil intellektuaalne ja moraalne relativism ähvardab küllastada meie ühiskonna alustalad endid, tuletab Newman meile, kui Jumala näo ja kuju järgi tehtud meestele ja naistele meelde, et me oleme loodud tunnetama tõde, leidma selles tões oma ülima vabaduse ja sügavaimate inimlike püüdluste täitumuse. Ühesõnaga, meie mõte on tunnetada Kristust, kes on ise "tee ja tõde ja elu" (Jn 14,6).

Newmani elu õpetab meile ka seda, et kirel tõe, intellektuaalse aususe ja tõelise pöördumise järele on kõrge hind. Tõde, mis teeb meid vabaks, ei saa hoida vaid meie endi jaoks; see nõuab tunnistamist, see vajab kuulda saamist ning lõpuks tuleneb selle veenmisjõud sellest enesest, mittte inimlikust ilukõnest või argumentidest, millesse see võib olla rüütatud. Siin lähedal, Tyburnis, surid paljud meie vennad ja õed usu eest; nende tunnistus ustavusest kuni lõpuni oli veelgi võimsam kui vaimust täidetud sõnad, millega nii paljud nende seast kõnelesid enne kõige andmist Issanda kätte. Meie ajal ei ole hind, mida tuleb maksta usatavaks jäämise eest Evangeeliumile, enam poomine, uputamine ja neljaksraiumine, vaid sageli sisaldab see üleolevat eemaletõukamist, naeruvääristamist või parodeerimist. Ja siiski ei saa Kirik loobuda ülesandest kuulutada Kristust ja Tema Evangeeliumi kui päästvat tõde, meie individuaalse ülima õnne allikat ning kui õiglase ja inimliku ühiskonna alust.

Lõpuks õpetab Newman meile, et kui me oleme vastu võtnud Kristuse tõe ja pühendanud oma elu Temale, ei saa olla mingit eraldust selle vahel, mida me usume ja kuidas me elame oma elu. Iga meie mõte, sõna ja tegu peab olema suunatud Jumala aule ja Tema Kuningriigi levitamisele. Newman mõistis seda ja oli kristlike ilmikute prohvetliku teenimise suur eestkõneleja. Ta nägi selgesti, et me ei võta tõde vastu niivõrd pelgalt intellektuaalses aktis, kuivõrd hõlmame seda vaimses dünaamikas, mis tungib meie olemise südamikuni. Tõde antakse edasi mitte ainult formaalse õpetusega, kui oluline see ka poleks, vaid ka moraalses terviklikkuses, ustavuses ja pühaduses elatud elu tunnistusega; need, kes elavad tões ja tõe kaudu, tunnevad instinktiivselt ära, mis on väär ja just väärana vaenulik ilu ja headuse suhtes, mis kaasnevad tõe säraga, veritatis splendor.

Tänaõhtune esimene lugemine on ülev palve, milles püha Paulus palub, et meile antaks tunda "Kristuse armastust, mis ületab kõik mõistmise" (Ef 3,14-21). Apostel palvetab, et Kristus elaks meie südames usu kaudu (cf. Ef 3,17) ja et me jõuaksime "äratundmisele, koos kõigi pühadega, milline on selle armastuse laius ja ulatus, kõrgus ja sügavus. Usu kaudu hakkame nägema Jumala sõna, mis on lambiks meie sammudele ja valgustab meie teed (cf. Ps 119,105). Newman, nagu loendamatud pühakud, kes talle kristliku jüngerluse teel on eelnenud, õpetas, et usu "leebe valgus" (kindly light) juhatab meid mõistma tõde iseenda kohta, meie väärikust Jumala lastena ja ülimat saatust, mis ootab meid taevas. Lastes usu valgusel särada oma südames ning püsides selles valguses meie igapäevase ühenduse kaudu Issandaga palves ja osasaamises Kiriku elu-andvatest sakramentidest, saab meist endist valgus nende jaoks, kes meid ümbritsevad; me viime ellu oma "prohvetlikku teenimist"; sageli ise seda teadmatagi tõmbame inimesi astuma lähemale Issandale ja Tema tõele. Ilma palve-eluta, ilma sisemise ümberkujunemiseta, mis leiab aset sakramentide armu kaudu, ei saa me Newmani sõnul "kiirata Kristust"; meist saab vaid veel üks "kumisev simbel" (1Ko 13,1) maailmas, mis on täidetud kasvava lärmi ja segadusega, täidetud vale-teedega, mis viivad vaid südame murdumisele ja illusioonidele.

