Mõningaid hardusvorme Jeesuse Pühimale Südamele ja Maarja Immakulaatsele Südamele.
Palveid Jeesuse Pühimale Südamele.
Pius XI entsüklika hüvitusest Jeesuse Pühimale Südamele Miserentissimus Redemptor.
reede, 19. juuni 2009
Presbyterorum Ordinis, I peatükk
Preestrite Aasta alguse puhul Vatikani Teise Kirikukogu dekreedi Presbyterorum Ordinis eessõna ja I peatükk:
EESSÕNA
1. Preestriseisuse ülevust Kirikus on see püha sünod juba korduvalt kõikidele meelde tuletanud. Kuna aga Kristuse Kiriku uuendamisel antakse sellele seisusele suurima tähtsusega ja päev-päevalt üha raskemad ülesanded, leiti ülimalt kasuliku olevat preestrite küsimust pikemalt ja sügavamalt käsitleda. Siinöeldu kehtib kõikide preestrite kohta, eriti nende, kes on pühendunud hingede eest hoolitsemisele ja vajalike kohandustega nende preestrite kohta, kes on pühendunud orduelule. Preestrid tõstetakse piiskopilt vastuvõetud püha ordineerimise ja missiooni läbi Kristuse kui Õpetaja, Preestri ja Kuninga teenimisse. Nad võtavad osa Tema teenimisametist, mille kaudu Kirikut siin maa peal lakkamatult üles ehitatakse Jumala rahvaks, Kristuse Ihuks ja Püha Vaimu templiks. Seetõttu, selleks et nende teenimine võiks olla tõhusam ja nende elu paremini kindlustatud pastoraalsetes ja inimlikes olukordades, mis väga sageli nii põhjalikult muutuvad, kuulutab ja sätestab see püha sünod järgmist.
I Peatükk
PREESTRISEISUS KIRIKU TEENIMISAMETIS
2. Issand Jeesus Kristus, "kelle Isa on maailma läkitanud" (Jh 10,36), on andnud kogu oma Müstilisele Ihule osa salvimisest Vaimuga, millega Ta isegi on salvitud. Temas on kõigist ustavatest saanud püha ja kuninglik preesterkond; nad toovad Jumalale vaimulikke ohvreid Jeesuse Kristuse kaudu ja kuulutavad Tema täiuslikkust, kes on kutsunud neid pimedusest oma imelisse valgusse. Seepärast ei ole ühtki liiget, kellel poleks oma osa kogu Ihu missioonis; vaid igaüks peab ülistama Jeesust oma südames ning andma prohvetivaimus tunnistust Jeesusest.
Sama Issand on siiski seadnud vaimulikud oma ustavate seas ühendama neid üheks ihuks, milles mitte "kõigil liikmeil ei ole sama tegevus" (Ro 12,4). Neil vaimulikel on ustavate ühiskonnas oma pühitsetud seisuse tõttu võime pühitseda ohvrit ja andestada patte ning nad teostavad oma preestriteenistust avalikult inimeste eest Kristuse nimel. Seepärast, läkitades apostlid, nii nagu Ta isegi oli läkitatud Isa poolt, tegi Kristus apostlite endi kaudu nende ametijärglased piiskopid osalisteks oma konsekratsioonis ja missioonis. Nende teenimisamet antakse, tõsi küll vähemal määral, edasi preestritele. Preestriseisusesse seatuna saavad nad olla piiskoppide kaastöötajaiks Kristuse poolt preestritele usaldatud apostelliku missiooni kohaseks täitmiseks.
Preestriamet, kuivõrd see on seotud piiskopiseisusega, saab osa autoriteedist, millega Kristus oma Ihu üles ehitab, pühitseb ja valitseb. Mistõttu preestriseisus, eeldades küll kristliku initsiatsiooni sakramente, antakse edasi selle spetsiaalse sakramendi kaudu, millega preestrid märgitakse Püha Vaimu võidmise läbi erilise märgiga ning kujustatakse Kristus Preestriks sellisel moel, et nad saavad tegutseda Kristus Pea isikus (in persona Christi Capitis).
Sel määral, mil nad saavad osa apostliametist, annab Jumal preestritele erilist armu olla Kristuse teenijaiks inimeste seas. Nad täidavad Evangeeliumi jutlustamise püha kohust, et rahva ohver saaks meelepäraseks ja pühitsetud Püha Vaimu poolt. Evangeeliumi apostelliku kuulutamise läbi kutsutakse ja kogutakse Jumala rahvas kokku. Kõik, kes selle rahva hulka kuuluvad, kuna nad on pühitsetud Püha Vaimu läbi, saavad tuua iseendid "Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks" (Ro 12,1). Preestrite teenimise kaudu saavad ustavate vaimsed ohvrid täiuslikuks ühenduses Kristuse ohvriga. Tema on ainus vahendaja, kes kogu Kiriku nimel ohverdatakse sakramentaalselt ja veretul moel Armulauas kuni Issand ise tuleb. Preestrite teenimine on suunatud sellele eesmärgile ja jõuab selles oma täiusele. Nende teenimisamet, mis algab evangeelse kuulutusega, ammutab oma väe ja jõu Kristuse ohvrist. Selle eesmärk on, et "kogu lunastatute hulk, see tähendab pühade kogudus ja ühiskond saaks ohverdatud Jumalale Ülempreestri läbi, kes ohverdas iseenese meie eest oma kannatuses, et me võiksime olla sedavõrd üleva Pea ihu."
