"Ubicumque et semper"

Täna esitles peapiiskop Salvatore Fisichella, kelle paavst määras Uue Evangeliseerimise Edendamise Paavstliku Nõukogu presidendiks, paavsti apostellikku kirja "Motu Proprio data" pealkirjaga "Ubicumque et semper" (lat.) (Kõikjal ja alati, ingl.), millega paavst kehtestab uue dikasteeriumi (VIS).

Järgnevalt mõned väljavõtted apostellikust kirjast (VIS):

"The Church has the duty to announce the Gospel of Jesus Christ always and everywhere. ... Over history this mission has assumed new forms and methods, depending on place, situation and historical moment. In our own time, one of its most singular characteristics has been that of having to measure itself against the phenomenon of abandonment of the faith, which has become progressively more evident in societies and cultures that were, for centuries, impregnated with the Gospel".

"The social transformations we have seen over recent decades have complex causes, the roots of which are distant in time and have profoundly modified our perception of the world. ... If, on the one hand, humanity has seen undeniable benefits from these transformations and the Church received further stimuli to give reasons for the hope she carries, on the other, we have seen a worrying loss of the sense of the sacred, even going so far as to call into discussion apparently unquestionable foundations, such as faith in the God of creation and providence; the revelation of Jesus Christ our only Saviour, the shared understating of man's fundamental experiences like birth, death and family life, and the reference to natural moral law".

"Among the central themes examined by Vatican Council II was the question of relations between the Church and the modern world. In the wake of this conciliar teaching, my predecessors dedicated further reflection to the need to find adequate forms to allow our contemporaries to still hear the Lord's living and eternal Word".

"Venerable Servant of God John Paul II made this demanding undertaking one of the pivotal points of his vast Magisterium, summarising the task awaiting the Church today in the concept of 'new evangelisation' (which he systematically developed in numerous occasions), especially in regions of age-old Christianity".

"Thus, in my turn, sharing the concern of my venerated predecessors, I feel it appropriate to offer an adequate response so that the entire Church, allowing herself to be regenerated by the Holy Spirit, may present herself to the modern world with a missionary vigour capable of promoting a new evangelisation".

"In Churches of ancient foundation, ... although the phenomenon of secularisation continues its course, Christian practice still shows signs of possessing vitality and profound roots among entire peoples. ... We also know, unfortunately, of areas which appear almost completely de-Christianised, areas in which the light of faith is entrusted to the witness of small communities. These lands, which need a renewed first announcement of the Gospel, seem particularly unreceptive to many aspects of the Christian message".

"At the root of all evangelisation there is no human project of expansion, but the desire to share the priceless gift that God wished to give us, sharing His life with us".

Vt. ka:

• isa John Zuhlsdorf
• John Allen Jr

48 aastat tagasi

Täna 48. aastat tagasi algas Vatikani Teine Oikumeeniline Kirikukogu. Ühtlasi on täna Angelo Giuseppe Roncalli, õndsa Johannes XXIII mälestuspäev. Järgnev on paavst Johannes XXIII avakõne Vatikani II Kirikukogul Püha Peetruse Basiilikas:

Mother Church rejoices that, by the singular gift of Divine Providence, the longed-for day has finally dawned when -- under the auspices of the virgin Mother of God, whose maternal dignity is commemorated on this feast -- the Second Vatican Ecumenical Council is being solemnly opened here beside St. Peter's tomb.

THE ECUMENICAL COUNCILS OF THE CHURCH

The Councils -- both the twenty ecumenical ones and the numberless others, also important, of a provincial or regional character which have been held down through the years -- all prove clearly the vigor of the Catholic Church and are recorded as shining lights in her annals.

In calling this vast assembly of bishops, the latest and humble successor to the Prince of the Apostles who is addressing you intended to assert once again the Magisterium (teaching authority), which is unfailing and perdures until the end of time, in order that this Magisterium, taking into account the errors, the requirements, and the opportunities of our time, might be presented in exceptional form to all men throughout the world.

It is but natural that in opening this Universal Council we should like to look to the past and to listen to its voices whose echo we like to hear in the memories and the merits of the more recent and ancient Pontiffs, our predecessors. These are solemn and venerable voices, throughout the East and the West, from the fourth century to the Middle Ages, and from there to modern times, which have handed down their witness to those Councils. They are voices which proclaim in perennial fervor the triumph of that divine and human institution, the Church of Christ, which from Jesus takes its name, its grace, and its meaning.

Side by side with these motives for spiritual joy, however, there has also been for more than nineteen centuries a cloud of sorrows and of trials. Not without reason did the ancient Simeon announce to Mary the mother of Jesus, that prophecy which has been and still is true: "Behold this child is set for the fall and the resurrection of many in Israel, and for a sign which shall be contradicted" (Lk. 2: 34 ) . And Jesus Himself, when He grew up, clearly outlined the manner in which the world would treat His person down through the succeeding centuries with the mysterious words: "He who hears you, hears me" (Ibid. 10:16), and with those others that the same Evangelist relates: "He who is not with me is against me and he who does not gather with me scatters" (Ibid. 11 :23).

The great problem confronting the world after almost two thousand years remains unchanged. Christ is ever resplendent as the center of history and of life. Men are either with Him and His Church, and then they enjoy light, goodness, order, and peace. Or else they are without Him, or against Him, and deliberately opposed to His Church, and then they give rise to confusion, to bitterness in human relations, and to the constant danger of fratricidal wars.

Ecumenical Councils, whenever they are assembled, are a solemn celebration of the union of Christ and His Church, and hence lead to the universal radiation of truth, to the proper guidance of individuals in domestic and social life, to the strengthening of spiritual energies for a perennial uplift toward real and everlasting goodness.

The testimony of this extraordinary Magisterium of the Church in the succeeding epochs of these twenty centuries of Christian history stands before us collected in numerous and imposing volumes, which are the sacred patrimony of our ecclesiastical archives, here in Rome and in the more noted libraries of the entire world.

THE ORIGIN AND REASON FOR THE SECOND VATICAN ECUMENICAL COUNCIL

As regards the initiative for the great event which gathers us here, it will suffice to repeat as historical documentation our personal account of the first sudden bringing up in our heart and lips of the simple words, "Ecumenical Council." We uttered those words in the presence of the Sacred College of Cardinals on that memorable January 25, 1959, the feast of the Conversion of St. Paul, in the basilica dedicated to him. It was completely unexpected, like a flash of heavenly light, shedding sweetness in eyes and hearts. And at the same time it gave rise to a great fervor throughout the world in expectation of the holding of the Council.

There have elapsed three years of laborious preparation, during which a wide and profound examination was made regarding modern conditions of faith and religious practice, and of Christian and especially Catholic vitality. These years have seemed to us a first sign, an initial gift of celestial grace.

Illuminated by the light of this Council, the Church -- we confidently trust -- will become greater in spiritual riches and gaining the strength of new energies therefrom, she will look to the future without fear. In fact, by bringing herself up to date where required, and by the wise organization of mutual co-operation, the Church will make men, families, and peoples really turn their minds to heavenly things.

And thus the holding of the Council becomes a motive for wholehearted thanksgiving to the Giver of every good gift, in order to celebrate with joyous canticles the glory of Christ our Lord, the glorious and immortal King of ages and of peoples.

The opportuneness of holding the Council is, moreover, venerable brothers, another subject which it is useful to propose for your consideration. Namely, in order to render our Joy more complete, we wish to narrate before this great assembly our assessment of the happy circumstances under which the Ecumenical Council commences.

