Il fumo di Satana

1972. aasta 29. juulil, oma paavstiks-kroonimise 9ndal aastapäeval, Pühade Peetruse ja Pauluse Suurpühal pühitsetud Missal pidas Paulus VI jutluse, millest on Vatikani kodulehel itaaliakeelne esitlus. Selles jutluses sisaldub Paulus VI kuulus tõdemus Saatana suitsust, mis on "mingi prao kaudu" Kirikusse tunginud. Toon sellest osalise tõlke (kuna mu itaalia keele oskus on tõesti kesine, siis on võimalikud väärad tõlgendused, millele palun tähelepanu juhtida):

[...] Osutades Kiriku tänasele olukorrale, ütleb Püha Isa, et tal on tunne, et "mingist praost on Saatana suits tunginud Jumala templisse." See on kahtlus, ebakindlus, probleemaatilisus, rahutus, rahulolematus, vastandumine. Enam ei usaldata Kirikut; usaldatakse esimest profaanset prohvetit, kes hakkab esinema mingis ajalehes või ühiskondlikus liikumises, püüdes panna meid uskuma, et tal on tõelise elu valem. Ja me ei märkagi, et selle asemel on tegemist pigem meie valitsejate ja isandatega. Meie südametunnistusse poeb kahtlus ja see siseneb akna kaudu, mis peaks hoopis olema avatud valgusele. Teaduse asemele, mis peaks andma meile tõde, mis ei vii meid eemale Jumalast, vaid paneb meid Teda veelgi rohkem otsima ja suurema intensiivsusega pühitsema, on saabunud hoopis kriitika, on saabunud kahtlus. Teadlased on need, kes mõtlikumalt ja valulikumalt laupa kortsutavad. Ja lõpetavad tõdemusega: "Ma ei tea, meie ei tea. Me ei saagi teada." Õpetusest saab segaduse ja kohati absurdsete vastuolude plats. Ülistatakse progressi, selleks, et seda hiljem hävitada veelgi kummalisema ja radikaalsema revolutsiooni läbi, eitades kõike seda, mis on kätte võidetud, naastes primitiivse juurde, olles nõnda ülistanud kaasaegse maailma progressi.

See ebakindluse seisund valitseb ka Kirikus. Usuti, et pärast kirikukogu peaks Kiriku ajaloos saabuma päikseline päev. Selle asemel on saabunud pilvine, rajune, pime, otsingute, ebakindluse päev. Ülistame oikumenismi ja distantseerime end üha rohkem teistest. Püüame kaevata sügavikku, selle asemel, et seda täita.

Kuidas see on toimunud? Paavst usaldab kohalviibijatele oma mõtte: on toimunud vastandliku jõu sissetung. Selle nimi on kurat, see müstiline olend, kellele viidatakse ka p. Peetruse kirjades. Palju kordi kõlab Evangeeliumis selle inimese vaenlase mainimine Kristuse enese huulilt. "Me usume", täheldab Püha Isa, "et mingi praeternaturaalne jõud on tulnud maailma Oikumeenilise Kirikukogu viljade häirimiseks, nende lämmatamiseks ning takistamaks Kirikul valla päästa rõõmu-hümni selle üle, et ta on taasavastanud eneseteadvuse täiuse. Just selle tõttu tahame olla võimelised, praegu rohkem kui kunagi varem, täita Jumala poolt Peetrusele antud funktsiooni kinnitada vendi usus. Me tahame teile edasi anda selle kindluse karisma, mille Issand annab neile, kes esindavad Teda, ehkki ebatäiuslikult, selles ilmas." Usk annab kindluse, kaitstuse siis, kui see põhineb Jumala sõnal, mis võetakse vastu ja hoitakse alal kooskõlas meie endi mõistusega ja meie endi inimliku hingega. Kui usutakse lihtsuses, alandlikkuses, siis tuntakse end olevat õigel teel, adutakse sisemist tunnistust, mis kinnitab meid tõe vallutamise vaevalisel teel.

Lõpetades ütleb paavst, et Issand näitab end selles valguses ja tões, mis me vastu võtame Tema sõnas ja Tema sõna ei ole enam takistus tõele ja olemise teele, vaid pigem aste, millelt saame üles astuda ja olla tõepoolest selle Issanda vallutajad, kes näitab end usu tee kaudu, mis aimab ette lõplikku kaemust ja on selle garantiiks.

Toomaks esile kaasaegse inimkonna teist aspekti, tuletab Paulus VI meelde suure hulga alandlike, lihtsate, puhaste, õiglaste, tugevate hingede olemasolu, kes järgnevad püha Peetruse üleskutsele olla "tugevad usus". Ja me tahame -- ütleb ta --, et see usu tugevus, see kindlus, see rahu võidutseks kõigi takistuste üle. Lõpuks kutsub paavst ustavaid üles alandliku ja siira usu aktile, psüühilisele pingutusele püsimaks selles sisimas püüdluses teadliku liitumisakti poole: "Issand, ma usun Sinu sõnasse, ma usun Sinu ilmutusse, usun sellesse, mille Sa mulle oled andnud selle Sinu ilmutuse tunnistuse ja tagatisena, et usu tugevusega ära tunda ja läbi katsuda eelaimdus sellest elu õndsusest, mida on tõotatud usuga kaasnevat.