Seepärast on eesmärk, mida preestrid oma teenimise ja eluga taotlevad, nõutada Jumal Isa au Kristuses. See au seisneb järgnevas: et vabana ja tänuliku vaimuga töötavad inimesed võtaksid vastu Jumala töö, mis on täiuslikuks saanud Kristuses, ning ilmutaksid siis seda kogu oma elus. Seega pühendavad preestrid, olgu palvetades ja adoreerides, või sõna jutlustades, või Armulauaohvrit tuues ja teisi sakramente jagades, või muudes töödes inimeste teenimisel, kogu oma energia Jumala au suurendamisele ja inimeste edenemisele jumalikus elus. Kõik see, kuna see tuleb Kristuse Paasast, saab kroonitud sama Issanda aulise tulemisega, kui Ta annab Kuningriigi üle Jumala Isale.
3. Preestrid, kes võetakse inimeste seast ja ordineeritakse inimeste jaoks asjus, mis kuuluvad Jumalale, et tuua ande ja ohvreid pattude eest, elavad siiski maa peal koos teiste inimestega kui vennad. Issand Jeesus, Jumala Poeg, Inimene, kelle Isa läkitas inimeste juurde, elas meie seas ja tahtis saada oma vendade sarnaseks kõiges peale patu. Pühad apostlid jäljendasid Teda. Õnnis Paulus, paganate õpetaja, "välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi" (Ro 1,1), kuulutab, et ta on saanud kõigeks kõikide jaoks, et ta võiks kõik päästa. Uue Testamendi preestrid, on oma kutsumuse ja ordineerimise kaudu teatud mõttes 'kõrvale pandud' Jumala rahvas rüpes. Ometi ei tohi nad olla eraldatud Jumala rahvast ega ühestki inimesest; ent nad peavad olema täielikult pühendunud tööle, milleks Issand nad on valinud.
Nad ei saa olla Kristuse teenijad, kui nad pole maisest erineva elu tunnistajad ja jagajad. Ent nad ei saa teenida inimesi, kui nad jäävad võõraks inimeste elu ja tingimuste suhtes. Nende teenimine ise keelab neil oma erilise väärikuse tõttu muganduda selle maailmaga; kuid samal ajal nõuab see, et nad elaksid selles maailmas inimeste keskel. Nad peavad elama heade karjastena, tundes oma lambaid, ja nad peavad püüdma juhtida neid, kes ei ole veel sellest karjast, et ka nemad võiksid kuulda Kristuse häält, et võiks olla üks kari ja üks karjane.
Selle eesmärgi saavutamisele aitavad suurel määral kaasa teatud voorused, mida inimlikes asjus õigusega hinnatakse: nagu südame headus, siirus, vaimujõud ja meelekindlus, innukas õiglusejanu, sõbralikkus ja muud. Apostel Paulus soovitab neid, öeldes: "mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!" (Fi 4,8).
EESSÕNA
1. Preestriseisuse ülevust Kirikus on see püha sünod juba korduvalt kõikidele meelde tuletanud. Kuna aga Kristuse Kiriku uuendamisel antakse sellele seisusele suurima tähtsusega ja päev-päevalt üha raskemad ülesanded, leiti ülimalt kasuliku olevat preestrite küsimust pikemalt ja sügavamalt käsitleda. Siinöeldu kehtib kõikide preestrite kohta, eriti nende, kes on pühendunud hingede eest hoolitsemisele ja vajalike kohandustega nende preestrite kohta, kes on pühendunud orduelule. Preestrid tõstetakse piiskopilt vastuvõetud püha ordineerimise ja missiooni läbi Kristuse kui Õpetaja, Preestri ja Kuninga teenimisse. Nad võtavad osa Tema teenimisametist, mille kaudu Kirikut siin maa peal lakkamatult üles ehitatakse Jumala rahvaks, Kristuse Ihuks ja Püha Vaimu templiks. Seetõttu, selleks et nende teenimine võiks olla tõhusam ja nende elu paremini kindlustatud pastoraalsetes ja inimlikes olukordades, mis väga sageli nii põhjalikult muutuvad, kuulutab ja sätestab see püha sünod järgmist.
I Peatükk
PREESTRISEISUS KIRIKU TEENIMISAMETIS
2. Issand Jeesus Kristus, "kelle Isa on maailma läkitanud" (Jh 10,36), on andnud kogu oma Müstilisele Ihule osa salvimisest Vaimuga, millega Ta isegi on salvitud. Temas on kõigist ustavatest saanud püha ja kuninglik preesterkond; nad toovad Jumalale vaimulikke ohvreid Jeesuse Kristuse kaudu ja kuulutavad Tema täiuslikkust, kes on kutsunud neid pimedusest oma imelisse valgusse. Seepärast ei ole ühtki liiget, kellel poleks oma osa kogu Ihu missioonis; vaid igaüks peab ülistama Jeesust oma südames ning andma prohvetivaimus tunnistust Jeesusest.