In the daily exercise of our pastoral office, we sometimes have to listen, much to our regret, to voices of persons who, though burning with zeal, are not endowed with too much sense of discretion or measure. In these modern times they can see nothing but prevarication and ruin. They say that our era, in comparison with past eras, is getting worse, and they behave as though they had learned nothing from history, which is, none the less, the teacher of life. They behave as though at the time of former Councils everything was a full triumph for the Christian idea and life and for proper religious liberty.

We feel we must disagree with those prophets of gloom, who are always forecasting disaster, as though the end of the world were at hand.

In the present order of things, Divine Providence is leading us to a new order of human relations which, by men's own efforts and even beyond their very expectations, are directed toward the fulfilment of God's superior and inscrutable designs. And everything, even human differences, leads to the greater good of the Church.

It is easy to discern this reality if we consider attentively the world of today, which is so busy with politics and controversies in the economic order that it does not find time to attend to the care of spiritual reality, with which the Church's Magisterium is concerned. such a way of acting is certainly not right, and must justly be disapproved. It cannot be denied, however, that these new conditions of modern life have at least the advantage of having eliminated those innumerable obstacles by which, at one time, the sons of this world impeded the free action of the Church. In fact, it suffices to leaf even cursorily through the pages of ecclesiastical history to note clearly how the Ecumenical Councils themselves, while constituting a series of true glories for the Catholic Church, were often held to the accompaniment of most serious difficulties and sufferings because of the undue interference of civil authorities. The princes of this world, indeed, sometimes in all sincerity, intended thus to protect the Church. But more frequently this occurred not without spiritual damage and danger, since their interest therein was guided by the views of a selfish and perilous policy.

In this regard, we confess to you that we feel most poignant sorrow over the fact that very many bishops, so dear to us are noticeable here today by their absence, because they are imprisoned for their faithfulness to Christ, or impeded by other restraints. The thought of them impels us to raise most fervent prayer to God. Nevertheless, we see today, not without great hopes and to our immense consolation, that the Church, finally freed from so many obstacles of a profane nature such as trammeled her in the past, can from this Vatican Basilica, as if from a second apostolic cenacle, and through your intermediary, raise her voice resonant with majesty and greatness.

PRINCIPLE DUTY OF THE COUNCIL: THE DEFENSE AND ADVANCEMENT OF TRUTH

The greatest concern of the Ecumenical Council is this: that the sacred deposit of Christian doctrine should be guarded and taught more efficaciously. That doctrine embraces the whole of man, composed as he is of body and soul. And, since he is a pilgrim on this earth, it commands him to tend always toward heaven.

This demonstrates how our mortal life is to be ordered in such a way as to fulfill our duties as citizens of earth and of heaven, and thus to attain the aim of life as established by God. That is, all men, whether taken singly or as united in society, today have the duty of tending ceaselessly during their lifetime toward the attainment of heavenly things and to use. for this purpose only, the earthly goods, the employment of which must not prejudice their eternal happiness.

The Lord has said: "Seek first the kingdom of Cod and his justice" (Mt. 6:33). The word "first" expresses the direction in which our thoughts and energies must move. We must not, however, neglect the other words of this exhortation of our Lord, namely: "And all these things shall be given you besides" (Ibid. ). In reality, there always have been in the Church, and there are still today, those who, while seeking the practice of evangelical perfection with all their might, do not fail to make themselves useful to society. Indeed, it from their constant example of life and their charitable undertakings that all that is highest and noblest in human society takes its strength and growth.

In order, however, that this doctrine may influence the numerous fields of human activity, with reference to individuals, to families, and to social life, it is necessary first of all that the Church should never depart from the sacred patrimony of truth received from the Fathers. But at the same time she must ever look to the present, to the new conditions and new forms of life introduced into the modern world, which have opened new avenues to the Catholic apostolate.
For this reason, the Church has not watched inertly the marvelous progress of the discoveries of human genius, an has not been backward in evaluating them rightly. But, while following these developments, she does not neglect to admonish men so that, over and above sense -- perceived things -- they may raise their eyes to God, the Source of all wisdom and all beauty. And may they never forget the most serious command: "The Lord thy God shalt thou worship, and Him only shalt thou serve" (Mt. 4:10; Lk. 4:8), so that it may happen that the fleeting fascination of visible things should impede true progress.

The manner in which sacred doctrine is spread, this having been established, it becomes clear how much is expected from the Council in regard to doctrine. That is, the Twenty-first Ecumenical Council, which will draw upon the effective and important wealth of juridical, liturgical, apostolic, and administrative experiences, wishes to transmit the doctrine, pure and integral, without any attenuation or distortion, which throughout twenty centuries, notwithstanding difficulties and contrasts, has become the common patrimony of men. It is a patrimony not well received by all, but always a rich treasure available to men of good will.

Our duty is not only to guard this precious treasure, as if we were concerned only with antiquity, but to dedicate ourselves with an earnest will and without fear to that work which our era demands of us, pursuing thus the path which the Church has followed for twenty centuries.

The salient point of this Council is not, therefore, a discussion of one article or another of the fundamental doctrine of the Church which has repeatedly been taught by the Fathers and by ancient and modern theologians, and which is presumed to be well known and familiar to all.
For this a Council was not necessary. But from the renewed, serene, and tranquil adherence to all the teaching of the Church in its entirety and preciseness, as it still shines forth in the Acts of the Council of Trent and First Vatican Council, the Christian, Catholic, and apostolic spirit of the whole world expects a step forward toward a doctrinal penetration and a formation of consciousness in faithful and perfect conformity to the authentic doctrine, which, however, should be studied and expounded through the methods of research and through the literary forms of modern thought. The substance of the ancient doctrine of the deposit of faith is one thing, and the way in which it is presented is another. And it is the latter that must be taken into great consideration with patience if necessary, everything being measured in the forms and proportions of a Magisterium which is predominantly pastoral in character.

HOW TO REPRESS ERRORS

At the outset of the Second Vatican Council, it is evident, as always, that the truth of the Lord will remain forever. We see, in fact, as one age succeeds another, that the opinions of men follow one another and exclude each other. And often errors vanish as quickly as they arise, like fog before the sun. The Church has always opposed these errors. Frequently she has condemned them with the greatest severity. Nowadays however, the Spouse of Christ prefers to make use of the medicine of mercy rather than that of severity. She consider that she meets the needs of the present day by demonstrating the validity of her teaching rather than by condemnations. Not, certainly, that there is a lack of fallacious teaching, opinions, and dangerous concepts to be guarded against an dissipated. But these are so obviously in contrast with the right norm of honesty, and have produced such lethal fruits that by now it would seem that men of themselves are inclined to condemn them, particularly those ways of life which despise God and His law or place excessive confidence in technical progress and a well-being based exclusively on the comforts of life. They are ever more deeply convinced of the paramount dignity of the human person and of his perfection as well as of the duties which that implies. Even more important, experience has taught men that violence inflicted on others, the might of arms, and political domination, are of no help at all in finding a happy solution to the grave problems which afflict them.

That being so, the Catholic Church, raising the torch of religious truth by means of this Ecumenical Council, desires to show herself to be the loving mother of all, benign, patient, full of mercy and goodness toward the brethren who are separated from her. To mankind, oppressed by so many difficulties, the Church says, as Peter said to the poor who begged alms from him: "I have neither gold nor silver, but what I have I give you; in the name of Jesus Christ of Nazareth, rise and walk" (Acts 3:6). In other words, the Church does not offer to the men of today riches that pass, nor does she promise them merely earthly happiness. But she distributes to them the goods of divine grace which, raising men to the dignity of sons of God, are the most efficacious safeguards and aids toward a more human life. She opens the fountain of her life-giving doctrine which allows men, enlightened by the light of Christ, to understand well what they really are, what their lofty dignity and their purpose are, and, finally, through her children, she spreads everywhere the fullness of Christian charity, than which nothing is more effective in eradicating the seeds of discord, nothing more efficacious in promoting concord, just peace, and the brotherly unity of all.