Kardinali üks armastatumaid mõtisklusi sisaldab sõnu "Jumal on loonud mind selleks, et teeksin Tema heaks midagi kindlat. Ta on andnud mulle mingi töö, mida Ta pole andnud kellelegi teisele" (Mõtisklus kristlikust doktriinist). Siin näeme Newmani peent realismi, punkti, kus usk ja elu vältimatult lõikuvad. Usk peab kandma vilja meie maailma ümberkujundamisel Püha Vaimu väe kaudu, mis toimib usklike elus ja tegutsemises. Mitte keegi, kes vaatab realistlikult meie tänasele maailmale, ei saaks mõelda, et kristlased võivad lubada endil jätkata endisel moel, ignoreerides seda sügavat usu kriisi, mis on meie ühiskonnas võimust võtnud või lihtsalt lootes, et läbi kristlike sajandite edasi antud väärtuste pärand inspireerib ja kujundab jätkuvalt meie ühiskonna tulevikku. Me teame, et kriisi ja rahutuse aegadel on Jumal äratanud suuri pühakuid ja prohveteid Kiriku ja kristliku ühiskonna uuendamiseks; me usaldame end Tema ettehooldusele ja palvetame Tema jätkuva juhatuse eest. Ent igaüks meie seast on kutsutud, vastavalt oma seisusele elus, töötama Jumala Kuningriigi edendamiseks, läbistades ajalikku elu Evangeeliumi väärtustega. Igaühel meist on missioon, igaüks meie seast on kutsutud muutma maailma, töötama elukultuuri heaks, kultuuri heaks, mille on kujundanud armastus ja austus iga inimisiku vastu. Nagu meile ütleb meie Issand Evangeeliumis, mida me äsja kuulsime, peab meie valgus särama kõikidele näha, nii et nähes meie häid tegusid võiksid nad ülistada meie taevast Isa (cf. Mt 5,16).

[...]

Paavsti kõne Westminsteris

Täna õhtul pidas paavst Westminster Hallis kogunenud ühiskonna, kultuuri, teaduse, äri ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele kõne, millest toon lühendatud tõlke:

[...]

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More'i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle "hea teenija" ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist -- läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Ja siiski esitavad Thomas More'i protsessil kaalul olnud fundamentaalsed küsimused end jätkuvalt üha muutuvates terminites uute sotsiaalsete tingimuste esile kerkides. Iga generatsioon, asudes edendama ühist hüve, peab taas küsima: millised on nõuded, mida valitsused võivad mõistuspäraselt kodanikele peale panna ja kui kaugele need ulatuvad? Millisele autoriteedile tuginedes saab lahendada moraalseid dilemmasid? Need küsimused viivad meid otseselt ühiskondliku diskursuse eetiliste aluste juurde. Kui demokraatliku protsessi moraalseid alusprintsiipe endid ei määratle miski kindlam kui sotsiaalne konsensus, siis muutub protsessi haprus liigagi ilmseks -- siin peitub tõeline väljakutse demokraatiale.

Pragmaatiliste, lühiajaliste lahenduste ebaadekvaatsust keerulistele ühiskondlikele ja eetilistele probleemidele on liigagi hästi illustreerinud globaalne finantskriis. On laialt tunnustatud, et kindla eetilise aluse puudumine majandustegevuses on süvendanud neid tõsiseid raskusi, mida praegu kogevad miljonid inimesed kogu maailmas. Nii nagu "igal majanduslikul otsusel on moraalsed tagajärjed" (Caritas in Veritate, 37), nii on ka poliitilises valdkonnas poliitika eetilisel mõõtmel kaugele-ulatuvad tagajärjed, mida ükski valitsus ei saa lubada endal ignoreerida. Positiivse illustratsiooni sellele leiame Briti parlamendi ühest eriti märkimisväärsest saavutusest -- orjakaubanduse kaotamisest. Kampaania, mis viis selle märgilise tähtsusega legislatsioonini, rajanes kindlatel eetilistel printsiipidel, mille juured olid loomuseaduses, ning see on andnud tsivilisatsiooni panuse, mille üle see rahvas võib õigusega uhkust tunda.