Sama Issand on siiski seadnud vaimulikud oma ustavate seas ühendama neid üheks ihuks, milles mitte "kõigil liikmeil ei ole sama tegevus" (Ro 12,4). Neil vaimulikel on ustavate ühiskonnas oma pühitsetud seisuse tõttu võime pühitseda ohvrit ja andestada patte ning nad teostavad oma preestriteenistust avalikult inimeste eest Kristuse nimel. Seepärast, läkitades apostlid, nii nagu Ta isegi oli läkitatud Isa poolt, tegi Kristus apostlite endi kaudu nende ametijärglased piiskopid osalisteks oma konsekratsioonis ja missioonis. Nende teenimisamet antakse, tõsi küll vähemal määral, edasi preestritele. Preestriseisusesse seatuna saavad nad olla piiskoppide kaastöötajaiks Kristuse poolt preestritele usaldatud apostelliku missiooni kohaseks täitmiseks.
Preestriamet, kuivõrd see on seotud piiskopiseisusega, saab osa autoriteedist, millega Kristus oma Ihu üles ehitab, pühitseb ja valitseb. Mistõttu preestriseisus, eeldades küll kristliku initsiatsiooni sakramente, antakse edasi selle spetsiaalse sakramendi kaudu, millega preestrid märgitakse Püha Vaimu võidmise läbi erilise märgiga ning kujustatakse Kristus Preestriks sellisel moel, et nad saavad tegutseda Kristus Pea isikus (in persona Christi Capitis).
Sel määral, mil nad saavad osa apostliametist, annab Jumal preestritele erilist armu olla Kristuse teenijaiks inimeste seas. Nad täidavad Evangeeliumi jutlustamise püha kohust, et rahva ohver saaks meelepäraseks ja pühitsetud Püha Vaimu poolt. Evangeeliumi apostelliku kuulutamise läbi kutsutakse ja kogutakse Jumala rahvas kokku. Kõik, kes selle rahva hulka kuuluvad, kuna nad on pühitsetud Püha Vaimu läbi, saavad tuua iseendid "Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks" (Ro 12,1). Preestrite teenimise kaudu saavad ustavate vaimsed ohvrid täiuslikuks ühenduses Kristuse ohvriga. Tema on ainus vahendaja, kes kogu Kiriku nimel ohverdatakse sakramentaalselt ja veretul moel Armulauas kuni Issand ise tuleb. Preestrite teenimine on suunatud sellele eesmärgile ja jõuab selles oma täiusele. Nende teenimisamet, mis algab evangeelse kuulutusega, ammutab oma väe ja jõu Kristuse ohvrist. Selle eesmärk on, et "kogu lunastatute hulk, see tähendab pühade kogudus ja ühiskond saaks ohverdatud Jumalale Ülempreestri läbi, kes ohverdas iseenese meie eest oma kannatuses, et me võiksime olla sedavõrd üleva Pea ihu."
Seepärast on eesmärk, mida preestrid oma teenimise ja eluga taotlevad, nõutada Jumal Isa au Kristuses. See au seisneb järgnevas: et vabana ja tänuliku vaimuga töötavad inimesed võtaksid vastu Jumala töö, mis on täiuslikuks saanud Kristuses, ning ilmutaksid siis seda kogu oma elus. Seega pühendavad preestrid, olgu palvetades ja adoreerides, või sõna jutlustades, või Armulauaohvrit tuues ja teisi sakramente jagades, või muudes töödes inimeste teenimisel, kogu oma energia Jumala au suurendamisele ja inimeste edenemisele jumalikus elus. Kõik see, kuna see tuleb Kristuse Paasast, saab kroonitud sama Issanda aulise tulemisega, kui Ta annab Kuningriigi üle Jumala Isale.
3. Preestrid, kes võetakse inimeste seast ja ordineeritakse inimeste jaoks asjus, mis kuuluvad Jumalale, et tuua ande ja ohvreid pattude eest, elavad siiski maa peal koos teiste inimestega kui vennad. Issand Jeesus, Jumala Poeg, Inimene, kelle Isa läkitas inimeste juurde, elas meie seas ja tahtis saada oma vendade sarnaseks kõiges peale patu. Pühad apostlid jäljendasid Teda. Õnnis Paulus, paganate õpetaja, "välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi" (Ro 1,1), kuulutab, et ta on saanud kõigeks kõikide jaoks, et ta võiks kõik päästa. Uue Testamendi preestrid, on oma kutsumuse ja ordineerimise kaudu teatud mõttes 'kõrvale pandud' Jumala rahvas rüpes. Ometi ei tohi nad olla eraldatud Jumala rahvast ega ühestki inimesest; ent nad peavad olema täielikult pühendunud tööle, milleks Issand nad on valinud.
Nad ei saa olla Kristuse teenijad, kui nad pole maisest erineva elu tunnistajad ja jagajad. Ent nad ei saa teenida inimesi, kui nad jäävad võõraks inimeste elu ja tingimuste suhtes. Nende teenimine ise keelab neil oma erilise väärikuse tõttu muganduda selle maailmaga; kuid samal ajal nõuab see, et nad elaksid selles maailmas inimeste keskel. Nad peavad elama heade karjastena, tundes oma lambaid, ja nad peavad püüdma juhtida neid, kes ei ole veel sellest karjast, et ka nemad võiksid kuulda Kristuse häält, et võiks olla üks kari ja üks karjane.