THE UNITY OF THE CHRISTIAN AND HUMAN FAMILY MUST BE PROMOTED

The Church's solicitude to promote and defend truth derives from the fact that, according to the plan of God, who wills all men to be saved and to come to the knowledge of the truth (l Tim. 2:4), men without the assistance of the whole of revealed doctrine cannot reach a complete and firm unity of minds, with which are associated true peace and eternal salvation.

Unfortunately, the entire Christian family has not yet fully attained this visible unity in truth.
The Catholic Church, therefore, considers it her duty to work actively so that there may be fulfilled the great mystery of that unity, which Jesus Christ invoked with fervent prayer from His heavenly Father on the eve of His sacrifice. She rejoices in peace, knowing well that she is intimately associated with that prayer, and then exults greatly at seeing that invocation extend its efficacy with salutary fruit, even among those who are outside her fold.

Indeed, if one considers well this same unity which Christ implored for His Church, it seems to shine, as it were, with a triple ray of beneficent supernal light: namely, the unity of Catholics among themselves, which must always be kept exemplary and most firm; the unity of prayers and ardent desires with which those Christians separated from this Apostolic See aspire to be united with us; and the unity in esteem and respect for the Catholic Church which animates those who follow non-Christian religions.

In this regard, it is a source of considerable sorrow to see that the greater part of the human race -- although all men who are born were redeemed by the blood of Christ -- does not yet participate in those  sources of divine grace which exist in the Catholic Church. Hence the Church, whose light illumines all, whose strength of supernatural unity redounds to the advantage of all humanity, is rightly described in these beautiful words of St. Cyprian:

"The Church, surrounded by divine light, spreads her rays over the entire earth. This light, however, is one and unique and shines everywhere without causing any separation in the unity of the body. She extends her branches over the whole world. By her fruitfulness she sends ever farther afield he rivulets. Nevertheless, the head is always one, the origin one for she is the one mother, abundantly fruitful. We are born of her, are nourished by her milk, we live of her spirit' (De Catholicae Eccles. Unitate, 5).

Venerable brothers, such is the aim of the Second Vatican Ecumenical Council, which, while bringing together the Church's best energies and striving to have men welcome more favorably the good tidings of salvation, prepares, as it were and consolidates the path toward that unity of mankind which is required as a necessary foundation, in order that the earthly city may be brought to the resemblance of that heavenly city where truth reigns, charity is the law, and whose extent is eternity (Cf. St. Augustine, Epistle 138, 3).

Now, "our voice is directed to you" (2 Cor. 6:11 ) venerable brothers in the episcopate. Behold, we are gathered together in this Vatican Basilica, upon which hinges the history of the Church where heaven and earth are closely joined, here near the tomb of Peter and near so many of the tombs of our holy predecessors, whose ashes in this solemn hour seem to thrill in mystic exultation.
The Council now beginning rises in the Church like daybreak, a forerunner of most splendid light. It is now only dawn. And already at this first announcement of the rising day, how much sweetness fills our heart. Everything here breathes sanctity and arouses great joy. Let us contemplate the stars, which with their brightness augment the majesty of this temple. These stars, according to the testimony of the Apostle John (Apoc. 1:20), are you, and with you we see shining around the tomb of the Prince of the Apostles, the golden candelabra. That is, the Church is confided to you (Ibid.).

We see here with you important personalities, present in an attitude of great respect and cordial expectation, having come together in Rome from the five continents to represent the nations of the world.

We might say that heaven and earth are united in the holding of the Council -- the saints of heaven to protect our work, the faithful of the earth continuing in prayer to the Lord, and you, seconding the inspiration of the Holy Spirit in order that the work of all may correspond to the modern expectations and needs of the various peoples of the world.

This requires of you serenity of mind, brotherly concord moderation in proposals, dignity in discussion, and wisdom of deliberation.

God grant that your labors and your work, toward which the eyes of all peoples and the hopes of the entire world are turned, may abundantly fulfill the aspirations of all.

Almighty God! In Thee we place all our confidence, not trusting in our own strength. Look down benignly upon these pastors of Thy Church. May the light of Thy supernal grace aid us in taking decisions and in making laws. Graciously hear the prayers which we pour forth to Thee in unanimity of faith, of voice, and of mind.

O Mary, Help of Christians, Help of Bishops, of whose love we have recently had particular proof in thy temple of Loreto, where we venerated the mystery of the Incarnation dispose all things for a happy and propitious outcome and, with thy spouse, St. Joseph, the holy Apostles Peter and Paul St. John the Baptist and St. John the Evangelist, intercede for us to God.
To Jesus Christ, our most amiable Redeemer, immortal King of peoples and of times, be love, power, and glory forever and ever.

Kesk-Ida Sünod

Täna algas Roomas järgmised kaks nädalat kestev piiskoppide sünod Kesk-Ida teemal. Sünodil arutlusele tulevate teemade kohta annavad ülevaate ettevalmistavad dokumendid Lineamenta ja Instrumentum Laboris (vt. Vatikani lk). Esimeses on esitatud küsimused, millele laekunud vastuste põhjal on koostatud sünodi töödokument Instrumentum.  Tähelepanu keskmes on kristlaste olukord Kesk-Idas ja nende ees seisvad väljakutsed. Samuti vaadeldakse osadust Kirikus ja osakirikute vahel ning suhteid teiste religioonidega selles regioonis.

Reedel tutvustas peapiiskop Nikola Eterovic ajakirjanikele lühidalt sünodi mõningaid aspekte. Briifingul osalenud ajakirjanik John Allen Jr. esitas ülevaate algavast sünodist oma blogis. Paavsti jutlust sünodi ametlikul avamisel saab lugeda Rocco Palmo blogis Whispers in the Loggia. Pilte sünodi avamiselt -- vt. lehekülje allosas.

Vt. ka

• Sandro Magisteri ülevaadet kristlastest Lähis-Idas.
• John Allen Jr ülevaated sünodil toimuvast

Loogika läks Bloogikasse

Transportisin loogika-postitused blogisse Bloogika.

Kärbsed ja moos

Hiljuti ajendas üks artikkel mind mõtisklema sedatüüpi argumentatsiooni üle, kus väidetakse eksisteerivat mingi põhjuslik seos kahe nähtuse vahel lihtsalt nende statistiliselt sagedasema kooseksisteerimise põhjal. Vaadelgem seda lihtsa mudeli põhjal: kärbeste ja moosi näitel. Võib öelda, et sageli kogunevad kärbsed sinna, kus on moosi, ehk siis, et kärbeste ja moosi ühes piirkonnas esinemise vahel on statistiliselt oluline seos. Siit võiks teha järelduse, et "kus kärbseid, seal moosi". Aga nii ignoreeriksime teisi statistilisi seoseid, näiteks seost kärbeste ja sõnniku esinemise vahel. Selgub, et kärbsed kogunevad sageli ka sõnnikule, nii et asjaolu, et kärbsed kusagile kogunevad, ei viita tingimata moosi esinemisele seal; see võib samahästi viidata ka sõnniku esinemisele.

