TEODIIKE
22. Me ei tunneta Jumalat olevat vahetu intuitsiooni kaudu ega ka tõesta seda a priori, vaid a posteriori, st selle kaudu, mis on loodud, järgides argumenti tagajärgedelt põhjusele: nimelt liikuvatelt asjadelt nende liikumise printsiibile ja liikumatule esmaliigutajale; maiste asjade tekkimiselt üksteisele alluvate põhjuste kaudu esmasele põhjustamata põhjusele; kaduvatelt asjadelt, mis võivad nii olla kui mitte olla, absoluutselt paratamatult olevale; nendelt, mis vastavalt olemise, elamise ja mõistmise erinevatele astmetele rohkem või vähem on, elavad ja mõistavad, sellele, mis maksimaalselt mõistab, maksimaalselt elab ja maksimaalselt on; lõpuks, kõikide asjade korralt eraldiseisvale intellektile, mis on asjad korraldanud ja sättinud ning juhatab neid nende eesmärgi poole.
[...] Osutades Kiriku tänasele olukorrale, ütleb Püha Isa, et tal on tunne, et "mingist praost on Saatana suits tunginud Jumala templisse." See on kahtlus, ebakindlus, probleemaatilisus, rahutus, rahulolematus, vastandumine. Enam ei usaldata Kirikut; usaldatakse esimest profaanset prohvetit, kes hakkab esinema mingis ajalehes või ühiskondlikus liikumises, püüdes panna meid uskuma, et tal on tõelise elu valem. Ja me ei märkagi, et selle asemel on tegemist pigem meie valitsejate ja isandatega. Meie südametunnistusse poeb kahtlus ja see siseneb akna kaudu, mis peaks hoopis olema avatud valgusele. Teaduse asemele, mis peaks andma meile tõde, mis ei vii meid eemale Jumalast, vaid paneb meid Teda veelgi rohkem otsima ja suurema intensiivsusega pühitsema, on saabunud hoopis kriitika, on saabunud kahtlus. Teadlased on need, kes mõtlikumalt ja valulikumalt laupa kortsutavad. Ja lõpetavad tõdemusega: "Ma ei tea, meie ei tea. Me ei saagi teada." Õpetusest saab segaduse ja kohati absurdsete vastuolude plats. Ülistatakse progressi, selleks, et seda hiljem hävitada veelgi kummalisema ja radikaalsema revolutsiooni läbi, eitades kõike seda, mis on kätte võidetud, naastes primitiivse juurde, olles nõnda ülistanud kaasaegse maailma progressi.
See ebakindluse seisund valitseb ka Kirikus. Usuti, et pärast kirikukogu peaks Kiriku ajaloos saabuma päikseline päev. Selle asemel on saabunud pilvine, rajune, pime, otsingute, ebakindluse päev. Ülistame oikumenismi ja distantseerime end üha rohkem teistest. Püüame kaevata sügavikku, selle asemel, et seda täita.
Kuidas see on toimunud? Paavst usaldab kohalviibijatele oma mõtte: on toimunud vastandliku jõu sissetung. Selle nimi on kurat, see müstiline olend, kellele viidatakse ka p. Peetruse kirjades. Palju kordi kõlab Evangeeliumis selle inimese vaenlase mainimine Kristuse enese huulilt. "Me usume", täheldab Püha Isa, "et mingi praeternaturaalne jõud on tulnud maailma Oikumeenilise Kirikukogu viljade häirimiseks, nende lämmatamiseks ning takistamaks Kirikul valla päästa rõõmu-hümni selle üle, et ta on taasavastanud eneseteadvuse täiuse. Just selle tõttu tahame olla võimelised, praegu rohkem kui kunagi varem, täita Jumala poolt Peetrusele antud funktsiooni kinnitada vendi usus. Me tahame teile edasi anda selle kindluse karisma, mille Issand annab neile, kes esindavad Teda, ehkki ebatäiuslikult, selles ilmas." Usk annab kindluse, kaitstuse siis, kui see põhineb Jumala sõnal, mis võetakse vastu ja hoitakse alal kooskõlas meie endi mõistusega ja meie endi inimliku hingega. Kui usutakse lihtsuses, alandlikkuses, siis tuntakse end olevat õigel teel, adutakse sisemist tunnistust, mis kinnitab meid tõe vallutamise vaevalisel teel.
Lõpetades ütleb paavst, et Issand näitab end selles valguses ja tões, mis me vastu võtame Tema sõnas ja Tema sõna ei ole enam takistus tõele ja olemise teele, vaid pigem aste, millelt saame üles astuda ja olla tõepoolest selle Issanda vallutajad, kes näitab end usu tee kaudu, mis aimab ette lõplikku kaemust ja on selle garantiiks.
Toomaks esile kaasaegse inimkonna teist aspekti, tuletab Paulus VI meelde suure hulga alandlike, lihtsate, puhaste, õiglaste, tugevate hingede olemasolu, kes järgnevad püha Peetruse üleskutsele olla "tugevad usus". Ja me tahame -- ütleb ta --, et see usu tugevus, see kindlus, see rahu võidutseks kõigi takistuste üle. Lõpuks kutsub paavst ustavaid üles alandliku ja siira usu aktile, psüühilisele pingutusele püsimaks selles sisimas püüdluses teadliku liitumisakti poole: "Issand, ma usun Sinu sõnasse, ma usun Sinu ilmutusse, usun sellesse, mille Sa mulle oled andnud selle Sinu ilmutuse tunnistuse ja tagatisena, et usu tugevusega ära tunda ja läbi katsuda eelaimdus sellest elu õndsusest, mida on tõotatud usuga kaasnevat.