Keskseks küsimuseks on niisiis see: kust me leiame eetilise aluse poliitilistele valikutele? Katoliikliku traditsiooni kohaselt on õiget tegutsemist suunavad objektiivsed normid kättesaadavad mõistusele, lahus ilmutuse sisust. Selle arusaamise kohaselt ei seisne religiooni roll poliitilises debatis niivõrd nende normide esitamises, justkui mitte-uskujad ei saaks neid tunda -- veelgi vähem konkreetsete poliitiliste lahenduste pakkumises, mis jäävad religiooni kompetentsist hoopis välja -- vaid pigem aitamises puhastada ja heita valgust mõistuse rakendamisele objektiivsete moraaliprintsiipide avastamiseks. Ometi ei tervitata alati seda religiooni "korrektiivset" rolli mõistuse suhtes, osalt selle tõttu, et religiooni väärastatud vorme, nagu sektantlust ja fundamentalismi, võib näha ise tõsiseid sotsiaalseid probleeme tekitavat. Ja need religiooni väärastused tekivad omakorda siis, kui ei pöörata piisavalt tähelepanu mõistuse puhastavale ja struktureerivale rollile religioonis. See on kahesuunaline protsess. Ilma religiooni poolt pakutava korrektiivita võib ka mõistus langeda väärastuste ohvriks, nagu juhul, kui seda manipuleeritakse ideoloogia poolt või rakendatakse osalisel moel, võtmata täiel määral arvesse inimisiku väärikust. Mõistuse selline väärtarvitamine oli lõppeks see, mis kõigepealt võimaldas tekkida orjakaubandusel ja paljudel teistel sotsiaalsetel pahedel, mille seas kahekümnenda sajandi totalitaarsed ideoloogiad ei ole mitte viimasel kohal. Just seetõttu kinnitan ma, et mõistuse maailm ja usu maailm -- sekulaarse ratsionaalsuse maailm ja religioosse usu maailm -- vajavad teineteist ega peaks kartma astuda sügavasse ja kestvasse dialoogi meie tsivilisatsiooni hüveks.

Teiste sõnadega, religioon ei ole seadusandjate poolt lahendamist vajav probleem, vaid eluline panus rahvuslikku kõnelusse. Selles valguses ei saa ma jätta väljendamata oma muret religiooni, eriti kristluse süveneva marginaliseerimise pärast, mis mõnel pool aset leiab, isegi rahvaste seas, mis panevad suurt rõhku tolerantsusele. On neid, kes soovitaksid religiooni häält vaikima sundida või vähemalt kängitseda see pelgalt priivatsesse sfääri. On neid, kes väidavad, et selliste pidustuste nagu jõulud avalikust tähistamisest tuleks loobuda, küsitavas uskumuses, et see võiks kuidagi solvata neid, kes järgivad teisi religioone või mitte mingit. Ning on neid, kes väidavad -- paradoksaalselt kavatsusega välja juurida diskrimineerimine --, et avalikes ametites kristlastelt tuleb nõuda mõnikord toimimist vastupidiselt oma südametunnistusele. Need on murettekitavad märgid suutmatusest tunnustada mitte ainult usklike õigust südametunnistuse vabadusele ja religioonivabadusele, vaid ka religiooni legitiimset rolli avalikul areenil. Seepärast kutsun ma teid kõiki, igaühte tema vastavas mõjusfääris, otsima teid dialoogi edendamiseks ja julgustamiseks usu ja mõistuse vahel rahvusliku elu igal tasandil.

[...]