Kui statistilise seose põhjal kärbeste ja moosi vahel eeldatakse kehtivat reegel, et kus kärbseid, seal moosi, siis on lihtne teha ka järgmine samm -- muuta statistiline seos kausaalseks: kuhu kogunevad kärbsed, seal tekib moosi (eriti juhul kui tegemist ei ole nii triviaalse juhtumiga nagu kärbsed ja moos, st. kus kausaalsed seosed ei ole nii selged). Nii võib tekkida kiusatus hakata moosi tegema kärbeste koondamise abil. Kuna sõnniku abil on kärbseid kerge koondada (ning pealegi on seda oluliset kergem tekitada kui moosi), siis võiks seda kasutada kärbeste koondamiseks. Nii olemegi jõudnud geniaalsele tulemusele: kui tahad moosi, kogu sõnnikut.

Paraku aga keedavad moosi virgad perenaised, mitte kärbsed.

TÄIENDUS
Olles avastanud, et lisaks moosile kogunevad kärbsed sageli ka sõnnikule, kasutatakse sageli sellist taktikat, et defineeritakse sõnnik ümber moosiks. Nii jääb püsima kindel veendumus, et "kus kärbseid, seal moosi". Siit nähtub, kui suur jõud on meie veendumustel -- mingite südamelähedaste veendumuste kaitseks ollakse valmis maailma ümberdefineerima. Nimetagem seda flyjamofiiliaks, määratledes selle intellektuaalse haigusena, kalduvusena ohverdada tervemõistuslik maailmakäsitlus mingi idiosünkraatilise uskumuse kindlustamiseks.

Peapiiskop Chaput' kirjutised

Väga head lugemised.

Järelmõtteid paavsti ÜK-visiidist

WinL

Lisasin paar viidet mõtisklustega paavsti visiidist Ühendkuningriiki. Samuel Greg näeb paavsti valmistamas Kirikut (vähemalt Euroopas) ette "loova vähemuse" (creative minority) rolliks nagu kunagine Benedictus sai sümboliks antiikse kultuuri ja kristluse ülekandmisest uude -- rahvaste rändamise järgsesse Euroopasse. John Allen Jr vaatleb paavsti visiiti koos kahe teise möödunud nädala sündmuse -- Vatikani panga-skandaali ja USA piiskoppide kriitikaga paari liberaalse teoloogi raamatus sisalduva seksuaalsuse-käsitluse kohta. Kuuludes küll liberaalse suunitlusega NCR ajakirjanike koosseisu (Rooma-korrespondendina), on Allen hinnatud oma Vatikani-kajastuste tasakaaluka analüüsi tõttu ka konservatiivsemas leeris. Paavsti visiiti näeb ta Ühendkuningriigi "nelja-päevase riikliku südametunnistuse-katsumisena religiooni kohast avalikus elus" (a four-day national examination of conscience about the role of religion in public life).

Metafüüsikast Hawkinsi taustal

Intervjuu Stanley Grove'iga, Ph.D, huvitavad viited artikli lõpus.

Ilus mõtisklus õndsast kardinal Newmanist

Rorate Coelist: V.Rev. Gerard Deighan

Õndsa John Henry Newmani pärandi säilitamisest

The Newman Legacy Project:

Cardinal Newman Archivium • Birmingham Oratory from Corpus Christi Watershed on Vimeo.

Kokkuvõtteid paavsti visiidist

Pistan siia mõned lingid paavsti Ühendkuningriigi-visiidi kokkuvõtetega:

• Catholic Culture: Phil Lawler, 2
• Zenit: Edward Pentin
• MercatorNet: Michael Cook
• Vatican: Benedictus XVI
• Acton Institute: Samuel Gregg
• National Catholic Register: John Allen Jr
  

Tagasivaateid paavsti ÜK-visiidile

Videopilgud mõnedele sündmustele paavst Benediktuse neli päeva kestnud visiidi kestel Ühendkuningriiki.

Hyde Parki kõne

Eile õhtusel palve-vigiilil pidas paavst Benedictus järgmise kõne, millest toon lühendatud tõlke:

Mu vennad ja õed Kristuses,

See on rõõmu, sügava vaimse rõõmu õhtu meie kõigi jaoks. Me oleme kogunenud siia palvevigiilile, et valmistuda homseks Missaks, mille käigus selle rahva suur poeg, kardinal John Henry Newman kuulutatakse õndsaks. Kui paljud inimesed nii Inglismaal kui kogu maailmas on igatsenud seda hetke! Jagada seda kogemust teiega on suur rõõm ka minule isiklikult. Nagu te teate, on Newman olnud kaua minu enese elu ja mõtte oluline mõjustaja, nagu ta on olnud nii paljudele inimestele ka nendest saartest kaugemal. Newmani elu draama kutsub meid vaatlema oma elu, nägema seda Jumala kava mõõtmatu horisondi taustal ning kasvama osaduses kõikide aegade ja paikade Kirikuga: apostlite Kirikuga, märtrite Kirikuga, pühade Kirikuga, Kirikuga, mida Newman armastas ja mille missioonile ta pühendas kogu oma elu.

[...]

Lubage mul alustada meenutamisega, et Newman nägi omaenese sõnul kogu oma elu jõulise pöördumis-kogemuse valgusel, mille ta oli läbi teinud noore mehena. See oli vahetu kogemus Jumala sõna tõesusest, kristliku ilmutuse objektiivsest reaalsusest nagu see on Kirikus edasi antud. See kogemus, ühtaegu religioosne ja intellektuaalne, hakkab inspireerima tema kutsumust olla Evangeeliumi teenija, tema kaemust autoritatiivse õpetuse allikast Jumala Kirikus ja tema tarmukust kirikliku elu uuendamisel ustavuses apostellikule traditsioonile. Oma elu lõpul kirjeldab Newman oma elu võitlusena kasvava tendentsi vastu näha religiooni puhtalt privaatse ja subjektiivse asjana, isikliku arvamuse küsimusena. Siin on õppetund, mille me tema elust võime omandada: meie päevil, mil intellektuaalne ja moraalne relativism ähvardab küllastada meie ühiskonna alustalad endid, tuletab Newman meile, kui Jumala näo ja kuju järgi tehtud meestele ja naistele meelde, et me oleme loodud tunnetama tõde, leidma selles tões oma ülima vabaduse ja sügavaimate inimlike püüdluste täitumuse. Ühesõnaga, meie mõte on tunnetada Kristust, kes on ise "tee ja tõde ja elu" (Jn 14,6).

Newmani elu õpetab meile ka seda, et kirel tõe, intellektuaalse aususe ja tõelise pöördumise järele on kõrge hind. Tõde, mis teeb meid vabaks, ei saa hoida vaid meie endi jaoks; see nõuab tunnistamist, see vajab kuulda saamist ning lõpuks tuleneb selle veenmisjõud sellest enesest, mittte inimlikust ilukõnest või argumentidest, millesse see võib olla rüütatud. Siin lähedal, Tyburnis, surid paljud meie vennad ja õed usu eest; nende tunnistus ustavusest kuni lõpuni oli veelgi võimsam kui vaimust täidetud sõnad, millega nii paljud nende seast kõnelesid enne kõige andmist Issanda kätte. Meie ajal ei ole hind, mida tuleb maksta usatavaks jäämise eest Evangeeliumile, enam poomine, uputamine ja neljaksraiumine, vaid sageli sisaldab see üleolevat eemaletõukamist, naeruvääristamist või parodeerimist. Ja siiski ei saa Kirik loobuda ülesandest kuulutada Kristust ja Tema Evangeeliumi kui päästvat tõde, meie individuaalse ülima õnne allikat ning kui õiglase ja inimliku ühiskonna alust.

