Vangerdused Vatikanis

Isa John Zuhlsdorf vahendab oma blogis WDTPRS Andrea Tornelli teateid Vatikanis eesootavatest muudatustest struktuuri ja isikute osas. Püüan siin need oodatavad muutused lühidalt kokku võtta:

• Laupäeval peaks välja kuulutatama Liturgia ja Sakramentide Kongregatsiooni sekretäri peapiiskop Albert Malcom Ranjith Patabendige Doni määramine Colombo (Sri Lanka) peapiiskopiks. Tema asemele astub ameerika dominikaan J. Augustine DiNoia, praegune Usudoktriini Kongregatsiooni alamsekretär, kelle võttis 2002. aastal tööle kongregatsiooni toonane prefekt kardinal Joseph Ratzinger.
• Lähinädalatel avaldatakse Benedictus XVI motu proprio, millega liidetakse Ecclesia Dei komisjon, mis tegeleb Püha Pius X Vennaskonna küsimusega, Usudoktriini Kongregatsiooniga. Komisjoni praegune president kardinal Darìo Castrillòn Hoyos saab 4. juulil 80 aastaseks ja lahkub vanuse tõttu ametist. Komisjoni hakkab seejärel juhtima Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt ameerika kardinal William Joseph Levada. Täitmist ootab Kongregatsiooni sekretäri koht hiljuti igavikku kutsutud monsenjöör Mario Marini asemel.
• Eile arutasid Usudoktriini Kongregatsiooni kardinalid, kuidas alustada läbirääkimisi Püha Pius X Vennaskonnaga (vt. teine postitus), mille neljalt piiskopilt paavst veebruaris ekskommunikatsiooni tõstis. Dialoog peaks algama Vatikani Teise Kirikukogu ja kirikukogujärgse paavstliku magisteeriumi möödapääsmatu tunnistamisega. I.Media andmetel võttis Usudoktriinni kongregatsioon 5. juulil vastu Vennaskonna ülema piiskop Bernard Fellay. Ehkki läbirääkimiste meeskonnad ei ole veel määratletud, võtavad neist tõenäoliselt osa Rahvusvahelise Teoloogilise Komisjoni uus sekretär šveitsi dominikaan isa Charles Morerod ja lefebristide poolt isa Gregoire Celier.
  
  Piiskop Bernard Fellay ja paavst Benedictus
  XVI

Kultuur ja religioon

Veel üks tsitaat Ratzingeri eile tsiteeritud raamatust Truth and Tolerance (lk. 59-60):

Mis on kultuur? Kuidas see suhtestub religiooniga ja mil moel saab see sõlmida sidemeid religioossete entiteetidega, mis olid sellele algselt võõrad? Peame kohe ütlema, et ainult kaasaegses Euroopas on välja töötatud selline kultuuri kontseptsioon, mis kujutab seda religioonist eraldiseisva sfäärina või isegi sellele vastanduvana. Kõigis tuntud ajaloolistes kultuurides on religioon kultuuri olemuslik osa, tegelikult seda määratlev kese; religioon määratleb väärtuste skaala ning seeläbi kõigi nende kultuuride sisemise sidususe ja hierarhia. Ent kui asjad on tõesti niimoodi, näib kristluse inkultureerimine teistesse kultuuridesse seda raskem. Sest on arusaamatu, kuidas kultuuri, mis on religiooniga läbi imbunud, mis elab selles ja põimub sellega, saaks nii-öelda ümber istutada teise religiooni, ilma et mõlemad selle käigus häviksid. Kui võtta kultuurist välja selle oma religioon, mis on selle sünnitanud, röövitakse sellelt süda; kui istutada sellesse uus -- kristlik -- süda, siis näib möödapääsmatu, et see organism, mis ei ole sellega kohanenud, tõukab selle ära. Näib olevat raske ette kujutada selle protsessi positiivset väljundit.

See saab olla mõttekas vaid juhul, kui suhe kristliku usu ja vastava teise religiooni vahel koos selle elava kultuuriga ei ole suhe kahe absoluutselt võõra elemendi vahel, kui neis on pigem teatud sisemine avatus teineteise suhtes; või teisiti öeldes, kui nende loomusesse kuulub igal juhul kalduvus liikuda teineteise poole ja ühineda. Inkultureerimine eeldab seega iga kultuuri potentsiaalset universaalsust. See eeldab, et kõigis neis on tegev sama inimloomus ning et selles inimloomuses on elav inimkonna ühine tõde, mis püüdleb ühtsuse poole. Öeldes seda veel teisiti, inkultureerimise kavatsusel on mõtet vaid juhul, kui seeläbi ei kahjustata kultuuri, nii et ühise suuna tõttu, mille annab inimsuse tõde, see avaneb ja areneb uue kultuurilise jõu mõjul. Need elemendid igas kultuuris, mis välistavad sellise avanemise ja kultuurilise vahetuse, esindavad seda, mis on antud kultuuris ebaadekvaatset, sest erineva välistamine on inimloomusega vastuolus. Kultuuri arengutaset näitab selle avatus, selle võime anda ja vastu võtta, selle vägi edasi areneda, lasta end puhastada ja seega paremini kohaneda tõe ja inimesega.

Siinkohal võime üritada anda midagi kultuuri definitsiooni taolist. Me võiksime öelda: kultuur on kogukonnale oma märgi jätnud ja seda kujundanud kogemuste ja hinnangute väljendumise sotsiaalne vorm, nagu see on ajalooliselt kujunenud.

Veel demograafiast

Veel üks tsitaat eile osundatud demograafia-artiklist:

... avalikkuses on juurdunud kolm sügavalt ekslikku eeldust demograafiliste tendentside kohta. Esimese kohaselt muudab massiline migratsioon Euroopasse, nii legaalne kui illegaalne, koos kohaliku rahvastiku kahanemisega kontinendi etnilist, kultuurilist ja religioosset identiteeti. Teise eelduse järgi, mis on esimesega seotud, kahaneb Euroopa kohalik rahvastik pidevalt ja oluliselt alaneva sündivuse tõttu ning vananev rahvastik paneb valitsustele talumatu koorma avaliku pensioni- ja tervishoiusüsteemi ülalpidamise osas. Kolmanda eelduse kohaselt jätkub rahvastiku kiire kasv arengumaades. Võttes arvesse kõigi rahvastikuprojektsioonide ebakindlust, osutavad viimased andmed, et kõik need eeldused on väga küsitavad ega moodusta usaldusväärset alust olulistele poliitilistele otsustele.

