(Näppasin Ladina Missa blogist):
Kõrgeimate ülemkarjaste hooleks on kuni praeguse ajani alati olnud, et Kristuse Kirik teeniks Jumalikku Majesteeti väärika kultuse läbi “Tema nime auks ja kiituseks” ja “kasuks kogu oma pühale Kirikule”.
Mäletamatutest aegadest on kehtinud põhimõte, mida tuleb järgida ka tulevikus, et „iga osakirik peab seisma kooskõlas ülemaailmse Kirikuga mitte ainult usudoktriini ja sakramentaalsete märkide, vaid ka apostellikust ja katkematust traditsioonist pärinevate üleilmsete tavade osas. Neid tavasid tuleb järgida mitte ainult selleks, et vältida eksimusi, vaid ka selleks, et terviklikult edastada usku, sest Kiriku palvelemise seadus vastab tema uskumise seadusele.”
Ülemkarjaste seas, kes vajalikul viisil on sellist hoolt kandnud, paistab välja p. Gregorius Suur, kes hoolega seisis selle eest, et Euroopa uutele rahvastele edasi anda nii katoliku usku kui ka jumalakultuse ja roomlaste poolt eelnevate sajandite vältel kogutud kultuuri aardeid. Ta käskis, et püha liturgia nii Missaohvri kui ka tunnipalvete vorm tuleb määratleda ja hoida sellisena, nagu seda on pühitsetud Roomas. Ta soosis kõigiti püha Benedictuse reegli alusel võitlevaid munki ja nunni, kes kõikjal Evangeeliumit kuulutades väljendasid oma elu läbi ka seda Reegli päästvat ütlust, „et midagi ei tohi seada tähtsamaks jumalakultusest” (Benedictuse Reegel, ptk. 43). Sel kombel elustas Rooma tavade kohaselt pühitsetud liturgia mitte ainult usku ja vagadust, vaid ka paljude rahvaste kultuuri. Tõsiasi on, et oma mitmetes vormides toetas Kiriku ladina liturgia kristliku ajastu kõikidel sajanditel arvukate pühakute vaimulikku elu, tugevdas paljudes rahvastes religiooni voorust ja elustas nende vagadust.
Et püha liturgia täidaks mõjusamalt seda oma ülesannet, näitasid sajandite jooksul mitmed teised Rooma paavstid selles valdkonnas üles erilist innukust. Nende seas paistab välja püha Pius V, kes suure hingekarjasehoolega Tridenti Kirikukogu üleskutset järgides uuendas terve Kiriku jumalakultuse ja hoolitses selle eest, et valmis saaks ja antaks ladina Kiriku kasutusse liturgiliste raamatute parandatud ja „pühade isade normide kohaselt uuesti korraldatud” väljaanne.
Rooma riituse liturgiliste raamatute seas on esimesel kohal loomulikult Rooma Missaal, mis arenes välja Rooma linnas ja võttis järgmistel sajanditel järk-järgult väga sarnase kuju sellele, mis oli jõus viimaste põlvkondade ajal.
”Järgnevate sajandite jooksul järgisid Rooma piiskopid sama eesmärki, kui nad riituseid ja liturgilisi raamatuid täpsemini korraldasid ja uute ajastutega kohandasid, hiljem aga, meie sajandi algusest, võtsid nad ette laialdasema reformi ülesande” . Nii tegutsesid meie eelkäijad Clemens VIII, Urbanus VIII, püha Pius X, ja õnnis Johannes XXIII.
Viimastel aegadel väljendas Vatikani II Kirikukogu soovi, et jumalakultusele kuuluv tähelepanu ja austus uuendataks ja kohaldataks meie ajastu vajadustega. Sellest soovist lähtudes kiitis meie eelkäija, kõrgeim ülemkarjane Paulus VI 1970. aastal heaks ladina Kirikule mõeldud uuendatud ja osaliselt muudetud liturgilised raamatud. Tõlgituna terves maailmas mitmetesse erinevatesse keeltesse, võeti need piiskoppide, preestrite ja ustavate poolt meeleldi vastu. Johannes Paulus II kinnitas Rooma Missaali kolmanda tüüpväljaande. Sel viisil töötasid Rooma piiskopid, et „see nii-öelda liturgiline ehitis […] ilmuks uues harmoonias ja väärikuses särades”.