Lõpuks õpetab Newman meile, et kui me oleme vastu võtnud Kristuse tõe ja pühendanud oma elu Temale, ei saa olla mingit eraldust selle vahel, mida me usume ja kuidas me elame oma elu. Iga meie mõte, sõna ja tegu peab olema suunatud Jumala aule ja Tema Kuningriigi levitamisele. Newman mõistis seda ja oli kristlike ilmikute prohvetliku teenimise suur eestkõneleja. Ta nägi selgesti, et me ei võta tõde vastu niivõrd pelgalt intellektuaalses aktis, kuivõrd hõlmame seda vaimses dünaamikas, mis tungib meie olemise südamikuni. Tõde antakse edasi mitte ainult formaalse õpetusega, kui oluline see ka poleks, vaid ka moraalses terviklikkuses, ustavuses ja pühaduses elatud elu tunnistusega; need, kes elavad tões ja tõe kaudu, tunnevad instinktiivselt ära, mis on väär ja just väärana vaenulik ilu ja headuse suhtes, mis kaasnevad tõe säraga, veritatis splendor.

Tänaõhtune esimene lugemine on ülev palve, milles püha Paulus palub, et meile antaks tunda "Kristuse armastust, mis ületab kõik mõistmise" (Ef 3,14-21). Apostel palvetab, et Kristus elaks meie südames usu kaudu (cf. Ef 3,17) ja et me jõuaksime "äratundmisele, koos kõigi pühadega, milline on selle armastuse laius ja ulatus, kõrgus ja sügavus. Usu kaudu hakkame nägema Jumala sõna, mis on lambiks meie sammudele ja valgustab meie teed (cf. Ps 119,105). Newman, nagu loendamatud pühakud, kes talle kristliku jüngerluse teel on eelnenud, õpetas, et usu "leebe valgus" (kindly light) juhatab meid mõistma tõde iseenda kohta, meie väärikust Jumala lastena ja ülimat saatust, mis ootab meid taevas. Lastes usu valgusel särada oma südames ning püsides selles valguses meie igapäevase ühenduse kaudu Issandaga palves ja osasaamises Kiriku elu-andvatest sakramentidest, saab meist endist valgus nende jaoks, kes meid ümbritsevad; me viime ellu oma "prohvetlikku teenimist"; sageli ise seda teadmatagi tõmbame inimesi astuma lähemale Issandale ja Tema tõele. Ilma palve-eluta, ilma sisemise ümberkujunemiseta, mis leiab aset sakramentide armu kaudu, ei saa me Newmani sõnul "kiirata Kristust"; meist saab vaid veel üks "kumisev simbel" (1Ko 13,1) maailmas, mis on täidetud kasvava lärmi ja segadusega, täidetud vale-teedega, mis viivad vaid südame murdumisele ja illusioonidele.

Kardinali üks armastatumaid mõtisklusi sisaldab sõnu "Jumal on loonud mind selleks, et teeksin Tema heaks midagi kindlat. Ta on andnud mulle mingi töö, mida Ta pole andnud kellelegi teisele" (Mõtisklus kristlikust doktriinist). Siin näeme Newmani peent realismi, punkti, kus usk ja elu vältimatult lõikuvad. Usk peab kandma vilja meie maailma ümberkujundamisel Püha Vaimu väe kaudu, mis toimib usklike elus ja tegutsemises. Mitte keegi, kes vaatab realistlikult meie tänasele maailmale, ei saaks mõelda, et kristlased võivad lubada endil jätkata endisel moel, ignoreerides seda sügavat usu kriisi, mis on meie ühiskonnas võimust võtnud või lihtsalt lootes, et läbi kristlike sajandite edasi antud väärtuste pärand inspireerib ja kujundab jätkuvalt meie ühiskonna tulevikku. Me teame, et kriisi ja rahutuse aegadel on Jumal äratanud suuri pühakuid ja prohveteid Kiriku ja kristliku ühiskonna uuendamiseks; me usaldame end Tema ettehooldusele ja palvetame Tema jätkuva juhatuse eest. Ent igaüks meie seast on kutsutud, vastavalt oma seisusele elus, töötama Jumala Kuningriigi edendamiseks, läbistades ajalikku elu Evangeeliumi väärtustega. Igaühel meist on missioon, igaüks meie seast on kutsutud muutma maailma, töötama elukultuuri heaks, kultuuri heaks, mille on kujundanud armastus ja austus iga inimisiku vastu. Nagu meile ütleb meie Issand Evangeeliumis, mida me äsja kuulsime, peab meie valgus särama kõikidele näha, nii et nähes meie häid tegusid võiksid nad ülistada meie taevast Isa (cf. Mt 5,16).

[...]

Paavsti kõne Westminsteris

Täna õhtul pidas paavst Westminster Hallis kogunenud ühiskonna, kultuuri, teaduse, äri ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele kõne, millest toon lühendatud tõlke:

[...]

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More'i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle "hea teenija" ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist -- läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Ja siiski esitavad Thomas More'i protsessil kaalul olnud fundamentaalsed küsimused end jätkuvalt üha muutuvates terminites uute sotsiaalsete tingimuste esile kerkides. Iga generatsioon, asudes edendama ühist hüve, peab taas küsima: millised on nõuded, mida valitsused võivad mõistuspäraselt kodanikele peale panna ja kui kaugele need ulatuvad? Millisele autoriteedile tuginedes saab lahendada moraalseid dilemmasid? Need küsimused viivad meid otseselt ühiskondliku diskursuse eetiliste aluste juurde. Kui demokraatliku protsessi moraalseid alusprintsiipe endid ei määratle miski kindlam kui sotsiaalne konsensus, siis muutub protsessi haprus liigagi ilmseks -- siin peitub tõeline väljakutse demokraatiale.

Pragmaatiliste, lühiajaliste lahenduste ebaadekvaatsust keerulistele ühiskondlikele ja eetilistele probleemidele on liigagi hästi illustreerinud globaalne finantskriis. On laialt tunnustatud, et kindla eetilise aluse puudumine majandustegevuses on süvendanud neid tõsiseid raskusi, mida praegu kogevad miljonid inimesed kogu maailmas. Nii nagu "igal majanduslikul otsusel on moraalsed tagajärjed" (Caritas in Veritate, 37), nii on ka poliitilises valdkonnas poliitika eetilisel mõõtmel kaugele-ulatuvad tagajärjed, mida ükski valitsus ei saa lubada endal ignoreerida. Positiivse illustratsiooni sellele leiame Briti parlamendi ühest eriti märkimisväärsest saavutusest -- orjakaubanduse kaotamisest. Kampaania, mis viis selle märgilise tähtsusega legislatsioonini, rajanes kindlatel eetilistel printsiipidel, mille juured olid loomuseaduses, ning see on andnud tsivilisatsiooni panuse, mille üle see rahvas võib õigusega uhkust tunda.