Esimese osas lubab autori arvates kahelda viljakusnäitajate kiire langus moslemitest immigrantide seas ja moslemi-maailmas tervikuna, samal ajal kui viljakus põhja-Euroopa maades on hakanud tõusma. Teise osas näeb autor reserve pensioniea tõstmise ja tööealise elanikkonna suurema tööhõive näol, osutades ka, et tööealise elanikkonna ja ülalpeetavate pea 1:1 suhe ei ole ühiskonnas midagi enneolematut. Sarnane suhtarv oli näiteks Ühendriikides 1965. aastal beebibuumi tõttu. Ning kolmanda osas toob autor esile taas sündivuse globaalse vähenemise pea kõikjal v.a. Sahaara-aluses Aafrikas.

Huvitav statistika

Kommenteerides ajakirjas Wilson Quarterly avaldatud uuringut rahvastikutendentside kohta, kirjutab MercatorNeti toimetaja Michael Cook selle netiajakirja blogis Demography is Destiny Aafrika kohta:

Ja kui demograafia on tõepoolest saatus, siis mida peaksime arvama võimalusest, et sajandi lõpuks võib Aafrikas elada 3 miljardit inimest? Walker osutab vaid religioossetele implikatsioonidele.

"Toimub suur religioosne revolutsioon, kui Aafrikast saab monoteismi kodu. Sajandi keskpaigaks kujuneb Sahaara-alusest Aafrikast tõenäoliselt islami religioosne keskus, mis on koduks niisama paljudele moslemitele kui Aasia ja oluliselt suuremale hulgale kui elab Kesk-Idas... Ka kristlus saab tunda Aafrika kasvamise mõjusid. Aastaks 2025 on Sahaara-aluses Aafrikas niisama palju kristlasi -- umbes 640 miljonit -- kui Lõuna-Ameerikas. On peaaegu kindel, et 2050ndaks aastaks elab enamus maailma kristlastest Aafrikas."

Paljud kõige kiirema kasvuga maad -- Kongo Demokraatlik Vabariik, Uganda, Libeeria, Nigeeria, Mali, Tšaad ja Burundi -- on ühtlasi need, kus on "kõige nõrgemad institutsioonid, kõige väiksem infrastruktuur, hapraim majandus ning seega vaeseimad tervishoiu- ja haridussüsteemid". Mida see võib tähendada, kipub futurolooge hirmutama. Aga kes võiks teada?

Nagu Walker osutab, vananeb maailm kiiresti. Maailma rahvastiku mediaan-iga on täna 28 aastat ja aastaks 2050 tõuseb see tõenäoliselt 38-ni. Maailma kui terviku jaoks tähendab see, et üle 60-sed inimesed ületavad arvukuselt alla 15-seid. Ainus nooruslik kontinent saab olema Aafrika.

Veelkord Westist

Jätkub diskussioon Christopher Westi ihu-teoloogia üle. Dr. Schindler vastab Michael Waldsteini ja Janet Smithi artiklitele.

Valgustus ja religioon

Mõtiskledes kristluse suhte üle teiste religioonidega, kirjutab kardinal Ratzinger raamatus Truth and Tolerance (lk. 82-83):

Esimestel sajanditel otsis kristlik usk oma eelajalugu pigem valgustuses, see tähendab mõistuse liikumises, mis kritiseerib religiooni kalduvust ritualismi. Need patristilised tekstid "Sõna külvamisest" (ning sarnased kontseptsioonid ja kujundid), mida tänapäeval võetakse kui tunnistust pääsemise väest teistes religioonides, ei osutanud algselt üldse religioonidele vaid filosoofiale, "vagale" valgustamisele, mille eest seisis Sokrates ja mis on samaaegselt ametis nii rahva valgustamise kui ka Jumala otsimisega. Me räägime sellest kõigest pikemalt. See varase kristliku jutlustamise "valgustuslik" joon, mis oli religiooni suhtes kriitiline, on ka põhjus, miks riik lahterdas kristluse ateismina, pietase ja riiki alalhoidvate rituaalide hülgamisena. Muidugi ei saa me siin langeda ühekülgsesse käsitlusse. Kuigi kristlus, nagu me ütlesime, nägi oma eelajalugu valgustuses, mitte religioonides, oli ta kokkupuutes inimeste religioosse otsinguga ning oma palveid ja jumalakummardamist kujundades ammutas ta religiooni pärandist. Selle sisemine eelajalugu -- Vana Testament -- seisneb vastavalt pidevas võitluses rahvaste religioossetesse vormidesse sukeldumise ja prohvetliku valgustamise vahel, mis pühib minema jumalad, et avastada Jumala palet. Nii on kristlusel inimkonna vaimses ajaloos üsna ainulaadne asend. Me võime öelda, et see seisneb valgustuse ja religiooni mitte-lahutamises kristluse poolt, vaid nende kombineerimises sellises struktuuris, milles kumbki peab korduvalt teist puhastama ja süvendama. See ratsionaalsuse iha, mis tõukab endiselt mõistust pidevalt ennast ületama viisil, mida ta [kristlus?] pigem väldiks, on kristluse olemuslik osa. Me võiksime samuti öelda, et kristlik usk, mis kasvas välja Aabrahami usust, rõhub järeleandmatult tõe küsimusele ja seega sellele, mis puudutab kõiki inimesi kõikides olukordades ja ühendab neid kõiki. Sest me kõik peame olema tõe palverändurid.

L'Osservatore Romano selgitus

5. juunil selgitas L'Osservatore Romano oma positsiooni hiljuti segadusttekitanud küsimustes (viide CNS):

On kohane rõhutada, et kajastades Ühendriikide presidendi hiljutisi avaldusi ja initsiatiive, ei ole L'Osservatore Romano kindlasti kavatsenud väljendada heakskiitu tema positsioonidele eetiliselt olulistes küsimustes.