Selle eesmärgi saavutamisele aitavad suurel määral kaasa teatud voorused, mida inimlikes asjus õigusega hinnatakse: nagu südame headus, siirus, vaimujõud ja meelekindlus, innukas õiglusejanu, sõbralikkus ja muud. Apostel Paulus soovitab neid, öeldes: "mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!" (Fi 4,8).
neljapäev, 18. juuni 2009
Peestrite aasta
Homme, Jeesuse Pühima Südame Suurpühal, pühitseb paavst Benedictus XVI sisse Preestrite Aasta, mis on pühendatud pühale Jean-Baptiste-Marie Vianneyle, Arsi pühale küreele, ja kestab järgmise aasta sama pühani. Täna avaldas paavst Preestrite Aastale pühendatud kirja, mis on allkirjastatud 16. juunil (saksa, prantsuse, itaalia).
West Strikes Back
Our Sunday Visitor vahendab Christopher Westi kommentaare vaidluste osas, mis on üles kerkinud tema propageeritava ihu-teoloogiaga seoses (viide IS).
kolmapäev, 17. juuni 2009
Kardinal Basil Hume palvest
Täna möödub 10 aastat Westminsteri üle-eelmise peapiiskopi, kardinal Basil Hume'i surmast. Järgnevalt tema mõtteid palvest, mis ilmusid Sunday Timesis (viide WITL):
“Kui ma ei lähe kõrbe kohtama Jumalat,” ütles Hume, “siis ei ole mul midagi öelda, kui ma lähen turuplatsile. See on väga tähtis. Ma saan hakkama oma tööga peapiiskopina ainult siis . . . kui ma pühendan suure osa oma päevasest ajast palvele. Minu puhul peab see toimuma varahommikul. Ma ei usu, et ma saaksin oma tööga hakkama, kui mul poleks seda poolt tundi. See on saanud minu jaoks väga tähtsaks.”Meeldejääv jutlus Hume'i matusel Westminsteri Katedraalis algas järgmiste sõnadega...
Paljud, kes kardinaliga kohtusid, arvasid end olevat kohanud palveinimest, jumalameest, kes andis edasi sisemist jõudu, võimast ja julgustavat palvevaimu. Need, kes teda vaid pealiskaudselt tundsid, poleks osanud arvata, et tema palveelu ei olnud alati kerge. Sageli kirjeldas ta oma kõige tavalisemat palvevormi kui “ebakompetentsuse palvet” ja ta koges harva sügavalt rahuldustpakkuvaid palvehetki. Kord ütles ta ühele oma erasekretäridest: “Ma pole oma palvetes olnud edukas, aga ma olen olnud ustav.” . . .
Mõned evangeeliumikohad leidsid tema südames erilist vastukaja. Mitmed neist olid seotud inimeste tervendamisega Kristuse poolt: lugu pimedast, kes palus anda talle nägemine, kurdist, kes soovis saada kuuljaks, pidalitõbisest, kes tahtis puhtaks saada, lombakast, kes palus tervendamist. Olles mures, asetas ta end pimeda, kurdi, pidalitõbise ja lombaka asemele ja palus Jumalalt aidata tal näha, aidata tal kuulda, mida Jumal temalt ootab, puhastada teda patust ja võimaldada tal tegutseda. Ta õppis kohtlema kahtlust kui sõpra.
Ta kohtus oma vaimses elus ka teiste probleemidega. Üks neist oli kalduvus tugineda ainuüksi iseenda pingutustele, selle asemel, et toetuda Jumalale. Ta ütles: “Miski minu vaimses elus pole nii raske kui usaldamine . . . Ma ei usalda piisavalt Jumalat. Ma irisen. Ma langen sellesse lõksu, kus mõeldakse, et kõik sõltub ‘minust’.”
Lisaks tajus ta end [oma kutsumuses?] ebaadekvaatsena. Kõneldes mõningate kaaspreestritega, märkis ta: “Sügaval sisimas on igas preestris alati kerge rahutustunne . . . me avastame, et me me oleme tegelikult liiga väetid täitma nende lootusi, keda me teenime . . . Ka mina olen liiga nõder oma ülesande jaoks, mis seisneb hea sõnumi toomises.” Vanuse lisandudes muutub see märgatavamaks. “Kui me saame vanemaks, siis tajume selgemini oma puudujääke ja süüd ning võime kergesti kaotada usu enesesse . . . sedavõrd, kuivõrd me kasvame enesetunnetuses, kasvab ka lõhe selle vahel, mis me oleme ja mida me teame, et me peaksime olema.”
Mõnikord tekkis tal kahtlus, kas ta väärib oma võimupositsiooni. Ta ütles: “Üha rohkem tundub mulle, et keegi pole tegelikult küllalt väärt, et teiste üle autoriteeti omada. Seda öeldes pean ma eelkõige silmas iseennast.” Kohati oli ta mures, et ta pole olnud hea piiskop, kirjutades 1997. aastal ühes kirjas: “Ma olen olnud pidevalt ängis, et ma olen pühendanud kaugelt liiga vähe aega preestritele.” Ta võis olla enda vastu ülekohtuselt karm, ent ta pidas end ülehinnatuks.