Paavst Inglismaal

Täna algav paavsti visiit Ühendkuningriiki on ajanud kohalikud sekularistid tegajalgadele. Gardian avaldas 50 prominendi protestikirja paavsti visiidi vastu. Paavsti ja katoliikluse-vastaseid artikleid on ilmunud nagu seeni pärast sügisest vihma. Tolerantsuse-religiooni maski tagant avaneb vihkamise irratsionaalne lõust. Ometi on sellele sopa-voole vastandumas ka mõistuse hääli: vt. http://protectthepope.com ja http://www.catholicvoices.org.uk.

Teiselt poolt, nagu ennustas Phil Lawler, on seoses visiidiga intensiivistunud ka võitlus Newmani pärandi interpreteerimise eest. Oluliseks märgiks sellest võitlusest on Briti endise peaministri Tony Blairi avalehe-artikkel L'Osservatore Romanos, mille ingliskeelse teksti avaldas eile Rocco Palmo oma blogis. Liberaalse agendaga Blair rõhutab ootuspäraselt Newmani rõhuasetust südametunnistusele ja doktriini arengule, aga implikatsioonina kasutab ta seda enese ja oma Faith Foundationi tegevuse õigustamiseks.

Vatikani raamatukogu

Esmaspäeval avab kolm aastat kestnud renoveerimise ja moderniseerimise järel taas uksed Vatikani raamatukogu.

Sissevaade seminari

FSSP seminar Nebraskas (DT)

Paavsti visiit Ühendkuningriiki

Neljapäeval algab paavsti visiit Ühendkuningriiki, mille käigus ta kuulutab õndsaks kardinal John Henry Newmani. Eilse Angeluse järel palus paavst palvetada visiidi õnnestumise eest.

Tutvu visiidi ajakavaga ja jälgi visiidi ülekannet.

Isa Thomas Euteneuer

Human Life International kauaaegne president, isa Thomas Euteneuer, lahkus ootamatult ametist oma piiskopi korraldusel asuda tagasi tööle koguduses. Maailma suurima prolife organisatsiooni juhina on isa Thomas Euteneuer olnud üks kõige selgesõnalisemaid ja kartmatumaid elu eest võitlejaid ja surmakultuuri kriitikuid. Järgneb tõlge 5. jaanuaril 2010 toimunud Lifesite News intervjuust isa Thomasega:

LSN: Me näeme abordi-kriisi mõnikord isoleeritult. Me vaatame üksikutele probleemidele, nagu USA tervishoiuseadus või rahvusliku iseseisvuse ohustamine Lissaboni Lepingu poolt, või me vaatame mingile poliitilisele parteile või kandidaadile ja keskendame tähelepanu ainult nendele asjadele, aga me peaksime vaatama ka laiemat pilti. Mida ennustavad abordi-kriis ja moraalne kriis suuremas mastaabis?

TE: Moraalne mandumine eelneb sotsiaalsele ja poliitilisele mandumisele. Ja me näeme finantssüsteemi ülevõtmist. Me näeme vabaturu kaotamist nagu me seda seni oleme tundnud, mis on lääne demokraatia üks tunnusmärke. Me näeme tohutute süsteemide sotsialiseerimist, nagu tervishoiusüsteem, isegi kindlustussüsteem on osaks selles sotsialiseerimisprotsessis. Ma ütlen, et see pole imeksandav, et see sünnib praegu.

Te mainite, et Euroopas on see juba toimunud ja et me püüame järgi jõuda. Muidugi, sest Euroopa legaliseeris abordi, Euroopa moraalne mandumine toimus enne meid. Ja nüüd on nad tunnistajaks oma majanduste kiirele süstemaatilisele lagunemisele.

LSN: Kas saab tõmmata selget joont legaliseeritud abordi ja finantskriisi vahele?

