Portiuncula indulgents

Reedel postitatud indulgentside kontsessioonis n. 33 oli nimetatud 2. augustit päevaks, mil jagatakse "Portiuncula" indulgentsi -- need, kes sel päeval, olles vabad igasugusest kiindumusest mistahes pattu, külastavad kogudusekirikut (või katedraali või basiilikat) ja palvetavad seal hardusega "Meie Isa" ja "Mina usun", saavad vastava kavatsuse olemasolul ja teiste täisindulgentsi tingimuse täitmisel (vt N 17 ja 20) nn. Portiuncula indulgentsi.

Traditsiooni kohaselt kehtestas Portiuncula indulgentsi 1216. aasta 2. augustil paavst Honorius III püha Frantsiskuse palvel, kes palus seda armu talle ilmunud Kristuselt (allikas):

Ühel ööl 1216. aastal, kui Frantsiskus oli süvenenud palvesse [väikeses Portiuncula kirikus], täitis kogu väikese kiriku särav valgus ja ta nägi altari kohal Kristust Tema Püha Emaga, übritsetud inglite hulgast.

Nad küsisid temalt, mida ta tahaks hingede päästmiseks. Frantsiskus vastas kohe: "Ma palun, et kõik need, kes on kahetsenud ja pihtinud oma patud ja kes tulevad siia kirikusse, võiksid saada täieliku ja helde andestuse ning vabaneksid oma eksimustest."

"See, mida sa küsid, on väga suur arm", ütles talle Issand, "aga sa oled väärt veelgi suuremaid asju ja neid sa ka saad. Seepärast võtan ma su palve vastu, tingimusel, et sa palud seda indulgentsi minu nimel minu asemikult maa peal." Frantsiskus läks kohe paavst Honorius III jutule, kes kuulas teda tähelepanelikult ja andis oma nõusoleku. Küsimusele "Frantsiskus, mitme aasta jaoks sa seda indulgentsi soovid?" vastas pühak: "Püha Isa, ma ei palu seda aastate vaid hingede jaoks." 2. augustil 1216. aastal kuulutas ta õnnelikult koos Umbria piiskoppidega Portiunculasse kogunenud rahvale: "Mu vennad ja õed, ma tahan saata teid kõiki Paradiisi."

Nõnda on Portiuncula indulgents Kiriku esimene täisindulgents, st indulgents, mis vabastab meid kõigest ajalikust karistusest meie pattude eest. Hilisemad paavstid laiendasid indulgentsi kehtivust algselt Portiuncula kirikult frantsiskaani ordu erinevate harude kirikutele ja hiljem ka katedraalidele ja kogudusekirikutele. Varasematel aegadel võis selle indulgentsi omandada toties-quoties, st. nii-mitu korda päevas, kui kirikut külastasid, ent Paulus VI reformiga saab täisindulgentsi omandada üldjuhul vaid üks kord päevas. (Lisaks ja veel)