Areng kui kutsumus

Caritas in Veritate, pp. 16-20; žanr: suhteliselt tekstilähedane ümberjutustus; jätkab esimese peatüki vaatlust.

Populorum Progressios õpetas Paulus VI, et progress on eelkõige kutsumus: "Jumala kavas on iga inimene kutsutud ennast arendama ja teostama, sest iga elu on kutsumus." Just see annabki õigustuse Kiriku tegelemisele arengu problemaatikaga. Kui areng puudutaks vaid elu tehnilisi aspekte, mitte aga inimese rännaku tähendust läbi ajaloo üheskoos teiste inimestega ja selle rännaku sihti, siis poleks Kirikul voli selle kohta midagi öelda. Arengu käsitamine kutsumusena tähendab ühelt poolt, et see tuleneb transtsendentsest kutsest, ja teiselt poolt, et see ei ole suuteline ise enesele viimset tähendust omistama. Seepärast leiame entsüklikas teiseski kohas viite kutsumusele: "Pole olemas tõelist humanismi peale selle, mis on avatud Absoluudile ja on teadlik kutsumusest, mis annab inimese elule selle tõelise tähenduse." Arengu selline käsitus on Populorum Progressio südameks ja aluseks Paulus VI mõtisklustele vabaduse, tõe ja armastuse üle arengus. Ühtlasi on Populorum Progressio just arengu sellise käsituse tõttu tänagi veel aktuaalne.

Kutsumus on vaba ja vastutustundlikku vastust nõudev kutse. Terviklik inimlik areng eeldab indiviidi ja rahva vastutustundlikku vabadust: ükski struktuur ei saa seda arengut tagada väljaspool inimlikku vastutust. "Messianismi tüübid, mis annavad lubadusi ent loovad illusioone," ehituvad alati arengu transtsendentse mõõtme eitamisele, veendumuses, et areng on täielikult nende teha. See võltskindlus muutub nõrkuseks, kuna sellega kaasneb inimese taandamine arenguprotsessi vahendiks, seda orjavaks elemendiks, samas kui nende alandlikkus, kes kutsumuse vastu võtavad, muutub tõeliseks iseseisvuseks, kuna see teeb nad vabaks. Teadlikuna raskustest ja sõltumisest tingimustest kinnitas Paulus VI siiski, et "igaüks jääb omaenda edu või läbikukkumise peamiseks teostajaks, olgu need mõjutused millised tahes." Selline vabadus käib ka vaegarengu situatsioonide kohta, mis tulenevad mitte ajaloolisest paratamatusest ja juhusest vaid inimlikust vastutusest. Selle tõttu "pöörduvad nälga kannatavad rahvad dramaatilise üleskutsega küllusega õnnistatud rahvaste poole." Ka see on kutsumus -- vabade subjektide poolt teistele vabadele subjektidele suunatud kutse jagatud vastutuse võtmiseks. Paulus VI mõistis küll hästi majandusstruktuuride ja institutsioonide olulisust, ent niisama hästi mõistis ta nende kui inimliku vabaduse instrumentide loomust. Ainult vaba areng saab olla terviklikult inimlik; ainult vastutustundliku vabaduse õhkkonnas saab see rahuldavalt edeneda.

Lisaks vabadusele nõuab terviklik inimlik areng kui kutsumus ka austust tõe vastu. Kutsumus progressile ajendab meid "tegema rohkem, teadma rohkem ja omama rohkem, selleks et olla rohkem." Ent mida tähendab "olla rohkem"? Paulus VI vastab, osutades autentse arengu olemuslikule kvaliteedile: see peab olema "terviklik, see tähendab -- see peab edendama iga inimese ja kogu inimese hüve." Kristlikku vaadet iseloomustab eriliselt inimisiku ja tema kasvamise tähenduse tingimatu väärtuse kinnitamine ja õigustamine. Kristlik kutsumus areneda aitab edendada kõiki inimesi ja inimest tervikuna. Arengut edendades ei tugine kristlik usk mingile privileegile ega võimupositsioonile ega isegi kristlaste pälvimustele (ehkki need on olemas, sõltumata nende loomulikust piiratusest), vaid ainuüksi Kristusele, kellele peab olema suunatud iga autentne kutsumus terviklikule inimlikule arengule. Evangeelium on arengu jaoks fundamentaalse tähtsusega, kuna selles Kristus, "Isa ja Tema armastuse müsteeriumi ilmutuses endas ilmutab täielikult inimkonda temale enesele." Õpetatud oma Issanda poolt, uurib ja tõlgendab Kirik aja märke, pakkudes maailmale seda, "mida ta omab enesele eriomase atribuudina: globaalset visiooni inimesest ja inimkonnast." Just seetõtu, et Jumal ütleb oma kindla "jah"-sõna inimesele, ei saa inimene mitte avada end jumalikule kutsumusele püüelda oma arengu poole. Arengu tõde seisneb selle täielikkuses: kui see ei hõlma kogu inimest ja igat inimest, siis ei ole see tõeline areng. See on Populorum Progressio keskne sõnum, mis kehtib ka täna ja igal ajastul. Terviklik inimlik areng loomulikus plaanis, kui vastus Jumal-Loojalt saadud kutsumusele, nõuab eneseteostust "transtsendentses humanismis, mis annab [inimesele] tema suurima võimaliku täiuslikkuse -- see on isikliku arengu kõrgeim eesmärk." Kristlik kutsumus terviklikule arengule käib seega nii loomuliku kui üleloomuliku plaani kohta; mistõttu siis, "kui Jumal on varjatud, hakkab meie võime tunda ära loomulikku korda, otstarvet ja 'hüve' nõrgenema."