Kuid paljudes piirkondades jäi ja on siiamaani mitte väike hulk ustavaid nii suure armastuse ja kiindumusega jäänud seotuks liturgia varasemate vormidega, et kõrgeim ülemkarjane Johannes Paulus II, lähtudes karjasehoolest nende ustavate eest, tunnistas 1984. aastal Jumalakultuse Kongregatsiooni poolt ettevalmistatud erilise induldiga Quattuor abhinc annos õigust kasutada Johannes XXIII poolt 1962. aastal väljaantud Rooma Missaali. 1988. aastal aga kutsus jällegi Johannes Paulus II oma isiklikul initsiatiivil (motu proprio) väljaantud apostelliku kirjaga Ecclesia Dei piiskoppe üles kohaldama seda õigust laialdaselt ja suuremeelselt kõikide ustavate hüveks, kes seda paluvad.
Silmas pidades nende ustavate pidevaid palveid, mille üle Meie Eelkäija Johannes Paulus II juba kaua mõtles, kuulanud ära 22. märtsil 2006 Konsistooriumile kogunenud kardinalide arvamused, kõike seda põhjalikult kaalutledes, kutsudes appi Püha Vaimu ja usaldades Jumala abi, OTSUSTAME käesoleva apostelliku kirjaga järgmist:
Art 1. Paulus VI väljakuulutatud Rooma Missaal on Katoliku Kiriku ladina riituse „palveseaduse” (lex orandi) tavapäraseks väljenduseks. Seevastu p. Pius V väljakuulutatud ja õndsa Johannes XXIII poolt uuesti väljaantud Rooma Misaal tuleb tunnistada Kiriku sellesama „palveseaduse” erakorraliseks väljenduseks ja talle peab kuuluma vajalik austus auväärt ja igivana tava tõttu. Need Kiriku „palveseaduse” kaks väljendust ei või vähimalgi määral juhtida lõheni Kiriku „ususeaduses” – need on nimelt ainsa rooma riituse kaks erinevat kasutusviisi.
Seepärast on Missaohvri pühitsemine õndsa Johannes XXIII poolt aastal 1962 väljaantud Rooma Missaali tüüpväljaande alusel, mida pole kunagi tühistatud, lubatud Kiriku liturgia erakorralise vormina. Selle Missaali kasutamise tingimused, mis määratleti varasemates dokumentides Quattuor abhinc annis ja Ecclesia Dei, asendatakse järgmistega:
Art 2. Missadel, mis on pühitsetud ilma rahva osaluseta, võib iga ladina riituse katoliku preester, olgu ta ilmik- või ordupreester, kasutada kas õndsa paavst Johannes XXIII poolt aastal 1962 väljaantud Rooma Missaali või kõrgeima ülemkarjase Paulus VI poolt aastal 1970 väljakuulutatud Rooma Misaali, ja seda nimelt igal päeval, välja arvatud pühal Paasatriduumil. Selliseks pühitsemiseks ühe või teise Missaali kohaselt ei vaja preester mingit luba ei Pühalt Toolilt ega oma korraliselt ülemuselt.
Art 3. Kui kas paavstliku või diötsesiaalse õiguse alusel tegutsevad pühendatud elu instituutide ja apostelliku elu seltside kogukonnad soovivad enda oratooriumites pühitseda konventuaalset ehk terve kogukonna Missat Rooma Missaali 1962. aasta tüüpväljaande kohaselt, võivad nad seda teha. Kui üksik kogukond või terve instituut või selts soovib selliseid pühitsemisi ette võtta sageli, tavaliselt või pidevalt, otsustagu selle üle kõrgeimad ülemused vastavalt õigusnormidele ning partikulaarsete seaduste ja põhikirja kohaselt.
Art 4. Missa pühitsemisele, mida käsitleti ülalpool artiklis 2, võib seadusega ettekirjutatut järgides lasta osa võtma ka ustavaid, kes seda ise vabalt paluvad.