Kord küsis üks sõber temalt tema elu lõpupoole, kas ta kahetseb midagi. Lühikese mõttepausi järel vastas kardinal: “Kulutamata aega. Andmata armastust.” Paljud, kes olid oma elus tunda saanud tema armastavat karjasehoolt, poleks nõustunud.
Ometi oli tõenäoliselt tema soov olla aus oma palveelu raskuste suhtes osaliselt see, mis tegi temast jõulise kõneleja sellel teemal. Sest teised, kes samuti sageli leidsid oma palveelu olevat raske, tundsid kahtlemata, et ta oli kogenud sarnaseid raskusi ning, arvestades tema ilmset pühadust, said julgust vastu pidada. Käies palverännul Lourdes'is pidas ta õhtuti palve kohta loengu või paar. Kaaspalverändurid tahtsid innukalt teada: “Kas kardinal räägib täna õhtul?” Neil kordadel kõneles ta lummavalt.
Kui ta tundis end vahel läbikukkuvat oma palveelus ja mõnikord teistes aspektides, siis tasub meeles pidada, et tema enda arvates oli tõeliselt eduka palveelu proovikiviks see, kas inimene kasvab armastuses. Ta ütles: “Kui tahate rakendada minu meetodit kontrollimaks, kas palve sujub, siis otsustage selle üle vastuste põhjal järgmistele küsimustele: Kas ma muutun heldemaks? Kas minus kasvab armastus? Lahkus? Tähelepanelikkus? Kas ma muutun sallivamaks ja mõistvamaks? Vähem oma arvamuste keskseks?”
Kahtlemata oleks ta palunud sama testi rakendada ka enda suhtes.
Isa Basil järgis oma palveelus mitmeid reeglaid, sest ta ütles: “Ma pean olema distsiplineeritud ja korrapärane ning sellisena püsima,” olgugi et ta nõustus, et “parim viis palvetada on selline, mis sulle sobib”. Tema reeglid olid järgmised: tee seda, ole otsustav; varu oma päevas veerand kuni pool tundi; otsusta, mida teha järgmisel päeval — nagu kallimat ootav armastaja, valmistades ette, mida öelda, valides sõna, millega teda kirjeldada, korrates fraase, mida ta tahab öelda, lihtsalt temast mõeldes. Ta meenutas, et “kloostrielus tuli alati õhtul pärast Completat valmistada ette oma meditatsioon järgmiseks päevaks”.
Teised reeglid: ära otsi edu, ära anna alla; harrasta vaimulikku lugemist, sest “vaim tahab toitu saada, et ergutada palvet”; alusta Vanast Testamendist ja Psalmidest — loe Evangeeliume nagu oleksid need adresseeritud isiklikult sinule. Tema viimased reeglid olid: mõtle sellele, mida sa räägid, sest mõtete kaudu me avastame Jumala, kellest me mõtleme; tee hajamõtetest oma palve osa; planeeri seda!
Ta ütles: “Palve mõju on religiooni interioriseerimine, meie avamine teise maailma väärtustele ning samal ajal ja sügavalt meie avamine üksteisele. . . Püsivuse läbi palves juhitakse meid õrnalt nägema selgemalt, et mitte meie ei ole kõige keskmes, vaid Jumal.”Kallid õed, kallid vennad, kahe lühikese kuu eest, kui talle teatati tema surmavast haigusest, valdas kardinali esmalt kiusatus öelda “kui ainult... kui ainult ma saaksin alustada kõike otsast, oleksn ma palju parem munk, palju parem abt, palju parem piiskop.”
“Aga siis ma mõtlesin” - need on tema enda sõnad - “siis ma mõtlesin, kui palju parem oleks, astudes surres Jumala ette, öelda mitte tänan Sind, et ma olin nii hea munk, nii hea abt, nii hea piiskop, vaid pigem Jumal, ole mulle patusele armuline. Sest kui ma tulen tühjate kätega, siis olen ma valmis võtma vastu Jumala andi.
Jumal, ole mulle patusele armuline.”
Austria piiskopid Vatikanis
Esmaspäeval ja teisipäeval kohtusid Austria piiskopid erakorraliselt paavstiga ja mitmete Rooma kuuria kardinalidega, arutamaks olukorda Austria kirikus, eelkõige Linzi piiskopkonnas. Paavst palus Austria piiskoppidelt tõelist ustavust Vatikani II Kirikukogule ja magisteeriumile (Zenit). Aasta alguses palus Linzi abipiiskopiks nimetatud isa Gerhard Maria Wagner tühistada oma nimetamine, kuna see tekitas terava vastasseisu liberaalse vaimulikkonna ja ilmikute seas. Väidetavalt ei olnud tühistamispalve esitamine päris vabatahtlik. Lähemalt isa Wagneri nimetamise ümber toimunust ühe isiku vaatenurgast võib lugeda blogist Catholic Church Conservation.