29. aprilli artikkel president Obama 100 esimese päeva kohta ütles tegelikult, et mistahes initsiatiiv tüviraku-uuringute vallas ei kõrvalda ‘põhjusi kriitikaks bioloogilise manipuleerimise vastuvõetamatute vormide osas, mis on vastuolus embrüo inimliku identiteediga.’

Ilmselgelt on Püha Tool ja L'Osservatore Romano olnud, on praegu ja saavad olema külg külje kõrval Ühendriikide piiskoppidega nende pühendumises inimelu puutumatuse heaks eksistentsi mistahes faasis.

Teistsugused tõlgendused on alusetud, eriti need, mis on tahtnud kasutada [meie] ajalehe artikleid, püüdes jätta muljet, et Ühendriikide episkopaadi õpetused abordi olemusliku vääruse kohta olid partisani-poliitika avaldus, mis väidetavalt erineb Püha Tooli strateegiast.

President Obama on näidanud end avatuna dialoogile ja Ühendriikide piiskopid on tervitanud seda võimalust positiivsel moel. Ent seda tehes on nad taas kinnitanud, ja täiesti õigesti, et selles dialoogis ei ole kunagi võimalik mingi kompromiss fundamentaalse õiguse osas elule.

Angelus Kolmainu Pühal 2009

Eilsel Pühima Kolmainu Suurpühal kõneles Püha Isa Angeluse järel:

Ülestõusmisaja järel, mis kulmineerub Nelipühaga, näeb liturgia ette järgmised kolm Issanda suurpüha: täna Pühima Kolmainu Suurpüha; neljapäeval Corpus Domini, mida paljudes maades, sealhulgas Itaalias, pühitsetakse järgmisel pühapäeval; lõpuks, kahe nädala pärast reedel Jeesuse Pühima Südame Suurpüha. Igaüks neist liturgilistest pühitsustest ilmutab vaatenurka, mis hõlmab kristliku usu müsteeriumi tervikuna: vastavalt ühe ja kolmese Jumala reaalsust, Armulaua sakramenti ning Kristuse Isiku jumalik-inimlikku keset. Need on tegelikult üheainsa päästemüsteeriumi aspektid, müsteeriumi, mis teatud mõttes võtab kokku kogu Jeesuse ilmutamise tee, lihakssaamisest surma ja ülestõusmiseni ning taevaminemise ja Püha Vaimu annini.

Täna kontempleerime Pühimat Kolmainsust nagu Jeesus meile Teda tunda andis. Ta ilmutas meile, et Jumal on armastus "mitte ühe isiku ühtsuses, vaid ainsa substantsi Kolmainsuses" (prefatio): Kolmainsus on Looja ja halastav Isa; Ainusündinud Poeg, igavene lihakssaanud Tarkus, kes on meie eest surnud ja üles tõusnud; lõpuks on see Püha Vaim, kes juhib kõike, kosmost ja ajalugu, lõpliku kokkuvõtmise poole. Kolm Isikut, kes on üks Jumal, sest Isa on armastus, Poeg on armastus, Püha Vaim on armastus. Jumal on armastus ja ainult armastus, puhtaim, lõpmatu ja igavene armastus. Kolmainsus ei ela hiilgavas üksinduses, vaid on pigem elu amendamatu allikas, mis lakkamatult annab iseennast ja jagab (communicates) isennast.

Me saame sellest mingil moel aimu (intuit), olgu siis vaadeldes makro-universumit: meie maad, planeete, tähti, galaktikaid; või mikro-universumit: rakke, aatomeid, elementaarosakesi. Pühima Komainsuse "nimi" on teatud moel kirjutatud kõigesse, mis eksisteerib, sest kõik, mis eksisteerib, kuni kõige viimase osakeseni, on olev, mis on mingis suhtes, ja seega särab sellest esile Jumala-suhe ning lõppeks loov Armastus. Kõik tuleb armastusest, tungleb armastuse poole ja kantakse armastusest, loomulikult vastavalt erinevatele teadlikkuse ja vabaduse astmetele. "Oo Issand, / kui imeline on sinu nimi üle kogu maa!" (Ps 8,2) -- hüüatab psalmist. Rääkides "nimest" osutab Piibel Jumalale enesele, Tema tõelisele identiteedile; identiteedile, mis särab esile kogu loodust, kus iga olend osutab oma eksisteerimise fakti enese tõttu ja "kanga" tõttu, millest ta on tehtud, transtsendentsele Printsiibile, igavesele ja lõpmatule Elule, mis annab iseennast, ühesõnaga: Armastusele. "Temas", ütleb p. Paulus Ateena Areopaagil, "me elame ja liigume ja oleme" (Ap.t. 17,28). Tugevaim tõend, et me oleme tehtud Kolmainsuse kuju järgi on see: ainult armastus teeb meid õnnelikuks, sest me elame suhtes, ja me elame, et armastada ja olla armastatud. Kasutades bioloogiast pärit analoogiat võime öelda, et inimese "genoomi" on Kolmainsus, Jumal-armastus sügavalt sisse kirjutatud.

Neitsi Maarja tegi oma kuulekas alandlikkuses enesest jumaliku Armastuse teenija: ta võttis vastu Isa tahte ja Pühast Vaimust eostus temas Poeg. Temas valmistas kõigeväelisus enesele väärilise templi ning tegi temast Kiriku mudeli ja kuju, Kiriku, mis on kõikide inimeste osaduse müsteerium ja koda. Aidaku Maarja, Pühima Kolmainsuse peegel, meil kasvada usus Kolmainu müsteeriumisse.