Lõpuks toob arengu nägemine kutsumusena kaasa armastuse keskse koha selles arengus. Populorum Progressios osutas Paulus VI, et vaegarengu põhjused ei ole eelkõige materiaalsed. Ta kutsus otsima neid inimisiku teistes mõõtmetes: esmalt tahtes, mis sageli eirab solidaarsuse kohuseid; teiseks mõtlemises, mis ei paku tahtele alati õiget suunamist. Seega on arengupüüdlustes vaja "tarkade inimeste sügavat mõtisklemist uue humanismi otsingul, mis võimaldaks kaasaegsel inimesel end uuesti leida." Ent see pole veel kõik. Vaegarengul on ka sügavam põhjus: "vennalikkuse puudumine indiviidide ja rahvaste vahel." Kas seda on võimalik kunagi saavutada ainuüksi inimliku pingutuse läbi? Sedamööda, kuidas ühiskond üha enam globaliseerub, saame üha enam naabriteks, aga see ei tee meist veel vendi. Mõistus iseenesest suudab haarata võrdsust inimeste vahel ja anda stabiilsuse nende tsiviliseeritud kooseksistentsile, ent see ei saa tuua vennalikkust. Vennalikkus lähtub transtsendentsest kutsumusest, mille oleme saanud Jumal Isalt, kes meid esimesena armastas, õpetades meile Poja kaudu, mis vennalik armastus on. Esitledes inimliku arenguprotsessi erinevaid astmeid asetas Paulus VI kõige tippu, pärast usu mainimist, "ühtsuse Kristuse armastuses, kes kutsub meid kõiki osalema poegadena elava Jumala, kõikide Isa elus."

Need vaatepunktid, mis Populorum Progressio avab, jäävad fundamentaalseteks hingamisruumi ja suuna andmisel meie pühendumisele rahvaste arengule. Lisaks rõhutab Populorum Progressio korduvalt pakilist vajadust reformi järele ning kutsub üles viivitamatule julgele tegutsemisele ebaõigluse ületamiseks. Ka see pakilisus on caritas in veritate tulemus. Kristuse armastus ajendab meid: "caritas Christi urget nos" (2Ko 5,14). Pakilisus ei tulene ainult asjaoludest ega sündmuste ja probleemide kiirest järgnemisest üksteisele, vaid ka kaalul olevast asjast endast -- autentse vennalikkuse saavutamisest. See on nii oluline eesmärk, et nõuab meilt avatust mõista seda sügavuti ja mobiliseerida end "südame" tasandil, selleks et tagada jooksvate majanduslike ja poliitiliste protsesside kulgemine täielikult inimlike tulemuste suunas.

B16 P6nda PPst

... ehk Benedictus XVI Paulus VI entsüklikast Populorum Progressio.

Benedictus XVI osutab entsüklika Caritas in Veritate I peatükis kõigepealt vajadusele lugeda entsüklikat Populorum Progressio Paulus VI ülejäänud magisteeriumi, Kiriku tervikliku sotsiaaldoktriini ja kogu apostelliku traditsiooni valguses, millest väljaspool jääks see juurteta dokumendiks ning arengu käsitlus selles taanduks vaid sotsioloogiliseks andmestikuks. Vastavalt sellele esitab ta PPst rääkides ka omapoolseid arutlusi, sidudes entsüklika teksti tihedalt traditsiooniga.