Keskseks küsimuseks on niisiis see: kust me leiame eetilise aluse poliitilistele valikutele? Katoliikliku traditsiooni kohaselt on õiget tegutsemist suunavad objektiivsed normid kättesaadavad mõistusele, lahus ilmutuse sisust. Selle arusaamise kohaselt ei seisne religiooni roll poliitilises debatis niivõrd nende normide esitamises, justkui mitte-uskujad ei saaks neid tunda -- veelgi vähem konkreetsete poliitiliste lahenduste pakkumises, mis jäävad religiooni kompetentsist hoopis välja -- vaid pigem aitamises puhastada ja heita valgust mõistuse rakendamisele objektiivsete moraaliprintsiipide avastamiseks. Ometi ei tervitata alati seda religiooni "korrektiivset" rolli mõistuse suhtes, osalt selle tõttu, et religiooni väärastatud vorme, nagu sektantlust ja fundamentalismi, võib näha ise tõsiseid sotsiaalseid probleeme tekitavat. Ja need religiooni väärastused tekivad omakorda siis, kui ei pöörata piisavalt tähelepanu mõistuse puhastavale ja struktureerivale rollile religioonis. See on kahesuunaline protsess. Ilma religiooni poolt pakutava korrektiivita võib ka mõistus langeda väärastuste ohvriks, nagu juhul, kui seda manipuleeritakse ideoloogia poolt või rakendatakse osalisel moel, võtmata täiel määral arvesse inimisiku väärikust. Mõistuse selline väärtarvitamine oli lõppeks see, mis kõigepealt võimaldas tekkida orjakaubandusel ja paljudel teistel sotsiaalsetel pahedel, mille seas kahekümnenda sajandi totalitaarsed ideoloogiad ei ole mitte viimasel kohal. Just seetõttu kinnitan ma, et mõistuse maailm ja usu maailm -- sekulaarse ratsionaalsuse maailm ja religioosse usu maailm -- vajavad teineteist ega peaks kartma astuda sügavasse ja kestvasse dialoogi meie tsivilisatsiooni hüveks.

Teiste sõnadega, religioon ei ole seadusandjate poolt lahendamist vajav probleem, vaid eluline panus rahvuslikku kõnelusse. Selles valguses ei saa ma jätta väljendamata oma muret religiooni, eriti kristluse süveneva marginaliseerimise pärast, mis mõnel pool aset leiab, isegi rahvaste seas, mis panevad suurt rõhku tolerantsusele. On neid, kes soovitaksid religiooni häält vaikima sundida või vähemalt kängitseda see pelgalt priivatsesse sfääri. On neid, kes väidavad, et selliste pidustuste nagu jõulud avalikust tähistamisest tuleks loobuda, küsitavas uskumuses, et see võiks kuidagi solvata neid, kes järgivad teisi religioone või mitte mingit. Ning on neid, kes väidavad -- paradoksaalselt kavatsusega välja juurida diskrimineerimine --, et avalikes ametites kristlastelt tuleb nõuda mõnikord toimimist vastupidiselt oma südametunnistusele. Need on murettekitavad märgid suutmatusest tunnustada mitte ainult usklike õigust südametunnistuse vabadusele ja religioonivabadusele, vaid ka religiooni legitiimset rolli avalikul areenil. Seepärast kutsun ma teid kõiki, igaühte tema vastavas mõjusfääris, otsima teid dialoogi edendamiseks ja julgustamiseks usu ja mõistuse vahel rahvusliku elu igal tasandil.

[...]

Paavst Inglismaal

Täna algav paavsti visiit Ühendkuningriiki on ajanud kohalikud sekularistid tegajalgadele. Gardian avaldas 50 prominendi protestikirja paavsti visiidi vastu. Paavsti ja katoliikluse-vastaseid artikleid on ilmunud nagu seeni pärast sügisest vihma. Tolerantsuse-religiooni maski tagant avaneb vihkamise irratsionaalne lõust. Ometi on sellele sopa-voole vastandumas ka mõistuse hääli: vt. http://protectthepope.com ja http://www.catholicvoices.org.uk.

Teiselt poolt, nagu ennustas Phil Lawler, on seoses visiidiga intensiivistunud ka võitlus Newmani pärandi interpreteerimise eest. Oluliseks märgiks sellest võitlusest on Briti endise peaministri Tony Blairi avalehe-artikkel L'Osservatore Romanos, mille ingliskeelse teksti avaldas eile Rocco Palmo oma blogis. Liberaalse agendaga Blair rõhutab ootuspäraselt Newmani rõhuasetust südametunnistusele ja doktriini arengule, aga implikatsioonina kasutab ta seda enese ja oma Faith Foundationi tegevuse õigustamiseks.

Vatikani raamatukogu

Esmaspäeval avab kolm aastat kestnud renoveerimise ja moderniseerimise järel taas uksed Vatikani raamatukogu.

Sissevaade seminari

FSSP seminar Nebraskas (DT)

Paavsti visiit Ühendkuningriiki

Neljapäeval algab paavsti visiit Ühendkuningriiki, mille käigus ta kuulutab õndsaks kardinal John Henry Newmani. Eilse Angeluse järel palus paavst palvetada visiidi õnnestumise eest.

Tutvu visiidi ajakavaga ja jälgi visiidi ülekannet.

Isa Thomas Euteneuer

Human Life International kauaaegne president, isa Thomas Euteneuer, lahkus ootamatult ametist oma piiskopi korraldusel asuda tagasi tööle koguduses. Maailma suurima prolife organisatsiooni juhina on isa Thomas Euteneuer olnud üks kõige selgesõnalisemaid ja kartmatumaid elu eest võitlejaid ja surmakultuuri kriitikuid. Järgneb tõlge 5. jaanuaril 2010 toimunud Lifesite News intervjuust isa Thomasega:

LSN: Me näeme abordi-kriisi mõnikord isoleeritult. Me vaatame üksikutele probleemidele, nagu USA tervishoiuseadus või rahvusliku iseseisvuse ohustamine Lissaboni Lepingu poolt, või me vaatame mingile poliitilisele parteile või kandidaadile ja keskendame tähelepanu ainult nendele asjadele, aga me peaksime vaatama ka laiemat pilti. Mida ennustavad abordi-kriis ja moraalne kriis suuremas mastaabis?

TE: Moraalne mandumine eelneb sotsiaalsele ja poliitilisele mandumisele. Ja me näeme finantssüsteemi ülevõtmist. Me näeme vabaturu kaotamist nagu me seda seni oleme tundnud, mis on lääne demokraatia üks tunnusmärke. Me näeme tohutute süsteemide sotsialiseerimist, nagu tervishoiusüsteem, isegi kindlustussüsteem on osaks selles sotsialiseerimisprotsessis. Ma ütlen, et see pole imeksandav, et see sünnib praegu.

Te mainite, et Euroopas on see juba toimunud ja et me püüame järgi jõuda. Muidugi, sest Euroopa legaliseeris abordi, Euroopa moraalne mandumine toimus enne meid. Ja nüüd on nad tunnistajaks oma majanduste kiirele süstemaatilisele lagunemisele.

LSN: Kas saab tõmmata selget joont legaliseeritud abordi ja finantskriisi vahele?

TE: Minu jaoks on piiriks selle vaimne ja moraalne mõõde. Vaimne ja moraalne mõjutavad kõike, mida me teeme. Ent kuna rahandus- ja majandussfääris on suurem aruandlus, kulub selles mandumiseks harilikult rohkem aega. Kui inimesed hakkavad kaotama raha, hakkavad nad ärkama. Ja Jumal lubab seda, sest kui inimesed ei tunne ära moraalsuse nõudeid ja Jumala nõudeid, on rahakott sageli ainus asi, mida nad kuulda võtavad. Kõigis nendes struktuursetes muutustes, mis praegu aset leiavad, peitub suur võimalus, et inimesed võivad pöörduda ja saada taas moraalseks just finantskriisi tõttu. Samuti pöörab mistahes katastroof inimesed tagasi Jumala oole nagu me nägime 9-11 korral. Me ei jäänud selles püsima kuna tõusime majanduslikult taas jalgele.

LSN: Kas ennustate USA-le sarnast sotsiaalset kriisi kui Inglismaal?