Taas äratas Linz avalikkuse tähelepanu Corpus Christi pühal skandaalse protsessiooniga, mis tekitas mulje jumalapilkamisest. Lähemalt loe samast blogist ja laiemalt Linzi piiskopkonnas toimuvast.
Austria kiriku sündmuste keskele sattus Eesti, Läti ja Leedu nuntsiuse kohalt Austriasse nuntsiuseks siirdunud peapiiskop Peter Stephan Zurbriggen, kes osales muidugi ka äsja toimunud nõupidamisel Vatikanis. Austria piiskoppidest osalesid kohtumisel Viini peapiiskop ja piiskoppide konverentsi president kardinal Christoph Schönborn, Salzburgi peapiiskop Alois Kothgasser, Graz-Seckau piiskop Egon Kapellari jaLinzi piiskop Ludwig Schwarz. Kuuria kardinalidest olid kohal kardinal Giovanni Battista Re, Piiskoppide Kongregatsiooni prefekt; kardinal William Levada, Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt; kardinal Cláudio Hummes, Kleerikute Kongregatsiooni prefekt; kardinal Zenon Grocholewski, Katoliikliku Hariduse Kongregatsiooni prefekt; ja kardinal Stanislaw Rylko, Paavstliku Ilmikute Nõukogu president.
Taas äratas Linz avalikkuse tähelepanu Corpus Christi pühal skandaalse protsessiooniga, mis tekitas mulje jumalapilkamisest. Lähemalt loe samast blogist ja laiemalt Linzi piiskopkonnas toimuvast.
Austria kiriku sündmuste keskele sattus Eesti, Läti ja Leedu nuntsiuse kohalt Austriasse nuntsiuseks siirdunud peapiiskop Peter Stephan Zurbriggen, kes osales muidugi ka äsja toimunud nõupidamisel Vatikanis. Austria piiskoppidest osalesid kohtumisel Viini peapiiskop ja piiskoppide konverentsi president kardinal Christoph Schönborn, Salzburgi peapiiskop Alois Kothgasser, Graz-Seckau piiskop Egon Kapellari jaLinzi piiskop Ludwig Schwarz. Kuuria kardinalidest olid kohal kardinal Giovanni Battista Re, Piiskoppide Kongregatsiooni prefekt; kardinal William Levada, Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt; kardinal Cláudio Hummes, Kleerikute Kongregatsiooni prefekt; kardinal Zenon Grocholewski, Katoliikliku Hariduse Kongregatsiooni prefekt; ja kardinal Stanislaw Rylko, Paavstliku Ilmikute Nõukogu president.
teisipäev, 16. juuni 2009
Vangerdused teoks
Nagu mõne päeva eest jutuks oli, nii sai täna teoks monsenjöör Patabendige Don Albert Malcolm Ranjithi nimetamine Colombo peapiiskopiks ja isa Joseph Augustine Di Noia OP nimetamine Liturgia ja Sakramentide Kongregatsiooni sekretäriks.
Helsinkil uus piiskop
Vatikani uudisteagentuuri teatel nimetas paavst täna Helsinki piiskopkonna piiskopiks diötseesi senise administraatori isa Teemu Sippo S.C.I. Isa Teemust saab Soome esimene soomlasest piiskop 500 aasta jooksul Arvid Kurki (1464–1522) järel. Helsinki piiskopkonna territoorium on 338145 km2, selle territooriumil elab ligi 5 300 000 inimest, neist 9 859 katoliiklast. Piiskopkonnas on 21 preestrit, 1 püsidiakon ja 48 pühendunut.Isa Teemu Sippo sündis 20. mail 1947. aastal Lahtis ja pühitseti preestriks 28. mail 1977. aastal Helsinkis. Ta kuulub Jeesuse Püha Südame Preestrite Kongregatsiooni. Filosoofia- ja teoloogiaõpingud läbis Saksamaal, Freiburgi Ülikoolis. 1978. aastast töötas abi-kogudusepreestrina P. Olafi koguduses Jyväskyläs ja 1981. aastast Helsinki P. Maria koguduse preestrina. 1982.-1985. aastal oli ühtlasi Katoliku Infokeskuse direktor. 1985. - 2002. aastal töötas Helsinki katedraali kogudusepreestrina. Seejärel nimetati isa Teemu piiskopi vikaariks oikumeenia alal, samaaegselt tema tööga abi-kogudusepreestrina Helsinki P. Maria koguduses. Alates 2. juulist 2008, eelmise piiskopi, Józef Wróbeli siirdumise järel Lublini peapiiskopkonna abipiiskopiks, oli isa Teemu Helsinki piiskopkonna Administraator.