Edasi märgib ta samuti entsüklika tihedat seotust Vatikani Teise Kirikukoguga, mis on mõjutanud kogu kirikukogujärgset sotsiaalset magisteeriumi. Kirikukogu tõi selgemalt esile tõe, mis on alati kuulunud usuvaramusse, et Kirik, olles Jumala teenistuses, on kogu maailma teenistuses tões ja armastuses. Paulus VI osutas sellest tõest lähtudes kahele punktile:

• Terve Kirik, kogu oma olemises ja toimimises -- kuulutades, pühitsedes, halastustöödes -- aitab kaasa terviklikule inimlikule arengule. Tema avalik roll ei ammendu halastus- ja harimistööga, aga see ilmneb täiel määra vaid siis, kui ta saab vabalt toimida. Sageli takistatakse teda keeldude ja tagakiusamisega või piiratakse tema avalikku rolli jättes võimalused vaid halastustöödeks.
• Autentne inimlik areng hõlmab isikut tervikuna igas tema mõõtmes. Igavese elu perspektiivita jääb inimlik areng selles maailmas ahtaks, piirnedes vaid rikkuste kuhjamisega; inimkond kaotab julguse olla kõrgemate hüvede teenistuses, suurte omakasupüüdmatute algatuste teenistuses, millele õhutab kõikehõlmav armastus. Inimene ei arene ainuüksi omast jõust, samuti ei saa arengut talle lihtsalt edasi anda. Ajaloos on liigselt usaldatud institutsioonide võimet justkui automaatselt inimkonna arengut edendada. Tegelikult ei piisa institutsioonidest, sest terviklik inimlik areng on eelkõige kutsumus ja eeldab seetõttu kõikide poolt vastutuse vaba võtmist solidaarsuses. See nõuab ka transtsendentset vaadet inimesele, see vajab Jumalat: Temata arengut kas eitatakse või usaldatakse see ekslusiivselt inimesele, kes langeb uskumuse lõksu, et ta võib päästa iseennast ning jõuab lõpuks dehumaniseeritud arengu edendamiseni. Ainult kohtumise kaudu Jumalaga suudame näha teises midagi enamat kui lihtsalt teist, tunda teises ära jumalik kuju, jõudes nõnda tema tõelise avastamiseni ja küpsemiseni armastuses, millest "saab hoolimine teisest ja hoolitsemine tema eest".

Edasi rõhutab Benedictus XVI, vastavalt oma järjepidevuse hermeneutikale, et PP seos Vatikani II Kirikukoguga ei tähenda mingit katkestust sotsiaalses magisteeriumis võrreldes eelnevate paavstidega õpetusega, kuivõrd Kirikukogu kujutas endast magisteeriumi sügavamat uurimist Kiriku elu järjepidevuses. Ta heidab ette neile, kes püüavad näidata nagu oleks olemas kaks erinevat tüüpi sotsiaaldoktriini -- üks Kirikukogu eelne ja teine selle järgne -- ning kinnitab, et on ainult üks õpetus, püsiv ning samas alati uus. Õpetuse koherentsus ei tähenda kinnist süsteemi; vastupidi, see tähendab dünaamilist ustavust vastuvõetud valgusele. Kiriku sotsiaaldoktriin valgustab lakkamatult aina esilekerkivaid uusi probleeme. Sotsiaaldoktriin ehitub apostlitelt kirikuisadele edasiantud vundamendile, mille seejärel võtsid vastu ja mida sügavamalt uurisid Kiriku doktorid. See doktriin osutab lõppkokkuvõttes "uuele inimesele", "viimasele Aadamale, kellest sai eluandev vaim", lõppematu armastuse printsiip. Sellele annavad tunnistust pühakud ja kõik, kes on andnud oma elu Päästja Kristuse eest õigluse ja rahu väljal. Kristuse Kiriku apostellik suunamine ja evangelisatsiooni uute nõudmiste vaagimine on ülemkarjaste prohvetliku ülesande väljendus. Olles nõnda juurdunud traditsioonis, saab PP meile ka ka täna kõneleda.

Sidudes entsüklikat Paulus VI ülejäänud magisteeriumiga, toob Benedictus XVI välja Paulus VI kolm suurt teemat, mis leiavad mõlemas kajastamist:

• Paulus VI rõhutas Evangeeliumi möödapääsmatut tähtsust vaba ja õiglase ühiskonna ülesehitamisel, armastusest hingestatud tsivilisatsiooni ideaalses ja ajaloolises perspektiivis.
• Ta mõistis selgelt, et sotsiaalküsimus oli muutunud üleilmseks ning osutas seosele inimkonna ühinemisimpulsi ja kristliku ideaali vahel solidaarsuses ja vennalikkuses elavast üh(ts)est inimperest.
• Ta määratles inimlikult ja kristlikult mõistetud arengu Kiriku sotsiaalse sõnumi keskmena ning kristliku armastuse kui peamise jõu arengu teenistuses. Soovides teha kristlik armastus oma kaasaegsetele täielikult nähtavaks, käsitles Paulus VI olulisi eetilisi probleeme otsekoheselt, alistumata oma aja kultuurilistele nõrkustele.

Edasi vaatleb ja arendab Benedictus Paulus VI mõtet poliitika tähendusest (Octogesima Adveniens), hoiatades liiga suure tähtsuse omistamise eest tehnoloogilisele arengule. Ta toob välja kaks vastanduvat tendentsi, milles mõlemas loobutakse progressi artikuleeritud moraalsest hindamisest ja seega meie vastutusest progressi eest:

• Ühelt poolt ähvardab oht tehnoloogilist progressi idealiseerida, usaldades arengu justkui täielikult selle hoolde. Ent sellisena kaotab areng oma eetilise ja inimliku orientatsiooni ja võõrandub.
  