Art 5, § 1. Kogudustes, milles leidub püsiv grupp varasematesse liturgilistesse traditsioonidesse kiindunud ustavaid, peab kogudusepreester nende palved püha Missa pühitsemiseks 1962. aastal väljakuulutatud Rooma Missaali riituse kohaselt meeleldi vastu võtma. Hoolitsegu ta selle eest, et nende ustavate hüve saaks kooskõlla viidud koguduse tavapärase hingehoiulise tööga, piiskopi juhtimise all Kirikuõiguse kaanoni 392 normide kohaselt, vältides lahkhelisid ja tugevdades Kiriku ühtsust.
§ 2. Õndsa Johannes XXIII Missaali kohane pühitsemine võib aset leida argipäevadel; ka pühapäevadel ja pühadel võib samuti toimuda üks selline pühitsemine.
§ 3. Ustavatele või preestritele, kes seda paluvad, võimaldagu kogudusepreester sellist pühitsemist selles erakorralises vormis ka muudel erilistel põhjustel nagu näiteks laulatused, matused, samuti episoodiliselt asetleidvatel juhtudel nagu näiteks palverännakud.
§ 4. Õndsa Johannes XXIII Missaali kasutavad preestrid peavad olema selleks võimelised ega tohi omada õiguslikke takistusi.
§ 5. Kirikutes, mis pole ei kogudusekirikud ega konvendikirikud, kuulub kiriku rektorile õigus anda lubasid eelpool käsitletud valdkonnas.
Art 6. Õndsa Johannes XXIII Missaali kohaselt rahva osalusel pühitsetavatel Missadel võib lugemisi lugeda ka kohaliku rahva keeles, kasutades Apostelliku Tooli poolt heakskiidetud väljaandeid
Art 7. Kui mingi grupp ilmikutest ustavaid, keda käsitles art. 5 § 1, ei saa kogudusepreestrilt nõusolekut oma palvele, teatagu ta sellest diötseesi piiskopile. Piiskopil palutakse tungivalt täita nende palved. Kui piiskop ei saa ette näha sellist pühitsemist, juhitakse asi edasi Paavstlikule Komisjonile Ecclesia Dei.
Art 8. Piiskop, kes soovib täita ilmikutest ustavate selliseid soove, kuid mitmesugustel põhjustel ei ole võimeline seda tegema, võib pöörduda Paavstliku Komisjoni Ecclesia Dei poole, kes annab talle nõu ja abi.
Art 9. § 1. Peale selle võib kogudusepreester, kaalunud hästi asjaolusid, anda loa kasutada varasemat rituaali ristimise, abielu, pihi ja haigete salvimise sakramentide teostamiseks, kui seda sisendab hingede hüve.
§ 2. Korralistele ülemustele antakse voli pühitseda kinnitamise sakramenti, kasutades varasemat Rooma Pontifikaali, kui sellist vajadust sisendab hingede hüve.
§ 3. Pühitsustega vaimulikel on lubatud kasutada ka õndsa Johannes XXIII poolt aastal 1962 väljakuulutatud Rooma Breviaari.
Art 10. Kohalik korraline ülemus võib, kui peab seda vajalikuks, asutada Kirikuõiguse kaanoni 518 normide kohaselt personaalkoguduse Rooma riituse varasema vormi kohaseks pühitsemiseks, või nimetada selleks otstarbeks rektori või kapellaani, pidades kinni vastavatest eeskirjadest.
Art 11. Johannes Paulus II poolt aastal 1988 asutatud Paavstlik Komisjon Ecclesia Dei jätkab oma ülesande täitmist.
Selle Komisjoni kuju, ülesanded ja tegevusnormid olgu sellised, millised talle tahab seada Rooma Piiskop.
Art 12. Seesama Komisjon, peale talle siiamaani kuulunud ülesannete, hakkab teostama Apostelliku Tooli võimu, valvates nende korralduste järgimise ja rakendamise üle.
Otsustame, et kõik, mis on määratletud Meie poolt selles motu proprio vormis väljaantud apostellikus kirjas, saaks seaduse kohustava jõu selle aasta 14. septembrist, Püha Risti Ülendamise pühast, ja sellest ajast käsime seda järgida, hoolimata kõigist vastupidistest korraldustest.
Antud Roomas, püha Peetruse juures, 2007. Issanda aasta ja meie Ülemkarjaseameti kolmanda aasta juulikuu seitsmendal päeval.
BENEDICTUS PP. XVI.
Mitteametlik tõlge eesti keelde:
Isa Ivo Õunpuu