TE: Sotsiaalne kriis leiab aset kui me valime endid valitsema inimesed, kes on immoraalsed. Tegemist ei ole enam lihtsalt üksikjuhtumitega. Meil on immoraalsed aktivistid valitsuse igas harus ja kuhupoole me ka ei pöörduks on paganad meie institutsioonide eesotsas. Nii et inimesed, kel pole moraalset orientiiri teiste moraalsete isikute valimiseks, valivad immoraalsed poliitikud ja inimesed ametisse endi üle ning peavad lõppeks maitsma nende immoraalsete otsuste vilju. Nii toodavad immoraalsed eluviisid immoraalseid juhte.

LSN: Ometi ei tohiks see kellelegi üllatuseks olla.

TE: Ei olegi. See on toiimunud igas ühiskonnas, mis on jõudnud oma tsivilisatsiooni tippu ja siis kokku kukkunud. Vaadake Kartaagot, Foiniikia impeerium oli mingil ajal palju võiimsam kui Rooma. Ent Kartaago religioonis toodi väikesi lapsi inimohvriteks. See mandus seestoolt ja kukkus kokku.

LSN: Milline on teie prognoos meie globaalse kultuuri suhtes?

TE: Meie silmapiiril on tõsine kriis. Ma ei ole hävingu-prohvet, aga ma ei näe, et asjad saaks kulgeda mingil muul moel kui kogu maailma hõlmava tõsise poliitilise kriisi suunas.

LSN: Te ei arva, et tuleb tagasipöördumine? Loomulik naasemine moraalse terviklikkuse juurde? Suurbritannias, olgugi et enamik inimesi ei taipa, miks olukord on nii halb, on nad blairismist ilmselgelt tüdinud ja kavatsevad Tööparteist vabaneda. Kas te ei arva, et inimesed ütlevad "küllalt", enne kui saabub sotsiaalne häving.

TE: Ainus viis, kuidas me saame globaalse kokkuvarisemise ära hoida on moraalne pöördumine. Me peame taas kord protsessi ümber pöörama. Lihtsalt deki-istmete ümberpaigutamine Titanicul ei saa ära hoida kokkupõrget, Titanicu uppumist. Me peame pöörduma tagasi Jumala poole. Ja kui inimestel on villand ja nad valivad lihtsalt teise poliitilise partei, mis on sama vilets kui endine, siis pole sellest mingit kasu saabuva globaalse kriisi ärahoidmiseks. See, mida me vajame, on südame pöördumine.

LSN: Kuidas peaks see toimuma, peale ulatusliku katastroofi?

TE: See saab olema kannatuse loomulik tulemus. Inimesed pöörduvad tagasi Jumala poole kui nad kannatavad. Inimesed saavad pöörduda tagasi Jumala poole kuna nad võtavad kuulda oma mõistust. Või kuna nad kuulevad head jutlust või kuna neil on hea moraalne juhataja. See võiks ka nõnda aset leida, kui Kirik elaks oma kutsumuse vääriliselt -- ja ma pean silmas eelkõige Kiriku juhte -- siis on inimestel võitlemisvõimalus selle tagasipööramiseks.

Hea näide sellest, kus see ei toimunud, oli möödunud suvi. Paljud meist rõõmustasid, et inimesed käisid linnahalli-kohtumistel või teepidudel ja karjusid ja röökisid, ent selle kõik ajendas majandus. Kus olid need inimesed siis, kui nad lapsi tapsid? Kus on need inimesed nüüd, kui nad jätkavad laste tapmist? Kus on sedalaadi viha, mille see esile kutsuks?

Piibellikult näeme Niineved kui märki, et sellised asjad saavad juhutda. Nad vastasid Jumala armule.

LSN: Kus on siis meie Joonas?

TE: (Paavst) Benedictus, ja Johannes Paulus enne teda, nemad on tõelised prohvetid. Meil on tunnistajad, nagu Terri Schiavo, kes oli ohver. Nad on ohvrid-tunnistajad. Meil on pühaduse tunnistajad, kelle püha elu Kirik pakub meile läbi aegade, aga kellest ka kaasajal pole mingit puudust.

LSN: Aga meil on olnud märtreid, kaasaegseid märtreid, ent kus on ime? Kus on suur pöördumine?

TE: Ma arvan, et 20.-st 21.-sse sajandisse kanduva süütu vere valamise ränga koorma tõttu on vaimne defitsiit liiga suur. Vaekausid on liialt kaldus ja ma tõesti usun, et me vajame tasakaalu taastamiseks suurt martüüriumi. Uskuge või mitte, aga Abraham Lincoln oli see, kes ütles, et orjanduse hind oli kodusõjas valatud veri. Ja ma usun... Kuidas me tasume abordi hinna? Meie triljoni-dollariline võlg USA-s ole midagi võrreldes tegeliku võlaga, mida me võlgneme reaalsusele ja Jumalale ja inimkonnale koguni süütute tapmise eest.

50 miljonit tapetakse igal aastal kogu maailmas. See on ülemaailmne genotsiid ja see on täiesti kahetsemata.

Ning kontratseptsiooni ja abordiga sooritame põhimõtteliselt üleilmses mastaabis massilise enesetapu.

LSN: Paljud inimesed on pikka aega puhunud hoiatuspasunaid...

TE: Selline on inimloomus. Inimloomus ei võta kuulda. Mu ema ütleb alati, et need, kes ei kuula, peavad tundma. Inimene saab sõnumist aru, kui ta tunneb, et see teeb talle haiget ja kohutab teda. Ma usun, et inimloomus toimib just nii. On loomuse seadus, et me oleme laisad kuni me oleme üles ärganud. Evangeeliumis on nii palju sõnumeid, mis ütlevad mitte ainult 'püsige ärkvel', vaid 'ärgake üles!' ja nähke, mis teie ümber toimub, ja kui mitte, siis juhtub surm.

LSN: Juhtub surm?

TE: Põhimõte on, et see, mis toimub pinna all, kerkib lõpuks pinnale. Nii et laste tapmine viib lõpuks vanurite ja haigete tapmisele. See on seadus. See toimib eksimatult. See on osa loomuse moraaliseadusest, loomuse moraalsest dimensioonist, et kui sa ei märka seda, mille nägemine isiklikul tasandil on sedavõrd hädavajalik, omandab see lõpuks sotsiaalse mõõtme, nii et see ei saa märkamatuks jääda.

Kurb on selle juures see, et ükskiisikutena ja isegi ühiskonna enamikuna me võime seda märgata, me võime sõnumist aru saada. Aga me oleme valinud need klounid, kes ei saa sellest sõnumist aru.

LSN: Miks siis meie, kes me näeme probleemi, valime jätkuvalt neid 'kloune'?

TE: Nad näevad seda, aga nad ei näe seda tõeliselt. Sest selle nägemine toob kaasa vajaduse tegutseda. Ja kui nad ei soovi tegutseda vastavalt sellele, mida nad näevad, siis ei ole nad osaks lahendusest.

Aga tõenäoliselt on tegu pigem sellega, et rahval pole häid juhte. Inimesed muutuvad väga kergesti halvatuks, kui nad tunnevad end äralõigatuna. Mul on vaid üks hääl, ma olen vaid üks isik, mida ma saan teha? Ent kui on juhid, kes ütlevad: "Järgnege mulle, me teeme seda kõik üheskoos", siis oleks meil ühiskonnale palju rohkem mõju.

LSN: Kus siis on juhid? Me oleme siin, kus aknast paistab P. Peetruse katedraali kuppel...