• Teiselt poolt aga ilmnevad ideoloogiad, milles eitatakse üldse arengu vajadust ja nähakse seda tervikuna inimvaenulikuna. Selle asemel, et võidelda ebaõiglusega ja kuritarvitustega, seistakse vastu arengule kui sellisele ja seega tegelikult inimlikkusele, mis juba oma konstitutsioonilt püüdleb "rohkem olemise" poole.

Veel kahes Paulus VI dokumendis märkab Benedictus tihedat sidet Populorum Progressios esitatud täielikult inimliku arengu kontseptsiooniga:

• Entsüklikas Humanae Vitae (1968) rõhutas Paulus VI seksuaalsuse ühendavat ja sugujätkavat tähendust, asetades seeläbi ühiskonna aluseks abielupaari, mehe ja naise, kes teineteist vastastikku vastu võtavad oma erinevuses ja komplementaarsuses, st. elule avatud paarina. Tegemist ei ole üksnes individuaalse moraalsusega: Humanae Vitae osutab tugevale seosele elu-eetika ja sotsiaalse eetika vahel, juhatades sisse uue valdkonna magisteriaalses õpetuses, mida seejärel on artikuleeritud mitmetes dokumentides, kõige viimati Johannes-Paulus II entsüklikas Evangelium Vitae. Kirik annab aru, et "ühiskonnal puudub kindel alus, kui see ühelt poolt kinnitab selliseid väärtusi nagu isiku väärikus, õiglus ja rahu, ent seejärel, teiselt poolt, toimib radikaalselt vastupidiselt, lubades või sallides mitmesugusel moel inimelu devalveerimist ja selle kallal vägivalla tarvitamist, eriti seal, kus see on nõrk või marginaliseeritud."
• Apostellikus ekshortatsioonis Evangeelii Nuntiandi osutas Paulus VI evangelisatsiooni tihedale seosele arenguga: "evangelisatsioon ei oleks täielik, kui see ei võtaks arvesse lakkamatut vastastoimet Evangeeliumi ja inimese konkreetse elu vahel, nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil." "Evangeliseerimise ja inimliku edenemise -- arengu ja vabanemise -- vahel on sügavad seosed." Tunnistuse andmine Kristusest õiglusele, rahule ja arengule suunatud tegevuse kaudu on evangelisatsiooni möödapääsmatu osa, sest Jeesus Kristus, kes meisd armastab, hoolib inimesest kui tervikust. Need õpetused moodustavad aluse misjoni-aspektile Kiriku sotsiaaldoktriinis, mis on evangeliseerimise olemuslik komponent, kuna kuulutab usku ja annab sellest tunnistust. Ühtlasi on see hädavajalik vahend usu-formatsioonis.

(jätkub ülalpool)

JP2 P6nda PPst

... ehk Johannes-Paulus II Paulus VI entsüklikast Populorum Progressio.

Lugesin üle, mida Johannes-Paulus II kirjutas oma entsüklikas Sollicitudo Rei Socialis Paulus VI rahvaste arengule pühendatud entsüklika kohta. Ta rõhutas Populorum Progressio originaalsust, osutades ühtlasi selle järjepidevusele Kiriku senise sotsiaaldoktriiniga. Johannes-Paulus nägi antud entsüklikas eelkõige Vatikani Teisel Kirikukogul, peamiselt konstitutsioonis Gaudium et Spes formuleeritud printsiipide rakendamist Paulus VI poolt tollasele sotsiaalsele olukorrale. Konstitutsioon algab sõnadega "Rõõm ja lootus, kurbus ja mure, mis saab osaks meie aja inimestele, eriti neile, kes on vaesed või mingil moel rõhutud, on niisamuti Kristuse järgijate rõõm ja lootus, kurbus ja mure. Tõepoolest, miski tõeliselt inimlik ei jää vastukajata nende südames." Konstitutsioon jätkub vaesuse ja vaegarengu vaatlemisega ning püüab leida rõõmu ja lootuse allikaid rahvahulkade kannatuste leevendamiseks ja ületamiseks. Sama eesmärki näeb Johannes-Paulus II taotlemas ka Paulus VI entsüklikas Populorum Progressio. Ta toob välja kuus valdkonda, milles Paulus VI arendab Kirikukogu õpetust pärimuse valgusel:

• teadlikkus Kiriku kohusest uurida "eksperdina inimsuse alal" "aja märke ning tõlgendada neid Evangeeliumi valgusel";
• teadlikkus Kiriku teenimismissioonist, mis erineb riigi funktsioonist, ehkki on seotud inimeste/rahvaste konkreetse olukorraga;
• osutamine tähelepanuväärsele ebavõrdsusele nende inimeste/rahvaste vahel;
• Kirikukogu seisukohtade kinnitamine Kiriku pärimuses edasiantud õpetuse "hüvede üldise otstarbe" kohta;
• kultuuri ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni panuse tunnustamine inimese vabastamisse, pidades samas silmas ka nende piiratust;
• entsüklikale eriomane arengu teema, milles paavst rõhutas arenenud rahvaste "kõige tõsisemat kohust" abistada arengumaid.

