Moraalsest instinktist

Järgneva mõtiskluse ajendas Rein Raua arvamuslugu 16.08 Päevalehes, milles ta kritiseeris Mikk Salu seisukohti 6.08 artiklis, ning Raua artikli kohta kommentaariumis avaldatud mõtted.

Raua esimene kriitikanool on kokku võetud väites, et "inimesel ei ole kaasasündinud moraalset instinkti, mis teeks [intsesti] taunitavaks. Sellisteks, nagu me oleme, on meid õpetanud meie kultuur." Olen siin Rauaga nõus, aga tõenäoliselt mitte selles mõttes nagu tema silmas peab. Nimelt olen sama meelt, et tõepoolest ei ole sellist spetsiifilist moraalset instinkti, ega saagi olla, ei intsesti, pedofiilia, pederastia, sodoomia ega mingi muu käitumismalli suhtes. Küll aga saab tegemist olla bioloogilise instinktiga. Nagu loomariigis, nii võivad ka inimestel need instinktid olla tugevamad või nõrgemad, mõnel hüpertrofeerunud, mõnel praktiliselt puuduvad. "Normaalne" on seejuures populatsiooni (või isegi liigi?) seisukohalt üldlevinud ja kohastumuslik käitumine. Aga nagu öeldud, ei ole selline instinkt veel moraalne.

Erinevalt teistest loomadest kujundab inimene oma bioloogilist substraati kultuuriliselt, mingeid käitumistüüpe rõhutades, teisi alla surudes, osasid ritualiseerides, teisi kultuuriliselt ignoreerides. See saab võimalikuks inimese mõtestava loomuse tõttu, mida traditsiooniliselt nimetatakse ratsionaalsuseks, ehkki mitte tänapäeval levinud kitsas analüütilisuse tähenduses, vaid laias mõistuslikkuse, mõtestamise-püüde tähenduses. Ja alles mõtestamise kaudu hakkavad teod omandama mingit moraalset mõõdet. Ning siin kerkib üles ka moraalse instinkti küsimus. See instinkt ei saa olla otseselt suunatud mingitele partikulaarsetele toimimisviisidele, vastasel juhul oleks see pärilik ja seega bioloogiline. Seevastu on see üldine "instinkt" teha head ja vältida kurja, meie praktilise mõistuse esmaprintsiip, mida traditsiooniliselt nimetatakse sündereesiks (synderesis). Ja see on igas inimeses tema ratsionaalse loomuse tõttu. Seepärast nõustun Rauaga, et inimesel pole spetsiifilist moraalset instinkti (näiteks intsesti suhtes), aga sellest ei tulene, et tal pole mingit moraalset instinkti. Inimesel on universaalne moraalne instinkt teha head ja vältida kurja, ent see instinkt ei ole bioloogiline, vaid mõistuslik.

Maailma ja enese mõtestamine võib viia erinevaid kultuure, nagu ka erinevaid üksikisikuid mõnevõrra (ja mõnikord kardinaalselt) erinevatele tulemustele. Seetõttu on kahtlemata tõsi, nagu Raud osutab, et erinevates kultuurides (või vähemalt erinevate kultuuride mingites subkultuurides) võib mingitel käitumismallidel olla mõnikord diametraalselt erinev staatus. Tõepoolest võidakse erinevaid käitumismalle mõtestada ja väärtustada väga erinevalt, ent vähemalt selle (sub)kultuuri kandja vaatepunktist tehakse seejures midagi head ja õiget. Mitte küll tingimata universaalselt ja tegelikult head ja õiget, vaid arvatavalt head ja õiget antud subkultuuri kandajte poolt väärtustatud subjektide ja printsiipide suhtes, olgu nendeks nad ise, mingi muu sotsiaalne rühm, jumalused, loodus, mingid väed vms.

Nii et selline püüe ise on üks inimest kui sellist iseloomustavaid universaale. Ma ei ole küll eriline relatiivsete kultuuriuuringute fänn, aga usun, et ka kõige veendunumal kultuurirelativistil on raske leida näiteid vastupidise kohta, st. selliste kultuuride kohta, kus inimesed teeksid kõige väärtuslikumaks peetavatele isikutele teadlikult ja tahtlikult midagi, mida nad tõepoolest peavad halvaks ja ebaõigeks.

Millegipärast usun, et Raud võib-olla isegi nõustuks sellega. Vastasel korral kaoks tal igasugune alus Mikk Salule midagi ette heita. Salu tekstis oli midagi, mida Raud ei pidanud õigeks ja ta arvas heaks sellele osutada. Erinevused on "ainult" selles, mida kumbki peab heaks ja õigeks.

Niisiis võidakse mingeid asju, mida peetakse heaks ja õigeks, teistes (sub)kultuurides või lihtsalt teiste isikute poolt hinnata vastupidiselt. Universaalne on see, et taotletakse seda, mida peetakse kellegi suhtes heaks ja õigeks. Nüüd jääb küsimus selle kohta, kas vastupidiste moraalsete hinnangute korral võib olla tegu ühel juhul ka tegelikult hea ja õige, teisel aga ekslikult heaks ja õigeks peetavaga. Ehk teisisõnu, kas nendeks hinnanguteks on mingi objektiivne alus.

Lühike vastus oleks, et paljude asjade puhul võib hea ja halb olla teatud piirides situatsiooniti erinev ehk relatiivne, ent mitmetes asjades on see absoluutne. See on muidugi väide, millega relativistid põhimõtteliselt ei nõustu. Ma ei hakka siinkohal arutlema konkreetsete moraaliprobleemide üle, piirdun vaid osutamisega, et moraalne instinkt on olemas, ehkki see pole bioloogiline ega spetsiifiline, vaid ratsionaalne ja üldine. Nii et kui Raud pidas oma väitega silmas, et mingit moraalset instinkti ega nn. inimloomust pole olemas, vaid kõik hinnangud on ainult kultuuriliselt määratletud ning seetõttu on hea ja halb täielikult kultuuriti suhtelised, siis ma sellega muidugi ei nõustu. Veelgi enam, leian, et see positsioon on seesmiselt vastuoluline, st. lähemal vaatlusel irratsionaalne, ega saa olla seetõttu hea ja õige.


PS. Kommentaariumis hakkas silma, et need, kes püüdsid kaitsta moraalset instinkti, põhjendasid seda bioloogiaga. Ent elevandid ja krokodillid ei tee midagi moraalset, kui nad paarituvad vastassoost liigikaaslasega. Samuti ei tee lihtsalt vastassoost liigikaaslasega paaritumine inimesete puhul sellest aktist veel moraalselt head tegu. Küsimus on siiski seksuaalakti mõtestamises ja nendes tingimustes, milles vastastikune seksuaalne andumine on hea ja õige, ehk mehe ja naise elukestvas eksklusiivses abielus.