TE: Minu jaoks on piiriks selle vaimne ja moraalne mõõde. Vaimne ja moraalne mõjutavad kõike, mida me teeme. Ent kuna rahandus- ja majandussfääris on suurem aruandlus, kulub selles mandumiseks harilikult rohkem aega. Kui inimesed hakkavad kaotama raha, hakkavad nad ärkama. Ja Jumal lubab seda, sest kui inimesed ei tunne ära moraalsuse nõudeid ja Jumala nõudeid, on rahakott sageli ainus asi, mida nad kuulda võtavad. Kõigis nendes struktuursetes muutustes, mis praegu aset leiavad, peitub suur võimalus, et inimesed võivad pöörduda ja saada taas moraalseks just finantskriisi tõttu. Samuti pöörab mistahes katastroof inimesed tagasi Jumala oole nagu me nägime 9-11 korral. Me ei jäänud selles püsima kuna tõusime majanduslikult taas jalgele.

LSN: Kas ennustate USA-le sarnast sotsiaalset kriisi kui Inglismaal?

TE: Sotsiaalne kriis leiab aset kui me valime endid valitsema inimesed, kes on immoraalsed. Tegemist ei ole enam lihtsalt üksikjuhtumitega. Meil on immoraalsed aktivistid valitsuse igas harus ja kuhupoole me ka ei pöörduks on paganad meie institutsioonide eesotsas. Nii et inimesed, kel pole moraalset orientiiri teiste moraalsete isikute valimiseks, valivad immoraalsed poliitikud ja inimesed ametisse endi üle ning peavad lõppeks maitsma nende immoraalsete otsuste vilju. Nii toodavad immoraalsed eluviisid immoraalseid juhte.

LSN: Ometi ei tohiks see kellelegi üllatuseks olla.

TE: Ei olegi. See on toiimunud igas ühiskonnas, mis on jõudnud oma tsivilisatsiooni tippu ja siis kokku kukkunud. Vaadake Kartaagot, Foiniikia impeerium oli mingil ajal palju võiimsam kui Rooma. Ent Kartaago religioonis toodi väikesi lapsi inimohvriteks. See mandus seestoolt ja kukkus kokku.

LSN: Milline on teie prognoos meie globaalse kultuuri suhtes?

TE: Meie silmapiiril on tõsine kriis. Ma ei ole hävingu-prohvet, aga ma ei näe, et asjad saaks kulgeda mingil muul moel kui kogu maailma hõlmava tõsise poliitilise kriisi suunas.

LSN: Te ei arva, et tuleb tagasipöördumine? Loomulik naasemine moraalse terviklikkuse juurde? Suurbritannias, olgugi et enamik inimesi ei taipa, miks olukord on nii halb, on nad blairismist ilmselgelt tüdinud ja kavatsevad Tööparteist vabaneda. Kas te ei arva, et inimesed ütlevad "küllalt", enne kui saabub sotsiaalne häving.

TE: Ainus viis, kuidas me saame globaalse kokkuvarisemise ära hoida on moraalne pöördumine. Me peame taas kord protsessi ümber pöörama. Lihtsalt deki-istmete ümberpaigutamine Titanicul ei saa ära hoida kokkupõrget, Titanicu uppumist. Me peame pöörduma tagasi Jumala poole. Ja kui inimestel on villand ja nad valivad lihtsalt teise poliitilise partei, mis on sama vilets kui endine, siis pole sellest mingit kasu saabuva globaalse kriisi ärahoidmiseks. See, mida me vajame, on südame pöördumine.

LSN: Kuidas peaks see toimuma, peale ulatusliku katastroofi?

TE: See saab olema kannatuse loomulik tulemus. Inimesed pöörduvad tagasi Jumala poole kui nad kannatavad. Inimesed saavad pöörduda tagasi Jumala poole kuna nad võtavad kuulda oma mõistust. Või kuna nad kuulevad head jutlust või kuna neil on hea moraalne juhataja. See võiks ka nõnda aset leida, kui Kirik elaks oma kutsumuse vääriliselt -- ja ma pean silmas eelkõige Kiriku juhte -- siis on inimestel võitlemisvõimalus selle tagasipööramiseks.

Hea näide sellest, kus see ei toimunud, oli möödunud suvi. Paljud meist rõõmustasid, et inimesed käisid linnahalli-kohtumistel või teepidudel ja karjusid ja röökisid, ent selle kõik ajendas majandus. Kus olid need inimesed siis, kui nad lapsi tapsid? Kus on need inimesed nüüd, kui nad jätkavad laste tapmist? Kus on sedalaadi viha, mille see esile kutsuks?