Seejärel toob Jonannes-Paulus II välja kolm punkti, milles ilmneb entsüklika originaalsus:

• Esiteks, arengu teema käsitlemine ise Kiriku magisteeriumi poolt. Rahvaste areng tundub esmapilgul olevat vaid majanduslik-poliitiline probleem, jäädes Kiriku magisteeriumi kompetentsist välja. Ent Paulus VI rõhutab arengu eetilist ja kultuurilist mõõdet ning sellega seoses Kiriku õigust ja kohustust antud probleemiga tegeleda. Kiriku sotsiaaldoktriin on Jumala sõna rakendamine inimeste ja ühiskondade elule, pakkudes printsiipe probleemide käsitlemiseks, kriteeriume otsustamiseks ning suuniseid tegutsemiseks. Paulus VI annab nendele elementidele praktilise orientatsiooni, suunates need moraalsele toimimisele.
• Teiseks originaalseks punktiks on selge kinnitus, et sotsiaalne küsimus on omandanud üleilmsed mõõtmed. Ehkki eelnevad dokumendid (Mater et Magistra, Gaudium et Spes) olid selles suunas liikunud, ei olnud seni situatsiooni veel põhjalikult analüüsitud ega antud tegevusjuhiseid probleemide lahendamiseks. Üleilmse mõõtme omandamine ei tähenda nagu oleks sotsiaalse problemaatika lokaalne tähtsus kahanenud; vastupidi, see tähendab, et töötajate ja nende ühenduste probleeme ei saa käsitleda isoleeritult, vaid neid mõjutavad üha enam riikide ja regioonide piire ületavad tegurid.
  Kuna majandusliku arengu poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid nautivaid inimesi on oluliselt vähem kui neid, kes elavad vaesuses ja viletsuses, siis on tegemist suuremastaabilise ebavõrdsusega elatusvahendite ja neil põhinevate hüvede jaotuses, ehkki need on mõeldud rahuldama kõikide vajadusi. Selline ebavõrdsus ei tulene vaegarenguga maade rahvaste süüst ja veelgi vähem mingist loomulikust paratamatusest. Paulus VI osutab, et tegemist on eelkõige moraalse faktiga. Just selles moraalse dimensiooni rõhutamises üleilmseks muutunud sotsiaalküsimuse puhul seisneb entsüklika originaalne panus. Igaühel ja eriti kristlastel on moraalne kohus võtta vastavalt oma vastutuse määrale isiklikes ja institutsionaalsetes otsustustes arvesse seda sõltuvust, mis on nende tegevuse ja paljude miljonite inimeste vaesuse ja vaegarengu vahel. Paulus VI nimetab seda "solidaarsuse kohustuseks".
  Ühtlasi muutub arengu mõiste ise, nähtuna oma universaalses mõõtmes. See ei saa seisneda pelgalt rikkuse kuhjumises ning kaupade ja teenuste laiemas kättesaadavuses, kui see toimub rahvahulkade arengu arvel ning inimeste sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset mõõdet kohaselt arvesse võtmata.
• Kolmandaks annab entsüklika oma originaalse panuse Kiriku sotsiaaldoktriini tervikuna ja arengu mõistesse väljendiga "Areng on rahu uus nimi". Põhjus, miks sotsiaalküsimus on omandanud üleilmse mõõtme, seisneb selles, et rahvaste vahelise õigluse nõuet saab rahuldada vaid sel tasandil. Selle nõude eiramine võib viia kõikide jaoks mõeldud hüvede ebaõiglse jaotamise all kannatajad kiusatusse vastata ebaõiglusele vägivallaga, nagu see toimub mitmete sõdade puhul. Ning ideoloogiliste blokkide võitluse tingimustes on see oht veelgi suurem.
  Sellel probleemil on ka teine aspekt: tohutute summade, mida saaks kasutada ja peaks kasutama rahvaste arengu edendamiseks, kõrvalejuhtimine üksikisikute ja gruppide rikastumiseks või suunamine relvastumisele, nii arengumaades kui arenenud riikides, ning seeläbi tõeliste prioriteetide väärastamine. Ka selles valguses tuleks arengu mõistet korrigeerida. See ei ole lihtsalt hüvede kuhjamine, eirates paljude kannatusi ja seades esikohale indiviidide ja rahvaste enesekesksed huvid. Vastupidi, maailmas, milles valitseb isikliku kasu asemel hool "kogu inimkonna ühise hüve" eest, ehk siis "kõikide vaimse ja inimliku arengu" eest, on "rahvaste vahelise täiuslikuma õigluse" tulemusena võimalik rahu.
  