Uued artiklid EKIs

Elukultuuri Instituudi lehel on viimasel ajal ilmunud mitmeid uusi artikleid:

• Kuidas seadused, nõnda käitumine: käsitleb homoseksuaalsuse teemat, analüüsides väidet, et see on geneetiliselt determineeritud.
• Rasestumisvastane vahend või abortiiv; 1. osa, 2.osa : Varro Vooglaid lahkab viimasel ajal Eesti ajakirjanduses ilmunud rasestumisvastaste vahendite propaganda-artikleid.
• Mis on saanud bioeetikast?!: käsitleb bioeetika uusimaid (ja uskumatult nõmedaid) suundumusi.
• Ütle jah! Mida sa ootad?: vaatleb noorte romantilisi suhteid.
• AIDS ja katoliku Kiriku poolt ähvardav oht: uurib argumente paavsti hiljuti kära tekitanud kommentaari toetuseks kondoomide propaganda ja AIDSI positiivse seose kohta.
  

Kolmainust, armastusest, abielust ja kontratseptsioonist

Ajasime eile Markusega juttu. Põhiteemana tahtsime käsitleda kontratseptsiooni, aga selleni jõudmine võttis üksjagu aega. Juhtumisi sattus laual olema ka mikrofon, nii et midagi koguni talletus. Tänu abistajatele! Tegemist on meie esimese mõtisklusega selles formaadis. Vabandame mõningate koperdamiste ja pikkade mõttepauside pärast. Esimesel võimalusel katsun faile veidi siluda. Ootan teie kommentaare ja arvamusi nii formaadi kui sisu kohta.

Mõtisklus jagunes loomulikul moel kaheks. Esimeses osas (~40 min) keskendusime vundamendile, vaadeldes armastuse allikat ja abielu primordiaalset mudelit, teises osas (~50 min) käsitlesime rohkem kontratseptsiooni, selle taustideoloogiaid ja tagajärgi või kaasnähtusi ühiskonnas.

Angelus Kolmainu Pühal 2005

2005. aasta Pühima Kolmainu Suurpühal kõneles paavst Benedictus pärast Angelust:

Täna tähistab liturgia Pühima Kolmainu Suurpüha, peaaegu selleks, et kriipsutada alla, et Paasamüsteeriumi valgusel saab täielikult ilmutatud universumi ja ajaloo keskpunkt: Jumal ise, igavene ja lõputu Armastus. Sõna, mis võtab kokku kogu ilmutuse, on järgmine: "Jumal on armastus" (1Jh 4,8;16); ja armastus on alati müsteerium, reaalsus, mis ületab mõistuse, ilma et satuks sellega vasturääkivusse, ning veelgi enam, ülendab selle võimalusi.

Jeesus ilmutas meile Jumala müsteeriumi: Tema, Poeg, andis meile tunda Isa, kes on Taevas, ja andis meile Püha Vaimu, Isa ja Poja Armastuse. Kristlik teoloogia võtab Jumala tõe kokku selles väljendis: ainult üks substants kolmes isikus. Jumal ei ole üksindus, vaid täiuslik osadus. Seepärast realiseerib inimene, Jumala kuju, end armastuses, mis on enese vaba and.

Me kontempleerime Jumala armastuse müsteeriumi, mida jagatakse ülimal moel Pühimas Armulauas, Kristuse Ihu ja Vere Sakramendis, mis esindab Tema lunastavat Ohvrit.

Angelus Kolmainu Pühal 2006

Püha Isa pöördumisest Pühima Kolmainu Suurpühal pärast Angelust:

Neile, kes usuvad, kõneleb kogu universum Kolmainu Jumalast. Tähtedevahelisest ruumist mikroskoopiliste osakesteni, kõik, mis on olemas, osutab Olevale, kes annab iseennast elementide paljususes ja mitmekesisuses, kui ääretus sümfoonias.

Kõik olendid on kaasatud dünaamilisse harmooniasse, mida võime nimetada ka "armastuseks". Aga ainult inimese isikus, kes on vaba ja mõtlemisvõimeline, saab see dünamism vaimseks, saab see vastutustundlikuks armastuseks, vastuseks Jumalale ja ligimesele iseenese siira anni kaudu. Just selles armastuses leiavad inimesed oma tõe ja õnnelikkuse.

Kolmainsa Jumala sõnulseletamatu müsteeriumi mitmesuguste analoogiate seas, mida uskujad saavad tajuda, tahaksin osutada perekonnale. Seda kutsustakse armastuse ja elu kogukonnaks, kus [isikute] erinevused peavad andma oma panuse "osaduse tähendamissõna" moodustamisse.

Nelipühamissa Toronto Oratooriumis

Missa Solemnis erakorralises vormis Toronto Oratooriumis Nelipühal (viide NLM).

Missa Solemnis - Fr. Michael Eades from Greg Schilhab on Vimeo.

Õiendus

Mu tähelepanu juhiti asjaolule, et Kesk-Aafrika Vabariigi nimetamine "Aafrika katolitsismi kantsiks" ühes hiljutistest postitustest on, vähemalt numbrilises osas, alusetu, kuivõrd selles riigis elab ainult umbes 0,5 % Aafrika katoliiklastest.

Su sõnadest mõistetakse sind ...

Ühendriikide presidendi Barack Hussein Obama eilne kõne Kairos Al-Azhar Ülikoolis tuletas meelde lõigu 5. Moosese raamatust (30,11-14):

Sest see käsk, mille ma täna sulle annan, ei ole sulle raske täita ega kättesaamatu. See ei ole taevas, et sa peaksid ütlema: "Kes läheks meie eest taevasse ja tooks selle meile, et saaksime seda kuulda ja täita?" Ega ole see mere taga, et sa peaksid ütlema: "Kes läheks meie eest mere taha ja tooks selle meile, et saaksime seda kuulda ja täita?" Vaid sõna on sinule väga ligidal, sinu suus ja sinu südames, et seda täita.

Nimelt pani president ritta jälle terve rea kuldseid sõnu, millest toon siinkohal mõned näited:

Sajandeid kannatasid mustanahalised Ameerikas orjadena piitshoope ja segregatsiooni alandust. Aga mitte vägivald ei võitnud neile täielikke ja võrdseid õigusi. Selleks oli nende ideaalide rahulik ja kindlameelne rõhutamine, mis olid Ameerika [ühiskonna] rajamise keskmes. Sama lugu võivad rääkida rahvad Lõuna-Aafrikast Lõuna-Aasiani; Ida-Euroopast Indoneesiani. Selles loos on lihtne tõde: et vägivald on ummiktee. Rakettide tulistamine magavate laste pihta või vanade naiste õhkulaskmine bussis ei näita ei vaprust ega väge. See ei ole tee moraalse autoriteedi taotlemiseks; sel teel jäädakse sellest ilma.