esmaspäev, 15. juuni 2009
pühapäev, 14. juuni 2009
Paavsti jutlusest Corpus Christi pühal
Väljavõte Benedictus XVI jutlusest Corpus Christi Suurpühal 11.06.09:
(Itaalia keelega on mul kehvad lood. Palun vabandust, kui olen millestki valesti aru saanud! Oleksin tänulik, kui keegi osutaks eksimustele.)Ma pöördun eriliselt teie poole, kallid preestrid, keda Kristus on valinud, et saaksite koos Temaga elada oma elu kui [di lode??] ohvrit maailma pääsemise eest. Üksnes ühendusest Kristusega saate ammutada seda vaimset viljakust, mis sünnitab lootust teie pastoraalses teenimises. Meenutage püha Leo Suurt, kes ütles: "meie osasaamine Kristuse ihust ja verest kallutab meid ei millegi muu poole, kui saama selleks, mida vastu võtame (Sermo 12, De Passione 3,7, PL 54). Ehkki see on tõsi iga kristlase kohta, kehtib see eriti meie, preestrite suhtes. Olla Armulaud! See peab olema meie eriomane püsiv soov ja kohus, kuna Issanda Ihu ja Vere ohverdamisega, mida me toimetame altaril, kaasneb meie olemise ohverdamine. Iga päev ammutame Issanda Ihust ja Verest seda omakasupüüdmatut ja puhast armastust, mis teeb meid Kristuse väärilisteks teenijateks ja Tema rõõmu tunnistajateks. Just seda ootavad ustavad preestrilt: eeskuju tõelisest pühendumisest Armulauale; neile meeldib näha neid veetmas pikki vaikuse ja adoratsiooni tunde Jeesuse ees, nagu Arsi püha Küree, keda me erilisel moel meenutame peatselt algaval Preestrite Aastal.
Pühale Jean-Marie Vianneyle meeldis oma koguduseliikmetele öelda: "Tulge armulauale... On tõsi, et te pole selle väärilised, aga teil on seda vaja" (Bernard Nodet, Le curé d’Ars. Sa pensée - Son coeur, toim. Xavier Mappus, Pariis 1995, lk. 119). Olles teadlikud oma ebaadekvaatsusest patu tõttu, ent ühtlasi vajadusest toituda armastusest, mida Issand meile pakub Armulauasakramendis, uuendame sel õhtul oma usku Kristuse tõelisse kohalolusse Armulauas. Ei saa võtta seda usku kõigutamatuna! Tänapäeval varitseb roomava sekulariseerumise risk ka Kiriku sees, mis võib ilmneda formaalses ja tühjas armulauakultuses, pühitsemises, mis toimub selle südame kaasamiseta, mis näitab end liturgia austamises ja respektis selle vastu. Alati on tugev kiusatus taandada palve pealiskaudseteks ja rutakateks hetkedeks, lastes aktiviteedil ja maistel muredel ülekaalu saada. Nagu veidi aja pärast kordame Meie Isa plaves -- palves par excellance: "Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev", mõeldes loomulikult iga päeva leivale meie endi ja kõigi inimeste jaoks. Ometi sisaldab see palve midagi märksa sügavamat. Kreeka sõna epioúsios, mida tõlgime sõnaga "igapäevast", võib osutada ka "supra-substantsiaalsele" leivale, "tulevase maailma" leivale. Mõningad kirikuisad on näinud selles seoast Armulauaga, igavese elu, uue maailma leivaga, mida meile antakse iga päev pühal Missal, et juba praegu saaks tulevane maailm meis alguse. Koos Armulauaga saabub justkui taevas maa peale, Jumala homne laskub praegusesse ja aeg on justkui jumaliku igaviku embuses.
laupäev, 13. juuni 2009
Dokument loomuseaduse kohta
Rahvusvaheline Teoloogiline Komisjon, mille ülesanne on abistada paavsti oluliste teoloogiliste probleemide läbitöötamisel, on avaldanud põhjaliku mõtiskluse loomuseaduse üle (viide LSN).
Theosis
Eilsel p. Josemaría Escrivá mälestusmissal kõneles piiskop Philippe 9. sajandil elanud Johannes Scotus Eriugena theosise kontseptsioonist, inimese jumalikustumisest, millest ka p. Josemaría sageli rääkis. Piiskop viitas paavsti pöördumisele 10. juuni üldaudientsil, kes muuhulgas tsiteeris järgmist lõiku, kui näidet Eriugena theosise-käsitusest:
Seepärast, nagu kogu hõõguv raud muutub voolavaks, kuni siinnamaani, et näib ise olevat vaid tuli, ja ometi jääb kummagi substants teisest eraldatuks, samal moel tuleb tunnistada, et pärast selle maailma lõppu ilmutab kogu loodu, nii kehaline kui kehatu, üksnes Jumalat, ent jääb sellest hoolimata terviklikult [iseendaks], sellisel moel, et Jumalat võib teatud mõttes hoomata, ehkki Ta jääb hoomamatuks, ja loodu ise muudetakse väljendamatu ime läbi Jumalaks.See lõik tuletas mulle meelde sarnast kujutluspilti Risti p. Johanneselt:
Jumalik valgus avaldab hingele sama toimet nagu tuleleek puutükile. Jumalik valgus mõjutab hinge, teda puhastades ja ette valmistades täielikuks ühekssaamiseks Jumala endaga, nii nagu tuli muudab puuhalu olemust. Kui nüüd materiaalne tuli läheneb halule, siis esialgu ta kuivatab seda, eemaldab sellest niiskuse ning paneb selles sisalduva vee pisaratena välja valguma. Siis teeb ta halu mustaks, tumedaks ja inetuks ning annab talle koguni vastiku lõhna. Halgu kuivatades leek paljastab ja eemaldab üksteise järel kõik tulele vastandlikud, inetud ja pimedad omadused. Ning kui tuli lõpuks hakkab lõõmama väljapoole ning muudab halu kuumaks, siis muutub see tulesarnaseks ning tuli teeb selle sama kauniks nagu ta isegi on. Jõudnud sellesse seisu, puudub halul igasugune omapoolne aktiivne või passiivne omadus; ainult tema kaal ja hulk on tulest tihedam. Puus eneses on nüüd tule omadused ja toimed. Nii üks kui teine on kuivad, nii üks kui teine on kuum ja kuumendab, on hele ja helendab; ja puu on varasemast palju kergem. Just tuli manab siin esile need omadused ja toimed. (Tsiteeritud Riita ja Seppo A. Teinoneni raamatust "Kõnelusi müstikast", 2004, tõlge Ylo Pärnik)
reede, 12. juuni 2009
Läänerindel muutusteta
Christopher Westi kirjastaja Matthew Pinto võtab sõna Westi kaitseks. Headline Bistro esitab ülevaate senistest sündmustest Westi-rindel.