Piibellikult näeme Niineved kui märki, et sellised asjad saavad juhutda. Nad vastasid Jumala armule.

LSN: Kus on siis meie Joonas?

TE: (Paavst) Benedictus, ja Johannes Paulus enne teda, nemad on tõelised prohvetid. Meil on tunnistajad, nagu Terri Schiavo, kes oli ohver. Nad on ohvrid-tunnistajad. Meil on pühaduse tunnistajad, kelle püha elu Kirik pakub meile läbi aegade, aga kellest ka kaasajal pole mingit puudust.

LSN: Aga meil on olnud märtreid, kaasaegseid märtreid, ent kus on ime? Kus on suur pöördumine?

TE: Ma arvan, et 20.-st 21.-sse sajandisse kanduva süütu vere valamise ränga koorma tõttu on vaimne defitsiit liiga suur. Vaekausid on liialt kaldus ja ma tõesti usun, et me vajame tasakaalu taastamiseks suurt martüüriumi. Uskuge või mitte, aga Abraham Lincoln oli see, kes ütles, et orjanduse hind oli kodusõjas valatud veri. Ja ma usun... Kuidas me tasume abordi hinna? Meie triljoni-dollariline võlg USA-s ole midagi võrreldes tegeliku võlaga, mida me võlgneme reaalsusele ja Jumalale ja inimkonnale koguni süütute tapmise eest.

50 miljonit tapetakse igal aastal kogu maailmas. See on ülemaailmne genotsiid ja see on täiesti kahetsemata.

Ning kontratseptsiooni ja abordiga sooritame põhimõtteliselt üleilmses mastaabis massilise enesetapu.

LSN: Paljud inimesed on pikka aega puhunud hoiatuspasunaid...

TE: Selline on inimloomus. Inimloomus ei võta kuulda. Mu ema ütleb alati, et need, kes ei kuula, peavad tundma. Inimene saab sõnumist aru, kui ta tunneb, et see teeb talle haiget ja kohutab teda. Ma usun, et inimloomus toimib just nii. On loomuse seadus, et me oleme laisad kuni me oleme üles ärganud. Evangeeliumis on nii palju sõnumeid, mis ütlevad mitte ainult 'püsige ärkvel', vaid 'ärgake üles!' ja nähke, mis teie ümber toimub, ja kui mitte, siis juhtub surm.

LSN: Juhtub surm?

TE: Põhimõte on, et see, mis toimub pinna all, kerkib lõpuks pinnale. Nii et laste tapmine viib lõpuks vanurite ja haigete tapmisele. See on seadus. See toimib eksimatult. See on osa loomuse moraaliseadusest, loomuse moraalsest dimensioonist, et kui sa ei märka seda, mille nägemine isiklikul tasandil on sedavõrd hädavajalik, omandab see lõpuks sotsiaalse mõõtme, nii et see ei saa märkamatuks jääda.

Kurb on selle juures see, et ükskiisikutena ja isegi ühiskonna enamikuna me võime seda märgata, me võime sõnumist aru saada. Aga me oleme valinud need klounid, kes ei saa sellest sõnumist aru.

LSN: Miks siis meie, kes me näeme probleemi, valime jätkuvalt neid 'kloune'?

TE: Nad näevad seda, aga nad ei näe seda tõeliselt. Sest selle nägemine toob kaasa vajaduse tegutseda. Ja kui nad ei soovi tegutseda vastavalt sellele, mida nad näevad, siis ei ole nad osaks lahendusest.

Aga tõenäoliselt on tegu pigem sellega, et rahval pole häid juhte. Inimesed muutuvad väga kergesti halvatuks, kui nad tunnevad end äralõigatuna. Mul on vaid üks hääl, ma olen vaid üks isik, mida ma saan teha? Ent kui on juhid, kes ütlevad: "Järgnege mulle, me teeme seda kõik üheskoos", siis oleks meil ühiskonnale palju rohkem mõju.