Lõigu lõpus osutatud näited hõlmavad muidugi kõiki süütuid isikuid. Implitsiitselt sisaldab see näidete rida ka emaüsas arenevate laste mürgitamist, söövitamist, vaakumiga sodiks imemist, tangidega tükkideks rebimist jms. igapäevast praktikat.

Veel ...

Ent ma usun järeleandmatult, et kõik inimesed igatsevad teatud asju: võimalust kõnelda sellest, mis meelel ja rääkida kaasa selles, kuidas sinu üle valitsetakse; usaldust seaduslikkuse ja õigluse võrdse rakendamise suhtes; läbipaistvat valitsust, mis ei varasta oma rahva tagant; vabadust elada enese valitud viisil. Need ei ole ainuüksi Ameerika ideed, need on inimõigused ja seepärast me toetame neid kõikjal.

Selles lõigus lausa karjub kõrvu nende igatsus kõige selle järele, kellele keelatakse õigust üldse elada, rääkimata vabadusest "elada enese valitud viisil". Saada emaihus tükkideks kistud pole kindlasti see, mida "kõik inimesed igatsevad".

Edasi ...

Me ei saa peita vaenulikkust mistahes religiooni vastu liberalismi ettekäände varju.

Jaa; ma usun ta peab siin silmas mitte ainult moslemi-naiste õigust kanda oma peakatteid, vaid iga inimese õigust järgida oma südametunnistust, mis on sügavalt inspireeritud nende religioonist... Hmmm, või siiski mitte -- arvestades tema lubadust suruda läbi FOCA (Freedom of Choice Act), millega ähvardatakse oluliselt piirata meditsiinitöötajate südametunnistuse vabadust mitte mingit tegemist teha laste tapmisega emaüsas. Aga vähemalt ei saa keegi öelda, et seda tehes peidab Obama end "liberalismi ettekäände varju".

Edasi ...

[Ma olen veendunud, et] meie tütred saavad ühiskonda panustada just niisama palju kui meie pojad.

[Nurksulgudes veendumust väljendas Obama küll oma kõnes, ent see ei kajastunud kirjalikus tekstis.] Siinkohal meenub Obama valimiskampaania aegne ütlus, et kui tema tütar "teeb vea", siis ei taha ta, et teda "karistataks lapsega". Tõsi, ta ei täpsustanud, kas ta oleks valmis toetama tütre "panust ühiskonda" selle "karistuse" tapmisega. Ei ole ka päris kindel, et ta kusagil sisimas pidas silmas ühtlasi neid mõndakümmet miljonit tütart, kes on valikuliselt tapetud Hiinas ja Indias nende riikide rahvastikupoliitika tõttu, mida viiakse kohati ellu Ühendriikide ja ÜRO pereplaneerimisorganisatsioonide toel. Ning muidugi oleksid saanud ühiskonda panustada mitte ainult need tütred, kes on tapetud valikuliselt, vaid ka need sajad miljonid pojad ja tütred, kes on tapetud ilma igasuguse valikuta nii idas kui läänes.

Veel ...

Ma tean, et on palju neid -- nii moslemeid kui mitte-moslemeid --, kes kahtlevad, kas me suudame sepistada selle uue alguse. Mõned tahaksid üles kütta lahkmeele leeki ning seista [tõkkena] progressi teel. Mõned sisendavad, et see ei vääri pingutust -- et meie saatus on erimeelsus ning tsivilisatsioonid on määratud kokku põrkama. Veel palju enam on neid, kes on skeptilised tõelise muutuse asetleidmise suhtes. Nii palju on hirmu, nii palju usaldamatust. Ent kui me otsustame lasta end minevikul köita, siis ei liigu me iial edasi. Ja ma tahan seda eriliselt öelda noortele, igas usus, igal maal -- teil, rohkem kui kellelgi teisel, on võimalus seda maailma muuta.

Kõik me jagame seda maailma vaid üürikese aja. Küsimus on selles, kas me veedame selle aja keskendudes sellele, mis meid lahku kisub, või pühendame end pingutusele -- kestvale pingutusele -- leida ühine pinnas, keskenduda tulevikule, mida me taotleme oma laste jaoks ja austada kõikide inimolendite väärikust.

Vau! Peaaegu oleksin kirjutanud No comments!, aga järele mõeldes kerkisid mõned siiski esile. Mäletatavasti oli just Obama see, kes alles hiljuti Notre Dame'is peetud promotsioonikõnes ütles selge sõnaga, et pro-life ja pro-choice maailmavaadete vahel ei saa kunagi olema leppimist: "on fakt, et teatud tasandil on kahe poole vaated lepitamatud". Samas on see "ühine pinnas" olemas tema enese sõnades: "austada kõikide inimolendite väärikust". "Sõna on sinule väga ligidal, sinu suus ja sinu südames, et seda täita."

Lõpuks ...

Kergem on sõdu alustada kui neid lõpetada. Kergem on süüdistada teisi kui vaadata enesesse; näha seda, mis teises on erinevat, kui leida asju, mis on meil ühised. Ent me peame valima õige tee, mitte lihtsalt kerge tee. On ka reegel, mis on iga religiooni südames -- et me teeksime teistele nii, nagu me tahame, et nemad meile teeksid. See tõde ulatub üle riikide ja rahvaste -- see uskumus pole uus, see pole must ega valge ega pruun; see pole kristlane ega moslem ega juut. See uskumus tuksus tsivilisatsiooni hällis ja tuksub endiselt miljardite südames. See on usk teistesse inimestesse ja just see tõi mind täna siia.

Me suudame rajada maailma, mida me otsime, kuid ainult siis, kui meil on julgust alustada uuesti, pidades meeles, mida on kirjutatud.