Benedictus XVI "Humanae Vitaest"

Äsja ilmus eesti keeles Paulus VI 1968. aastal avaldatud entsüklika Humanae Vitae, mis käsitleb abielulise armastuse ja elu edasiandmise küsimust. Järgneb lühendatud tõlge paavst Benedictus XVI pöördumisest Humanae Vitae 40.-le aastapäevale pühendatud konverentsist osavõtjate poole Lateraani Ülikoolis 10. mail 2008:

Pastoraalses konstitutsioonis Kirikust kaasaegses maailmas, Gaudium et Spes, pöördus Vatikani Teine Kirikukogu juba teadlaste poole, ergutades neid ühendama jõud, et saavutada teadmisühtsus ja konsolideeritud kindlus nende tingimuste osas, mis võivad soodustada "sündide õiget reguleerimist" (n. 52). Minu austusväärne eelkäija, Jumala sulane Paulus VI avaldas oma entsüklika Humanae Vitae 25. juulil 1968. aastal. Sellest dokumendist sai peagi "vasturääkimise märk". Kirjutatud raske olukorra käsitlemiseks, ilmutab see tähelepanuväärset vaprust Kiriku doktriini ja traditsiooni järjepidevuse taaskinnitamisel. See tekst, mida on liigagi sageli vääriti mõistetud ja tõlgendatud, tekitas suure vastukaja ka seetõttu, et avaldati tervete põlvkondade elu märgistanud sügavate eriarvamuste alguses. Nelikümmend aastat pärast avaldamist väljendab selle õpetus mitte ainult muutumatut tõde, vaid teeb ilmseks ka ettenägelikkuse, millega antud probleemi on käsitletud. Tõepoolest, abieluarmastust kirjeldatakse globaalse protsessi raames, mis ei peatu ihu ja hinge eristamisel ega ole allutatud pelgale tundele, mis sageli on mööduv ja habras, vaid toetub pigem isiku terviklikkusele ja abikaasade täielikule osadusele, kes teineteist vastu võttes annavad iseend vastastikku tõeliselt vabast valikust johtuvas ustava ja eksklusiivse armastuse tõotuses. Kuidas saaks selline armastus jääda suletuks elu annile? Elu on alati üliväärtuslik and; iga kord, kui oleme tunnistajaks selle algusele, näeme Jumala loova tegutsemise väge, kes usaldab inimest ja kutsub seeläbi teda ehitama tulevikku lootuse jõul.

Kiriku Magisteeriumi ei saa vabastada kohustusest mõtiskleda üha uuesti ja sügavamalt abielu ja elu edasiandmist puudutavate aluspõhimõtete üle. Mis oli tõene eile, on tõene ka täna. Humanae Vitaes väljendatud tõde ei muutu; vastupidi, just uute teaduslike avastuste valguses saab selle õpetus veelgi ajakohasemaks ja ajandab mõtisklema selle sisima väärtuse üle. Võtmesõnaks, mis aitab koherentselt tungida selle sisusse, jääb "armastus". Nagu ma kirjutasin oma esimeses entsüklikas Deus Caritas Est: "Inimene on tõeliselt tema ise siis, kui tema ihu ja hing on tihedalt ühendatud. ... Ent see, mis armastab, ei ole hing üksi ega keha üksi: see, kes armastab, on inimene, isik, ihust ja hingest koosnev terviklik olend" (n.5). Kui see ühtsus kõrvaldada, kaotab isik oma väärtuse ning tekib tõsine oht, et ihu hakatakse käsitama ostetava ja müüdava kaubana (cf. ibid). Kultuuris, kus "omamist" peetakse väärtuslikumaks kui "olemist", ähvardab inimelu väärtuse kaotamine. Kui seksuaalsuse praktiseerimisest saab sõltuvus, mis püüab allutada partneri omaenda ihade ja huvide rahuldamisele, respekteerimata armastatu rütme, siis on see, mida tuleb kaitsta, mitte enam ükspäinis tõeline arusaam armastusest, vaid esmajoones isiku väärikus. Usklikena ei saa me kunagi lubada tehnoloogilisel domineerimisel hävitada armastuse kvaliteeti ja elu pühadust.

Mitte juhuslikult ei osutanud Jeesus inimlikust armastusest kõneldes sellele, mida Jumal oli Alguses loonud (cf. Mt 19,4-6). Tema õpetus viitab vabale aktile, millega Looja tahtis mitte ainult väljendada oma armastuse -- mis on avatud, andes iseennast kõigile -- rikkusi, vaid Ta tahtis selles sisalduvat ka paradigma, millega inimese teod peavad kooskõlas olema. Abieluarmastuse viljakuse läbi osalevad mees ja naine Isa loovas aktis ja väljendavad selgelt oma abielu alguses antud siirast jah-sõna, mida elatakse tõelises vastastikkuses, jäädes püsivalt avatuks elule. See Issanda sõna püsib oma sügavas tões muutumatuna ning seda ei saa kõrvaldada mitmesuguste üksteisele aastate jooksul järgnevate teooriate poolt, mis kohati üksteisele isegi vastu räägivad. Loomulik seadus, mis on isikute ja rahvaste tõelise võrdsuse äratundmise juur, väärib tunnistamist kui abikaasasid nende vastutuses uute laste saamise eest siduva suhte inspiratsiooni allikas. Elu edasiandmine on loomusesse sisse kirjutatud ning selle normid püsivad kirjutamata seadusena, millega kõik peavad arvestama. Iga katse oma pilku sellelt printsiibilt kõrvale pöörata on iseenesest viljatu ja tulevikuta.

