Põhiprintsiibid Kiriku sekkumisel poliitikasse

2006. aastal, kõneldes Euroopa Rahvapartei liikmetele, tõi paavst Benedictus XVI esile kolm fundamentaalset printsiipi, mille osas ei saa Kirik teha mingeid järeleandmisi:

Mis puutub Katoliku Kirikusse, siis tema avalike seisukohavõttude peamine kese on isiku väärikuse kaitsmine ja edendamine ning seetõttu pühendab ta teadlikult erilist tähelepanu printsiipidele, mille osas ei saa teha mingeid järeleandmisi. Nende seas kerkivad täna selgelt esile kolm:

- elu kaitsmine selle igas faasis, eostumise esimesest hetkest kuni loomuliku surmani;

- perekonna kui mehe ja naise vahelise abielul põhineva ühenduse loomuliku struktuuri tunnustamine ja edendamine ning selle kaitsmine katsete eest muuta see juriidiliselt samaväärseks radikaalselt erinevate ühenduse vormidega, mis seda tegelikult kahjustavad ja destabiliseerivad, varjutades selle eriomast iseloomu ja selle asendamatut sotsiaalset rolli;

- vanemate õiguse kaitsmine harida oma lapsi.

Need printsiibid ei ole usutõed, isegi kui usk neid täiendavalt valgustab ja kinnitab; need on kirjutatud inimloomusesse enesesse ning on seetõttu ühised kogu inimkonnale. Kiriku sammud nende edendamisel ei ole seega konfessionaalse iseloomuga, vaid on adresseeritud kõigile inimestele, sõltumata nende religioossest kuuluvusest. Vastupidi, sellised sammud on seda enam vajalikud, mida enam neid printsiipe eitatakse või vääriti mõistetakse, sest see on eksimine tõe vastu inimisiku kohta, raske haav õiglusele enesele.

Kala, Kirik ja kondoomid

Mõni aeg tagasi kirjutas kolumnist Martin Kala Postimehes, kommenteerides paavst Benedictus XVI poolt kondomomaania kohta öeldut:

Paavsti paindumatut suhtumist preservatiivi kasutamisse ei saa põhjendada kirikudogmadest kinnipidamisega, mille austamises ei näe keegi halba. Tegu on pigem isiklikku laadi trotsiga . . .

Aitamaks Martinil ja võib-olla veel kellelgi viia end kurssi Katoliku Kiriku õpetusega antud küsimuses, toon siin ära lõigu paavst Paulus VI 1968. aastal väljaantud entsüklikast Humanae vitae, mis oli pühendatud spetsiaalselt elu edasiandmise ja sündimuskontrolli küsimustele (minu rõhutus):

Sündimuse reguleerimise lubamatud viisid

14. Seetõttu, tuginedes nendele üldinimliku ja kristliku abieluõpetuse põhimõtetele, peame taas kuulutama, et juba alanud generatiivse protsessi otsene katkestamine ning eelkõige otsene abort, isegi kui see on sooritatud terapeutilistel kaalutlustel, on sündimuse reguleerimise õiguspärase meetodina täiesti vastuvõetamatu.

Samamoodi tuleb hukka mõista, nagu Kiriku magisteerium on korduvalt õpetanud, nii mehe kui naise otsene steriliseerimine, olgu see püsiv või ajutine.

Samuti on vastuvõetamatu mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arengul on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele.

Samuti ei kehti tahtlikult viljatuks muudetud abieluaktide õigustamiseks järgmised argumendid: nimelt, et tuleb valida see paha, mida nähakse vähemana; ning et see akt liitub mingil moel üheks sellele eelnevate või järgnevate viljakate aktidega ning osaleb seega nendega samas ja võrdväärses moraalses hüves. On tõsi, et mõnikord võib taluda vähemat moraalset paha, et vältida suuremat, või et edendada mingit olulist hüve; ometi ei või kunagi, ka mitte kõige mõjuvamatel põhjustel teha kurja, et saavutada head, see tähendab suunata oma tahe millelegi, mis oma loomu poolest vastandub moraalsele korrale ja mida tuleb seega pidada inimisikule väärituks, isegi kui kavatsus on kaitsta või edendada üksikisiku, perekonna või ühiskonna hüve. Järelikult on tõsine viga arvata, nagu saaks tahtlikult viljatuks muudetud ja seega oma olemuselt võltsi abieluakti õigustada selle ühendamise läbi tervikuna viljaka abieluga.

Tabernaakel

Esitlen Tabernaaklis Katoliku Kiriku õpetust aktuaalsetel teemadel, nii nagu see esineb magisteeriumi seisukohavõttudes. Pistan sekka teoloogide ja pühakute arvamusi. Mõnikord võib-olla ka isiklikke mõlgutusi. Ja vahendan ning kommenteerin aeg-ajalt uudiseid katoliiklase vaatenurgast.