Püha Koraan ütleb meile, "Oo inimkond! Me oleme loonud sind meheks ja naiseks; ja me oleme teinud teid rahvasteks ja hõimudeks, et te võiksite üksteist tunda."

Talmud ütleb meile, "Kogu Toora on rahu edendamiseks."

Püha Piibel ütleb meile, "Õndsad on rahutegijad, sest neid kutsutakse Jumala poegadeks."

Maailma rahvad saavad elada üheskoos rahus. Me teame, et see on Jumala nägemus. Just see peab olema meie töö siin Maa peal. Tänan teid. Ja olgu Jumala rahu teie peal.

Kui arvata välja see, et "teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus" (1Kr 3,11), siis jääb üle ainult öelda: "su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi" (Mt 12,37).

Kanoonilise Seaduse Kommentaar

Kontratseptsioonipropaganda

Viimastel päevadel on Eesti ajakirjanduses ilmunud kontratseptiivide propaganda-artikleid (Maaleht ja EPL). Nagu taolisele propagandale iseloomulik, on esitatud informatsioon osaline ja ühekülgne, jättes mainimata kontratseptiivide võimaliku abortiivse toime. Loe Varro Vooglaidi vastust Maalehe artiklile Elukultuuri Instituudi lehel ja informatsiooni kontratseptiivide toime kohta lehel abort.ee.

EPL artikli kohta kirjutas Varro meilitsi:

Artikli lõpus on kastike, milles (väidetavalt) selgitatakse pillide toimet:

Hormoonide toime

• Kombineeritud hormonaalne kontratseptsioon (pillid, plaaster või rõngas): naissuguhormoonid östrogeen ja progestageen imenduvad verre ning saadavad ajuripatsile signaali, et hormoone pole vaja toota. Ajuripatsi hormoonid omakorda kutsuvad esile munaraku arenemise ja küpsemise. Kui ajuripats hormoone ei tooda, siis munarakk ei küpse ja ovulatsiooni ei toimu. Nii toimivad kõik kombineeritud vahendid.

• Veel kasutatakse raseduse vältimiseks ainult kollaskehahormooni sisaldavaid vahendeid. Näiteks hormoonspiraali. Sel juhul viiakse hormoon väikese kapsliga naise emakasse ja see toimib peamiselt emakas. Hormoonspiraali soovitavad arstid pärast sünnitust rasedusest hoidumiseks, sest see on tõhus ja lapsele ohutu.

Nagu näha, on esimeses lõigus öeldud, et kombineeritud pillid sisaldavad kaht hormooni, ent kirjeldatud on neist vaid ühe, östrogeeni, toimemehhanismi -- see, kuidas progesteroon toimib, on lihtsalt maha vaikitud.

Teises lõigus räägitakse vaid progesterooni sisaldavatest vahenditest, ent siin on toimemehhanismi selgitamise asemel lihtsalt häma aetud -- sisuliselt selgitust ei olegi ("toimib peamiselt emakas", aga kuidas siis?).

Kas teile ei tundu, et selline süstemaatiline avalikkuse eksitamine on skandaalne? Pille propageeritakse abordiprobleemi lahendusena, aga samas jäetakse ütlemata, et pillid ise toimivad abortiividena -- pidades silmas, et pillikasutajaid on maailmas ca 100 000 000, hukkub nende kasutamise tulemusel igal aastal tõenäoliselt miljardeid embrüonaalses arengustaadiumis inimesi. See on ju uskumatult absurdne, erakordselt valelik ning inimvaenulik strateegia/olukord!?

Kirikumuusika

Ameerika Kirikumuusika Assotsiatsiooni lehekülg (viide NLM).

Kaaskirjast "Summorum Pontificumile"

Järgnev on lisaks "Summorum Pontificumi" kommentaarile. Oma kaaskirjas apostellikule kirjale motu proprio data "Summorum Pontificum" kirjutas paavst Benedictus XVI piiskoppide poole pöördudes:

Lõpetuseks, kallid vennad, tahan ma väga rõhutada, et need uued normid ei vähenda mingilgi moel teie autoriteeti ja vastutust, ei liturgia ega pastoraalse hoolitsuse vallas teie ustavate eest. Iga piiskop on tõesti oma piiskopkonnas liturgia moderaator.

Seega ei võeta midagi ära piiskoppide autoriteedist; teie ülesandeks jääb hoolitseda selle eest, et kõik toimuks rahus ja häirimatult. Kui peaks tekkima mingeid probleeme, mida kogudusepreester ei saa lahendada, saab kohalik ordinaarius alati sekkuda, ometi täielikus kooskõlas kõige sellega, mis on sätestatud motu proprio uutes normides.

Veelgi enam; ma kutsun teid, kallid vennad, saatma Pühale Toolile ülevaate oma kogemustest kolme aasta möödudes selle motu proprio jõustumisest. Kui ilmnevad tõeliselt olulised raskused, saame leida abinõud nende ületamiseks.

Kristlaste õigused ja kohustused

Kanoonilise Seaduse Koodeksist (tõlgitud paari aasta eest):

JUMALA RAHVAS

I OSA
KRISTLIKUD USTAVAD (Kaanonid 204 - 207)

Kaanon 204 §1. Kristlased on need, kes, kuivõrd nad on saanud ristimise kaudu Kristuse liikmeiks, moodustavad Jumala rahva. Seetõttu, saanud omal moel osaliseks Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus teenimises, on nad kutsutud ellu viima missiooni, mille Jumal usaldas Kirikule maailmas täitmiseks, vastavalt igaühe olukorrale.

§2. Kirik, moodustatud ja organiseeritud selles maailmas ühiskonnana, subsisteerib katoliku Kirikus, mille üle valitseb Peetruse ametijärglane ja piiskopid, kes on temaga osaduses.

Kaanon 205 Need usklikud, kes on Kristusega ühendatud Kiriku nähtavas struktuuris usu tunnistamise, sakramentide ja kirikliku valitsemise sidemete kaudu, on täielikus osaduses katoliku Kirikuga siin maa peal.