LSN: Kus siis on juhid? Me oleme siin, kus aknast paistab P. Peetruse katedraali kuppel...

TE: Meil on üksikuid väljapaistvaid juhte. Nagu siin, peapiiskop (Raymond) Burke'i näol. Minu arust on tema puhul tegemist lihtsalt kaasaegse pühakuga. Ja tema juhatus ei jää märkamata. Ometi on tema kui üksiku piiskopi tegevusel piirid. Meil pole piiskoppide konverentse, mis pakuksid meile juhatust piiskoppide koguna. Millal need tekivad? Arvatavasti alles siis, kui [ilmalikud valitsused] hakkavad sundima piiskoppe maksma abortide eest. Need, kes ei kuula, peavad tundma.

LSN: Inimesed ütlevad, et USA piiskopd on üllatavalt tugevalt reageerinud abordi rahastamisele Ameerika tervishoiuseaduses. Kust see pärineb?

TE: Ma arvan, et on rohkem neid piiskoppe, kes näevad seda nagu see on. On rohkem piiskoppe, kellel on vähem liberaalset agendat ja kes on lihtsalt katoliiklikumad. Kui nende arv kasvab, siis on meil piiskoppide kogu näol parem juhtimine.

LSN: Kas katoliku piiskoppide seas on olnud vastureaktsioon katsetele sundida katoliikllikke tervishoiuteenuseid pakkuma kontratseptiivseid vahendeid ja aborti sellistes kohtades nagu näiteks Massachusetts?

TE: Teatud mõttes on piiskoppide käed seotud, kuna nad ei kontrolli enam katoliiklikku tervishoiusüsteemi. Enamasti ei ole piiskopid nende institutsioonide omanikud. Nad saavad pakkuda vaid moraalset juhatust aga neil puudub seaduslik kontroll. Sellest hoolimata võib neil olla oluline mõju ka nendele institutsioonidele ja kui nad tahavad, võib see mõju olla uskumatult suur.

USA valitsuse aborti-pooldavad jõud on muutunud [piiskoppide vastu] agressiivsemaks. Just selle tõttu, arvan ma, tõuseb piiskoppide kogu üles ja teeb aja jooksul tugevamaid avaldusi, kuna ohus on üha rohkem. Mitte ainult katoliiklike institutsioonide maksuvabastused, vaid katoliiklik identiteet, ja nad peavad seda kaitsma võin nad pole enam katoliiklikud.

Seepärast arvan ma, et selliste asjadega nagu abort, kuna neid pakutakse ja levitatakse isiklike valikutena, on palju raskem toime tulla, kui kommunismiga, sest kommunismi surutakse peale väljastpoolt. See tervishoiusituatsioon, meditsiini sotsialiseerimine ja rünnak meie fundamentaalsete väärtuste vastu võib olla just vajalik äratussignaal. Sest see on meile väljastpoolt peale surutud vastuolus meie väärtustega, see võitleb meie väärtuste vastu. Ning nende fundamentaalsete identiteedi-küsimuste kaitsmiseks peavad piiskopid midagi tegema.

LSN: Ma pakun teile välja Suurbritannia valitsuse juhtumi, kes surub katoliiklikele lapsendusagentuuridele peale valiku sulgemise ja sekulariseerimise vahel. Kui briti Tööpartei-valitsus Tony Blairi isikus keeldus andmast religioosetele institutsioonidele eristaatust seksuaalse orientatsiooni regulatsioonides, kehitasid piiskopid õlgu ja sekulariseerisid oma lapsendusagentuurid. Nii et Suurbritaanis on nad kaotanud katoliikliku lapsendusteenuse.