Me vajame pakiliselt Uue Testamendi taasavastamist, mis on olnud alati viljakas, kui seda on austatud; see seab esikohale mõistuse ja armastuse. Selline tähelepanelik õpetaja nagu Saint-Thierry William võis kirja panna sõnad, mis meie arvates on sügavalt kohased ka meie ajas: "Kui mõistus juhatab armastust ja armastus valgustab mõistust, kui mõistus saab armastuseks ja armastus nõustub püsima mõistuse piires, saavad nad teha midagi suurt" (De Natura et dignitate amoris, 21, 8). Mis on see "midagi suurt", mille tunnistajaiks me oleksime? See on vastutuse edendamine elu eest, mis muudab viljakaks selle anni, mille igaüks enesest teeb teise jaoks. See on sellise armastuse vili, mis saab mõelda ja valida täielikus vabaduses, ilma et laseks end liigselt mõjutada võimalikust nõutavast ohvrist. Sellest tuleneb elu ime, mida vanemad iseenestes kogevad, tajudes selle erakordset iseloomu, mis nendes ja nende kaudu aset leiab. Ükski mehaaniline tehnika ei saa asendada armastuse akti, mille abielus mees ja naine vahetavad märgina suuremast müsteeriumist, mis näeb neid (kui loomise protagoniste ja osalisi) loomist vedamas [playing the lead?] ja selles osalemas.

Kahjuks näeme üha sagedamini kurbi sündmusi, mis on seotud teismelistega, kelle reaktsioonid ilmutavad ebaõigeid teadmisi elu müsteeriumist ja oma tegude ohtlikest tagajärgedest. Pakiline vajadus hariduse järele, millele ma sageli osutan, puudutab eelkõige elu temaatikat. Ma loodan siiralt, et just noortele pühendatakse erilist tähelepanu, nii et nad õpiksid tundma armastuse tõelist tähendust ning valmistuksid selleks kohase harimise läbi seksuaalsuse vallas, laskmata end eksitada efemeersetest sõnumitest, mis püüavad takistada neid jõudmast kaalul oleva tõe tuumani. Võltsillusioonidel ringelda laskmine ja inimeste eksitamine tõelise vastutuse suhtes, mida nad on kutsutud enesele võtma seoses oma seksuaalsuse kasutamisega, ei tee au vabaduse ja demokraatia põhimõtetele rajatud ühiskonnale. Vabadus peab olema ühendatud tõega ja vastutus teisele pühendumise väega, isegi ohvriga; ilma nende osisteta inimkogukond ei kasva ja pidevalt jääb varitsema oht sulguda egoismi lämmatavasse ringi.

Entsüklikas Humanae Vitae väljendatud õpetus ei ole kerge. Ent see on kooskõlas fundamentaalse struktuuriga, mille kaudu elu on maailma loomisest peale alati edasi antud, austusega loomuse vastu ja kooskõlas selle vajadustega. Hool inimese elu ja isiku väärikuse tagamise eest nõuab, et me ei jätaks ühtki abinõud proovimata, nii et kõik saaksid kaasatud vastutustundliku abieluarmastuse puhtas tões, täielikult järgides iga inimese südamesse kirjutatud seadust. Nende mõtetega annan ma teile kõigile oma Apostelliku Õnnistuse.

Nelipüha oktaav

Isa John Zuhlsdorf jutustab sellise loo:

Palju aastaid tagasi, veel seminaristina Roomas, jutustas üks Paulus VI paavstlikke tseremooniameistreid mulle ühe loo. See lugu on veebis palju ringi rännanud, aga selle esimene ingliskeelne jutustaja olin mina. Aastate eest pistsin selle The Wanderer'i ja algsesse Catholic Online Forumisse, aga see on väärt uuesti jutustamist. Novus Ordo -- koos kõigi oma rohkete muudatustega liturgilises kalendris -- astus jõusse 1969. aasta Advendi ajal. Kui 1970. aasta Nelipüha mööda sai, oli Paulus VI üllatunud, leides hommikuseks Missaks valmispandud rohelise rüü tavapärase punase asemel, mis oli ette nähtud Nelipüha oktaaviks. Kui ta esitas selle mõeldamatu rohelise rüü kohta küsimuse, öeldi talle, et nüüd on liturgilise aasta tavaline periood. Paavst väitis, et "praegu on Nelipüha oktaav" ja talle vastati, et Nelipüha oktaavist loobuti uues kalendris. "Kes seda tegi?", küsis paavst. "Teie, Pühadus." Ja Paulus VI nuttis.