TE: Meil on üksikuid väljapaistvaid juhte. Nagu siin, peapiiskop (Raymond) Burke'i näol. Minu arust on tema puhul tegemist lihtsalt kaasaegse pühakuga. Ja tema juhatus ei jää märkamata. Ometi on tema kui üksiku piiskopi tegevusel piirid. Meil pole piiskoppide konverentse, mis pakuksid meile juhatust piiskoppide koguna. Millal need tekivad? Arvatavasti alles siis, kui [ilmalikud valitsused] hakkavad sundima piiskoppe maksma abortide eest. Need, kes ei kuula, peavad tundma.

LSN: Inimesed ütlevad, et USA piiskopd on üllatavalt tugevalt reageerinud abordi rahastamisele Ameerika tervishoiuseaduses. Kust see pärineb?

TE: Ma arvan, et on rohkem neid piiskoppe, kes näevad seda nagu see on. On rohkem piiskoppe, kellel on vähem liberaalset agendat ja kes on lihtsalt katoliiklikumad. Kui nende arv kasvab, siis on meil piiskoppide kogu näol parem juhtimine.

LSN: Kas katoliku piiskoppide seas on olnud vastureaktsioon katsetele sundida katoliikllikke tervishoiuteenuseid pakkuma kontratseptiivseid vahendeid ja aborti sellistes kohtades nagu näiteks Massachusetts?

TE: Teatud mõttes on piiskoppide käed seotud, kuna nad ei kontrolli enam katoliiklikku tervishoiusüsteemi. Enamasti ei ole piiskopid nende institutsioonide omanikud. Nad saavad pakkuda vaid moraalset juhatust aga neil puudub seaduslik kontroll. Sellest hoolimata võib neil olla oluline mõju ka nendele institutsioonidele ja kui nad tahavad, võib see mõju olla uskumatult suur.

USA valitsuse aborti-pooldavad jõud on muutunud [piiskoppide vastu] agressiivsemaks. Just selle tõttu, arvan ma, tõuseb piiskoppide kogu üles ja teeb aja jooksul tugevamaid avaldusi, kuna ohus on üha rohkem. Mitte ainult katoliiklike institutsioonide maksuvabastused, vaid katoliiklik identiteet, ja nad peavad seda kaitsma võin nad pole enam katoliiklikud.

Seepärast arvan ma, et selliste asjadega nagu abort, kuna neid pakutakse ja levitatakse isiklike valikutena, on palju raskem toime tulla, kui kommunismiga, sest kommunismi surutakse peale väljastpoolt. See tervishoiusituatsioon, meditsiini sotsialiseerimine ja rünnak meie fundamentaalsete väärtuste vastu võib olla just vajalik äratussignaal. Sest see on meile väljastpoolt peale surutud vastuolus meie väärtustega, see võitleb meie väärtuste vastu. Ning nende fundamentaalsete identiteedi-küsimuste kaitsmiseks peavad piiskopid midagi tegema.

LSN: Ma pakun teile välja Suurbritannia valitsuse juhtumi, kes surub katoliiklikele lapsendusagentuuridele peale valiku sulgemise ja sekulariseerimise vahel. Kui briti Tööpartei-valitsus Tony Blairi isikus keeldus andmast religioosetele institutsioonidele eristaatust seksuaalse orientatsiooni regulatsioonides, kehitasid piiskopid õlgu ja sekulariseerisid oma lapsendusagentuurid. Nii et Suurbritaanis on nad kaotanud katoliikliku lapsendusteenuse.

TE: Ja nad võivad kaotada veelgi enam. Sedavõrd, kuidas rünnakud meie väärtuste ja institutsioonide vastu muutuvad üha võitlevamaks, peavad nad tegema üha rohkem selliseid väga raskeid otsuseid. Jutu mõte on see, et üleajaliku küsimusena seisab nende ees hingede pääsemise küsimus ning paljudel neist juhtudest pole nad midagi teinud. Hinged lähevad hukka. Nüüd räägivad nad tervishoiusüsteemi kaotamisest, mis pole midagi võrreldes hingede kaotamisega. Nii et võib-olla ärkab katoliiklik juhtkond sel moel ja taipab, et seda, mida võime kaotada, on nii palju, ning see paneb neid pöörduma tagasi oma missiooni juurde ning asetama hingede päästmise oma esimeseks prioriteediks.

Ma olen alati öelnud, ja ütlen jätkuvalt, et selleks, et olla tõeline piiskop, peab ta tahtma minna sõtta. See ei ole sõda mitte ainult ilmaliku kultuuriga, vaid sageli on selle kõige raskemaks osaks sõda omaenda rahvaga. Teha neda rohkem katoliiklikuks ja olla neile tunnistajaks.

LSN: Kas on olnud konkreetseid saavutusi ustavatelt rahva seas liikumises mõistuslikkuse taastamiseks?

TE: Me peame vaatama asju, mis ei satu eriti ajakirjandusse, ja need on liikumised, nagu näiteks pro-life liikumine. On oluline märgata inimesi, kes teevad häid asju ja kuidas nad seda teevad. Ma arvan, et pro-life liikumise varjatud kangelased on raseduskriisi keskuste töötajad. See on väga alandlik, rohujuure tasandil liikumine, mis ei saa mingit meediakajastust, ent nad päästavad lapsi ja hingi iga päev. 40 Elu Päeva, sellised positiivsed asjad, Elu Marss..., meil on palju, mis peaks selles sõjas meie entusiasmi ülal hoidma.

Iga sõda on hirmutav, sest mõned lahingud kaotatakse. Ja mõnikord kaotatakse palju lahinguid enne kui tegelikult üks võidetakse ja tendents pöördub. Nii et ma arvan, et me vajame julgustavaid näiteid, me peame need leidma ja neid edendama, et näidata inimestele, et kõik ei ole kadunud.

LSN: Kas on märke tendentsi pöördumisest?

TE: Ei. Ma ei arva, et tendents on pöördumas. Ma ei arva, et me oleme sellesse punkti jõudnud. Ma arvan, et kriis, millest me ennist rääkisime, saab olema selleks, mis paneb tendentsi pöörduma. Aga ma ei ennusta midagi, mul on lihtsalt selline intuitsioon, et nii nagu asjad lähevad, lähevad nad hullemaks, nad manduvad, lagunevad, ja sees saab tähendada vaid mingit suuremat hävingut eespool ootamas. Need, kes on praegu inglite poolel, on need, kes sellest läbi pääsevad. Ja toovad teised koos enesega kaasa tagasi Jumala juurde.

Me saame rääkida imelistest inimestest, kes seda juba teevad, pühakutest, kes käivad meie tänavail, elades oma usku ja tuues suuri ohvreid, ja nende lood vajavad jutustamist.

Ja me peame meeles pidama, et Obama ei määratle elu. Ma olen eksortsist ja ma ütlen kõigile, kellega ma töötan, et deemonid ei määratle teie elu. Nad tekitavad valu ja kohutavad, ent ükskõik kui kaua ka nende eemaldamine ja teie tervendamine aega võib võtta, seda sõnumit tuleb meeles kanda. Et kurjus ei määratle teid. Teid määratleb Jumal, Jeesus Kristus. Ja naasemine, mille mõned neist inimestest peavad läbi tegema pärast kohutava elu elamist, ja tasumine selle eest, on osa põhjusest, miks Jumal lubab maailmas kurja. See teenib teatud eesmärki Jumalariigi töös. Ta lubab kurja, et tuua sellest esile midagi head. Mõnikord tegelikult isegi suuremat head kui oleks olnud ilma selle kurjata.

LSN: Nii et see kujuteldamatult tohutu kurjus, 50 miljonit tapetud inimest aastas...

TE: ... ajendab kujuteldamatult imelise hüve, kui me usume ja loodame seda.

12-aastase Lia Millsi kaitsekõned elule

Vt lisaks