Janet Smith kutsub üles Westi õiglaselt kohtlema.
Janet Smith kutsub üles Westi õiglaselt kohtlema.
Corpus Christi ajaloost
Isa Finigan kirjutab lühidalt Corpus Christi püha ajaoost:
13. sajandi alguses koges Liège' p. Juliana nägemusi Kristusest, kes juhendas teda esitama palvet selle püha sisseseadmiseks. Õnnelikul kombel sai Liège' ülemdiakonist Jacques Pantaléonist hiljem paavst Urbanus IV. Õhutatuna lisaks Bolsena imest, seadis ta 1264., oma surma aastal, sisse Corpus Christi püha. Räägitakse, et nii Aquino p. Thomasel kui p. Bonaventural paluti kirjutada püha jaoks ofiitsium. Paavst Urbanus palus p. Thomasel lugeda enda ofiitsiumi esimesena; kui ta seda tegi, rebis p. Bonaventura vaikides enda kirjutatu ribadeks, kuna tundis selle olevat kaugelt alaväärsema.
Leo XIII pühendusakt Pühimale Südamele
Isa Z tuletab meelde, et eile 110 aastat tagasi pühendas Leo XIII inimkonna Jeesuse Pühimale Südamele järgmiste sõnadega:
Magusaim Jeesus, inimkonna Lunastaja, vaata meie, alandlikult Sinu altari ette heitnute peale. Me kuulume Sulle ja tahame olla Sinu omandus; et aga olla Sinuga kindlamalt ühendatud, vaata, pühendab igaüks meist täna end vabalt Sinu Pühimale Südamele. Paljud ei ole Sind kunagi tundnud; samuti on paljud, põlates Su käske, Sind ära tõuganud. Halasta nende kõikide peale, halastavaim Jeesus, ja tõmba nad oma Pühimasse Südamesse. Ole Kuningas, oo Issand, mitte ainult ustavatele, kes pole Sind kunagi hüljanud, vaid ka kadunud lastele, kes on Su maha jätnud; anna, et nad naaseksid kiiresti oma Isakoju, et mitte surra armetusest ja näljast. Ole Kuningas neile, kes on petetud ekslikest arvamustest või keda lahkmeel eelmal hoiab ning kutsu nad tagasi tõe ja usu ühtsuse sadamasse, nii et peagi võiks olla vaid üks kari ja üks Karjane. Ole Sina Kuningaks kõigile neile, kes on siiani ebajumalakummardamise või islami pimeduses ja ära keeldu tõmbamast neid kõiki Jumala valgusse ja kuningriiki. Pööra oma halastuse silmad selle rahva laste poole, kes kord oli Sinu valitud rahvas: ammu kutsusid nad eneste peale Päästja Vere; laskugu See nüüd nende peale, kui lunastuse ja elu allikas. Anna, oo Issand, oma Kirikule kindlust vabaduses ja kaitses kahju eest; anna rahu ja korda kõigile rahvastele ning kaikugu maa poolusest pooluseni ühest hüüust: "Kiitus olgu Jumalikule Südamele, mis tõi meile pääste; temale olgu au ja austus igavesti." Aamen.
neljapäev, 11. juuni 2009
Eriugena seosest Kristusega
Eilsel üldaudientsil kõneles paavst Benedictus Johannes Scotus Eriugenast, 9. sajandil elanud Iirimaalt pärit teoloogist. Muuhulgas tsiteeris ta Eriugena hoiakut Kristuse suhtes:
Ainus, mida tuleb ihaldada, on rõõm tõest, mis on Kristus, ja ainus, mida tuleb vältida, on Tema puudumine. Seda [puudumist] tuleb näha täieliku ja igavese kurbuse ainsa põhjusena. Võtke minult Kristus ja minusse ei jää mitte midagi head; ei ole midagi, mis mind rohkem hirmutaks, kui see puudumine. Temast ilmaolek ja Tema puudumine on ratsionaalse loodud olendi suurim piin."Need on sõnad, mis me saame teha enda omaks, muutes need palveks selle poole, kes on ka meie südame igatsus", ütles paavst oma mõtiskluse lõpetuseks.
Tellimine:
Postitused (Atom)