Kaanon 206 §1. Katehumeenid, see tähendab need, kes Püha Vaimu mõjutusel oma otsesel valikul paluvad vastuvõtmist Kirikusse, liituvad sellega erilisel moel. Selle sama soovi kaudu, nagu ka oma elu kaudu usus, lootuses ja armastuses, on nad ühendatud Kirikuga, kes juba hoolitseb nende kui omade eest.

§2. Kirik hoolitseb katehumeenide eest erilisel moel; kutsudes neid üles elama evangeelset elu ja juhatades neid pühade riituste pühitsemisse, omistab ta neile juba mitmesugused eelisõigused, mis on ainuomased kristlastele.

Kaanon 207 §1. Jumaliku sätte läbi on Kirikus, kristlastest ustavate seas pühitsetud vaimulikud, keda nimetatakse seaduses ka kleerikuteks; ülejäänud kristlasi nimetatakse ilmikuteks.

§2. Kristlaste mõlemas nimetatud rühmas on selliseid liikmeid, kes evangeelsete nõuannete tunnistamise läbi, kas tõotuste või muude Kiriku poolt tunnustatud ja sanktsioneeritud pühade sidemete kaudu, pühitsetakse Jumalale eriomasel moel ja annavad oma panuse Kiriku päästvasse missiooni; ehkki nende seisus ei kuulu Kiriku hierarhilisse struktuuri, kuulub see Kiriku ellu ja pühadusse.

I JAGU
KÕIGI KRISTLASTE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED (Kaanonid 208 - 223)

Kaanon 208 Alates nende uuestisünnist Kristuses on kõik kristlased tõeliselt võrdsed oma väärikuse ja tegude poolest, mille kaudu nad kõik osalevad Kristuse Ihu ülesehitamises vastavalt igaühe eriomasele olukorrale ja funktsioonile.

Kaanon 209 §1. Kristlased on kohustatud alati, isegi neile eriomases tegevusviisis, hoidma alal osadust Kirikuga.

§2. Nad peavad suure hoolikusega täitma oma kohustusi üleilmse Kiriku ja selle osakiriku suhtes, millesse nad seaduse normide kohaselt kuuluvad.

Kaanon 210 Kõik kristlsed peavad suunama oma pingutused pühale elule ning Kiriku kasvamise ja pideva pühitsemise edendamisele vastavalt nende endi olukorrale.

Kaanon 211 Kõigi kristlaste kohus ja õigus on töötada nii, et pääste jumalik sõnum jõuaks üha enam kõikide rahvasteni igal ajastul ja igal maal.

Kaanon 212 §1. Teadlikuna oma vastutusest peavad kristlased järgima kristliku kuulekusega seda, mida pühad karjased, kuivõrd nad esindavad Kristust, usu õpetajatena kuulutavad või Kiriku juhtidena sätestavad.

§2. Kristlastel on vabadus anda Kiriku karjastele teada oma vajadustest, eriti vaimsetest vajadustest, ja oma soovidest.

§3. Vastavalt oma teadmistele, pädevusele ja prestiižile on neil õigus ja mõnikord isegi kohustus väljendada pühadele karjastele oma arvamust asjus, mis puudutavad Kiriku hüve ning teha oma arvamus teatavaks ülejäänud kristlastele, haavamata usu- ja moraaliühtsust, austusega oma karjaste vastu ning tähelepanuga isikute üldise hüvangu ja väärikuse suhtes.

Kaanon 213 Kristlastel on õigus saada pühadelt karjastelt toetust Kiriku vaimsetest hüvedest, eriti Jumala sõnast ja sakramentidest.

Kaanon 214 Kristlastel on õigus kummardada Jumalat vastavalt nende endi riituse normidele, mille Kiriku õiguspärased karjased on heaks kiitnud, ning järgida nende endi vaimse elu vormi, kuni see on kooskõlas Kiriku õpetusega.

Kaanon 215 Kristlased on vabad asutama ja juhtima ühendusi, mille sihiks on ligimesearmastus või vagadus või kristlike kutsumuste edendamine maailmas, ning pidama koosolekuid nende sihtide ühiseks järgimiseks.

Kaanon 216 Kuna nad osalevad Kiriku missioonis on kõigil kristlastel õigus edendada või alal hoida apostellikku tegevust ka iseendi ettevõtmistega, vastavalt nende seisusele ja olukorrale. Siiski ei tohi ükski ettevõtmine pretendeerida nimetusele 'katoliiklik' ilma pädeva kirikliku autoriteedi nõusolekuta.

Kaanon 217 Kuna nad on ristimise kaudu kutsutud elama kooskõlas evangeeliumi õpetusega, on kristlastel õigus kristlikule haridusele, mille kaudu neid tuleb õpetada õigesti püüdlema inimisiku küpsuse poole ning samas tundma ja elama pääste müsteeriumi.

Kaanon 218 Neil, kes on süvenenud pühadesse distsipliinidesse, on õiglane vabadus uurida ja väljendada oma arvamust mõistlikult selles valdkonnas, milles nad on asjatundjad, pidades samas kinni allumisest, mis on kohane Kiriku magisteeriumi suhtes.

Kaanon 219 Kõigil kristlastel on õigus olla vaba mistahes liiki sunnist oma eluseisuse valikul.

Kaanon 220 Kellelgi ei ole lubatud õigusvastaselt kahjustada isiku head nime ega rikkuda mistahes isiku õigust kaitsta omaenda privaatsust.

Kaanon 221 §1. Kristlased saavad õiguspäraselt nõuelda ja kaitsta neid õigusi, mis neil Kirikus on, pädevas kiriklikus foorumis vastavalt seaduse normidele.

§2. Kui pädev autoriteet kutsub neid kohtumenetlusele on kristlastel niisamuti õigus kohtumõistmisele vastavalt võrdselt rakendatud seaduse normidele.

§3. Kristlastel on õigus mitte saada kanooniliste karistuste osaliseks muidu, kui seaduse normi kohaselt.