TE: Ja nad võivad kaotada veelgi enam. Sedavõrd, kuidas rünnakud meie väärtuste ja institutsioonide vastu muutuvad üha võitlevamaks, peavad nad tegema üha rohkem selliseid väga raskeid otsuseid. Jutu mõte on see, et üleajaliku küsimusena seisab nende ees hingede pääsemise küsimus ning paljudel neist juhtudest pole nad midagi teinud. Hinged lähevad hukka. Nüüd räägivad nad tervishoiusüsteemi kaotamisest, mis pole midagi võrreldes hingede kaotamisega. Nii et võib-olla ärkab katoliiklik juhtkond sel moel ja taipab, et seda, mida võime kaotada, on nii palju, ning see paneb neid pöörduma tagasi oma missiooni juurde ning asetama hingede päästmise oma esimeseks prioriteediks.

Ma olen alati öelnud, ja ütlen jätkuvalt, et selleks, et olla tõeline piiskop, peab ta tahtma minna sõtta. See ei ole sõda mitte ainult ilmaliku kultuuriga, vaid sageli on selle kõige raskemaks osaks sõda omaenda rahvaga. Teha neda rohkem katoliiklikuks ja olla neile tunnistajaks.

LSN: Kas on olnud konkreetseid saavutusi ustavatelt rahva seas liikumises mõistuslikkuse taastamiseks?

TE: Me peame vaatama asju, mis ei satu eriti ajakirjandusse, ja need on liikumised, nagu näiteks pro-life liikumine. On oluline märgata inimesi, kes teevad häid asju ja kuidas nad seda teevad. Ma arvan, et pro-life liikumise varjatud kangelased on raseduskriisi keskuste töötajad. See on väga alandlik, rohujuure tasandil liikumine, mis ei saa mingit meediakajastust, ent nad päästavad lapsi ja hingi iga päev. 40 Elu Päeva, sellised positiivsed asjad, Elu Marss..., meil on palju, mis peaks selles sõjas meie entusiasmi ülal hoidma.

Iga sõda on hirmutav, sest mõned lahingud kaotatakse. Ja mõnikord kaotatakse palju lahinguid enne kui tegelikult üks võidetakse ja tendents pöördub. Nii et ma arvan, et me vajame julgustavaid näiteid, me peame need leidma ja neid edendama, et näidata inimestele, et kõik ei ole kadunud.

LSN: Kas on märke tendentsi pöördumisest?

TE: Ei. Ma ei arva, et tendents on pöördumas. Ma ei arva, et me oleme sellesse punkti jõudnud. Ma arvan, et kriis, millest me ennist rääkisime, saab olema selleks, mis paneb tendentsi pöörduma. Aga ma ei ennusta midagi, mul on lihtsalt selline intuitsioon, et nii nagu asjad lähevad, lähevad nad hullemaks, nad manduvad, lagunevad, ja sees saab tähendada vaid mingit suuremat hävingut eespool ootamas. Need, kes on praegu inglite poolel, on need, kes sellest läbi pääsevad. Ja toovad teised koos enesega kaasa tagasi Jumala juurde.

Me saame rääkida imelistest inimestest, kes seda juba teevad, pühakutest, kes käivad meie tänavail, elades oma usku ja tuues suuri ohvreid, ja nende lood vajavad jutustamist.

Ja me peame meeles pidama, et Obama ei määratle elu. Ma olen eksortsist ja ma ütlen kõigile, kellega ma töötan, et deemonid ei määratle teie elu. Nad tekitavad valu ja kohutavad, ent ükskõik kui kaua ka nende eemaldamine ja teie tervendamine aega võib võtta, seda sõnumit tuleb meeles kanda. Et kurjus ei määratle teid. Teid määratleb Jumal, Jeesus Kristus. Ja naasemine, mille mõned neist inimestest peavad läbi tegema pärast kohutava elu elamist, ja tasumine selle eest, on osa põhjusest, miks Jumal lubab maailmas kurja. See teenib teatud eesmärki Jumalariigi töös. Ta lubab kurja, et tuua sellest esile midagi head. Mõnikord tegelikult isegi suuremat head kui oleks olnud ilma selle kurjata.

LSN: Nii et see kujuteldamatult tohutu kurjus, 50 miljonit tapetud inimest aastas...

TE: ... ajendab kujuteldamatult imelise hüve, kui me usume ja loodame seda.

12-aastase Lia Millsi kaitsekõned elule

Vt lisaks