Kaanon 222 §1. Kristlased on kohustatud toetama Kirikut selle vajadustes, nii et Kirikul oleks see, mida ta vajab jumalateenistuseks, apostellikeks ja ligimesearmastusetöödeks ning vaimulike mõistlikuks ülalpidamiseks.

§2. Samuti on nad kohustatud edendama ühiskondlikku õiglust, ning, meeles pidades Issanda käsku, toetama vaeseid omaenese vahenditest.

Kaanon 223 §1. Oma õigusi teostades peavad kristlased, nii indiviididena kui ühingutesse koondunutena, võtma arvesse Kiriku ühist hüve, teiste õigusi ning iseendi kohustusi teiste suhtes.

§2. Pidades silmas ühist hüve võib kiriklik autoriteet suunata kristlastele omaste õiguste teostamist.

II JAGU
ILMIKUTEST KRISTLASTE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED (Kaanonid 224 - 231)

Kaanon 224 Lisaks kõikide kristlaste jaoks ühistele kohustustele ja õigustele ning neile, mis on sätestatud teistes kaanonites, on ilmikkristlased seotud kohustustega ja omavad õigusi, mis on loetletud käesolevas jaos.

Kaanon 225 §1. Kuna ilmikud, nagu kõik kristlased, on määratud Jumala poolt ristimise ja kinnitamise kaudu apostolaadiks, on nad seotud üldise kohustusega ja omavad õigust indiviididena või ühingutesse koondunutena töötada selle heaks, et kõik isikud tunneksid jumalikku päästesõnumit ja võtaksid selle vastu kõikjal maailmas. See kohustus on veelgi tungivam nendes oludes, kus evangeelium saab inimesteni jõuda ja inimesed saavad Kristust tundma õppida ainult ilmikute kaudu.

§2. Vastavalt igaühe isiklikule olukorrale on nad seotud ka erilise kohustusega läbistada ajalik kord ja täiustada seda evangeeliumi vaimuga ning anda nõnda tunnistust Kristusest, eriti nende samade ajalike asjade kaudu ja täites ilmalikke funktsioone.

Kaanon 226 §1. Vastavalt nende endi kutsumusele on isikud, kes elavad abieluseisuses, seotud erilise kohustusega töötada abielu ja perekonna kaudu Jumala rahva ülesehitamiseks.

§2. Kuna nad on andnud elu oma lastele, lasub vanematel kõige tõsisem kohustus ja ühtlasi omavad nad õigust harida oma lapsi. Seepärast peavad eelkõige kristlikud vanemad hoolitsema oma laste harimise eest vastavalt Kiriku poolt edasiantud õpetusele.

Kaanon 227 Kristlastel on õigus selle vabaduse tunnustamisele, mis on omane kõikidele kodanikele maise linna asjades. Kasutades seda vabadust peavad nad siiski hoolitsema selle eest, et nende tegevus oleks kantud evangeeliumi vaimust ning kuulda võtma Kiriku magisteeriumi poolt esitatud õpetust. Lisaks peavad nad arvamuse-küsimustes vältima oma arvamuse esitamist Kiriku õpetuse pähe.

Kaanon 228 §1. Ilmikutele, keda on leitud selleks sobivat, võivad pühad karjased usaldada selliseid kiriklikke ameteid ja funktsioone, mida nad vastavalt seaduse sätetele saavad täita.

§2. Ilmikutele, kes paistavad silma vajaliku teadmise, arukuse ja moraalsuse poolest, võib usaldada Kiriku karjaste abistamise ekspertide ja nõuandjatena, ka seaduse normidele vastavates kogudes.

Kaanon 229 §1. Ilmikutel lasub kohustus ja neil on õigus omandada teadmisi kristliku õpetuse kohta vastavalt igaühe võimetele ja olukorrale, et olla võimelised elama vastavalt sellele õpetusele, seda ise kuulutama, vajaduse korral seda kaitsma ja osalema apostolaadis.

§2. Samuti on neil õigus omandada neid täielikumaid teadmisi pühades teadustes, mida õpetatakse kiriklikes ülikoolides ja teaduskondades või teoloogilistes instituutides, külastades nende loenguid ja omandades akadeemilisi kraade.

§3. Juhul kui on järgitud nõutava sobivuse sätteid, võib õiguspärane kiriklik autoriteet usaldada neile ka mandaadi pühade teaduste õpetamiseks.

Kaanon 230 §1. Ilmikutest mehi, kes vastavad vanuse ja muude tingimuste poolest piiskoppide konverentsi dekreediga sätestatud nõudmistele, võib ettenähtud liturgilise riituse kaudu võtta püsival alusel vastu lektori ja akolüüdi teenimisametisse.

Ometi ei taga antud teenimisametite omistamine neile õigust saada Kirikult toetust või tasu.

§2. Ilmikud saavad täita liturgilistes toimingutes lektori funktsiooni ajutise volituse alusel. Kõik ilmikud võivad samuti täita kommentaatori, kantori või mõnda muud funktsiooni vastavalt seaduse normile.

§3. Kui Kiriku vajadus seda nõuab ja vaimulikud puuduvad, võivad ilmikud, isegi kui nad ei ole lektorid või akolüüdid, täita ka vaimulike teatud kohustusi, nimelt läbi viia sõnateenistust, juhatada liturgilisi palveid, jagada ristimissakramenti, ning jagada Püha Armulauda vastavalt seaduse sätetele.

Kaanon 231 §1. Ilmikud, kes pühendavad end püsivalt või ajutiselt Kiriku erilisele teenimisele, on kohustatud omandama kohase ettevalmistuse, mis on nõutav nende funktsiooni eeskujulikuks täitmiseks ning teostama seda funktsiooni kohusetundlikult, innukalt ja hoolikalt.

§2. Rikkumata kaanonis 230, §1 sätestatut ning järgides tsiviilseaduse sätteid, on ilmikutel õigus mõistlikule tasule vastavalt nende olukorrale, nii et nende endi ja nende perekonna vajadused saavad mõistlikult rahuldatud. Samuti on neil õigus kohasele sotsiaalsele toele, sotsiaalsele kindlustusele ja tervisesoodustustele.